Armastus

kusagil kõnnib selline äge prillidega plika. Juuksed tavapäraselt kahtlases hobusesabas ning käed taskus. Ta vaatab mõtlikult ja kulmu kortsutades maha, sest talle ei meeldinud äsja peetud vestlus vanematega.
Kui keegi aru ei saanud siis jutt käib Laurenist.


Kuni keegi tal seljatagant ühe käega piha ümbert haaras.
Ei Lauren ei lennanud pikali, sest see haaraja keerutas teda ning pani siis liivale uuesti, ise lõbustatult naerdes.
"Õhtust Toriseja" ütles ta muiates ühe käega plikal ikka piha ümbert hoides.

Selle käe tulekuga oli Lauren teinud mida? Karjatanud.
''Jobu! Ära ehmata nii!'' ütles Lauren üritades pahast ilmet hoida ent siiski ei suutnud naeraust päris maha suruda.

"Phhhhh" turtsus Justin kätt ära võttes ja Laurenit õrnalt lükates. "Ja millepärast sa mossitad Toriseja?" küsis ta muiates.

''Jobu,'' ütles Lauren muige-naeratuse vahepealse asjaga ent see hääbus. Ta vaatas maha. ''Ma kolin ära,'' ütles ta vaikselt, kulmu kortsutades.
Justini naeratus oli sekundiga läinud ning ta vaatas tüdrukut.
"Miks?" küsis ta pettunult.

''Paps sai Ameerikas tööd ja tahab, et me kõik läheks,'' ütles Lauren õlgu kehitades. Vaatab maha ikka.

"Eiii!" ütles Justin. "Ma ei lase! Sa ei või minna! Ma suren siin igavusse niimoodi! Ma pean nende isekate tüübardite tüütavaid nägusi koguaeg jõllama. Kamoon. Sa võid vabalt meile kolida! Mampsil ja papsil oleks superhea meel! Päristõsiselt nagu! Palun Lauren ära jäta mind niimoodi siia" ütles tüüp. Guess what. Lõpuks oli põlvili liival, kutsikapilguga üles Laurenile otsa vaadates.
Lauren vaatas Justinit kurva naeratusega.
''Believe me ma jääks, aga sa tead milline mu paps on..hea, et ta mind kloostrisse pole veel pannud,'' ütles ta vaikselt.
Justin pööras end rätsepaistesse käed rinnal risti ja pettund.
"Ma räägin temaga!" ütles ta. "Ma ütlen et röövin su ära! Ma ei lase oma parimat sõbrannat minema vedada"

Lauren ei saanud mitte naeratada, Justin oli kohutavalt armas. Oleks tüüp vaid teadnud, kui palju see lahkumine tüdrukule haiget teeb.
''Oleks see vaid nii kerge,'' ütles ta ohates ja vajus Justini kõrvale istuma, võttes kätega põlvede ümbert kinni.

Justin vaatas teda, tõmmates plika enda kaissu.
"Nõme isekas tüüp." ütles ta. "Mõelgu sellele, et sinu siit minemavedamine võrduks minu maha löömisega!"torises ta.

Lauren surus maha ägedad külmavärinat mis üle ta selja jooksid.
''Totu,'' ütles ta vaikselt.

"Oota ära sega ma mõtlen välja kuidas sind siin hoida" ütles ta. "Mis sa arvad kui ma talle lähenemiskeelu hangiks! Sinule.. Damn nad ei anna.... Ma röövin su ära ikkagi. Panen ketti... Okei sa pole koer unusta ära. Meil on küllalt koeri" lisas Justin pahuralt.

Lauren naeratas kergelt. Laps võitleb pisaratega hetkel siin.
''Ma tulen tagasi,'' ütles ta vaikselt.

"Jah. Seitsmesaja aasta pärast. Siis oleme me mõlemad luukered pikkade hallide juuste ja hambutu suuga" torises Justin.

Lauren turtsatas naerda ja müksas Justinit.

''Totu. Ma mõtlen ikka varem kui 700 aastat,'' ütles ta.

"Njah. 699" torises Justin. "Tõsiselt kuidas sa saad mind maha jätta? Sa tead millised need tüübid on. Nad hakkavad mind piinama nüüd!"

Lauren langetas pea ja sulges silmad.
''Ma pean..'' ütles ta vaevukuuldaval sosinal.
Justin vaatas teda kurvalt.
"Fain." torises ta. "Ma tulen sulle külla. Igal nädalavahetusel. Või üle nädala nädalaks. Võik kuuks. Või whatever. Ja ma peletan kõik kutid sust eemale, et keegi sulle haiget ei saaks teha. ja kõik plikad ka, et ma sust ilma ei jääks. Ma ei taha et sa tagasi tulles tibi oleksid. Ma ei suudaks kellegi 'Appi mu küüs murdus' teemat kuulata."
Lauren muigas kergelt.
''Sulle ei meeldikski kui ma käiks ringi miniseelikutes ja nabapluusidega ja rämepikkade geelküüntega?'' küsis ta pead tõste sja silmi avades. Kusjuures silmad sädelevad aga pisarad ei kuku.

"Ei" ütles Justin turtsatades ent kergelt muiates. "Mulle meeldib et sa käid ringi oma armsa tüdinend pilgu ja kulund teksadega" ütles ta.

Lauren naeratas.
''Siis on hästi,'' ütles ta vaikselt.
"Kuna sa lähed?" küsis Justin mõne aja pärast vaikselt ja kurvalt.
''Homme õhtul,'' ütles Lauren vaikselt, pilk on merel.
Justini käed tõmbusid rusikasse.
"Andnud sis vähemalt nädal. Mul oleks olnud võimalus kõigest korralikult rääkida. Korralikult hüvasti jätta. Välja uurida kuhu ta täpselt läheb... Ma ei taha et ta läheks. Ma ei taha üksi jääda. Fakk miks ma ei võiks talle tunnistada kui palju ma teda armastan?" mõtles poiss.
ta avas suu, et viimase mõtteaine teemal vestlust alustada kui ta telefon helises ja poiss torisedes selle taskust välja otsis.
Kiire kõne, mis lõppes poisi näo ära vajumisega ja šoki näkku tekkimisega.
Lauren vaatas Justinile otsa.
''Mis on?'' küsis ta vaikselt.

"Ma pean.... ma pean minema" pomises Justin. Haiglast helistati. Oodake veel kui ta kuuleb Lexi surmast ja Rikki lahkumisest ja poiss läheb hulluks. Okei ajame ta hulluks. FBIle sõjakuulutamise sõnum jõudis kenasti kõigi peresisesteni. Justin oli paari hetke pärast püsti, raevukalt karjudes ning liivapekstaes.

Wii Lauren võpatas. Ta on Elenale sarnane. Kes teab kas ta ongi Justinit varem nii vihasena näinud, kuid hetkel vaatas ta tüüpi ettevaatlikult.
Aega läks ent Justin muutus veidi rahulikumaks. Poisi silmad on punased. Kõndis tagasi Laureni juurde ja kükitas.
"Ma tulen sulle külla. Varsti. Ma luban. Kuid praegu.... Ma löön nad maha. lexi on surnud. FBI. Ma... Ma pean minema. Anna andeks. Näeme varsti" urises ta, Laurenit põsele suudeldes ja läks.
Lauren vaatas talle kurvalt järgi. Asjale lisas ka vürtsi Lexi surm kuid siiski. Tüdruk tõusis prille hetkeks eest võttes ja pühkis pisarad mis Justini minekuga valla pääsesid. Siis pani prillid ette, võttis maast oma koti ja läks ära.

Jälle kaks aastat möödas.
Eemal üldisest massist istub keegi.
Keegi, kes on silmnähtavalt väsinud ja masendunud.
Keegi poiss, kes ootab kuigi ta enam oodata ei jõua ja kes elab, hetkel omastarust ilma kindla põhjuseta.
Justin. Kahe aastaga on ta muutunud üsna palju.
Ta nahk on heledam, pilk väsinum, ta on tuimem ja silmnähtavalt jõuetum.

Justin,nagu ka ülejäänud pere sai sõnumi KLMMi surma kohta. Poiss oli hetkega istumas, vahtides telefoni displeid ning pomises paaniliselt ja kiirelt midagi.
"PERSSE" käratas ta, telfat liivale visates ja küünarnukke kõverdatud põlveldele pannes ning siis pead kätele toetades.
Poisile tungisid pisarad silmadesse sest talle meeldisid need neli vanakest. Tema oli Kate'le ka meeldinud, sest ta oli üks neid väheseid keda vanakeste solvangud ei tüüdanud ning tema aitas neid alati igati.

Veidi peale seda karjumist siin kõndis Justini poole seljatagant üks kuju. Selle kuju pilk oli Justinile kinnitatud, õrn naeratus näol ning käed taskus. Paar meetrit Justinist eemal jäi ta seisma.
''Hey stranger,'' ütles ta piisavalt valjult, et poiss teda kuuleks.

Justini pea jõnksatas tuttava hääle peale püsti ja poiss vaatas üle õla.
"LAUREN" karjatas ta, näol sekunditega superõnnelik naeratus
Justin hüppas püsti tüdruku juurde joostes ja teda kallistades ning keerutades.
"Shit nagu täiesti metsas kui hea meel mul sind näha on jälle! Sa oled ikka korralikult tagasi! Unista aind uuesti ära minekust" ütles ta Laurenit uuesti liival pannes aga lahti ei lasknud.

Lauren naeratas. Käed olid ümber Justini kaela sest oli kinni hoidnud keerutamise aja.
''Ei lähe ma enam kuskile,'' ütles ta. Lapsel keeras sees, mitte halvas mõttes, vastupidi, ta oli õnnelik.
Justin naeratas kergendunult eemale tõmbudes ja pani käed tüdrukule õlgadele teda pilguga mõõtes.
Pilgus olid seagmini endiselt see masendus ja väsimus kuid nüüd oli seal sulaselge rõõm. Muidugi ka pisarad endiselt.
"Damn sa oled muutunud" pomises ta.

''Natukene,'' ütles Lauren õlgu kehitades. ''Sulle ei meeldi?'' küsis ta ebalevalt.

"Ph. Segi oled või? Sa näed super välja nagu alati! Peaasi et sa tagasi oled. Damn ma igatsesin sind" ütles Justin teda uuesti kallistades. "Sa pead täna õhtul meile tulema. Mamps-paps tahavad sind samuti raudselt näha"
Lauren naeratas Justinit vastu kallistades.
''Mulle meeldiks see,'' ütles ta ent tõmbus eemale. ''aga ma pean minema. Mul on vaja...paberid korda ajada ja asjad pakkida,'' ütles ta, veidi katkendlikul häälel ning hääl langes veidi. Rääkimata siis veel ilmest. Ta köhatas, üritades klombist kurgus lahti saada. ''Ma just jõudsin ja tulin ainult sind vaatama.''
Justin tõstis vaikselt ta pead.
"Mis juhtus?" küsis ta vaikselt.
Laureni käed kaardusid ümber ta kõhu.
''Ma olen üksi...mu vanemad...Rick...nad surid kolm nädalat tagasi,'' ütles Lauren rääkides katkendlikult ning hääl värises.
Justin surus tüdrukut enda kaissu.
"Mul on kahju" sosistas ta kurvalt, silmi sulgedes. Duh et on. Talle meeldis Laureni pere ja ta sai nendega küllalt hästi siiski läbi.
Lauren sulges silmad võideldes pisaratega.
''Mul ka,'' sosistas plika.
"Sa võid homme asju ajada. Tule täna meile.. Palun" ütles Justin.
"Ei muidugi. Kui mind pole, siis sebitakse mingeid teisi tibisi" ütles nende läheduses pettund plika hääl. Justin tõstis vaikselt pea.
"Anna palun" ütles ta, vastumelselt Laurenist lahti lastes ja tüdruku juurde kõndides.
"Go to Hell" ütles too teda vaadates.
"Anna ma pole Laurenit pool aastat näinud palun.." ütles Justin. Plika virutas talle vaid kõrvakiilu, mispeale Justin pea langetas.
Lauren vaatas neid kahte ehmunult. Ehmunult ja sisemiselt haavunult. Ega ta tegelikult teadis, et tal poleks Justiniga võimalust, aga ta ei saanud oma tundeid sellesosas kustutada ka.
Samas aga käskis mingi osa Laurenis tal selle tibi pea otsast keerata ja sellega korvpalli mängida. Väga mitte-Laurenlik.
Anna aga pöördus, Justin võttis tal käest anuval pilgul.
"Mine tõmble oma sõbrannakesega ringi" nähvas Anna kätt ära tõmmates ja minema marssides. Justin vaatas talle paar hetke kurvalt järgi ent pöördus siis, pilgus veel suurem masendus kui enne.
"Läki." ütles ta Laurenile, tüdruku poole kätt sirutades.
Lauren kõhkles hetke, ent see tüütu mitte-Laurenlik hääl ta peas käskis minna koos poisiga. Lauren võttis Justinil käest ja eks nad siis läksid kuskile

Justin kõnnib mööda randa. Klapid peas, kuulab muusikat, käed taskutes.

Aga Justinit jälitab keegi. Maskiga tapja, muahahaa.
Justin ei märka.
Tema vahib maha ja ümiseb kaasa.
Aga see jälitaja keksis Justini ette ning hakkas selg ees edasi liikuma, näoga Justini poole. Muigab.


Justin tõstis pea ning muie tõusis näkku.
"Tere Lorren" ütles ta.
''Tere Justin,'' ütles Lorren muiates.
"Sind pole näha old paaril viimasel õhtul" muigas Justin.
''Mõned asjad tulid ette,'' ütles Lorren muiates.
"Mis?" küsis Justin muiates.
''Ei midagi väga olulist,'' ütles Lorren muiates ja õlgu kehitades.
"Okei" muigas Justin, pilk tüdruku silmadel ning astus paari kiirema sammuga lähemale, tal käest saades.
''Ja mis ise tegid?'' küsis Lorren muiates. Sisikond hüples.
"Ummm. Kodus passisin. Magasin. Laureniga tõmblesime linna mööda ringi." muigas Justin.
''Teil oli lõbus,'' ütles Lorren muiates.

"Phh.. Meil on alati lõbus"muigas Justin.
Ta pilgust võis vabalt välja lugeda kui õnnelik ta oli et tal Lauren oli.

Lorren muigas laiemalt.

''No teil veab siis ju,'' ütles ta.

"Jubedalt" muigas Justin.
Lorren muigas.
''Aga miks sa jalutad siis üksi siin?'' küsis ta.
"Lauren pidi ära minema kuhugi. Muidugimõista ei saanud ta öelda jälle" ütles Justin. Lõpu veidi pettunult.
''Meil kõigil on omad saladused,'' ütles Lorren muiates. Kuigi nende kahe maski taga oli Lauren, kellel oli rämedalt nõme tunne näha, et valmistas Justinile pettumuse.

"Seda kindlasti" ütles Justin kelle muigesse tekkis nähtav kurb varjund kuid see kadus üsna pea.

''Okei teema läheb masendavaks, räägi midagi ägedat,'' ütles Lauren muiates.
"Mida ma räägin?" küsis Justin muiates. ta peatus, niiet Lorren oli samuti sunnitud peatuma. Justin tõstis nende ühendatud käed tehes tiiru. Tšikk tegi ta käe alt tiiru läbi ja lõpetas Justini haardes. Tüüp hoidis ümbert kinni ühe käega ning kõndisid edasi.
''Ükskõik,'' ütles Lorren muiates ja pani ühe käe ümber Justini.

"Hea küll" ütles Justin, paar hetke mõeldes.
"Adam rääkis kunagi et arstid maitsevad sitasti. Ma mõtlesin kannibaliks hakata just sel ajal" ütles ta muiates.

Lorren puhkes naerma.
''Kas ta ise on arste maitsnud?'' küsis ta muiates.

"Ei ta suhtles kannibaliga" muigas Justin. "Vähemalt oma juttude järgi. Aga ta on arst ja need ajavad kõik lolli juttu" lisas ta õlgu kehitades

''Ookei,'' ütles Lorren muiates.
"Sinu kord rääkida" muigas Justin.
''Hm, mul pole midagi sellist ägedat rääkida,'' ütles Lorren mõtlikult ent muigas ikka.

"Phh. Nagu mul oli" turtsus Justin muiates ühte kõrvalolevat klappi sättide. Teine rippus kenasti.

''Oligi ju,'' ütles Lorren muiates. Tema võttis selle rippuva kõrvaklapi ning pani endale kõrval. ''Hm, hea laul,''

"Laureni lemmik. Mulle nii ei meeldi, aga ma tema pärast jätsin siia, juhuks kui ta jälle mu telfa ärandab et muusikat kuulata ja sõnumeid uurida" muigas Justin.
Kuigi Lorreni näolt polnud seda näha, oli tal tunne nagu keegi oleks ta sisikonna kokku surunud. Fak pidi see mees nii armas olema?
''So sweet,'' ütles Lorren muiates.
Justin muigas aind.
"I know." ütles ta. Egomoment poisil.

Lorren naeris.
''Ego ka veel,'' ütles ta muiates

"Tuleb ette" muigas Justin, temaga peatudes. "Kas ma jäämegi randa edasi tagasi kõndima?"
''On sul muid pakkumisi?'' küsis Lorren muiates.
"Ei. Aga sul?" küsis Justin muiates.
''Noup,'' ütles Lorren muiates.
"Kamoon" muigas Justin.
''Mida?'' küsis Lorren naerdes.
"Me kõnnime rannas edasi tagasi niimoodi. See meenutab pendlit ja paneb pea ringi käima"muigas Justin.
''Me võime seista ka,'' ütles Lorren muiates.
"That's boring" ütkes Justin muiates.
Käsi liigub alateadlikult mööda Lorreni paljast külge.
''Mida muud meil teha on?'' küsis Lorren muiates, sees keeras, heas mõttes.

"Hea küsimus" muigas Justin, plikat keerates niiet ta näoga tema poole jäi. Teise käe pani ka tema ümber.

''Aga vastust pole ikka,'' muigas Lorren.
"Deem" muigas Justin. Ühe käega silistas tüdruku põske nüüdseks.
''I'll say,'' muigas Lorren, käed olid nüüdseks Justini õlgadel.
Justin naeratas.
Ta kummardus tüdrukule lähemale, et teda suudelda kui tuli elum feil. Ta telefon helises. Tüüp peatus, eemale tõmbudes.
"I hate those moments" ütles ta telfat välja otsides ning numbrit vaadates.
Nägu vajus ära. "Ma olen kohe tagasi" ütles ta Lorrenile, tast lahti lastes ja eemale kõndides ning vastartes.
Lorren saigi võimaluse taastuda. Hing oli kinni jäänud täielikult, ent nüüd suutis ta selle taastada kuidagimoodi.

Justin kõndis tagasi.
"Ma pean minema" ütles ta vastumeelselt. Murelik pilk,

''Mis viga?'' küsis Lorren. Muie lännu.
"Ei midagi hullu" ütles Justin, sundides end naeratama.
''Kindel?'' küsis Lorren kahtlevalt.
Justin noogutas.
"Näeme hiljem" ütles ta, tüdrukut põsele suudeldes ja läks.
Lorren vaatas talle järgi veidi aega enne kui ise minema tõmbas.

Justin kõndis rannas.
Aga Justinile kõnnib vastu keegi ägedik. Selline Lorreni nimeline ägedik kes varsti jälle ära jookseb aga nojah.


Justin ei märka. Tema vahib masendunult maha lihtsalt ning mõtleb.
Millest? Et kas pole mõtekam endale lihtsalt kohe otsa peale teha.
Aga siis see keegi ägedik pöördus, võttis Justinil käe alt kinni ja kõndis tüübiga edasi.
''So, täna masetseme?'' küsis Lorren vildaka muigega.
Justin muigas vildakalt hetkeks.
"Vahel peab" ütles ta vaikselt, pead tõstmata, kuid ta pani käe Lorrenile piha ümber.
''Kas ma tohin põhjust küsida?'' küsis Lorren, kätt ümber Justini pannes.
"Ma ajasin oma ema nutma. See on kohutavalt nõme tunne lihtsalt, kui ma kellelegi haiget teen" ütles Justin kurvalt.
Lorren vaatas nende ette.
''See on paratamatu,'' ütles ta.
Ilma muigeta.
''Yeah.. Vahepeal on mul tunne et ükskõik kui palju ma ka ei üritaks mitte haiget teha, teen ma sellega just teistele haiget" ütles Justin.
''See on kõige nõmedam variant,'' ütles Lorren.

Justin muigas kurvalt ning peatus temaga, pöörates tüdruku enda vastu näoga jälle ja pani masendund pilgul käe talle põsele.

Lorreni käed maandusid jälle tüübi õlgadel ilusti.
Ei oska meie enam midagi öelda.
Justin kummardus talle lähemale, tüdrukut suudeldes.

Lorren pani käe Justini põsele teda vastu suudeldes. Tema sees möllas keeristorm, osaliselt oli see heas, osaliselt halvas mõttes. Halb oli see, et Laureni osa murdus täielikult.
Mingi ütleme mõned minutid suudlesid kui Lorren eemale tõmbus ja Justini haardest väljus.
''Anna andeks...ma ei saa..'' ütles ta klomp kurgus, tüdruk pöördus kannal ja nii hästi kui liival kontsadega joosta sai jooksis sealt minema.

Justin vaatas talle järgi paar hetke.
"Kuradi idioot"pomises ta endale, Poiss kõndis kaljudeni, virutades rusikaga sellele.
Ta ei teinud valust väljagi sest kahetses kõike. Lõpuks vajus ta mööda kaljut liivale istuma, määrides särgi ja teksad veriseks, kuid tal oli suva sellestki.
Pragusel hetkel kahetses ta et oli ennist kohvi mitte viski kasuks otsustanud.
Aga Justin läks uuesti.

Kõrghoone katusel on Lorren. Katuseserval täpsemini. Põlvili. Vaatab alla. Nutab.
Justin on saanud ilusti sõnumi, et siia tuleks.
Justin tuli üles.
"Lorren?" küsis ta murelikult, tema poole kõndides.

Lorren pomises midagi vaikselt. Kahtlaselt kuuldamatu lause ja kahtlane hääl. Nutab sellepärast.

Justin peatus mõneks hetkeks.
Duh et kardab et tema teo pärast.
"Lorren anna andeks" ütles ta piinatult tema juurde minnes ja kükitades.

Lorren tõusis järsku taganedes paar sammu.
''Sul pole vaja andestust paluda,'' ütles ta. Hääl väriseb ning tema märjad rohelised silmad olid Justinile kinnitunud. ''Hoopis min apeaks..'' sosistas ta.

"Lorren mis on?" küsis Justin murelikult ning tõusis, pilk tüdrukul.

''Ma ei saa valetada enam...mitte sulle..'' sosistas Lorren, isegi praegu oli aru saada et hääl väriseb.
"Valetada mida?" küsis Justin murelikult.
Lorren taganes veel paar sammu, tõstes ühe käe maski juurde, teise juusteni, ning korraga tõmbas aeglaselt eest maski ja peast paruka.
Lauren mis Lauren.

Justin vaatas teda, tundes kuidas sisikond krampi tõmbus.
Vaikis.
"L-lauren?" pomises ta uskumatusega.

Nimetatu ei suutnud Justinile otsa enam vaadat, muidugi poleks sellest ka kasu olnud sest pisarad udutasid nägemist. Tema langetas pea.

Justin nelatas.
"Sa valetasid. Kogu aja..." pomises ta, pilk tüdrukul. Silmad tõmbusid punaseks. "Lauren ma usaldasin sind"

''Ma...'' alustas ta, kuid ei suutnud lõpetada. Kõik oli juba kokku varisenud ning Lauren polnud selle parandamiseks võimeline.

"Ära näe vaeva Lauren" ütles Justin vaikselt. "Või Lorren. Kumba iganes sa ka ei eelistaks" lisas ta. Ta hääl ei värisenud kuid see oli petetud ja masendunud. Poiss pöördus, astudes katuseservale ja vaatas alla. Neelatas.

''Justin..'' sosistas Lauren poisi selga vaadates.

Justin ei teind väljagi. Ta sulges silmad, vajudes ettepoole ja siis niimoodi katuselt alla ilusti.

Lauren vajus nuttes ilusti põlvili, aga palju ta teha enam ei saanudki sest keegi surus talle kloroformilapikese näole ning plika autis, seejärel veeti ta sealt minema.

Kui Justin katuselt alla jõudis istus ta autosse. Pisarad olid silmis ja sisikond kokku pressitud justkui. Ta käivitas auto alguses aeglaselt sõites. Kuid lõpuks, kui ta otusele jõudis, surus poiss gaasi põhja, kihutades edasi. Mitte pikalt, sest ta tõmbas vastassuuna vööndisse ja kihutas enda autoga milleks oli lihtne auti, otsa vastu sõitnud Hummerile.
Justinil polnud turvavöö kinni, seega lendas ta läbi enda auto esiklaasi, Hummeri suitsevale kapotile ja esiklaasi. Hummeris olijatel olid turvavööd kinni ja nemad olid šokis ja liikumatud.
Justin oli samuti liikumatu. ta oli teadvusel. Valusööstud olid lohutavad, sest ta ei suutnud mõelda enam katusel juhtunule ning oma südame murdumisele.
Poisi suu oli paokil ning sealt jooksis autokapotile verd. nagu ka ta peast, ninast ja seljast.
Justini silmad olid pooleldi avatud ja ta nägi uduselt auto musta suitsevat kapotti ja paanikas inimesi.

Roma. Tema oli peolt tulnud ja igavles. Tema nägi õnnetust peas ning läks näost kaameks tundes ära Justini. Ta jooksis autodejuurde.
''Justin? C'mon sa oled segi või?'' küsis ta tüübi juurde ronides.
''Get the fucking ambulance in here!'' käratas ta üle õla. Keegi aeglase taibuga idikas helistas kiirabisse. Varsti oli kuulda sireene ning peagi toimetati Justin minema. Roma aga oli see julge laps kes helistas Lizile ja andis talle juhtunust teada.

Lauren ripub siin. Laes, kettide küljes. Teadvuseta oli, kuid ta ärkas karjatusega tundes teravat valu seljas. Nimelt oli talle piitsaga löödud selga.
''Noh pisike ärkas ka üles,'' irvitas tüüp kes oli Laureni katuselt röövinud ja nüüd teda peksis.
Mööda Laureni nägu voolasid taaskord pisarad. Järjekordne plaks ja Laureni karjatus.
''Kui ma esimest korda nägin, kes sa oled, Lorren, mõtlesin, et ei puutu sind. Aga see mida sa täna tegid pani mind ümber mõtlema,'' irvitas mees. Uus plaks ja karjatus. ''See mida sa härra Carvahallile tegid. Ma ei pea enam kartma, ta vihkab sind ja kui su laip ka kunagi leitakse, ei huvita see kedagi.'' uus plaks ent karjatust ei tulnud. Polnud enam mõtet. Mehel oli õigus, Justin vihkas teda, nüüd polnud enam kedagi. Mis mõtet oli siis rabeleda selles elus. Parem siit lahkuda.
Mitmeid hoope sai Lauren veel piitsaga niiet lõpuks oli ta selg täis sügavaid risti-rästi vagusi ning mööda selga voolas veri alla.
''Tead, ma mõtlesin. Ma ei tapa sind kohe..'' ütles mees irvitades ja läks Laureni juurde piitsa maha visates. Tüüp libistas käsi mööda Laureni reisi üles. ''Sa oled ilus. Võime ju natuke mängid ka..'' irvitas tüüp.
Lauren ei hoolinud. Tema jaoks oli kõik läbi ning ta ootas vaid oma surma. Ta pea oli langetatud ning pisarad voolasid ojadena.
Tüüp oli hakanud Laureni seelikut eemaldama kui uks lahti lendas.
''Focker!'' käratas sisse marssiv mees. Nimetatu urises ning astus Laurenist eemale. Siseneja aga lajatas talle ilusa hoobi rusikaga näkku paisates nimetatu pikali maha.
''Oled sa täiesti põrunud või? Peremees laseb su elusalt haidele sööta!'' urises mees. Focker ajas end püsti. ''Kao siit minema,'' urises tore mehike. Focker urises kuid lahkus.
Lauren oli selle ajaga teadvuse kaotanud.
Tore mees aga läks Lorrenini ning lasi ta laest alla. Pani tüdrukule oma jaki selga, võttis ta sülle ning viis kiirkorras minema.

Justin toodi siia.
Liz sisenes. Nuttes.
Ja vajus voodiservale.
Justini silmad olid avatud endiselt.
"Miks sa seda tegid?" küsis Liz pojal käest võttes.
"Ta valetas. Kogu aja." pomises Justin.
"Kes?" küsis Liz.
"Lauren. Ta valetas." pomises Justin.
"Kullake mis juhtus?" küsis Liz.
"Ta valetas" ütles Justin lihtsalt. Silmad olid punased.
"See pole põhjus enesetapuks" ütles Liz.
"Mida muud mul teha on?" küsis Justin pilku temale viies.
"Ma suren niivõinaa varsti ära, keda see ikka huvitab. mõni kuu siia sinna. Ongi kergem. Sinul. Papsil. Kõigil" ütles ta.
Liz oli vait, vaadates teda, veel rohkem pisaraid silmadesse tungimas.
"Harju sellega mamps. Ma ei kannata seda kaua. Ma lasen end maha. Ma ei ütle kuna, sest ma ei taha et sa seda päeva kardaks. Ma teen seda ja kõik." ütles Justin. Liz tõusis. Ta ei suutnud siin olla enam ning kõndis palatist nuttes välja.
Justin vaatas aga lage.
Aga Justinile toodi nüüd teadvuseta kaaslane.
''Ma loodan, et teil selle vastu midagi pole, aga palatid on täis,'' ütles üks tüüpidest. Teised toimetasid Justini kaaslase teisele vabale voodile kõhuli. Juuksed olid küll plikal näo ees kuid see oli arusaadavalt Lauren. Tekk oli vaid poole seljani, pluusi seljas polnud. Näha olid vaid verest roosakaks tõmbunud sidemed. Tüübardid aga lahkusid.
Justin vaatas Laurenit, käsi rusikasse surudes. Ta oli vihane aga mures.
Justin ajas end püsti, valust hoolimata ja läks siit minema.
Mingi arst toimetas mõne aja pärast Justini enda najal siia. Viskihaisuga. Tüüp vajus pikali voodile ning sai valuvaigistava süsti.
Arst läks.
Justin aga tiris end mõnda aega juustest, kuni valu tagasi tõmbus.
Pilk oli Laurenil.
"Tere Lauren... Ei Lorren. Eii... Gosh te paljunesite ka? Palju teid on?" pomises tüüp. "Uoooouuu püsi seal kus sa oled! Ma ei taha sinuga praegu rääkida" lisas ta end selili keerates ja lage vahtides.
"Kuule sina olid see... Jajaa mina räägin. Sina olid see kes siin valetas. OU! Kuhu sa kadusid?" rääkis tüüp. Ta nägi kuidas Lauren tema kohale kummardus ja siis ära kadus.
Lauren hakkas teadvusele tulema. Tal võttis aega, et tabada kus ta on. Niipea kui ta end liigutada üritas lõi valu selga ning pisarad tungisid taas silmadesse. Ta lükkas juuksed näo eest ära ning veidikene kergitas pead.
''Justin?'' küsis ta vaikselt nähas enda kõrval voodis olevat Justinit. Ta polnud kindel. Võis ka meelepete olla.
Justin oli mingi hajameelset välja vahtind ning nüüd kinnitus pilk jälle laurenil.
"Gosh sind on palju" pomises ta. "Miks kõik paljunevad niimoodi? Mida hekki toimub. Jälle. Või aind sina ja Sean?" küsis ta.
Kui plika oleks suutnud oleks ta püsti tõusnud.
''Mis sinuga on?'' küsis ta vaikselt, hääl värises jälle.
"Midagi" ütles Justin. Naeris.
"Tead. Kui ma sind ühe silmaga vaatan siis on sind seitse." ütles ta ühte silma sulgedes. "Aga kui ma sind teise silmaga vaatan on sind ikka seitse" lisas ta, teist silma avades ja essat sulgedes.
Siis avas mõlemad.
"Aga loogilislt võttes peaks sind kahe silmaga vaadates 14 olema, aga on ikka seitse" ütles ta.
Lauren vaatas teda murelikult ent samas masendunult.
Ta kartis, et oli poisi hulluks ajanud.
"Tead sa meenutad mulle kedagi" ütles Justin. pea oli padja peal ja üks käsi rippus üle voodiserva.
"Ma ei mäleta keda. Oooh mäletan küülll! Laurenit...Damn... Sa oledki Lauren. Fakk sa ei saagi teda meenutada. Kahju. Tore tüdruk on. Njamh.... Aga sind on ikka seitse"
''Anna andeks...'' sosistas Lauren langetades pea ja surus silmad kinni, kuigi pisaraid see ei peatanud
"Seda et sa Laurenit ei meenuta!? Gosh ära nuta pisike!Rahune maha" ütles Justin. Tüüp ajas end istuma, jalgu põrandale tõstes. Tuikus.
"I'm never gonna drink again." pomises ta tagasi pikali vajudes.
Lauren vaikis. Praegu soovis ta, et see mees oleks ta tapnud.
Justin naeris jälle. Totaalselt.
"Tead. Kunagi ma arvasin., Mingi mai tea kuna kunagi. Mingi kolm või neli või nii aastat tagasi, et kui mingid mõttetud blondid kunstküüntega tibid..."alustas ta. "Gosh ürita seda kümme korda kiiresti öelda ja vaatame kumb enne naerukatesse kõngeb. "lisas ta. "Anyways. Need eelpoolkusagil nimetatud tüübid on ainsad kes võivad mu südame murda. ja siis oli seal pisike plika. Jube tore plika. Mu parim sõbranna. Ma peaks teda sulle tutvustama. Jube armas. Ja kuradi hästi murrab südameid. Anyways.. Ma unustasin kuhu ma jäin.... aAAaaa Anyways siis tema hävitas mu. Gosh see oli valus! Aga jamh. Ma vist peaks vait jääma, sa ei saa magada. Sorry. Anyways mis su nimi on?" küsis ta.
Lauren oli millalgi silmad avanud. Nüüd aga pööras ta pead vaadates teist seina. Ta ei suutnud Justinit vaadata. Vaikides nuttis ta seal soovides oma surma.
"Okei ma jään vait. Sa nutad juba. Gosh mul on tõesti niii jube hääl et ajab nutma või?" pomises ta. "Ookei. Head ööd. Kes sa ka pole. ma ei mäleta." mõmises ta, silmad kinni vajumas ja poole minutiga tüüp magas.
Hommikuks kui Justin ärkab on Lauren läinud ning öökapil on kiri.

Justin
Sul pole aimugi kui väga ma kahetsen sulle valetamist, kuid mul puudub enesekindlus, mis oli Lorrenil.
Ma armastan sind, olen alati armastanud, ometigi kartsin seda sulle tunnistada.
Sa võid rõõmustada, ma lahkun. Igaveseks.
Kõigil on parem kui mind enam ei ole.
Hüvasti
Lauren

Justin istub voodil.
Kiri on kätte surutud ning tüübil on pisarad silmis. Mitu tundi juba istub. Liikumatult. Meenutab ühiseid aegu. Kurva naeratusega. Nende sõprust alate 10 eluaastast. Esimest päeva kui nad kohtusid.
Lõpuks ta tõusis, palatist väljudes. Tal oli suva et ta liikuda ei võinud. Ta ei plaaninudki lasta Laurenil enesetappu teha.

Lauren kõndis aeglaselt trepist alla. Pisaraid polnud, need olid otsa saanud lihtsalt. Ta polnud peale ärkamist haiglas enam magama jäänud, vaid lihtsalt nutnud.
Haiglast pääsemine oli raskendatud vaid tänu seljale mis valutas, aga samas oli see hea, sest juhtis mõtted eemale kõigest muust.
Lauren vajus mööda aknaklaasi istuma, mõlemasse kätte surutud tugevate unerohtude purgid. Ta võttis purkidelt kaaned ning kallutas nende sisud endale suhu. Algselt näris ta need katki ja neelas siis alla juues veel peale ainukes alkoholi mida tema majas leidus - viina. Tal oli see destisifitseerimis (fak mai oska seda sõna kirjutada) eesmärgil.
Tüdruk toetas selja vastu voodit tundes kuidas tabletid mõjuma hakkasid. Temast voolas üle tugev tuimus.
Aeglaselt libises Lauren külili, kaotades kontrolli oma lihaste üle.
Aeglaselt ent sihikindlalt voolas plikast kogu elu välja, viies kaasa kurbuse ja valu.
Oma viimaseid hingetõmbeid tehes Lauren naeratas kergelt, seda seetõttu, et nägi oma silme ees Justini nägu.
Tüdruku silmad vajusid kinni ning üksik pisar voolas mööda ta meelekohta alla.
Kogu valu, kurbus ja piin, mille ta ise põhjustanud oli, voolas nüüd temast välja ning ta silmad vajusid kinni jättes mõttes hüvasti selle maailmaga.

Aga siia jõudis prints.... ilma hobuseta.
"Kuradi väike tõbras selline! Igavene ennasttäismölakas" urises ta põlvili tüdruku kõrvale vajudes ning ta pulssi katusdes.
Justin võttis viinapudeli, visates selle vihaselt vastasseina puru ning võttis tüdruku sülle, kergelt vankuma lüües.
Tal polnud jõudu eriti ju, misteha, vähk mõjub sitasti.
Siiski tõmbas ta sealt minema.

Lauren haiglapalatis peale enesetapukatset.
Justin sisenes vaikselt, istudes voodiservale ja võttis Laureni käest.
"Ma vihkan sind" ütles ta vaikselt.
"Kui ma üheksa aastat tagasi sinuga tutvusin, sain ma endale parima sõbra keda tahta võib. Esimesest hetkest peale ma teadsin et sa oled mu hingesugulane. Meil oli koguaeg koos nii lõbus. naerda tühistele asjadele, teha lollusi, käia mampsile ja papsile närvidele. Me saime igast lollustega hakkama. Kuid seda alati koos" rääkis ta vaikselt. "Umbes neljateistkümneselt või veidi varem hakkasin ma sind teise pilguga vaatama. Sa polnud enam lihtsalt sõbranna. Mind ajas närvi pelgalt see, kui sa mõne teise poisiga suhtlesid" jätkas poiss. Kurb naeruturtsatus segas aegajalt ta juttu. "Meeldimine liikus edasi armumiseks. See oli see periood kui ma sind kas vältisin, või alalõpmata enda juurde kutsusin. Ma tahtsin koguaeg sinuga koos olla, kuigi samas ma ei julgend ja vältisin sind." jätkas poiss. Naeruturtsatused lõppesid, jäi vaid kurb pilk. "Ja lõpuks kui ma ära tabasin et ma sind armastan, sain ma aru et ma olen kõige õnnelikum inimene maamunal. Mul oli olemas kõik mida ma tahan. Perfektne pere, head sõbrad... ja Sina. Ainus inimene, kellele ma absoluutselt kõigest rääkisin.. Noh peale oma tunnete. Kuigi kogu mu pere pidas mind idikaks et ma sulle ei ütle et ma sind armastan, ei huvitanud see mind. Ma kardsin sind kaotada. Ja siis... siis ütlesid sa, et sa lahkud. Kolid ära. Ma tahtsin sulle kõigest rääkida, lootuses et sa jääd siia minuga. Kuid siis sain ma selle täielikult elu hävitava kõne, mis kõike muutis. Mul oli hea meel, et ma polnud rääkinud, sest see oleks litsalt meile mõlemale hullemini haiget teinud. Ma lasin sul minna, sest tol hetkel oli see tõesti parim lahendus. Ma igatsesin sind. Kaks aastat olid sina Ameerikas ja mina Itaalias. Ma lubasin sul külas käia tihti, kuid ma ei jõudnud sinna rohkem kui mõnel korral."jätkas Justin. Endiselt vaikselt. Tal olid pisarad silmis endal. "Ja sa tulid tagasi. Mul oli koguaeg tunne et mu maailm on kokku varisenud. Ma ei näinud enam kusagil mõtet. Ja kui ma sind jälle rannas nägin... *kerge naeratus* See oli täpselt nagu oleks keset mingit sünget külma ööd järsku päike välja tulnud ja kõik jälle üles soojendanud ja särama pannud. Ma olin jälle õnnelik sest mul olid sina. Seda on võimatu kirjeldada mida ma tundsin kui sa tagasi jõudsid. Sa olid küll muutund, kuid see ei lugenud. Sa olid jälle minuga. Kuid siiski ei tunnistanud ma oma tundeid. Ma kartsin. Ja siis... Siis tuli Lorren ja nüüd tuli tõde. See olid koguaeg sina olnud. Ma arvasin koguaeg et sinu lahkumine on kõige valusam asi, mis juhtuda saab, kuid kui sa tunnistaid et oled Lorren... See oli hullem. See igapäevane Päike mis sinuga kaasnes, lihtsalt kadus.. Ma tahtsin oma surma kiirendada. Ma ei mõelnud enam oma perele. Ma mõtlesin ainult sulle. Ning kui sa mulle kirja jätsid... Ma olin täiesti kindel et olen hiljaks jäänud. Mu maailm oli uuesti kokku varisenud, ning ma mõtlesin meie ühisele minevikule. Kõikidele rõõmsatele seikadele. Gosh... Mul oli tunne nagu oleks osakegi sellest päikeset tagasi tulnud. Mind ei huvita mida sa mulle tegid, sest see oleks vaid nagu pisike kriimustus sinu igaveseks kaotamise kõrval. Ma armastan sind. Kohutavalt. Ja täiesti kindlalt igavesti" lõpetas poiss. Ta käsi oli nüüd Laureni põsel ja silmad punased pisaraist.
Lauren polnud küll teadvusel ega selle lähedalgi, aga ta alateadvus jäi alles ning ta pigistas õrnalt Justini kätt.

Justin naeratas kurvalt. Sellest piisas et mõista et ta ei jää Laurenist ilma. Poiss silitas õrnalt ta käeselga pöidlaga ja suudles tüdrukut laubale.

Aitab kah magamisest. See plikatirts hakkab teadvuse poole tulema. Aga ta ei taba eriti enda ümbrust. Jube on olla. Pea lõhub. Ja ta hakkab arvama, et ei surnudki ära.
"Lauren?" küsis Justin vaikselt, pilk temal.
Lauren avas aeglaselt silmad ja kortsutas kulmu.
''Justin?'' küsis ta, läbi udu polnud just kindel keda ta vaatas.
"Palun ära hakka vabandama. Lihtsalt puhka" ütles Justin viakselt.
Laurenile tõusid pisarad jälle silma. Kuradi raiped võtsid läätsed ka ära. Osaliselt oli see hea, sest Lauren kartis Justinile otsa vaadata. Aga samas piisas ka pelgalt poisi kohalolekust.

"Palun ära nuta" ütles Justin piinatult, tüdruku pisaraid pühkides.

''Anna andeks,'' sosistas Lauren, hääl värises jälle.

"Ma ütlesin et ära vabanda lollakas" ütles Justin. Piinatud ikka. Ta ei suuda teda nutmas näha.
"Lauren palun ära nuta" anus ta.

''Anna andeks,'' kordas Lauren silmi sulgedes ja sosinal. Ennem vabandas oma tegude, nüüd nutmise pärast.

Justin pühkis ta pisarad, teda laubale suudeldes.
"Lihtsalt luba et sa ei tee enam kunagi nii... Ma ei taha sind kaotada Lauren" ütles ta vaikselt. "Ma armastan sind. Aastaid juba. Ma lihtsalt ei suutnud seda sulle kunagi öelda" lisas ta vaikselt, kummargil tüdruku kohal.

Kuidas seda romantikute moel sõnastada...Laureni süda hüppas rõõmust? Umbes nii. Ent silmi ei julgenud ta avada, kartes et rohkem pisaraid tuleb ja lõpuks Justin vihastab ka veel. Näed mis mõtted plikal on.
''Ma luban!'' sosistas ta.

Justin naeratas kergelt, ta põske silitades.
"Nüüd palun puhka. Ma ei lähe kuhugi" ütles ta.
Lauren noogutas vaikselt.

Oletame et jäi magama.
Liz sisenes vaikselt
"Hei" ütles ta.
"Hei" ütles Justin vaikselt vastu.
"Kuidas on?" küsis Liz tema juurde voodiservale istudes.
"Ta magab" ütles Justin.
"Ja sa ise?" küsis Liz.
"Ma rääkisin temaga" ütles Justin.
"Kuidas ta suhtus?" küsis Liz.
"Nuttis" ütles Justin.
"Kas tõesti suhe sinuga oleks nii jube?" küsis Liz kerge muigega.
Justin turtsatas vaikselt
"Jobu" ütles ta emale. Liz naeratas teda ühe käega kallistades.
"Ja haigus?" küsis ta.
"Ma pole rääkind" ütles Justin vaikselt, pead langetades.
Liz noogutas.
"Tore et te jälle läbi saate." ütles ta.
"Me saame koguaeg läbi. Me lihtsalt... sattusime halba perioodi oma sõprussidemetes" ütles Justin.
Liz muigas.
"Jobu" ütles ta.
"Yeah teilt õpin"muigas Justin.
Liz naeratas.
"Ning edasi?" küsis ta.
"Kui ta välja saab siis ma ei lase tal koju minna. Ta tuleb meile" ütles Justin.
Liz muigas.
"Mida? ma ei lase tal üksi olla" ütles Justin.
"Tore." ütles Liz naeratades ning tõusis.
"Anna teada kui midagi vaja on" ütles ta Justin noogutas. Liz suudles neid mõlemaid laubale ning läks.
Justin vaatas aga kergeltnaeratades Laurenit, tal uuesti käest võttes.
"Ma ei jäta sind kunagi üksi" lubas ta vaikselt.

Aga nüüd on nii, et Laurenit pole. Hommikuks oli Justin nunnult sinna ära vajunud. Ja siis üks arstionu lubas Laurenil koju minna kui enda eest hoolitseb.
Kuna ta siiski kartis Justiniga silmitsi seismist, pealegi polnud ta just kindel, et see vestlus päriselt toimus, võibolla oli unes, ning ta polnud kuulnud midagi Lizi ja Justini vestlusest, läks ta minema. Ta palus mingil arstil Justinile öelda, et kui tal tüdrukut vaja on, on ta kodus.
Aga enne minekut pani ta Justinile ilusti teki peale. Siis alles läks.

Tipa tapa kõnnib vihma käes Lauren, seljas pusa mis on talle kolm korda suurem, venna oma oli ning silmas läätsed mis peaaegu et nagu hiilgaksid seal pimeduses. Nende läätsedega on tegelikult vahva lugu. Kunagi ammu ammu enne kui nad Justiniga kohtusid olid Laureni silmad sellist värvi, aga koos silmanägemisega kadus ka pigment, arstid seda seletada ei osanud. Aga Lauren nägi ühte pilti kus tal olid sellised silmad ning lasi endale ka läätsed teha. Nüüd olid need silmas.
Aga tagasi teemasse. Kõnnib jah siin. Läbimärg ilusti nüüdseks. Ta kõnnak on suht aeglane, kamoon alles kaks päeva tagasi peksti ta selg lõhki. Käed on ümber kõhu ning vaatab maha.


Kuni täiesti silmnähtavalt paanikas Justin tal kõhu ümbert kinni haaras teda kallistades ning tüdruku pea tõstis, pilk hullumeelne.
"Palun palun palun Lauren ära tee nii! Never ära lihtsalt mine minema palun ära tee nii enam" ütles poiss neelatades paaniliselt.

Lauren vaatas talle otsa, pilk on täiesti masendunud.
''Anna andeks,'' ütles ta vaikselt.

"Ära palu vabandust" ütles Justin. Haare oli õrnem.
Mure oli.
"Lihtsalt... Palun lõpeta see. Ma olen sulle andestanud." ütles ta vaiksel. "Lauren ma armastan sind"

So see polnudki uni. Suckeeeers.
Laureni näole ilmus vaevumärgatav naeratus.
''Mina armastan sind ka,'' ütles ta vaikselt.

Justin naeratas kergelt, kätt ta põsele pannes.
"If I could do anything. It would be to kiss you in the middle oh the street on the rainest day of the year" ütles ta vaikselt., pilk plika silmadel.

''Then do it,'' ütles Lauren vaikselt, peaaegu sosinal.
Justini naeratus laienes kergelt. Ta kummardus tüdrukule lähemale, haaret veidi tugevdades ja suudles teda õrnalt.
Lõpuks.
Lauren suudles teda vastu, käsi Justini kaelale pannes.