Adrenaliin

Jacki kodus.

Jack avas uimaselt silmad, tõstes pea padjalt ning vaatas ringi. Pilt liigus ja kõik oli udune. Poiss ajas end püsti ning nõjatus vastu seina, tuikudes elutuppa ning vaatas ringi. Kõik oli fookusest väljas.
Ta kõndis telakani, otsides pulti kui nägi seal plaati, kus oli suur tekst "FUCK YOU"
Jack kortsutas kulme ning pani selle mängijasse, vajudes põlvili teleka ette.
Videos oli talle tuttav mees. Verona
"Tere sitakott" ütles mees irvitades. "Halb olla? Pea käib ringi? Pilt liigub?" küsis ta.
Jack urises vaikselt.
"Kas tead. See on see kui sa Don Wani tapad. Nii rutakalt." ütles mees. Videos näidati kuidas keegi suure süstla Jack'le kaela surus ja tühjendas.
"I'm gonna enjoy your death" itvitas Verona. "Ja siis mängin ma selle litsiga, kelle laps sulle nii jubedalt meeldib. Sul on maksimum tund veel. Hiina sodi on hea kraam" lisas mees toolilt tõustes. Jacki urin valjenes. Video lõppes.
Jack tõusis,, võttes telakast ja virutas selle maha juppideks ning peksis seda jalaga, lõrisedes. Siis haaras ta oma telefoni ja tõmbas minema.

Tänavatel.

Jack kihutas autoga mööda tänavaid, valides numbri.
"Kaylo? Kus kurat sa oled?" küsis ta vihaselt.
"Uuummm... mai tea?" pakkus telefoni otsast teine mees.
"Uuri välja kus Verona on1 KOHE" urises Jack.
2Mis toimub?" küsis Kaylo uimaselt
"Ma olen suremas. See värdjas ründas seljatagant.. ta süstis une pealt mulle mürki" lõrises Jack, surudes hetkeks silmad kinni kuna pilk muutus uduseks. Ta surus gaasi põhja, triblades masinate vahel.
"Oooh." ütles Kaylo.
"Kass sa said aru?" küsis Jack.
"Uhuhh" ütles KAylo.
"Mida ma teha käskisin? Ütle" käratas Jack.
Kaylo avas suu.
"OTSI VERONA ÜLES! Teavita teisi, andku teada kui ta leiavad! Ma tahan seda tõbrast kätte saada" karjus Jack
"Okei okei rahu ära karju mees" ütles kaylo. Jack lõpetas vihaselt kõne.
Ta kihutas edasi, valides teise numbri.
"Collin?" küsis ta kui vastati.
2Collin pole siin" ütles naise hääl.
"KUrat. Kus ta on?" küsis Jack vihaselt, kriipides oma masina külge.
"Mai tea" ütles tibi.
"Otsi ta üles" käratas Jack.
2Ta pole Roomas" ütles tibi.
"Persse" urises Jack.
"Tahad sa ma jätan teate?" küsis tibi.
"LÕPUKS" käratas Jack. "Ütle talle et ta helistaks kohe kui välja ilmub. Lisa, et mul on ta abi vaja"
2Kes räägib üldse?" küsis tibi.
"Jack. Ütle et ma olen suremas ja kõik" urises Jack.
"Kas sa ütleks tähthaaval" küsis tibi.
"S-U-R-E-M-A-S! Jack." käratas poiss, lõpetades kõne ja viskas telefoni kõrvalistmele. Ta hõõrus silmi, virutades peaga mitu hoopi vastu peatuge, kuid pilt virvendas siiski. Jacki silmad vajusid vaiskelt kinni ning ta vajus rooli kohale, vajudes vastassuunda, ent virutas peaga piku rooli laksu, ajas end sirgu, surus gaasi põhja ja kihutas edasi
Ta peatas masina ühe sünkja klubi ees ning väljus, marssides sinna ning tõmbas ühe mehe püsti leti tagant, surudes relva kuklasse ja vedas ta teise ruumi, lukustades ukse.
"Kus kurat Verona on?" urises poiss.
"Uooooouuu Flawe d chill now" ütles too ehmunult, käsi tõstes sest relv oli laubal.
"Miks sa arvad et ma tean?" küsis ta.
"Sest sina temaga äri ajasid" käratas Jack. "Kus ta on?"
"Look minu äri temaga läks perse. Tõbras on siiani mulle 7500 dollarit sees" ütles neegri poiss.
"Miks ma peaks uskuma" urises Jack.
"Küsi Henryksilt" ütles mees.
Ukse taga oli peksmine ja see löödi lahti. Jack vaatas sinna, nähes kuidas talle 15 relva näkku suunati.
"Kuulge rahu. See valge neeger on tore vend" ütles neegri tüüp, kellel relv laubal oli. Teised relvi ei langetanud.
"Kus kurat Verona on?" käratas Jack vihaselt.
"Ma ei tea" ütles neeger uuesti.
Jack lükkas end temast eemale.
Neeger viipas käega. Teised langetasid relvad.
Jack vajus tahapoole ning vastu seina ja kummargile.
"Ouu.. mis sa tarbind oled?" küsis neeger.
"Lihtsalt... anna midagi. Kanepit. koksi.. anna" ütles Jack uimaselt. Tüüp ei liigutand. Jack vaatas teda.
"Ega sa tasuta ikka saa" ütles ta.
Jack urises, otsides raha ja luges seda ent andis lõpuks mehele.
"Vast piisab" ütles ta.
Tüüp võttis raha ja andis talle kotikese. Jack avas selle, ppõlvili vajudes.
"Oh ära hakka siin tõmbama" ütles neeger.
Jack tõmbas aga koti puru ja pulber lendas põrandale.
"Shit" urises Jack, värisevate kätega kotipõhjast pulbrit nina alla hõõrudes ja ninna tõmmates.
"Oh kamoon ära jama" ütles neeger kui Jack põrandalt pulbrit võttis.
"Kamooooon" ütles mees, kui Jack selle ninna tõmbas. Korduvalt.
Mõni minut läks mööda.
Jack vaatas põrandat.
"That shit isn't wprking" ütles ta
"Kuule ära tule mu kraami solvama" ütles neeger. Jack ajas end püsti.
"I guess there's no other way..:" ütles ta.
"Flawed.." alustas neeger, ent Jack virutas teisele neegrile.
"Kuradi neegrijunnid" ütles ta, pannes jooksu. Tüübid panid jooksuga järgi, tõugates ta pikali ja virutaisd mitu head laksu. Jack sai püsti ja välja ning autosse ja kihutas minema. Mõni minut hiljem helistas ta arst, Collin.
"Jack? Kuuled?" küsis ta.
"Jah. Räägi mis kurat toimub?" küsis Jack vihaselt.
"Mis sümptomid on?" küsis Collin.
"Pea käib ringi. Pilt liigub. Paigal püsides kaob pilt eest" ütles Jack.
"Oh shit." pomises Collin.
"Mida?" küsis jack.
"Kas nad midagi mainisid?" küsis Collin.
"Taa... ta mainis mingit hiina sodi" ütles Jack.
"Jack., See on Pekingi kokteil. See peatab su vereringet ja madaldab adrenaliini taset" ütles Collin.
"Mida sa öelda tahad?" küsis Jack.
"Kihuta, jookse, seksi." ütles Collin.
2Oh kui tore soovitus" sarkastitses Jack.
2Kui sa seisad, jääb su veri seisma. Erutus kiirendab" ütles Collin.
"Fain." urises Jack. "Koka aitab?" küsis ta
"See on hea algus" ütles Collin.
2Shit" urises Jack.
"Mida?" küsis Collin.
"Mendid" urises Jack.
"See on kasulik. Sõida lihtsalt." ütles Collin.
2Okei" urises Jack, kihutades läbi klaas seina kaubsi.
"Jack. Mida sa tegid?" küsis Collin.
"Oh ei midagi, mõtlesin shoppama minna. Sõidan autoga kaubamajas" ütles Jack iroonilisel toonil.
"Nohaj... Mine haiglasse. Küsi epinefriini. Neid müüakse 10 milliliitristes süstaldes. Võta pool" ütles Collin.
"Okei" ütles Jack, kihutades basseiniservale otsa, masin lendas üle katuse maandudes küljel ja libises eskalaatorile. Jack ronis akna kaudu välja, pannes jooksu.
"Püsi tegevuses. Mul läheb umbes tund koju jõudmisega" ütles Collin.
2Jajah" ütles Jack, lõpetades kõne
Ta jooksis mööda tänavat edasi, jõudes lõpuks ühe poni ning sisenes, tõmmates müüja üle leti ja suunas relva näkku.
2Liigutad, oled surnud" ütles ta, võttes nagist õlakoti ja loopis sinna erguteid ja energiajooke ja läks, ühest purgist juues. See tühi võttis järgmise. Niimoodi neli purki. Siis pani jooksuga haigla poole, jäädes peaaegu auto alla. Haiglasse jõudnud. Kuid siis ai segava kõne.
"Jack Verona vend läks just Blue Lagoni" ütles Kayloe.
"On seal veel?" küsis Jack
"Jah" ütles Kaylo.
"Püsi seal ma tuleN" ütles Jack, lõpetades kõne ja pani uuesti jooksu. Mõne minuti pärast oli ta kohal, pöörates nabapluusis mehe näoga enda poole.
"Seal?" küsis ta.
Tüüp noogutas laksult hirmunult.
"Üksi läks?" Küsis Jack. Kutt noogutas.
"Püsi siin" ütles Jack, minnes baari. Ted amärkas üke mees, kes talle järgnse kui Jack taha ruumi ja sealt baari taha läks. Mees järgnes, relvaga käsi ees. Kuni pistis karjuma sest Jack kellel oli jaapani nuga käes, lõi tal käe maha. Mees karjus valust, tõmmates talle kallale. Jack virutas talle, ent ise saand löögi peale lendas pikali. Pea käis ringi.
Kaylo jõudis sinna, virutades käest ilma jäänule taignarulliga pähe. Tüüp karjatas, teda vaadates.
"Loodad minust taignarulliga jagu saada?" küsis ta.
Kayloe taganes.
"Umm..." pomises ta närviliselt.
Jack oli uimaselt maas. ta üritas sundida end liikuma. Lõpuks, jõudu kokku võttes sai püsti ja relva maast ning astus tüübi seljataha ja tulistas kuuli pähe. Tüüp vajus pikali. Jack kiskus ta mahalõigatud labakäe relva küljest ära.
"Wanna hold hand?" küsis ta Kaylolt, visates selle talle ning võttis laibalt telefoni helistades Veronale.
"Tere vennaraas" ütles Cerona vastates.
""Tere Verona" ütles Jack külmalt.
"FLAWED?" käratas Verona.
"You got that t´right" ütles Jack. "Tead miul on midagi" ütles ta
"Mida?" urises Verona.
"Üks ilus ketike medaljoniga" irvitas Jack
"Sa kuradi tõbras" Ajukäääbik! Mu vanaisa andis selle isale ja too.... VÄRDJAS" karjuas Verona.
"Mina tahan vastumürki, sina seda" ütles Jack, lõpetades kõne ning viskas laibalt tõmmatud keti prügikasti ning läks.
Seejärel ta jälle jooksis minema, et adrenaliini laes hoida.
Apteeki.
Vanamehele ette.
Too hakkas midagi ütlema.
"Ei ole trügida vaja" ütles Jack külmalt talle.
"Ma otsin midagi.... E'ga" ütles ta apteekrile.
"Egiptus?" pakkus too.
"Hahaa funny" sarkastitses Jack.
"See on... kurat adrenaliin kunstlik..." ütles Jack. Tibi vaatas teda ja pöördus minnes taharuuumi.
Üks poiss vaatas Jacki.
"Ninasprei" ütles ta.
"Mida?" küsis Jack.
"Epinefriin on ninasprei. Laksab ära" ütles poiss. Jack vaatas enda kõrvale, võttes mitu pakki ninaspreid, naeratas sarkastiliselt apteekrile kes talle järgi karjus kui Jack asjadega maksmata läks.
Ta avas ühe paki, tõmmates seda ninna mööda koridori kõndides kui nägi mente. Üks arst juhatas neid Jack'le järgi. Mendid ajasid poissi taga. Jack pages ühte palatisse ning vajus põlvili voodi kõrvale, kus oli üks vanamees.
Jack vaatas masendunult teda.
Ta ajas end püsti ja peitus kappi. Mendid sisenesid, vaadates teist kappi ning läksid uuesti. Jack väljus kapist vaadates sinna. Ning vahetas siis oma riided haiglakleidi vastu ning väljus, kõndides koridorimööda edasi. Ühest palatist möödudes nägid mendid teda.
"HEI" hõikas üks. Jack vaatas üle õla ja pani jooksu, surudes relva endale kätte.
"Pea kinni" karjusid mendid. Jack aga märkas ühte vennikest keda opisaali poole veeti.
"Neil peab olema" pomises ta, joostes neilejärgi ja surus relva kuklasse noorele arstile kes lükkas voodi järel käru asjadega.
"Anna epinefriini" urises ta Tüüp vaatas teda ehmunult hakates otsima.
"Kiiremini" urises Jack. Tüüp üritas.
"Ma ei leia ju... ma ei tea kus sahtlis see on" ütles ta, paaniliselt otsides.
Mendid jõudsid järgi.
"Pange relv maha" käratasid nad. Jack tulistas nende suunas.
"OTSI" käratas ta poisile, kes nüüd koperdas oma jalge otsa ja lendas pikali. Käru veeres edasi. Teised peatasid ka, nüüd relva märgates.
Jack tõmbas poisi püsti, too otsis edasi.
Voodil olev vanamees vaatas Jacki.
"Sitakott" ütles ta. Jack vaatas tuimalt teda.
"LEIDSIN" ütles poiss, surudes kaks süstalt jack'le kätte. Too võttis need ja kärult elektriðoki masina, hoides ühte.
"Lse eletrit mulle" ütles ta.
"MIDA?" ksis poiss.
"LASE" käratas Jack.
"Mmul on kahte vaja" ütles poiss. jack andis teise ka talle. Poiss pani masina tööle. Liftiuksed seljataga avanesid. Kaks arsti väljusid, neid vaadates.
"Valmis..." ütles poiss. Ja surus masinad Jackile rindu. Too lendas kaarega lifti ja pikali.
Mendid jooksid sinna. Jack tulistas end püsti ajades ja uksed sulgusid. Jack vajus kokku lifti, virutades peaga vastu seina ja võttis süstla.
"Palju ma pidin süstima?" pomises ta, üritades meenutada. Ta virutas paar korda endale piku veene ja lõi süstla sinna ning ühjendas selle. Liftiuksed avanesi ning Jack pani jooksuga sealt välja ja haiglast välja ja lihtsalt jooksis. Täiesti suvakas suunas. Energiat oli üle nii palju. Peatus aind selleks et telefon võtta.
"Kuulen" ütles ta.
"Jack. Said epinefriini?" küsis Collin.
"Jah" ütles Jack.
"Palju võtsid?" küsis Collin.
"Süstla" ütles Jack.
"Ma ütlesin POOL" käratas Collin.
"Oh" ütls Jack, peatumata.
"On sul külm?" küsis Collin.
"Jah" ütles Jack. Jooksis.
"Rinnus tulitab?" küsis Collin.
"Jah" ütles Jack.
"On sul kuradi kõva?" küsis Collin.
"Vajab kontrollimist" ütles Jack, heites pilgu alla.
"Jah" ütles ta, üllatunult.
"Greit. Sul on 30 minutit aega et see endal verest välja saada või sa oled surnud" ütles Collin.
"PERSSE! Miks kõik mis mulle täna verre satub, mind tapab?" käratas Jack.
"Hea küsimus poiss.. Hea küsimus" ütles Collin. Jack urises, lõpetades õne. ning jooksis edasi-
Ta peatus mõne kvartali pärast, rahvasumma seljataga ja vaatas vaateakendel olevaid telekaid.
"Täna juba umbes poolteist tundi on tänavatel toimunud rüüstamine, mille taga on vaikne ent mõrvarlik Jack Flawed. Tegu on selle ja eelmise aastakümne ühe julmeima ent parima palgamõrvari Anthony Flawed'i pojaga. 19 aastane noormees on pooleteise tunni jooksul vigastanud 12 tsiviilisikut ja kahte politseinikku, tekitanud varalist kahju sadade tuhandete piires ja jätkab kõike. Püsige meiega ning me hoiame teid kursis."
Üks tüüp Jacki kõrval viis pilgu talle. Ning siis vaatas alla. jack vaatas samuti. Mõlema pilk oli suunatud kahtlaselt kerkinud haiglalkleidi alaosale. Tüüp viis pilgu telekale. Jack vaatas teda külmalt, nign pöördus. Ta nägi mendi motikat ja hiilis sinnapoole. Üks autojuht nägi, lastes signaali. jack tõmbas aga mendilt relva ära. Too hüppas motikalt maha.
"Hei andke siia" ütles ta.
"Tahad?" küsis Jack relva õhku visates ja kinni püüdes.
"Andke siia, lahendame selle rahulikult" ütlesment.
"Tahad?" küsis Jack uuesti.
"Eks too ära" lisas ta, visates relva eemale. ment jooksis järgi. Jack istus motikale, käivitas selle ja kihutas minema. Tuul ergastas...
Veidi.
Poiss lasi lenksudest lahti, sirutades käed kõrvale. Siis ronis üldse püsti motikale, kihutades mööda teed edasi.
Kuni lõpuks kihutas äärekivile otsa, lennates üle motika ja kohviku lauale ja purustas selle. Ta lebas mõned minutid seal surmväsinult, kuni hüppas püsti, võttis motika ja kihutas minema.
Melany juurde, tehes vahepeal peatuse et teised riided saada. Siis koputas.
Melany avas ukse.
"Uus stiil?" küsis ta.
"Ei meeldi?" küsis Jack sisenedes, kõndides edasi ja otsis korteri läbi.
"Minuarust nilbe" ütles tüdruk diivanile istudes.
"Kuule viitsid mikrolaineahju kellaaja paika panna? Mul jäi ta suveajale, ma e osak ümber muuta" ütles ta.
Jack vaatas teda.
"Mida?" küsis ta.
"Mikrokas" ütles Melany.
"Pane riidesse me lähme" ütles Jack.
"Ma ei viitsi. Muuda aeg ära ütles tüdruk.
"Melany pane riidesse" urises Jack.
"Mõttega" küsis plika.
"MELANY" käratas Jack.
"Mikrokas" ütles Mel
"Fain" nähvas Jack köööki minnes. melany hakkas riidesse panema ja asju pakkima.
Jack üritas mõned hetked mikroka kella muuta ent kui see uduseks muutus siis ta lõpetas seda ning vaatas vahvlikmasinat mis järel oli. Poiss avas selle kaane, surus käe sinna vahele ja kaane kinni, vajudes põlvili kuni tõmbas põlend käe välja, virutades JÄLLE peaga vastu kappi ning ajas end püsti,surudes kätt vastu külge.
2Lähme" ütles ta Melany'le.
"Mis juhtus?" küsistoo ta kätt nähes.
"Midagi lähme" nähvas Jack, võttes tal käest ja vedas ta välja.
"Ooota vahvlimasin jäi sisse" ütles Melany tagasi minnes. Jack jäi uksele. Melany kõndis tema poole kui telefon helises. ta vastas. Jack pani jooksu, trepist alla, väravani, lõi selle lahti, telefoni otsas olija kael keerati kahekorraja Jack jõudis tagasi üles.
"Läki" ütles ta. Nad läksid Melanyga alla. Jack nägi eemal tuttavat kuju, hakates Melany käekotti võtma, ent selle sisu kukkus maha.
"Sorry" ütles Jack. melany torises hakates asju üles korjama. Jack pani jooksuga meheni, temaga kaklema minnes, kuni virutas ta pea vastu müüri ja läks tagasi.
"Ehk aitad" ütles Melany Jackle. Too võttis ta asjad, visates need kotti ja nad läksid, istudes Melany autosse ja sõitsid minema.
Nad läksid kohvikusse, vajudes ühe laua taha.
"Melany. Ma pean sulle midagi rääkima" ütle sJack, jälle ninaspreid ninna tõmmates.
"Huh?" küsis Melany.
"Vaata ma ütlesin et olen piletikontrolör" ütles Jack.
"Jeap" ütles Melany.
"Tegelikult olen ma palgamõrvar" ütles Jack.
Melany hakkas naerma.
"Hea reaktsioon" ütles Jack uimaselt.
"Ära ürita muljet avaldada" ütles ta tõustes ja väljus. jack urises järgi minnes. Väga kaugele ei jõudnudki, sest peatus keset tänavat kui kõik ümber ringi tiirlema hakkas.Mlany peatus teda vaadates.
"Jack?" küsis ta, laksult murelikult. Jack otsis tuge ent vajus põlvili. melany läks temani, põlvitades,
"Jack?" küsis ta.
Jack vaatas talle otsa.
"Kas sa usaldad mind?" küsis ta.
"Jah" ütles Melany.
"Maga minuga" ütles Jack, tüdrukut järsku suudeldes. Melany lükkas ta eemale, talle virutades.
"JACK" käratas ta uskumatusega. Jac tõmbas ta uuesti lähemale, tüdrukut uuesti suudeldes. Melany rabeles, tõugates ta eemale.
"Jack lõpeta" käratas ta.
Jack ajas end aga püsti, tõmmates Melany samuti püsti ja surus teda vastu seina, tüdrukut uuesti, seekord jõulisemalt suudeldes.
Too tõukas ta ueusti eemale, talle virutades.
"Lõpeta" käratas ta.
Jack surus käe tüdruku kõrile.
"Melany. Ma olen suremas" urises ta.
"Ei vabanda välja" nähvas Melany, ent Jack suudles teda juba uuesti, libistades käe ta kleidisaba alla, ilusti jalge vahele. Melany käed põimusid ta kaela ümber ja ta tõmbus eemale.
"Screw that, take me right here" sisistas ta, Jacki uuesti suudeldes.
Nende õnn et nad olid kõrvalisemas kohas, varjatud masina poolt.Tüdruk avas Jacki teksade nööbi ja luku, lükates neid alla, nagu ka pesu. Jack vabastas tema pesust ning seal, tänavaltel, seina najal, ilma ühegi probleemita toimus tavaliselt voodis toimuv.,
Kuni Jacki telefon helistes ja ta eemale astus.
"Käi perse mida sa teed?" küsis melany uskumatusega, hingamine kiirenend. Jack aga vastas. Kiire kõne.
"Angeli ja 45 tänava lõpus?" küsis Jack. "ma olen kohe seal" lisas ta.
"Ma pean mienma" ütles ta telefoni ära pannes, suudles hetkeks Melanyt ja tõmbas minema.
"Kuradi.... värdjas" urises Melany, ent muigas tahtmatult ja läks.
Jack jooksis aga tehasesse, ronides sina katusele.
"Ahh... Lenny" ütles ta ühe venna seljatagant. Too vaatas teda.
"Jack... tere" ütles ta.
"Veronaga mestis?" küsis Jack.
"Ei" ütles Mees.
"Keri perse" ütles Jack, tõugates tüübi üle katuseserva alla. Ning kõndis ise majja siis. Ta kõndis trepist alla ühte ruumi ja peatus.
"Mida sese veel tähendab.. Kaylo? Kerige perse" urises ta, vaadates oma tuttavaid, ning Kaylo laipa toolil.
"Sorry. Boss tahtis sind maha" ütlesüks, jube armas kutt.
"Boss? Muidugi" urises Jack
"Mis teha. Sa tapad liiga valimatult Jack" ütles kutt. "Ja pealegi maffia?" küsis ta.
Jack haaras tal kõrist.
"Ära sega Skylerit siia" lõrises ta, järsku raevunult. Kutt irvitas.
"Keegi on armund?" küsis ta
"Käi perse" lõrises Jack. Ta nägi silmanurgast ülespoole sõitvat lifti, ent virutas mehele. Teda tulistati, ent Jack põikas kuuli eest. Lift peatus:
"MELANY" käratas Jack vihaselt. Liftis olev Melany cvaatas neid.
"SHIT sa ei valetandki" karjatas ta, kui tulistamiseks läks. Jack jooksis lifti poole ja tüdruku pikali, sõites temaga alla.
"Türa küll pidid sa siia tulema" kräratas Jack vihaselt.
"Ära vannu" käratas Melany. "Ma ei taha et su kõnepruuk mu tütrele külge jääks"
"Ma ei vannu tema juuresolekul" käratas Jack. melany virutas talle kõrvakiilu. Jack virutas vastu, relva laadides. melany vaatas uskumatusega teda. Jack aga vedas ta liftist välja kui see peatus ja mööda õmblemisvabrikut edasi. Teised jooksid järgi, tõmmates talle kallale. Jack lõi ühe käe õmblusmasina alla, teisel kaela kahekorra ja tõmbas melanyga minema, ning välja. Melany pillas oma käekoti jälle maha, hakates asju korjama ent Jack haaras ta sülle ja viskas autosse, istudes rooli ja kihutas minema.
"Jack... Kaua see kestab juba?" küsis Melany
"Kaks aastat" ütles Jack, heites pilgu tahavaatepeeglisse.
"Miks?" küsis Melany.
"Äraküsi" ütles Jack urisedes.
"Aga see.. praegune?" küsis ta.
"Kaks tundi vist... veidi kauem" ütles Jack.
"Mis aitab?" küsis Melany murelikult.
"Adrenaliin." ütles Jack napilt, tulistades üle õla. Melany vaatas teda ja siis muigas.
Ta suudles Jacki kaela avades ta teksade lukku.
"Mida sa teed?" küsis Jack teda vaadates.
"Erutus hoiab sind elus" muigas Melany, kummardudesallapoole.
Jack pigistas rooli.
"Oh shit" pomises ta, kui Melany allpool teadagi mida tegi.
Jack pigistas rooli, saamata tulistada. See kestis mingi 5 minutit, kui Melany sirgu tõmbus.
"Mida?" küsis Jack teda vaadates.
"Ära nii palju ka looda" muigas Melany.
Jack vaatas teda vihaselt, peatades järsku auto. Seljataga kihutand tõbras keeras, sõites puusse. Jack väljus, marssides sinna poole. Melany vaatass teda ehmunult. Jack lasi aga autos olijad maha ning läkstagasi, istudes autosse ja kihutas minema.

Collini juures.

Jack lebas lamamistoolil, veenide küljes peen voolik.
"Kaua mul jäänd on?" küsis taCollinilt.
"Kui sa nii jätad siis paar tundi. Kui sa rahuned.. paar minutit" ütles Collin. "Ma võin sulle midagi süstida. Sa sured ilusa unenäo pealt siis lihtsalt" ütles ta.
"Ma tahan ühte tundi" ütles Jack.
Collin avas suu.
"Üks tund" ütles Jack.
Collin ohkas ning noogutas.
"Rääkisid Melanyga?" küsis jack. Collin raputas pead.
Jack noogutas, istuma tõustes ning tõmbas voolikud ära, tõmmates pluusi selga.
"Hüvasti" ütles Collin. Jack noogutas talle, võttis relvad ja läks..

Väljas

Jack peatas auto hoone ees ning väljus, minnes lifti. Seal oli mingi hiinakas. Jack võttis taskust purgi kallates pooled tabletid pihule ja neelas need alla, vaadates hiinakat, kes pöördus näoga tema poole.
"Jack sa oled alla käind" ütles ta.
Jack vaatas teda ehmunult.
"Ema?" küsis ta.
"Tore et vähemalt mu ära tiunned peale mu tapmist" ütles hiinakas. Jack raputas pead.
"Mida kuradit?" küsis ta
"Sul oli elu ees ja sa rikkusid selle" ütles hiinakas.
"Who the fuck are ya?" küsis Jack mõistmatult. Ta surus silmi kinni laksates peaga vastu liftiseina. Silmi avades ei vaadand hiinakas teda. Lift peatus. Uksetaga oli kaks meest. Hiinakas vaatas neid ja läks kiiresti. Tüübid tõmbasid Jacki välja ja nad läksid.
Katusele, kus olid mitu meest, kes istusid toolidel.
Jack vaatas neid, kui tast lahti lasti. Ühe venna käes oli süstal.
"Jack. Sa peaksid surnud olema. ma alahindasin sind" ütles mees.
"Screw you" ütles Jack.
"Kuule psühh. Imelik oled või?" küsis ta. Jack vaatas teda.
"On tore ta lits olla? Teha mis kästakse?" küsis ta.
"Ma pole kellegi lits" ütles klillasärk järsku vihaselt.
"Ainult ütle ja sa teed" ütles Jack. Tüüp tõusis, suunates talle relva.
"ISTU" käratas valge ülikonnaga vend. Lillasärk ei kuuletund kohe ent istus. Jack tõstis käe mängides sellega relva. Lillasärk irvitas jälle.
"Imelik endal pole või?" küsis ta. Jack viis "relva talle" Lillasärgi irve kadus. Jack viis relva teisele vennale ja 'tulistas'.
Tüüp langes.
"MIDA KURADIT?" käratas Lillasärk püsti hüpates.
"DON WAN? Ta pidi surnud olema ju" käratas valge särk.
"Nagu näha siis pole" irbvitas Jack, kes eest tõmbas sest kohe läks tulistamiseks. 20 inimest. Viie minutiga oli ellujäänuid peale Jacki 7. Valge ülikonnaga, lilla särgiga ja Jacki tuttavad. Valge ülikond pani kiiresti minema. Lillasärk lonkas järgi. Jack järgnes talle tuikudes. Mees peitus kujude taha. jack tulistas ent koguaeg möödasest pilt liikus, kuni ta vajus põlvili. Lillasärk pani jooksu., Jack ajas end püsti ja jooksis järgi kuni kopteriplatsini, kus oli selleks ajaks valge ülikonna tüübi laip ja kopteris istus lilla särk.
Jack jooksis sinna. Kopter tõusis õhku, kuigi Jack sai kinni hoida vaid ühe käega. Lillasärk peksis teda. Kopter tiirutas ühe koha peal. Jack virutas lillasärgile, hüpates kopterisse. Too virutas vastu ja nad lendasid koos kopterist välja, kakeldes edasi. Jack murdis lillasärgi kaela.
Kukkudes võttis ta taskust telefoni ja helistas Skylerile.
"Skyler... sa ei kujuta ettegi, kui kohutavalt kahju mul on et ma ei saa seda sulle otse öelda... Ma sooviks et saaks." ütles Jack. Enamjaolt kostus vihin. Raske oli kuulda mida ta rääkis. "Ma armastan sind. Ma tean et ma pole seda välja näidanud, kuid viimastel aastatel. Sa oled parim mis minuga juhtund on"
Ta ei kuulnud vihina tõttu mida Skyler ütles.
"Hüvasti pisike" ütles Jack lõpetades, pannes telefoni tasku ja sulges silmad, kergelt naeratades
Ja maandus siis valju ragina saatel keset tänavat seisvlae autole, mis täiesti löömmi läks. Jack paiskus aga õhku nagu kaltsunukk ja maandus kõhuli tänaval.
Ta ei tundnud midagi. Ta ei teadnud kas oli elus või mitte. Aga ta pilgutas hetkeks silmi.
Ta nägu, selg, käed, jalad kõik olid verised.
Mõne minuti pärast peatus tema kõrval must väikebuss kust hüppas välja viis meest, kes tõstsid ta kanderaamile ja kihutasid minema.

Maa all

Kene hüppas redelilt alla, taskulambiga valgust näidates.
Nad olid maaaluses tunnelis. Mitte kanalisatsiooniaugus, kuid seal oli vihmavett ja rotte.
Peyton maandus tema kõrval, astudes edasi ning peatus.
"I'm definitely not wearing the right shoes" ütles tüdruk.
"Peyton. Sa oled maailma kõige blondiinim brünett" ütles Kene silmi pööritades.
"Oh stop whining" ütles Peyton talle järgnedes kui Kene kõndima hakkas.
"I''m not the one who's whining here" ütles Kene laulval toonil. Peyton tegi nägusi
Järgmisel hetkel pistis ta kiljuma.
"Nii palju siis sellest et me võiks kuhugi SALAJA sisse jõuda" käratas Kene teda vaadates.
Pey virutas käe suule ja osutas rotile.
Kene vaatas sinna, siis teda ja siis tegi käega kägistus liigutusi.
Peyton langetas käe ning järgnes talle hirmunult. ta kartis rotte. Emasse.
Nad jõudsid uue redelini ja Kene ronis üles, lükates ühe ruudukujulise kaane pealt ning tonis välja. Peyton järgnes talle.
Kene lükkas kaane peale.
Nad olid keldris.
"Tule. Ja vaikselt" ütles Kene sisinal.
Peyton noogutas, Kene hakkas ühte ust avama kui see juba avati.
"Nonoo. Kes meil siin on?" küsis üks uksel seisev mees irvitades.
"Damn ma ütlesin et see on vale luuk" ütles Peyton pahaselt Kenele.
Too vaatas üle õla talle otsa jää-vai-pilgul.
"Ma ütlesin et peame liikuma ida poole mitte lääne poole." ütles Peyton. Kene sai aru mida ta üritab.
Mehed vaatasid neid.
"Sorry. Meie sõber korraldab keldripeo. Meie vanemad... Well ütleme et keelasid minna. So me hiilisime keldris oleva tunneli kaudu välja aga duh unustasime kaardi üles endi tuppa. No ja me läksime vaidlema. Mina ütlesin et peame itta minema. Laura ütles et peame läände minema" ütles Peyton
"Ahahh. Niiet eksisite ära?" küsis mees.
"Ilma kaardita on seal alla samasugune nagu sipelgapesas" ütles Peyton naeratades õlgu kehitades.
Mehed muigasid.
"Okei. Eks me teeme punase risti sellele *osutab kaanele mis paigas on* et keegi ära ei eksiks." ütles üks.
"Tänan. te olete super" ütles Peyton naeratades. Kene naeratas samuti, kõndides tagasi luugini, ja tõmbas selle eest.
Peyton kõndis temani. Kene ronis alla uuesti.
"Head aega" ütles Peyton rõõmsalt naeratades ja hakkas kaant peale tõmbama.
"Oota korra" ütles üks mees.
"Mis?" küsis Peyton teda vaadates.
Mehed vaatasid korra teineteisele otsa ja siis teda.
"KURAT" karjatas Peyton lahti lastes ja haaras Kenel käest. "Nad tundsid ära meid" ütles ta Kenega jooksu pannes.
Mehed ronisid tunnelisse, neile järgi joostes.
Kene tulistamise peale nad varjusid.
Mehed tulistasid vastu.
Peyton karjatas.
"PEY" karjatas Kene tardudes.
Peyton oli rotti näind, karjatand ja koperdand ning ühte allapoole langevasse tunnelisse kukkund. Umbes 3-4 meetrit kukkus, sest võre tuli ette.
"Shit, ma tulen järgi" sisistas Kene, lükates sellele augule ühe plaadi peale ja tõmbas markeriga risti peale ning pani jooksu. Mehed jooksid mõne aja pärast järgi. Kene ronis tunnelist välja, mehed järel. Tüdruk ärandas kiirkorras auto, kihutades minema.
Mehed tegid sama, teda taga ajades.
Peyton kes tunnelisse jäi, oli teadvuseta sest kukkudes lõi ta peaga vastu kivist äärt.
Kene aga helistas Jay'le.
"Heii... Kuidas läheb... Kuuule selline asi et mul on veeeeeidi abi vaja" ütles Kene kiiresti. "Noh sinu ja su vendade. Mu piiisike röövretk lõppes valesti ning kaks idikat ajavad mind taga ning üritavad mu autot õhku lasta... No mina saan hakkama aga point on selles, et mu sugulane Peyton on endiselt tunnelites tänavate all. Jaaaaa värk on selline et ta pole just teadvusel. Kusagil kaubamaja läheduses. Seal on üks suur plaat peal ja seal on punane rist peal. Palun palun palun kas te saate talle järgi minna?" küsis tüdruk kiiresti. Ja siis tuli krigin ja karjatus. Kene tegi äkkpidurduse karjatades, sest ajas peaaegu teed ületava tüübi alla.
Tüüp pani jooksuga üle tänava siis. Kene kihutas edasi. Tulistati teda endiselt.
''Jaa ikka. Kene on sinuga kõik korras?'' küsis Jay krigina ja karjatuse tõttu.
"EI!" karjatas Kene järsku. "Need rajakad lasid rehvi puru ja ma kihutan seina kohe. KURAT EHITAND SEE PANK MUJALE" karjatas tüdruk ja siis kostus kõrvulukustav ragin ja kõne katkes.
Kene kihutaski ilusti seina sest tüübid lasid rehvi puru. Tänu suletud turvavööle ei lennand ta aknasse.
Tüdruk oigas vaikselt, turvavööd avades, lükkas ukse lahti ja väljus autost pannes mööda tänavat jooksu. Ta tulistas üle õla, tüübartite autot. Rehvi. Auto peatus, nad väljusid ja jooksid järgi Kenele.


Nelik oli hästi tore, nad sõitsid Kene sodiks sõidetud autost mööda ja Jay nõudis ilusalt peatumist.
Aga kui ta Kenet seal ei leidnud oli ta ühtlasi kergendunud ja mures. Kene võis olla elus ja ise jalga lasta, või oli ta elus ja ta veeti minema tapmisele. Viimane ei meeldinud absull Jayle.
Aga ta kobis jälle autosse ja nad sõitsid edasi.
Lõpuks peatusid ja üksteise järel läksid alla tunnelisse.
''Kuule tõsiselt mees sa oled imeliku naise endale leidnud,'' ütles Angel.
''Ah ole vait,'' ütles Jay.
''Tal on õigus, imelike sugulastega ka,'' ütles Jack...oli vist JAck.
''Te ikka ei saa vait olla?'' küsis Jay urisedes.
''Jay rahune maha,'' ütles Bobby teda edasi lükates sest Jay oli peatunud ja tahtis Jackile kallale minna.
Nad leidsid punase ristiga luugi ning tõmbasid luugi eest.
''Mina sinna alla ei lähe,'' ütles Jack.
''Sa oled ikka nii...'' alustas Jay aga ei hakanud lõpetama.
''Kamoon siin on niigi rotid,'' ütles Jack turtsudes. Urr see hakkab Peyd sebima. Hah. Okei tagasi teemasse.
''Memmekas,'' pomises Jay auku hüpates ja maandus ilusti Peytoni kõrval.
''Peyton?'' küsis ta vaikselt, õrnalt tüdrukut raputades.
Peyton avas vaikselt silmad.
"Shit..." pomises ta kätt pea juurde viies ja siiss veriseid sõrmi vaadates.
"Ma löön Kene maha..." pomises ta, Jay'le otsa vaadates. Uduselt küll, kuid ta tundis ära. "Okei ma ei löö teda maha" ütles ta uimaselt ja ettevaatlikult
''Tubli tüdruk,'' ütles Jay kerge muigega ja vaatas siis üles.
''Kas keegi tark äkki võttis köie ka kaasa?'' hüüdis ta.
''Ei,'' kostus kaks süütut vastust.
''Ja,'' kostus tark vastus. Hetk hiljem visati nööripundar alla, üks ots jäi üles.
Jay aitas Peytoni ilusti püsti ja sidus nööri talle ümber niiet laps tiriti üles.
Ülesjõudes, vajus Peyton ilusti seljaga seina najale, köit lahti harutades ja siis vajus istuma, pead kirumas ennast et nõustus Kenega kaasa tulemast.
Samalajal tänavatel:
Kene on kenasti mitu kilti maha jooksnud ning väsind.
Üks vennike on veel elus.
Kene pole kuuli saand. Riivatagi pole saand.
Lõpuks vajus vennike surnult maha.
Kene jõudis ilusti mõne minuti pärast kaubamaja juurde, vajus trepile istuma ja selili ning vahtis taevasse, jooksmisest surmväsind
Jay aidati ka üles ilusti.
''Viige ta koju ma lähen Kenet otsima,'' ütles Jay.
''Oh thank god pääsebki siit,'' pomises Jack.
Jay pööritas silmi ja tõmbas minema.
Bobby korjas köie kokku, Angel chillis niisama ja Jack võttis Pey sülle ning nemad tõmbasid ka minema.
Mõne aja pärast peatus järjekordne ärandatud auto kaubsi ees ning Jay väljus Kene juurde joostes.
Mures.
''On sinuga kõik korras?'' küsis ta.

"Kui ma... juuua saaks... siis küll" ütles Kene edasi taevasse vahtides ning hingeldades.

Jay vaatas teda murelikult.
Aga tema läks poodi nüüd.
Ja varsti oli tagasi.
Veepudeliga. Suckeeer.
Ta istus Kene kõrvale tüdrukule pudelit andes ja tõmbas ta ülakehaga enda sülle ilusti.

"Sa oled ingel" ütles Kene juues. Vihm oli hea jahutas keha maha.
"Kas te saite peytoni kätte?" küsis ta.
''Ja, nad viisid ta koju,'' ütles Jay. Mures ikka.
"Tore" pomises Kene, edasi juues.
"Tead ma olen terve ära vaata niimoodi"
''Sorry,'' ütles Jay kerge muigega, kätu oli Kene kõhul.
Kene naeratas teda vaadates.
"Elan üle" ütles ta pudeliga lõpetades

Jay suudles teda laubale.
''Tahad vihma käes istuda või lähme minema?'' küsis ta, muiates.

"Ükskõik. Võime minna ka" ütles Kene end istuma ajades
Aga püsti ta ei saanud sest Jay võttis ta ise sülle, istus autosse ja sõitsid minema.

Testament

Brian oli joonud rohkem kui ühe pudeli. Sellest ka ebatõsine testamendi sisu.
Jah see poiss kirjutas siin testamenti.

So, mamps, paps, Toby, muud väärakad kes kohale viitsisid tulla. Ma olen surnud.
Jätke Domino rahule, ma olen ise süüdi.
Nüüd te ilmselt mõtlete millega ma selle ära teenisin. Noh, mõnele kohe ei meeldi kui talle armastust avaldatakse.
Jah ma tean, paps, mida sa mõtled. Et ma oleksin pidanud temaga suhtlemise lõpetama ja mõne korralikuma, normaalsema naise otsima. Well, get over it ma ei taha. Tahtnud, nüüd ma olen surnud. Sorry. Rahusta parem mamps maha, ta on raudselt närvivapustuse äärel või infarkti saanud.
Toby, sina saad mu matused korraldada. Ma ei usalda selles Elektrat. No offence Ely.
Nüüd te raudselt mõtlete, miks ma üldse testamendi tegin niikuinii elan vanemate rahalt ja endal pole sentigi bla bla bla. Vot siin on teile uudis, ma ei käin tööl.
Ei see pole mingi pankuri või advokaadi või ma ei tea mis uhke töö. Ei ikka see sama vana mõrvamine ja röövimine ja säärane jama.
Ma pole korralik kunagi olud ja ei saa ka kunagi selliseks.
Vabandan nende ees, kes lootsid vastupidist.
Seega. See testament on minu rahanatukese jagamiseks. Tegelikult ei olegi midagi jagada. Ma jätan kõik oma kassile Garfieldile.
Shit, sorry, mul pole kassi.
Sel juhul saab Toby pool ja mamps-paps saavad ülejäänu. Ega mul mujale polegi seda panna. Domino sai juba rahulduse minu tapmisest.
No hard feelings, right?
Niisiis. See ongi kõik.
Kohtume kui teie surete.
Nägemist.












PS! Kui ma siiski ellu jäin siis kirjutan kunagi uue testamendi.
Nägemist.

Brian sügas kukalt. Siis kehitas õlgu murdes paberi kokku, pani ümbrikusse ja sulges selle kirjutades peale ''Testament''. Siis omaarust viskas pudelid ära, kuigi need kukkusid prügikastist mööda maha ja kildudeks. Siis aga kõndis ta käega lüües ja kirja teksade tagataskusse pannes sisse.

Jumal ei aita.

Chimaira kõndis vaiksematel tänavatel ja keeras ühte täiesti inimtühja tänavasse.
Tüdruk polnud märganud kahte meest kes tal järgi käisid kuni kõlas plaks ja Chi lendas kõhuli tänavale.
''Hei ma just ostsin selle!'' hüüdis ta vihaselt ja keeras end selili. '''Oooh shiiit..'' pomises ta kahte vihast onu vaadates.
''Look, ma tean onju, et ma olen teilt hästi palju raha pihta pannud, aga sellepärast ei pea veel nii kuri olema,'' ütles Chimaira närvilise naeratusega ja lükkas end tagurpidi edasi. Mehed kõndisid samas tempos järgi, aga vaikisid.
Lõpuks tõusis Chi ja taganes nii, lõpuks peatas teda sein.
''Crap,'' piiksatas ta seina vaadates. Siis pööras pilgu meestele.
''Te ei räägi palju on nii?'' küsis ta pea viltu.
Mehed vaatasid teda vihaselt.
''Teate ma soovitaksin rääkida, tekitab sõbralikuma tunde,'' ütles Chi mõtlikult. ''Aaa. Äkki te ei oska rääkida?'' küsis ta ehmunult.
Mehed urisesid ja piitsaga mees lõi uuesti.
Chi karjatas ja hüppas eest.
''Geez mis teil viga on? Rääkida ei oska, okei ma saan aru. Kurat te peksate siis?!'' käratas ta.
Mees lõi uuesti.
Chimaira hüppas uuesti.
Nii hüpitati teda mõnda aega ringi.
Meestel hakkas lõbus.
''Okei aitab küll nüüd ma väsin ära,'' ütles Chi hingeldades. ''Kas teil tõesti pole paremat teha kui vaest inimest kiusata?''
Mehed pööritasid silmi ja nüüd tõstis teine relva seda laadides.
Chimaira kahvatas aga ta pilk oli suunatud kusagile kõrgemale.
''HOLYSHIT VAADAKE!'' hüüdis ta järsku.
Mehed vaatasid üle õla, Chi kasutas seda hetke ära ja jooksis neist mööda ja mööda tänavaid edasi.
''Suckeeers!'' hüüdis ta naerdes järgi.
Mehed urisesid ja jooksid järgi.
Nad olid kiiremad, see ei tulnud kasuks.
Lõpuks tõstis üks mees piitsa ja lõi selle ümber Chi jala tõmmates plika pikali.
''AIIIIIII!'' karjus plika end selili keerates. ''Kurat küll kas te juba aru ei saa, et see on valus?'' karjus plika.
Aga mees tõmbas teda piitsaga lähemale.
''Ma pole mingi kaltsunukk sul!'' hüüdis Chi uskumatusega.
Teine tõstis jälle relva.
Chi lõi käed kokku ja sulges silmad hakates ülikiirelt pomisema.
''Meie Isa, kes Sa oled taevas! Pühitsetud olgu Sinu nimi. Sinu riik tulgu. Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele...'' pomises ta.
Mehed vaatasid üksteisele otsa selliste nägudega nagu arvaksid et Chi on segi.
Selle aja jooksul aga Chimaira avas silmad, vaatas irvitades mehi ja lõi mõlemale jalad kubemesse.
Mehed vajusid oiates kummargile.
''No vähemalt hääli teete õigesti,'' ütles Chi särades. Kiirelt vabastas ta oma jala piitsast, hüppas püsti, andis au ja pani jälle jooksu mööda tänavat.
Mehed järgnesid hambaid risti surudes.
Chimaira pööras majadevahele ja haaras ühest tuletõrjeredelist. Tüdruk ronis kiirelt üles ja katusele.
Aga mehed olid tal kannul.
''Te parem andke alla,'' hüüdis Chi üle õla mööda katuseid joostes ja järgmiste majade katustele hüpates.
Lõpuks hakkasid kuulid lendama.
''AI SEE RIIVAS!'' karjus Chimaira vihaselt.
Ühel katuseserval ta peatus ja vaatas alla.
Ta hakkas hüppama.
Aga enne kõlas lask.
Chimaira sai pihta.
''Shit!'' pomises ta kätt kõhule surudes ja kukkus üle katuseääre.
''Shitshitshit!'' pomises ta paaniliselt aga siis meenus talle ta plaan.
Õigek hetkel sirutas ta käed välja ja haaras lipuvardast.
Ta tegi paar tiiru ümber varda ja lasi siis lahti maandudes jalgadel.
Mehed jõudsid katuseservale ja vaatasid urisedes teda.
Chi kummardas hetkeks kätt kõhule surudes.
Ta vaatas verd.
Siis üles.
Ja siis pani jooksu hambaid risti surudes.
Kuulid lendasid talle järgi. Kuid rohkem ta pihta õnneks ei saanud.
Lõpuks Chimaira peatus ja toetas vastu seina, käsi ikka kõhul.
Mõni minut hiljem peatusid need kaks meest tema kõrval.
''Oh c'mon, te kohe ei anna alla või?'' küsis Chimaira oiates ja neid vaadates. Hingeldas. ''Päriselt ka.''
Mehed vaatasid teda vihaselt.
''Okei,'' ütles Chimaira end püsti ajades. ''Andke mulle paar minutit hinge tõmbamiseks aega ja siis võime jätkata.''
''Oh c'mooon jää vait ükskord!'' hüüdis üks mees kellel üle viskas Chi plärisemine ja ta virutas plikale rusikaga näkku.
Chi vaatas teda uskumatusega ja vaba käega hoidis põsest.
''KURADI IDIOOT SA MURRAD NII INIMESTE PÕSELUUD!'' karjus Chimaira järsku ja virutas tüübile jalaga kõhtu ning seejärel näkku. Chi haaras tal peast ja lõi selle kõvasti vastu seina. Tüdruk tõmbas mehe pea alla ja kohtumisele oma põlvega.
Chi lükkas teadvusetu mehe maha ning pöördus teise poole.
''JA SINA! SA KURADI TÕBRAS MA TÄNA ALLES OSTSIN SELLE PLUUS!'' karjus ta mehe poole astudes. See oli ehmunud ja taganes. Chimaira aga hüppas talle kaela, sellega lendas mees pikali ning Chi haaras tal kõrist mehe nägu pekstes. Ta tegi seda kuni mees enam ei liikunud.
Järsku hüppas Chimaira ehmunult eemale.
''Mida? Kuidas? Mina?'' pomises ta.
Ta ei teadnud, et ta oskaks kakelda. Veel vähem kedagi oimetuks peksta. Ta teadis, et oskab ainult pussitada.
Tüdruk pöördus kannal ja pani jooksu.
Kaks kvartalit eemal jäi ta jälle seisma. Talle tuli meelde, et tal on seljast sisenev ja kõhust väljuv kuulihaav. Kui see meelde tuli tabas ta ka ära peapöörituse.
''Shit,'' pomises ta kätt kõhule jälle surudes.
Ta vaatas ringi. Tehes kindlaks kus ta asub hakkas ta minema haigla suunas.
Chi jõudis täitsa lähedale.
500 meetrit enne haiglat vajus ta seina najale.
Vaikselt hakkas ta ära vajuma.
''Okei ma ei jaksa enam,'' pomises ta mööda seina istuma vajudes, käsi ikka kõhul.
Chi lajatas endale kõrvakiilu, et ärkvel püsida aga võpatas.
''Au..shit siin on ka verd.'' pomises ta kätt põsele pannes ja seda siis vaadates. Tegelikult olid ta mõlemad käed lihtsalt verised.
Chi toetas pea vastu seina ja vaatas taevasse.
''Ma oleks pidanud selle palve ära lõpetama, on nii?'' küsis ta. ''Yeah, sorry 'bout that,'' lisas ta vabandava naeratusega.
Chimaira pole tegelikult usklik ega midagi. Ta on lihtsalt segane ja verekaotus keeras seda veidi suuremaks.
''You know, need tüübardid kes sind räigelt armastavad onju. Need räägivad, et sa mingi sead õiglust jalule eksole. Aga ma ei usu seda, tead miks? Sest miks kurat pole sa minu puhul seda teinud? Okei ma pole mingi inglike, ma tean. Aga paar inimest siia-sinna, pealegi nemad tahtsid mulle haiget teha. Ma tegin seda enesekaitseks. Aga ei, siin sina passid ja irvitad kui mina verest tühjaks jooksen!'' ütles Chimaira mossis näoga.
Lõpuks hakkas ta naerma.
''Jah noh, mis teha. Sul pole aega minusuguste tähtsusetute plikade jaoks. Mis ma siis olen? Tegelen maksupettustega, armastan tüüpi kes raudselt varsti mu südame murrab ja elan botaanikaaias. Nagu..c'mooon! See pole elu ju! Aga eks ma saan hakkama..kuidagi,'' ütles ta särades. Ikka vahib taevasse.
Siis kadus sära.
''Aga sina oled ikka täielik juhmard. Elad seal üleval pilvedel, irvitad minusuguste üle. Sul on muidugi hea elu, inglid toovad margariitasi ja raudselt osad on su armukesed ka. Hah! Aga mina võin siin vabalt ju verest tühjaks joosta. Sind ei huvita. Istu jah seal oma armukeste ja margariitadega. KELLEL SIND IKKA VAJA ON!'' lõpu Chi karjus. Lõpuks ohkas.
''Ma peaksin vist vait jääma,'' pomises ta.



"Lihtsal thuvi pärast," ütles üks üsna tuttav hääl. "Kui kaua sa kõige kauem vait püsid?"


''Umm..ma ei tea...mul pole nagu kella,'' ütles Chimaira mõtlikult. ''Oleneb situatsioonist ka..''

Jaz pööritas muiates silmi, tema juurde kõndides ja tõmbas ta enda najale ning autosse ja sõitis haiglasse

Fiby istub kõnniteel, jalad sirgelt ees autoteel, krossikas tema kõrval ja jamab oma telefoniga. Kiiver, kindad ja prillid on kõrval kõnniteel.
"Hei" ütles plika rajalt tema kõrvale istudes.
Erinevalt Fiyst oli tema tavalistes riietes.
"Hei" smailis Fiby.
"Kuuuule kes see kutt oli kellega sa rajal rääkisid?" küsis tüdruk muiates.
"Rick Young" ütles Fiby smailides.
Plika karjatas.
"Maffiast?" sisistas ta uskumatusega.
"Ouu õigus jaa" ütles Fiby naerma pahvatades. Ta teadis et tüüp tuttav tundus.
"Fiby... Ta on... maffia" sisistas plika.
"Aga ta on erakordselt numps" ütles Fiby särades.
"Ja sul on erakordselt äge mees" ütles tüdruk sarkastiliselt.
"Amy rahune maha" naeris Fiby.
"Ta on..." alustas Amy.
"Ma tean ma tean" naeris Fiby.
"Ega ma temaga ei sebi ega midagi. ta sõbrad tõid ta lihtsalt jalaluu murruga haiglasse" ütles ta silmi pööritades ja särades. Amy oli pahane.
"Well he was kinda cute" ütles ta lõpuks.
"Nonäed" säras Fiby.
"Gosh dude ära NEVER vaata ühtegi teist meest praegu. Seamus teada saab, peksab see tõbras su surnuks" urises Amy.
"Gosh rahune maha kursu. Ja vali sõnu, sa räägid siiski minu mehest" ütles Fiby naerdes.
"Jäta see lõust maha" ütles Amy.
"Amy" ütles Fiby uskumatusega.
"Mida?" küsis Amy. "Ta on haige tüüp" lisas ta õlgu kehitades.
Fiby pööritas silmi ja säras jälle.
"Ma armastan teda" ütles ta.
"Mis ta teeb ig apäev sulle aju loputust või?" küsis Amy.
"Ei ta ei tee mulle ajuloputust" ütles Fiby naerdes.
"Well kaks aastat tagasi kui sa temaga veel EI käinud, olid sa täitsa normaalne" ütles Amy.
"Tänan" naeris Fiby.
"Ei tõsiselt Phobe. Jäta ta maha. Ta on idikas" ütles Amy.
"Amy.."alustas Fiby.
"Gosh sa leiad iga kell endale ajudega mehe" käratas Amy.
Fiby võpatas.
"Issand küll rahu nüüd." ütles ta.
"AAAAAAAAAAAARGHHH" karjus Amy vihaselt üle tänavate.
"Amy kas kõik on korras?" küsis Fiby murelikult.
"EI OLE" käratas Amy tõustes.
"JÄTA TA MAHA! TA ON IDIOOT! MINUPÄRAST HAKKA MAFFIAGA SEMMIMA VÕI KELLEGA IGANES AGA JÄTA T E M A MAHA" karjus tüdruk Fibyt vaadates.
Fib oli kivikuju ning neelatas.
"Sul on peapõrutus" ütles ta Amy'le otsa vaadates. Amy virutas talle kõrvakiilu.
"Kui sina mind ei kuula, tekitan ma sulle peapõrutuse" käratas ta.
Fiby oli raidkuju.
Amy oli alati olnud rahulik. Aga kui teema läks Seamusele, oli ta täielik tulehark. Fiby imestas isegi et ta pold Seamust läbi peksnud veel.
"Okei" ütles ta.
"SA JÄTAD TA MAHA?" kiljatas Amy särama lüües.
"Eiii" ütles Fiby.
"MÕRD" käratas Amy.
Fiby pööritas silmi.
"Kuule rahune nüüd maha" ütles ta.
"Ei rahune" urises Amy.
"Fain ma ei räägi sinuga" torises Fiby uuesti oma telefoni juurde pöördudes. Amy istus tema kõrvale.
"Fiby ta on lollakas. Ta peksab sind. Palun jäta ta maha ja leia endale normaalne mees. Ja normaalne töö ka soovitatavalt. Kamoon arst?" küsis Amy.
"Jäta mu elu rahule" ütles Fiby haavunult. Okei sõimaku Seamust. Pole viga. Aga ta tööd. Mitte mingil juhul.
"Sa oled niiii loll" ütles Amy.
"Tänan" ütles Fiby mossitades.
"Ah ära solvu nüüd sa tead isegi seda" ütles Amy.
Fiby ei vastanud, kirjutas lihtsalt mossitades sõnumit.
"Raudselt räägid Seamusega" ütles Amy tal telefoni käest tõmmates.
"AMY" käratas Fib.
"Aga palun. Ta käsib sul koju minna? Kuradi idikas. tead. Sa lähed. ja ma tulen kaasa. Ja ma lõikan selle värdja kõri läbi" urises Amy.
"Anna mu telefon siia" ütles Fiby.
"Ei" ütles Amy.
"Amy. Anna mu telefon siia" urises Fiby. Amy viskas telefoni talle sülle ja hüppas sammu tagasi ehmunult.
Ta teadis Fibyt selle lapspõlvest saati. Ta teadis milline ta varem oli. Ja ta teadis et Fiby pole 7'me aasta jooksul rohkem kui paar korda vihastanud. Ja Amy oli mõlemal korral juures ja pääses napilt haiglast.
"Anna andeks" ütles ta, missest et Fib pold vihanegi veel.
"Tänan" torises Fiby telefoni tasku tagasi pannes ja ksi rinnal ristates.
Amy kükitas tema kõrvale.
"Fiby anna andeks ma ei tahtnud sind vihastada" ütles Amy murelikult.
"Ma pole vihane olnudki" ütles Fiby turtsudes.
"Olid ju" ütles Amy.
Fiby suunurgad tõmblesid.
"KURADI MÕRD" käratas Amy teda tänavale pikali lüües. Fiby puhkes naerma.
"See on KEELATUD võte" käratas Amy vihaselt, kui Fiby naerukrampides väänles tänaval selili.
Fiby ei vastanud. Tal voolasid naerupisarad mööda meelekohti juustesse ja käed olid kõhu ümber kaardund. Tüdruk ei saand hingatagi, sest naer lämmatas.
"LÕPETA ÄRA" karjus Amy raevunult.
See ajas Fibyt veel hullemini naerma ja tüdruk keeras end külili ning lihtsalt naeris
"PHOEBE BOOTH KURAT KÜLL" karjus Amy vihaselt jalgu trampides. Mööda kõndijad vaatasid ehmunult neid.
Fiby vastata ei suutnud. ta oli lämbumas vaikselt naeru kätte.
"Fibyyyyyyyy" vingus Amy. "See pole aus. Sa tead ise ka kui hästi see mõjub. Sa ei tohi niimoodi teha! Sa tekitad südamerabanduse mulle niimoodi"
Fiby vehkis käega, andes märku et Amy ootaks.
"S-Su...nä-nägu..." suutis ta kuidagi naeru vahele kokutada kuid naeris ikka edasi, pisarad juustesse voolamas.
Ta kurk valutas naerust juba.
Amy seisis käed rinnal risti ja vaatas teda vihaselt.

Ricki kamp lähenes neile.
Fiby oli ära tuntud.
''Kas talle peab kiirabi kutsuma?'' küsis Rick muiates Fiby vaadates.

"Ükspuha. Peaasi et ta naermise lõpetaks. ma löön selle mõrra maha" urises Amy vihaselt.
Fiby jäi vait. Vaatas talle surmtõsiselt otsa, pööras end küljele ja naeris edasi
Rick muigas ja läks Fiby juurde tõmmates ta püsti.
''Rahu nüüd,'' ütles ta plikat püsti hoides. ''Hei tooge keegi külma vett,''

"EIIIIIIIII" karjus Fiby aga naeris edasi kõht kõveras.
Amy oli ikka vihane

''Kuule mul on parem mõte,'' ütles see kurjapoolne tšikk kes Rickile virutas. ''Kutsume päris tuletõrje,''
''Kuule hea mõte,'' ütles Rick muiates.
"EIiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii" ütles Fiby, kes üritas rahuneda. Kuigipalju õnnestus. Ricki najal püsis püsti. Kõht ja kurk valutasid naerust ja pisarad voolasid ikka.
"Ma rahunen juba"
''C'moon ma hakkasin juba helistama,'' vingus see tšikk kes oli langevarju hüpete peale ehmatanud.
Rick turtsus muiates, pilk Fibyl.
Fiby vajus uuesti kummargile ja tagasi oma tõsistesse naerukrampidesse

''Helista,'' ütles Rick muiates
pilku tšikile viies. Too lõi särama ja valis numbri.

"Eiii! jätke... jätke jama" naeris Fiby.
''Sa ei rahune muidu ju,'' ütles Rick muiates.

"Rahunen" ütles Fiby rahunedes hetkega ja vaatas talle säravalt naeratades otsa.
"Kohe algab uuesti" ütles Amy vastu ta krossikat nõjatudes.
And jeap. Fiby puhkes uuesti naerma

Rick pööritas muiates silmi.
''Andie on kohe siin autoga,'' ütles särav tšikk.

"Eeiiiiii paluuunn" anus Fiby naerukrampides piineldes.

''Hilja juba,'' ütles Rick muiates.
Ja sealt tuligi tuletõrje auto.
''Kus on tulekahju,'' küsis redeli küljes olev Andie kui auto peatus.
''Siin!'' ütlesid Ricki kamba liikmed ja osutasid Fibyle.
Andie naeris ja võttis vooliku. Ja siis said Fiby ja Rick kaela mõnusa survega veejoa, külma, urr. Aga Rick ei lasknud lahti kartuses et Fiby paisatakse vastu seina.

Fiby naer lõppes ja laps kiljus.
Aga kui veejuga lõppes, lõppes ka kiljumine ja plika naeris uuesti.
"Kamoon" oigas Amy.
"Eiii aitab! külm! Korras juba" ütles Fiby naeru vahepeal, Rickist eemale astudes ja käsi Andy poole tõstes.

''Kindel? Ma võin veel lasta,'' naeris Andie. Rick ja teised naersid ka.

"Eiii! Eii aitab küll" ütles Fiby käsi põlvedele toetades ja naerdes. Tõmbus sirgu, käsi kõhul.
"Dude that was fun" naeris ta siiski

''So I can do it again?'' küsis Andie muiates.
''Tõsiselt, ta ei rahune maha,'' ütles särav tšik.

"Jah" ütles Amy.
Fiby naeris ikka edasi.
"Ta ei rahune niipea muidu" torises Amy.

Wiiiiiiiiiiii Fiby sai uue veejoa endale näkku, seekord pikemalt.

Tüdruk vehkis lõpuks kätega.
"Okei jätke jama" ütles ta säravalt naeratades.
"Oli ka aeg" pomises Amy.

''Tänks Andie,'' ütles Rick muiates.
''No problem,'' ütles Andie naerdes. Need sõitsid minema.

Fiby tõmbas aga jaki särades seljast ja viskas maha ning väänas oma särki. Hetkeks oli sinine kõht näha ja Amy hakkas urisema.
"Ah ole vait koer" naeris Fiby.

Ka Ricki näolt oli muie kadunud. kuid ta sundis ennast rahulikuks.
Fiby raputas oma pead ja enamuse vee juustest välja ning vaatas neid.
"Ah ärge mossitage nüüd. See pole naljakas. Teile ei sobind et ma naeran ja nüüd ma ei naera ja mõlemad mossitavad. Ausõna imelikud" säras tüdruk

''Ära vingu,'' ütles Rick, suutmata muiet maha suruda.

"Ma pole vinguma hakanudki mees"naeris Fiby.

Amy turtsus kergelt muiates.
Ta leppinuks sellega et Fiby sebib maffia poisiga, kuid mitte sellega et ta sebib Seamusega.

''Yeah right,'' ütles Rick turtsudes muiates.
"Sa ei usu mind või?" küsis Fiby särades, käed rinnal risti.
"KISS HER" karjus Amy mõttes neid vaadates
''Ei usu jah,'' ütles Rick muiates.
Fiby lükkas tüüpi muiate.
"Fain" ütles ta särades ikka aga teeskles haavumist.

''Fain,'' ütles Rick muiates tal randmest võttes.

Fiby säras ikka.
"Pull her closer and KISS HER! Kurat mingi taandarenguga oled või?" käratas Amy mõttes.
"Ise tead" ütles Fiby
'Teangi,'' ütles Rick muiates. Ja siis unustas ta hetkeks, et Fibyl on mees olemas ja suudles seda särajat.

"JESS!" karjus Amy rõõmsalt mõttesning muigas.
Fiby tardus jällegi. Sära kadus hetke pealt ja laps oli liiga šokis et eemale tõmbuda või vastu suudelda.
"Kiss him back" sisistas Amy mõttes.
Fiby tõstis ettevaatlikult, kõhklevalt käe Ricki kaelale, teda vastu suudeldes

Mõne minuti pärast tõmbus Rick eemale.
''Um..sorry,'' ütles ta vaikselt.
Tema sõbrad tegid näo et arutavad omi asju seal.
Fiby neelatas kätt langetades ning vaatas talle otsa.
"Ma... Ma pean minema" ütles tüdruk, kerge paanika hääles. Ta astus eemale, istus krossikale ja hetk hiljem kihutas sealt minema.
"Muidugi. Värdja vägivaldse peksja kätevahele" urises Amy.
Ricki ilme muutus vabandavast vihaseks väga kiirelt.
''I'm so gonna kill him,'' urises ta vaikselt.
''Hei macho rahune maha, las su jalg paraneb enne ära,'' ütles kuri tšikk. Need olid tegelikult nagu jälginud seda siin.

"Yeah enne seda võid homme Fiby'le haiglasse külla minna" ütles Amy pahuralt ning võttis plika kiivri, kindad ja prillid ning kõndis mööda tänavaid minema.

Rick ja need kadusid ka ära.

Jake peatas auto Domi kõrval ja tüdruk istus sinna.
"Turvavöö" ütles Jake.
"Miks?" küsis Dom.
"Pane kinni" ütles Jake.
"Kardad et sõidad kraavi?" küsis Dom irvitades.
"Ei. Pane kinni" ütles Jake rahulikuklt.
"Ma ei teadnudki et maffia liikluseeskirjadest hoolib" irvitas Dom.
"Ei hooligi. Ma lihtsalt ei taha et keegi meie vestlust segaks" ütles Jake.
"Fain" ütles Dom turvavööd kinni pannes ja hetke oärast kihutas Jake minema.
"Mida sa tahad?" küsis Dom.
"Rääkida" ütles Jake.
"Milelst?" küsis Dom.
"Brian ütles et sul oli saarel halb olla" ütles Jake.
"Mingi putukas hammustas" ütles Dom õlgu kehitades.
"Kindel?" irvitas Jake.
"Jah., Millele sa vihjad?" küsis Dom.
"Iiveldus. Pea käib ringi. Ses keerab. Söögiisu kasvb" irvitas Jake.
"Mida?" küsis Dom.
"Sa oled rase" muigas Jake.
"Ei ole" turtsus Dom naerma pahvatades.
"Oled" muigas Jake.
"Ei. Ma teaks kui mingi ebard minu sees kasvab." ütles Dom.
"Ei ole ebard. laps on. Sa oled rase" muigas jake.
"Go to HelL" ütles Dom.
"Viskit tahad?" küsis Jake.
"Ei. See maitseb tõrva järgi viimasel ajal" ütles Dom.
"Jälle üks märk. Amy ja Elektraga oli sama värk. Nad ei saanud rasedaks jäädes viskit juua. Tõrva maitse oli" ütles Jake.
"See ei tähenda midagi" ütles Dom.
"Okei. Ma ei taha isiklikku küsimust just esitada, aga kuidas on pissed-of-mens-sündroomiga?" küsis Jake muiates.
"Sa mõt..." alustas Dom, ent vakatas. Tal olid päevad hiljaks jäänud, hommikuti iiveldas ja ta sõi rohkem kui varem. "Noh?" küsis Jake muiates. "That.. That can't be true" pomises Dom.
"Palju õnne"muigas Jake.
Dom ei pannud tähelegi et nad linnast väljas olid
"Kas sa armastad Brianit?" küsis Jake.
"Ma vihkan armastust" ütles Dom.
"Vihkad Brianit?" küsis jake.
"Jah" ütles Dom ohates.
"Kas sa riskiks tema pärast oma eluga?" küsis Jake.
Dom vaikis. "Jah" ütles ta lõpuks.
"Kas sa kannataksid teda tänu lapsele või... vihkamisest.E lu lõpuni?" küsis Jake.
Dom vaikis pikalt. "Kannataks" urises ta.
"Lapse pärast?" küsis Jake. Dom raputas pead.
"Vihast?" küsis jake muiates.
"Jah" urises Dom.
"Niiet kui te tõsiselt tülli lähete, kas sa lubad et ei lahku lapsega ja ei muura Briani südant=?" küsis Jake.
Dom vaikis. Sedapuhku eriti pikalt. Ta võib olla isegi lahkuks. Kuid Briani südant ta enam murda ei suudaks.
"Domino?" küsis Jake, kuid Dom ei vastanud. Ta vaatas aknast välja. Raudrüüst polnud abi. Jake piinas teda vaimselt.
"Ma järeldan et sa läheks" ütles Jake kurvalt. Ta ei tahtnud näha kuidas Briani süda puruneb. Toby oli kuuga hulluks läind kui Jane kadund oli ja see oli juba jube.
"Ma ei läheks" ütles Dom lõpuks, kergelt väriseval häälel.
"Sulaselgest isekusest. Ma armastan teda ja vajan teda liiga palju selleks et teda maha jätta. Ta muutis mind. Tänu temale. Ainult tänu temale suudan ma lõpuks asju mitme nurga alt korraga vaadata. Viimane mida ma nüüd teha suudaks on tema südame murdmine" ütles Dom.
Jake naeratas kergelt, tüdrukut vaadates. Ta uskus teda. Dom oli nagu Amy. Kumbki ei lahmind huupi oma tundeid välja öelda.
Jake peatas auto tee ääres.
"Miks sa mind ei salli?" küsis Dom teda vaadates.
"Ma sallin" ütles jake. "Mind lihtsalt häiris fakt et sina oled 17 ja Brian 25. Teil on suur vanusevahe" ütles ta.
"Armastus ei küsi vanust" ütles Dom teda vildaka muigega vaadates.
"Siis pold teil ka armastusest juttugi" muigasJake
"See oli ainus põhjus?" küsis Dom kerge muigega.
"Suht... VÕi noh... Võib olla lugesid su külmus, isekus, ülbus, julmus, tõmbl..."ütles Jake .
"Okei aitab sain aru" ütles Dom vahele segades naerdes.
Jake muigas.
"Tahad tagasi minna?" küsis ta.
Dom mõtles veidi. "Eriti mitte. Laulmiseni on aega ja mul pole tuju kodus ka passida" ütles ta.
"Siis sõidame ringi veel" ütles Jake autot käivitades.
Dom noogutas vaikselt, vaadates aknast välja. Jake sõitis aga minema.
Dom üritas nende vestlust mõtetest välja tõrjuda kuid ei suutnud. Kunagi varem pold keegi sundind teda niimoodi oma tunnetest rääkima. Jake'i küsimused olid olnud nii loogilised kuid temale nii painavalt rasked.

Aga jälle on siin poodium.
Aga seekord räägib Sheila otse ise ajakirjanikega.
Plika on jälle heas tujus. Käsi on küll endiselt kinni seotud, aga tänu psühholoogile on ta mõrvast üle saanud.
"Preili McAdams, kuidas te kommenteeriks meile laekund infot selle kohta, et te tapsite ühe noormehe?" küsis üks ajakirjanik.
"Well ma kommenteeriks seda sedasi, et ma olen saanud psühholoogilt sellise ajupesu et ma ei mäleta seda sündmust enam" ütles Sheila.
"Niiet see on tõsi?" küsis üks ajakirjanik.
"Mida te minult küsite. Ma ütlesin et ma ei mäleta" särast Sheila jumps rõõmsalt.
Tegelt mäletas ta seda elu hästi.
"Kuid on olemas võimalus et see oli nii?" küsis teine ajakirjanik.
"Teate" ütles Sheila. "On olemas see võimalus ja on olemas ka võimalus et ma olen tulnukas"
George ja turvad suutsid naeruturtsatusega naeru maha suruda.
"Ja on olemas ka võimalus et kogu minu seljataga seisvat pandet on korraga mingi gripp tabanud, et nad asjalikult turtsuvad" lisas Sheila.
Tüübid turtsusid uuesti, muigeid maha surudes.
Sheila pööritas silmi.
"Kuid kas on olemas ka võimalus et Sean Gregory sundis teid seda tegema?" küsis üks ajakirjanik.
Sheila oli vait.
"Jah." ütles ta lõpuks. "Ja peale seda kui ta sundis mind seda meest tapma, sundis ta mind endaga abielluma ja siis sundis ta ming kokkama, mistõttu tema poolt ostetud maja maha põles. Siis sundis ta mind seda tuhka ise ära koristama ja seejärel ta ähvardas relvaga, et kui ma temaga ei maga, siis ta piinab mu surnuks. Ja siis oh jummel... Te ei taha teadagi. Ta sundis mind mürki jooma ja see mürk kloonis mind ja teie ees seisab kloon. Ja siis sundis Sean mind vel igast jõledusteks"
Turvad olid naeru kätte kõngemas. George samuti.
Maha surutud naeru. Väliselt olid nad tõsised.
Ajakirjanikud olid vait.
"Ei ei ole olemas võimalust et Sean sundis mind seda meest tapma" ütles Sheila, kes naeratas aga ei naernud.

Armastus

kusagil kõnnib selline äge prillidega plika. Juuksed tavapäraselt kahtlases hobusesabas ning käed taskus. Ta vaatab mõtlikult ja kulmu kortsutades maha, sest talle ei meeldinud äsja peetud vestlus vanematega.
Kui keegi aru ei saanud siis jutt käib Laurenist.


Kuni keegi tal seljatagant ühe käega piha ümbert haaras.
Ei Lauren ei lennanud pikali, sest see haaraja keerutas teda ning pani siis liivale uuesti, ise lõbustatult naerdes.
"Õhtust Toriseja" ütles ta muiates ühe käega plikal ikka piha ümbert hoides.

Selle käe tulekuga oli Lauren teinud mida? Karjatanud.
''Jobu! Ära ehmata nii!'' ütles Lauren üritades pahast ilmet hoida ent siiski ei suutnud naeraust päris maha suruda.

"Phhhhh" turtsus Justin kätt ära võttes ja Laurenit õrnalt lükates. "Ja millepärast sa mossitad Toriseja?" küsis ta muiates.

''Jobu,'' ütles Lauren muige-naeratuse vahepealse asjaga ent see hääbus. Ta vaatas maha. ''Ma kolin ära,'' ütles ta vaikselt, kulmu kortsutades.
Justini naeratus oli sekundiga läinud ning ta vaatas tüdrukut.
"Miks?" küsis ta pettunult.

''Paps sai Ameerikas tööd ja tahab, et me kõik läheks,'' ütles Lauren õlgu kehitades. Vaatab maha ikka.

"Eiii!" ütles Justin. "Ma ei lase! Sa ei või minna! Ma suren siin igavusse niimoodi! Ma pean nende isekate tüübardite tüütavaid nägusi koguaeg jõllama. Kamoon. Sa võid vabalt meile kolida! Mampsil ja papsil oleks superhea meel! Päristõsiselt nagu! Palun Lauren ära jäta mind niimoodi siia" ütles tüüp. Guess what. Lõpuks oli põlvili liival, kutsikapilguga üles Laurenile otsa vaadates.
Lauren vaatas Justinit kurva naeratusega.
''Believe me ma jääks, aga sa tead milline mu paps on..hea, et ta mind kloostrisse pole veel pannud,'' ütles ta vaikselt.
Justin pööras end rätsepaistesse käed rinnal risti ja pettund.
"Ma räägin temaga!" ütles ta. "Ma ütlen et röövin su ära! Ma ei lase oma parimat sõbrannat minema vedada"

Lauren ei saanud mitte naeratada, Justin oli kohutavalt armas. Oleks tüüp vaid teadnud, kui palju see lahkumine tüdrukule haiget teeb.
''Oleks see vaid nii kerge,'' ütles ta ohates ja vajus Justini kõrvale istuma, võttes kätega põlvede ümbert kinni.

Justin vaatas teda, tõmmates plika enda kaissu.
"Nõme isekas tüüp." ütles ta. "Mõelgu sellele, et sinu siit minemavedamine võrduks minu maha löömisega!"torises ta.

Lauren surus maha ägedad külmavärinat mis üle ta selja jooksid.
''Totu,'' ütles ta vaikselt.

"Oota ära sega ma mõtlen välja kuidas sind siin hoida" ütles ta. "Mis sa arvad kui ma talle lähenemiskeelu hangiks! Sinule.. Damn nad ei anna.... Ma röövin su ära ikkagi. Panen ketti... Okei sa pole koer unusta ära. Meil on küllalt koeri" lisas Justin pahuralt.

Lauren naeratas kergelt. Laps võitleb pisaratega hetkel siin.
''Ma tulen tagasi,'' ütles ta vaikselt.

"Jah. Seitsmesaja aasta pärast. Siis oleme me mõlemad luukered pikkade hallide juuste ja hambutu suuga" torises Justin.

Lauren turtsatas naerda ja müksas Justinit.

''Totu. Ma mõtlen ikka varem kui 700 aastat,'' ütles ta.

"Njah. 699" torises Justin. "Tõsiselt kuidas sa saad mind maha jätta? Sa tead millised need tüübid on. Nad hakkavad mind piinama nüüd!"

Lauren langetas pea ja sulges silmad.
''Ma pean..'' ütles ta vaevukuuldaval sosinal.
Justin vaatas teda kurvalt.
"Fain." torises ta. "Ma tulen sulle külla. Igal nädalavahetusel. Või üle nädala nädalaks. Võik kuuks. Või whatever. Ja ma peletan kõik kutid sust eemale, et keegi sulle haiget ei saaks teha. ja kõik plikad ka, et ma sust ilma ei jääks. Ma ei taha et sa tagasi tulles tibi oleksid. Ma ei suudaks kellegi 'Appi mu küüs murdus' teemat kuulata."
Lauren muigas kergelt.
''Sulle ei meeldikski kui ma käiks ringi miniseelikutes ja nabapluusidega ja rämepikkade geelküüntega?'' küsis ta pead tõste sja silmi avades. Kusjuures silmad sädelevad aga pisarad ei kuku.

"Ei" ütles Justin turtsatades ent kergelt muiates. "Mulle meeldib et sa käid ringi oma armsa tüdinend pilgu ja kulund teksadega" ütles ta.

Lauren naeratas.
''Siis on hästi,'' ütles ta vaikselt.
"Kuna sa lähed?" küsis Justin mõne aja pärast vaikselt ja kurvalt.
''Homme õhtul,'' ütles Lauren vaikselt, pilk on merel.
Justini käed tõmbusid rusikasse.
"Andnud sis vähemalt nädal. Mul oleks olnud võimalus kõigest korralikult rääkida. Korralikult hüvasti jätta. Välja uurida kuhu ta täpselt läheb... Ma ei taha et ta läheks. Ma ei taha üksi jääda. Fakk miks ma ei võiks talle tunnistada kui palju ma teda armastan?" mõtles poiss.
ta avas suu, et viimase mõtteaine teemal vestlust alustada kui ta telefon helises ja poiss torisedes selle taskust välja otsis.
Kiire kõne, mis lõppes poisi näo ära vajumisega ja šoki näkku tekkimisega.
Lauren vaatas Justinile otsa.
''Mis on?'' küsis ta vaikselt.

"Ma pean.... ma pean minema" pomises Justin. Haiglast helistati. Oodake veel kui ta kuuleb Lexi surmast ja Rikki lahkumisest ja poiss läheb hulluks. Okei ajame ta hulluks. FBIle sõjakuulutamise sõnum jõudis kenasti kõigi peresisesteni. Justin oli paari hetke pärast püsti, raevukalt karjudes ning liivapekstaes.

Wii Lauren võpatas. Ta on Elenale sarnane. Kes teab kas ta ongi Justinit varem nii vihasena näinud, kuid hetkel vaatas ta tüüpi ettevaatlikult.
Aega läks ent Justin muutus veidi rahulikumaks. Poisi silmad on punased. Kõndis tagasi Laureni juurde ja kükitas.
"Ma tulen sulle külla. Varsti. Ma luban. Kuid praegu.... Ma löön nad maha. lexi on surnud. FBI. Ma... Ma pean minema. Anna andeks. Näeme varsti" urises ta, Laurenit põsele suudeldes ja läks.
Lauren vaatas talle kurvalt järgi. Asjale lisas ka vürtsi Lexi surm kuid siiski. Tüdruk tõusis prille hetkeks eest võttes ja pühkis pisarad mis Justini minekuga valla pääsesid. Siis pani prillid ette, võttis maast oma koti ja läks ära.

Jälle kaks aastat möödas.
Eemal üldisest massist istub keegi.
Keegi, kes on silmnähtavalt väsinud ja masendunud.
Keegi poiss, kes ootab kuigi ta enam oodata ei jõua ja kes elab, hetkel omastarust ilma kindla põhjuseta.
Justin. Kahe aastaga on ta muutunud üsna palju.
Ta nahk on heledam, pilk väsinum, ta on tuimem ja silmnähtavalt jõuetum.

Justin,nagu ka ülejäänud pere sai sõnumi KLMMi surma kohta. Poiss oli hetkega istumas, vahtides telefoni displeid ning pomises paaniliselt ja kiirelt midagi.
"PERSSE" käratas ta, telfat liivale visates ja küünarnukke kõverdatud põlveldele pannes ning siis pead kätele toetades.
Poisile tungisid pisarad silmadesse sest talle meeldisid need neli vanakest. Tema oli Kate'le ka meeldinud, sest ta oli üks neid väheseid keda vanakeste solvangud ei tüüdanud ning tema aitas neid alati igati.

Veidi peale seda karjumist siin kõndis Justini poole seljatagant üks kuju. Selle kuju pilk oli Justinile kinnitatud, õrn naeratus näol ning käed taskus. Paar meetrit Justinist eemal jäi ta seisma.
''Hey stranger,'' ütles ta piisavalt valjult, et poiss teda kuuleks.

Justini pea jõnksatas tuttava hääle peale püsti ja poiss vaatas üle õla.
"LAUREN" karjatas ta, näol sekunditega superõnnelik naeratus
Justin hüppas püsti tüdruku juurde joostes ja teda kallistades ning keerutades.
"Shit nagu täiesti metsas kui hea meel mul sind näha on jälle! Sa oled ikka korralikult tagasi! Unista aind uuesti ära minekust" ütles ta Laurenit uuesti liival pannes aga lahti ei lasknud.

Lauren naeratas. Käed olid ümber Justini kaela sest oli kinni hoidnud keerutamise aja.
''Ei lähe ma enam kuskile,'' ütles ta. Lapsel keeras sees, mitte halvas mõttes, vastupidi, ta oli õnnelik.
Justin naeratas kergendunult eemale tõmbudes ja pani käed tüdrukule õlgadele teda pilguga mõõtes.
Pilgus olid seagmini endiselt see masendus ja väsimus kuid nüüd oli seal sulaselge rõõm. Muidugi ka pisarad endiselt.
"Damn sa oled muutunud" pomises ta.

''Natukene,'' ütles Lauren õlgu kehitades. ''Sulle ei meeldi?'' küsis ta ebalevalt.

"Ph. Segi oled või? Sa näed super välja nagu alati! Peaasi et sa tagasi oled. Damn ma igatsesin sind" ütles Justin teda uuesti kallistades. "Sa pead täna õhtul meile tulema. Mamps-paps tahavad sind samuti raudselt näha"
Lauren naeratas Justinit vastu kallistades.
''Mulle meeldiks see,'' ütles ta ent tõmbus eemale. ''aga ma pean minema. Mul on vaja...paberid korda ajada ja asjad pakkida,'' ütles ta, veidi katkendlikul häälel ning hääl langes veidi. Rääkimata siis veel ilmest. Ta köhatas, üritades klombist kurgus lahti saada. ''Ma just jõudsin ja tulin ainult sind vaatama.''
Justin tõstis vaikselt ta pead.
"Mis juhtus?" küsis ta vaikselt.
Laureni käed kaardusid ümber ta kõhu.
''Ma olen üksi...mu vanemad...Rick...nad surid kolm nädalat tagasi,'' ütles Lauren rääkides katkendlikult ning hääl värises.
Justin surus tüdrukut enda kaissu.
"Mul on kahju" sosistas ta kurvalt, silmi sulgedes. Duh et on. Talle meeldis Laureni pere ja ta sai nendega küllalt hästi siiski läbi.
Lauren sulges silmad võideldes pisaratega.
''Mul ka,'' sosistas plika.
"Sa võid homme asju ajada. Tule täna meile.. Palun" ütles Justin.
"Ei muidugi. Kui mind pole, siis sebitakse mingeid teisi tibisi" ütles nende läheduses pettund plika hääl. Justin tõstis vaikselt pea.
"Anna palun" ütles ta, vastumelselt Laurenist lahti lastes ja tüdruku juurde kõndides.
"Go to Hell" ütles too teda vaadates.
"Anna ma pole Laurenit pool aastat näinud palun.." ütles Justin. Plika virutas talle vaid kõrvakiilu, mispeale Justin pea langetas.
Lauren vaatas neid kahte ehmunult. Ehmunult ja sisemiselt haavunult. Ega ta tegelikult teadis, et tal poleks Justiniga võimalust, aga ta ei saanud oma tundeid sellesosas kustutada ka.
Samas aga käskis mingi osa Laurenis tal selle tibi pea otsast keerata ja sellega korvpalli mängida. Väga mitte-Laurenlik.
Anna aga pöördus, Justin võttis tal käest anuval pilgul.
"Mine tõmble oma sõbrannakesega ringi" nähvas Anna kätt ära tõmmates ja minema marssides. Justin vaatas talle paar hetke kurvalt järgi ent pöördus siis, pilgus veel suurem masendus kui enne.
"Läki." ütles ta Laurenile, tüdruku poole kätt sirutades.
Lauren kõhkles hetke, ent see tüütu mitte-Laurenlik hääl ta peas käskis minna koos poisiga. Lauren võttis Justinil käest ja eks nad siis läksid kuskile

Justin kõnnib mööda randa. Klapid peas, kuulab muusikat, käed taskutes.

Aga Justinit jälitab keegi. Maskiga tapja, muahahaa.
Justin ei märka.
Tema vahib maha ja ümiseb kaasa.
Aga see jälitaja keksis Justini ette ning hakkas selg ees edasi liikuma, näoga Justini poole. Muigab.


Justin tõstis pea ning muie tõusis näkku.
"Tere Lorren" ütles ta.
''Tere Justin,'' ütles Lorren muiates.
"Sind pole näha old paaril viimasel õhtul" muigas Justin.
''Mõned asjad tulid ette,'' ütles Lorren muiates.
"Mis?" küsis Justin muiates.
''Ei midagi väga olulist,'' ütles Lorren muiates ja õlgu kehitades.
"Okei" muigas Justin, pilk tüdruku silmadel ning astus paari kiirema sammuga lähemale, tal käest saades.
''Ja mis ise tegid?'' küsis Lorren muiates. Sisikond hüples.
"Ummm. Kodus passisin. Magasin. Laureniga tõmblesime linna mööda ringi." muigas Justin.
''Teil oli lõbus,'' ütles Lorren muiates.

"Phh.. Meil on alati lõbus"muigas Justin.
Ta pilgust võis vabalt välja lugeda kui õnnelik ta oli et tal Lauren oli.

Lorren muigas laiemalt.

''No teil veab siis ju,'' ütles ta.

"Jubedalt" muigas Justin.
Lorren muigas.
''Aga miks sa jalutad siis üksi siin?'' küsis ta.
"Lauren pidi ära minema kuhugi. Muidugimõista ei saanud ta öelda jälle" ütles Justin. Lõpu veidi pettunult.
''Meil kõigil on omad saladused,'' ütles Lorren muiates. Kuigi nende kahe maski taga oli Lauren, kellel oli rämedalt nõme tunne näha, et valmistas Justinile pettumuse.

"Seda kindlasti" ütles Justin kelle muigesse tekkis nähtav kurb varjund kuid see kadus üsna pea.

''Okei teema läheb masendavaks, räägi midagi ägedat,'' ütles Lauren muiates.
"Mida ma räägin?" küsis Justin muiates. ta peatus, niiet Lorren oli samuti sunnitud peatuma. Justin tõstis nende ühendatud käed tehes tiiru. Tšikk tegi ta käe alt tiiru läbi ja lõpetas Justini haardes. Tüüp hoidis ümbert kinni ühe käega ning kõndisid edasi.
''Ükskõik,'' ütles Lorren muiates ja pani ühe käe ümber Justini.

"Hea küll" ütles Justin, paar hetke mõeldes.
"Adam rääkis kunagi et arstid maitsevad sitasti. Ma mõtlesin kannibaliks hakata just sel ajal" ütles ta muiates.

Lorren puhkes naerma.
''Kas ta ise on arste maitsnud?'' küsis ta muiates.

"Ei ta suhtles kannibaliga" muigas Justin. "Vähemalt oma juttude järgi. Aga ta on arst ja need ajavad kõik lolli juttu" lisas ta õlgu kehitades

''Ookei,'' ütles Lorren muiates.
"Sinu kord rääkida" muigas Justin.
''Hm, mul pole midagi sellist ägedat rääkida,'' ütles Lorren mõtlikult ent muigas ikka.

"Phh. Nagu mul oli" turtsus Justin muiates ühte kõrvalolevat klappi sättide. Teine rippus kenasti.

''Oligi ju,'' ütles Lorren muiates. Tema võttis selle rippuva kõrvaklapi ning pani endale kõrval. ''Hm, hea laul,''

"Laureni lemmik. Mulle nii ei meeldi, aga ma tema pärast jätsin siia, juhuks kui ta jälle mu telfa ärandab et muusikat kuulata ja sõnumeid uurida" muigas Justin.
Kuigi Lorreni näolt polnud seda näha, oli tal tunne nagu keegi oleks ta sisikonna kokku surunud. Fak pidi see mees nii armas olema?
''So sweet,'' ütles Lorren muiates.
Justin muigas aind.
"I know." ütles ta. Egomoment poisil.

Lorren naeris.
''Ego ka veel,'' ütles ta muiates

"Tuleb ette" muigas Justin, temaga peatudes. "Kas ma jäämegi randa edasi tagasi kõndima?"
''On sul muid pakkumisi?'' küsis Lorren muiates.
"Ei. Aga sul?" küsis Justin muiates.
''Noup,'' ütles Lorren muiates.
"Kamoon" muigas Justin.
''Mida?'' küsis Lorren naerdes.
"Me kõnnime rannas edasi tagasi niimoodi. See meenutab pendlit ja paneb pea ringi käima"muigas Justin.
''Me võime seista ka,'' ütles Lorren muiates.
"That's boring" ütkes Justin muiates.
Käsi liigub alateadlikult mööda Lorreni paljast külge.
''Mida muud meil teha on?'' küsis Lorren muiates, sees keeras, heas mõttes.

"Hea küsimus" muigas Justin, plikat keerates niiet ta näoga tema poole jäi. Teise käe pani ka tema ümber.

''Aga vastust pole ikka,'' muigas Lorren.
"Deem" muigas Justin. Ühe käega silistas tüdruku põske nüüdseks.
''I'll say,'' muigas Lorren, käed olid nüüdseks Justini õlgadel.
Justin naeratas.
Ta kummardus tüdrukule lähemale, et teda suudelda kui tuli elum feil. Ta telefon helises. Tüüp peatus, eemale tõmbudes.
"I hate those moments" ütles ta telfat välja otsides ning numbrit vaadates.
Nägu vajus ära. "Ma olen kohe tagasi" ütles ta Lorrenile, tast lahti lastes ja eemale kõndides ning vastartes.
Lorren saigi võimaluse taastuda. Hing oli kinni jäänud täielikult, ent nüüd suutis ta selle taastada kuidagimoodi.

Justin kõndis tagasi.
"Ma pean minema" ütles ta vastumeelselt. Murelik pilk,

''Mis viga?'' küsis Lorren. Muie lännu.
"Ei midagi hullu" ütles Justin, sundides end naeratama.
''Kindel?'' küsis Lorren kahtlevalt.
Justin noogutas.
"Näeme hiljem" ütles ta, tüdrukut põsele suudeldes ja läks.
Lorren vaatas talle järgi veidi aega enne kui ise minema tõmbas.

Justin kõndis rannas.
Aga Justinile kõnnib vastu keegi ägedik. Selline Lorreni nimeline ägedik kes varsti jälle ära jookseb aga nojah.


Justin ei märka. Tema vahib masendunult maha lihtsalt ning mõtleb.
Millest? Et kas pole mõtekam endale lihtsalt kohe otsa peale teha.
Aga siis see keegi ägedik pöördus, võttis Justinil käe alt kinni ja kõndis tüübiga edasi.
''So, täna masetseme?'' küsis Lorren vildaka muigega.
Justin muigas vildakalt hetkeks.
"Vahel peab" ütles ta vaikselt, pead tõstmata, kuid ta pani käe Lorrenile piha ümber.
''Kas ma tohin põhjust küsida?'' küsis Lorren, kätt ümber Justini pannes.
"Ma ajasin oma ema nutma. See on kohutavalt nõme tunne lihtsalt, kui ma kellelegi haiget teen" ütles Justin kurvalt.
Lorren vaatas nende ette.
''See on paratamatu,'' ütles ta.
Ilma muigeta.
''Yeah.. Vahepeal on mul tunne et ükskõik kui palju ma ka ei üritaks mitte haiget teha, teen ma sellega just teistele haiget" ütles Justin.
''See on kõige nõmedam variant,'' ütles Lorren.

Justin muigas kurvalt ning peatus temaga, pöörates tüdruku enda vastu näoga jälle ja pani masendund pilgul käe talle põsele.

Lorreni käed maandusid jälle tüübi õlgadel ilusti.
Ei oska meie enam midagi öelda.
Justin kummardus talle lähemale, tüdrukut suudeldes.

Lorren pani käe Justini põsele teda vastu suudeldes. Tema sees möllas keeristorm, osaliselt oli see heas, osaliselt halvas mõttes. Halb oli see, et Laureni osa murdus täielikult.
Mingi ütleme mõned minutid suudlesid kui Lorren eemale tõmbus ja Justini haardest väljus.
''Anna andeks...ma ei saa..'' ütles ta klomp kurgus, tüdruk pöördus kannal ja nii hästi kui liival kontsadega joosta sai jooksis sealt minema.

Justin vaatas talle järgi paar hetke.
"Kuradi idioot"pomises ta endale, Poiss kõndis kaljudeni, virutades rusikaga sellele.
Ta ei teinud valust väljagi sest kahetses kõike. Lõpuks vajus ta mööda kaljut liivale istuma, määrides särgi ja teksad veriseks, kuid tal oli suva sellestki.
Pragusel hetkel kahetses ta et oli ennist kohvi mitte viski kasuks otsustanud.
Aga Justin läks uuesti.

Kõrghoone katusel on Lorren. Katuseserval täpsemini. Põlvili. Vaatab alla. Nutab.
Justin on saanud ilusti sõnumi, et siia tuleks.
Justin tuli üles.
"Lorren?" küsis ta murelikult, tema poole kõndides.

Lorren pomises midagi vaikselt. Kahtlaselt kuuldamatu lause ja kahtlane hääl. Nutab sellepärast.

Justin peatus mõneks hetkeks.
Duh et kardab et tema teo pärast.
"Lorren anna andeks" ütles ta piinatult tema juurde minnes ja kükitades.

Lorren tõusis järsku taganedes paar sammu.
''Sul pole vaja andestust paluda,'' ütles ta. Hääl väriseb ning tema märjad rohelised silmad olid Justinile kinnitunud. ''Hoopis min apeaks..'' sosistas ta.

"Lorren mis on?" küsis Justin murelikult ning tõusis, pilk tüdrukul.

''Ma ei saa valetada enam...mitte sulle..'' sosistas Lorren, isegi praegu oli aru saada et hääl väriseb.
"Valetada mida?" küsis Justin murelikult.
Lorren taganes veel paar sammu, tõstes ühe käe maski juurde, teise juusteni, ning korraga tõmbas aeglaselt eest maski ja peast paruka.
Lauren mis Lauren.

Justin vaatas teda, tundes kuidas sisikond krampi tõmbus.
Vaikis.
"L-lauren?" pomises ta uskumatusega.

Nimetatu ei suutnud Justinile otsa enam vaadat, muidugi poleks sellest ka kasu olnud sest pisarad udutasid nägemist. Tema langetas pea.

Justin nelatas.
"Sa valetasid. Kogu aja..." pomises ta, pilk tüdrukul. Silmad tõmbusid punaseks. "Lauren ma usaldasin sind"

''Ma...'' alustas ta, kuid ei suutnud lõpetada. Kõik oli juba kokku varisenud ning Lauren polnud selle parandamiseks võimeline.

"Ära näe vaeva Lauren" ütles Justin vaikselt. "Või Lorren. Kumba iganes sa ka ei eelistaks" lisas ta. Ta hääl ei värisenud kuid see oli petetud ja masendunud. Poiss pöördus, astudes katuseservale ja vaatas alla. Neelatas.

''Justin..'' sosistas Lauren poisi selga vaadates.

Justin ei teind väljagi. Ta sulges silmad, vajudes ettepoole ja siis niimoodi katuselt alla ilusti.

Lauren vajus nuttes ilusti põlvili, aga palju ta teha enam ei saanudki sest keegi surus talle kloroformilapikese näole ning plika autis, seejärel veeti ta sealt minema.

Kui Justin katuselt alla jõudis istus ta autosse. Pisarad olid silmis ja sisikond kokku pressitud justkui. Ta käivitas auto alguses aeglaselt sõites. Kuid lõpuks, kui ta otusele jõudis, surus poiss gaasi põhja, kihutades edasi. Mitte pikalt, sest ta tõmbas vastassuuna vööndisse ja kihutas enda autoga milleks oli lihtne auti, otsa vastu sõitnud Hummerile.
Justinil polnud turvavöö kinni, seega lendas ta läbi enda auto esiklaasi, Hummeri suitsevale kapotile ja esiklaasi. Hummeris olijatel olid turvavööd kinni ja nemad olid šokis ja liikumatud.
Justin oli samuti liikumatu. ta oli teadvusel. Valusööstud olid lohutavad, sest ta ei suutnud mõelda enam katusel juhtunule ning oma südame murdumisele.
Poisi suu oli paokil ning sealt jooksis autokapotile verd. nagu ka ta peast, ninast ja seljast.
Justini silmad olid pooleldi avatud ja ta nägi uduselt auto musta suitsevat kapotti ja paanikas inimesi.

Roma. Tema oli peolt tulnud ja igavles. Tema nägi õnnetust peas ning läks näost kaameks tundes ära Justini. Ta jooksis autodejuurde.
''Justin? C'mon sa oled segi või?'' küsis ta tüübi juurde ronides.
''Get the fucking ambulance in here!'' käratas ta üle õla. Keegi aeglase taibuga idikas helistas kiirabisse. Varsti oli kuulda sireene ning peagi toimetati Justin minema. Roma aga oli see julge laps kes helistas Lizile ja andis talle juhtunust teada.

Lauren ripub siin. Laes, kettide küljes. Teadvuseta oli, kuid ta ärkas karjatusega tundes teravat valu seljas. Nimelt oli talle piitsaga löödud selga.
''Noh pisike ärkas ka üles,'' irvitas tüüp kes oli Laureni katuselt röövinud ja nüüd teda peksis.
Mööda Laureni nägu voolasid taaskord pisarad. Järjekordne plaks ja Laureni karjatus.
''Kui ma esimest korda nägin, kes sa oled, Lorren, mõtlesin, et ei puutu sind. Aga see mida sa täna tegid pani mind ümber mõtlema,'' irvitas mees. Uus plaks ja karjatus. ''See mida sa härra Carvahallile tegid. Ma ei pea enam kartma, ta vihkab sind ja kui su laip ka kunagi leitakse, ei huvita see kedagi.'' uus plaks ent karjatust ei tulnud. Polnud enam mõtet. Mehel oli õigus, Justin vihkas teda, nüüd polnud enam kedagi. Mis mõtet oli siis rabeleda selles elus. Parem siit lahkuda.
Mitmeid hoope sai Lauren veel piitsaga niiet lõpuks oli ta selg täis sügavaid risti-rästi vagusi ning mööda selga voolas veri alla.
''Tead, ma mõtlesin. Ma ei tapa sind kohe..'' ütles mees irvitades ja läks Laureni juurde piitsa maha visates. Tüüp libistas käsi mööda Laureni reisi üles. ''Sa oled ilus. Võime ju natuke mängid ka..'' irvitas tüüp.
Lauren ei hoolinud. Tema jaoks oli kõik läbi ning ta ootas vaid oma surma. Ta pea oli langetatud ning pisarad voolasid ojadena.
Tüüp oli hakanud Laureni seelikut eemaldama kui uks lahti lendas.
''Focker!'' käratas sisse marssiv mees. Nimetatu urises ning astus Laurenist eemale. Siseneja aga lajatas talle ilusa hoobi rusikaga näkku paisates nimetatu pikali maha.
''Oled sa täiesti põrunud või? Peremees laseb su elusalt haidele sööta!'' urises mees. Focker ajas end püsti. ''Kao siit minema,'' urises tore mehike. Focker urises kuid lahkus.
Lauren oli selle ajaga teadvuse kaotanud.
Tore mees aga läks Lorrenini ning lasi ta laest alla. Pani tüdrukule oma jaki selga, võttis ta sülle ning viis kiirkorras minema.

Justin toodi siia.
Liz sisenes. Nuttes.
Ja vajus voodiservale.
Justini silmad olid avatud endiselt.
"Miks sa seda tegid?" küsis Liz pojal käest võttes.
"Ta valetas. Kogu aja." pomises Justin.
"Kes?" küsis Liz.
"Lauren. Ta valetas." pomises Justin.
"Kullake mis juhtus?" küsis Liz.
"Ta valetas" ütles Justin lihtsalt. Silmad olid punased.
"See pole põhjus enesetapuks" ütles Liz.
"Mida muud mul teha on?" küsis Justin pilku temale viies.
"Ma suren niivõinaa varsti ära, keda see ikka huvitab. mõni kuu siia sinna. Ongi kergem. Sinul. Papsil. Kõigil" ütles ta.
Liz oli vait, vaadates teda, veel rohkem pisaraid silmadesse tungimas.
"Harju sellega mamps. Ma ei kannata seda kaua. Ma lasen end maha. Ma ei ütle kuna, sest ma ei taha et sa seda päeva kardaks. Ma teen seda ja kõik." ütles Justin. Liz tõusis. Ta ei suutnud siin olla enam ning kõndis palatist nuttes välja.
Justin vaatas aga lage.
Aga Justinile toodi nüüd teadvuseta kaaslane.
''Ma loodan, et teil selle vastu midagi pole, aga palatid on täis,'' ütles üks tüüpidest. Teised toimetasid Justini kaaslase teisele vabale voodile kõhuli. Juuksed olid küll plikal näo ees kuid see oli arusaadavalt Lauren. Tekk oli vaid poole seljani, pluusi seljas polnud. Näha olid vaid verest roosakaks tõmbunud sidemed. Tüübardid aga lahkusid.
Justin vaatas Laurenit, käsi rusikasse surudes. Ta oli vihane aga mures.
Justin ajas end püsti, valust hoolimata ja läks siit minema.
Mingi arst toimetas mõne aja pärast Justini enda najal siia. Viskihaisuga. Tüüp vajus pikali voodile ning sai valuvaigistava süsti.
Arst läks.
Justin aga tiris end mõnda aega juustest, kuni valu tagasi tõmbus.
Pilk oli Laurenil.
"Tere Lauren... Ei Lorren. Eii... Gosh te paljunesite ka? Palju teid on?" pomises tüüp. "Uoooouuu püsi seal kus sa oled! Ma ei taha sinuga praegu rääkida" lisas ta end selili keerates ja lage vahtides.
"Kuule sina olid see... Jajaa mina räägin. Sina olid see kes siin valetas. OU! Kuhu sa kadusid?" rääkis tüüp. Ta nägi kuidas Lauren tema kohale kummardus ja siis ära kadus.
Lauren hakkas teadvusele tulema. Tal võttis aega, et tabada kus ta on. Niipea kui ta end liigutada üritas lõi valu selga ning pisarad tungisid taas silmadesse. Ta lükkas juuksed näo eest ära ning veidikene kergitas pead.
''Justin?'' küsis ta vaikselt nähas enda kõrval voodis olevat Justinit. Ta polnud kindel. Võis ka meelepete olla.
Justin oli mingi hajameelset välja vahtind ning nüüd kinnitus pilk jälle laurenil.
"Gosh sind on palju" pomises ta. "Miks kõik paljunevad niimoodi? Mida hekki toimub. Jälle. Või aind sina ja Sean?" küsis ta.
Kui plika oleks suutnud oleks ta püsti tõusnud.
''Mis sinuga on?'' küsis ta vaikselt, hääl värises jälle.
"Midagi" ütles Justin. Naeris.
"Tead. Kui ma sind ühe silmaga vaatan siis on sind seitse." ütles ta ühte silma sulgedes. "Aga kui ma sind teise silmaga vaatan on sind ikka seitse" lisas ta, teist silma avades ja essat sulgedes.
Siis avas mõlemad.
"Aga loogilislt võttes peaks sind kahe silmaga vaadates 14 olema, aga on ikka seitse" ütles ta.
Lauren vaatas teda murelikult ent samas masendunult.
Ta kartis, et oli poisi hulluks ajanud.
"Tead sa meenutad mulle kedagi" ütles Justin. pea oli padja peal ja üks käsi rippus üle voodiserva.
"Ma ei mäleta keda. Oooh mäletan küülll! Laurenit...Damn... Sa oledki Lauren. Fakk sa ei saagi teda meenutada. Kahju. Tore tüdruk on. Njamh.... Aga sind on ikka seitse"
''Anna andeks...'' sosistas Lauren langetades pea ja surus silmad kinni, kuigi pisaraid see ei peatanud
"Seda et sa Laurenit ei meenuta!? Gosh ära nuta pisike!Rahune maha" ütles Justin. Tüüp ajas end istuma, jalgu põrandale tõstes. Tuikus.
"I'm never gonna drink again." pomises ta tagasi pikali vajudes.
Lauren vaikis. Praegu soovis ta, et see mees oleks ta tapnud.
Justin naeris jälle. Totaalselt.
"Tead. Kunagi ma arvasin., Mingi mai tea kuna kunagi. Mingi kolm või neli või nii aastat tagasi, et kui mingid mõttetud blondid kunstküüntega tibid..."alustas ta. "Gosh ürita seda kümme korda kiiresti öelda ja vaatame kumb enne naerukatesse kõngeb. "lisas ta. "Anyways. Need eelpoolkusagil nimetatud tüübid on ainsad kes võivad mu südame murda. ja siis oli seal pisike plika. Jube tore plika. Mu parim sõbranna. Ma peaks teda sulle tutvustama. Jube armas. Ja kuradi hästi murrab südameid. Anyways.. Ma unustasin kuhu ma jäin.... aAAaaa Anyways siis tema hävitas mu. Gosh see oli valus! Aga jamh. Ma vist peaks vait jääma, sa ei saa magada. Sorry. Anyways mis su nimi on?" küsis ta.
Lauren oli millalgi silmad avanud. Nüüd aga pööras ta pead vaadates teist seina. Ta ei suutnud Justinit vaadata. Vaikides nuttis ta seal soovides oma surma.
"Okei ma jään vait. Sa nutad juba. Gosh mul on tõesti niii jube hääl et ajab nutma või?" pomises ta. "Ookei. Head ööd. Kes sa ka pole. ma ei mäleta." mõmises ta, silmad kinni vajumas ja poole minutiga tüüp magas.
Hommikuks kui Justin ärkab on Lauren läinud ning öökapil on kiri.

Justin
Sul pole aimugi kui väga ma kahetsen sulle valetamist, kuid mul puudub enesekindlus, mis oli Lorrenil.
Ma armastan sind, olen alati armastanud, ometigi kartsin seda sulle tunnistada.
Sa võid rõõmustada, ma lahkun. Igaveseks.
Kõigil on parem kui mind enam ei ole.
Hüvasti
Lauren

Justin istub voodil.
Kiri on kätte surutud ning tüübil on pisarad silmis. Mitu tundi juba istub. Liikumatult. Meenutab ühiseid aegu. Kurva naeratusega. Nende sõprust alate 10 eluaastast. Esimest päeva kui nad kohtusid.
Lõpuks ta tõusis, palatist väljudes. Tal oli suva et ta liikuda ei võinud. Ta ei plaaninudki lasta Laurenil enesetappu teha.

Lauren kõndis aeglaselt trepist alla. Pisaraid polnud, need olid otsa saanud lihtsalt. Ta polnud peale ärkamist haiglas enam magama jäänud, vaid lihtsalt nutnud.
Haiglast pääsemine oli raskendatud vaid tänu seljale mis valutas, aga samas oli see hea, sest juhtis mõtted eemale kõigest muust.
Lauren vajus mööda aknaklaasi istuma, mõlemasse kätte surutud tugevate unerohtude purgid. Ta võttis purkidelt kaaned ning kallutas nende sisud endale suhu. Algselt näris ta need katki ja neelas siis alla juues veel peale ainukes alkoholi mida tema majas leidus - viina. Tal oli see destisifitseerimis (fak mai oska seda sõna kirjutada) eesmärgil.
Tüdruk toetas selja vastu voodit tundes kuidas tabletid mõjuma hakkasid. Temast voolas üle tugev tuimus.
Aeglaselt libises Lauren külili, kaotades kontrolli oma lihaste üle.
Aeglaselt ent sihikindlalt voolas plikast kogu elu välja, viies kaasa kurbuse ja valu.
Oma viimaseid hingetõmbeid tehes Lauren naeratas kergelt, seda seetõttu, et nägi oma silme ees Justini nägu.
Tüdruku silmad vajusid kinni ning üksik pisar voolas mööda ta meelekohta alla.
Kogu valu, kurbus ja piin, mille ta ise põhjustanud oli, voolas nüüd temast välja ning ta silmad vajusid kinni jättes mõttes hüvasti selle maailmaga.

Aga siia jõudis prints.... ilma hobuseta.
"Kuradi väike tõbras selline! Igavene ennasttäismölakas" urises ta põlvili tüdruku kõrvale vajudes ning ta pulssi katusdes.
Justin võttis viinapudeli, visates selle vihaselt vastasseina puru ning võttis tüdruku sülle, kergelt vankuma lüües.
Tal polnud jõudu eriti ju, misteha, vähk mõjub sitasti.
Siiski tõmbas ta sealt minema.

Lauren haiglapalatis peale enesetapukatset.
Justin sisenes vaikselt, istudes voodiservale ja võttis Laureni käest.
"Ma vihkan sind" ütles ta vaikselt.
"Kui ma üheksa aastat tagasi sinuga tutvusin, sain ma endale parima sõbra keda tahta võib. Esimesest hetkest peale ma teadsin et sa oled mu hingesugulane. Meil oli koguaeg koos nii lõbus. naerda tühistele asjadele, teha lollusi, käia mampsile ja papsile närvidele. Me saime igast lollustega hakkama. Kuid seda alati koos" rääkis ta vaikselt. "Umbes neljateistkümneselt või veidi varem hakkasin ma sind teise pilguga vaatama. Sa polnud enam lihtsalt sõbranna. Mind ajas närvi pelgalt see, kui sa mõne teise poisiga suhtlesid" jätkas poiss. Kurb naeruturtsatus segas aegajalt ta juttu. "Meeldimine liikus edasi armumiseks. See oli see periood kui ma sind kas vältisin, või alalõpmata enda juurde kutsusin. Ma tahtsin koguaeg sinuga koos olla, kuigi samas ma ei julgend ja vältisin sind." jätkas poiss. Naeruturtsatused lõppesid, jäi vaid kurb pilk. "Ja lõpuks kui ma ära tabasin et ma sind armastan, sain ma aru et ma olen kõige õnnelikum inimene maamunal. Mul oli olemas kõik mida ma tahan. Perfektne pere, head sõbrad... ja Sina. Ainus inimene, kellele ma absoluutselt kõigest rääkisin.. Noh peale oma tunnete. Kuigi kogu mu pere pidas mind idikaks et ma sulle ei ütle et ma sind armastan, ei huvitanud see mind. Ma kardsin sind kaotada. Ja siis... siis ütlesid sa, et sa lahkud. Kolid ära. Ma tahtsin sulle kõigest rääkida, lootuses et sa jääd siia minuga. Kuid siis sain ma selle täielikult elu hävitava kõne, mis kõike muutis. Mul oli hea meel, et ma polnud rääkinud, sest see oleks litsalt meile mõlemale hullemini haiget teinud. Ma lasin sul minna, sest tol hetkel oli see tõesti parim lahendus. Ma igatsesin sind. Kaks aastat olid sina Ameerikas ja mina Itaalias. Ma lubasin sul külas käia tihti, kuid ma ei jõudnud sinna rohkem kui mõnel korral."jätkas Justin. Endiselt vaikselt. Tal olid pisarad silmis endal. "Ja sa tulid tagasi. Mul oli koguaeg tunne et mu maailm on kokku varisenud. Ma ei näinud enam kusagil mõtet. Ja kui ma sind jälle rannas nägin... *kerge naeratus* See oli täpselt nagu oleks keset mingit sünget külma ööd järsku päike välja tulnud ja kõik jälle üles soojendanud ja särama pannud. Ma olin jälle õnnelik sest mul olid sina. Seda on võimatu kirjeldada mida ma tundsin kui sa tagasi jõudsid. Sa olid küll muutund, kuid see ei lugenud. Sa olid jälle minuga. Kuid siiski ei tunnistanud ma oma tundeid. Ma kartsin. Ja siis... Siis tuli Lorren ja nüüd tuli tõde. See olid koguaeg sina olnud. Ma arvasin koguaeg et sinu lahkumine on kõige valusam asi, mis juhtuda saab, kuid kui sa tunnistaid et oled Lorren... See oli hullem. See igapäevane Päike mis sinuga kaasnes, lihtsalt kadus.. Ma tahtsin oma surma kiirendada. Ma ei mõelnud enam oma perele. Ma mõtlesin ainult sulle. Ning kui sa mulle kirja jätsid... Ma olin täiesti kindel et olen hiljaks jäänud. Mu maailm oli uuesti kokku varisenud, ning ma mõtlesin meie ühisele minevikule. Kõikidele rõõmsatele seikadele. Gosh... Mul oli tunne nagu oleks osakegi sellest päikeset tagasi tulnud. Mind ei huvita mida sa mulle tegid, sest see oleks vaid nagu pisike kriimustus sinu igaveseks kaotamise kõrval. Ma armastan sind. Kohutavalt. Ja täiesti kindlalt igavesti" lõpetas poiss. Ta käsi oli nüüd Laureni põsel ja silmad punased pisaraist.
Lauren polnud küll teadvusel ega selle lähedalgi, aga ta alateadvus jäi alles ning ta pigistas õrnalt Justini kätt.

Justin naeratas kurvalt. Sellest piisas et mõista et ta ei jää Laurenist ilma. Poiss silitas õrnalt ta käeselga pöidlaga ja suudles tüdrukut laubale.

Aitab kah magamisest. See plikatirts hakkab teadvuse poole tulema. Aga ta ei taba eriti enda ümbrust. Jube on olla. Pea lõhub. Ja ta hakkab arvama, et ei surnudki ära.
"Lauren?" küsis Justin vaikselt, pilk temal.
Lauren avas aeglaselt silmad ja kortsutas kulmu.
''Justin?'' küsis ta, läbi udu polnud just kindel keda ta vaatas.
"Palun ära hakka vabandama. Lihtsalt puhka" ütles Justin viakselt.
Laurenile tõusid pisarad jälle silma. Kuradi raiped võtsid läätsed ka ära. Osaliselt oli see hea, sest Lauren kartis Justinile otsa vaadata. Aga samas piisas ka pelgalt poisi kohalolekust.

"Palun ära nuta" ütles Justin piinatult, tüdruku pisaraid pühkides.

''Anna andeks,'' sosistas Lauren, hääl värises jälle.

"Ma ütlesin et ära vabanda lollakas" ütles Justin. Piinatud ikka. Ta ei suuda teda nutmas näha.
"Lauren palun ära nuta" anus ta.

''Anna andeks,'' kordas Lauren silmi sulgedes ja sosinal. Ennem vabandas oma tegude, nüüd nutmise pärast.

Justin pühkis ta pisarad, teda laubale suudeldes.
"Lihtsalt luba et sa ei tee enam kunagi nii... Ma ei taha sind kaotada Lauren" ütles ta vaikselt. "Ma armastan sind. Aastaid juba. Ma lihtsalt ei suutnud seda sulle kunagi öelda" lisas ta vaikselt, kummargil tüdruku kohal.

Kuidas seda romantikute moel sõnastada...Laureni süda hüppas rõõmust? Umbes nii. Ent silmi ei julgenud ta avada, kartes et rohkem pisaraid tuleb ja lõpuks Justin vihastab ka veel. Näed mis mõtted plikal on.
''Ma luban!'' sosistas ta.

Justin naeratas kergelt, ta põske silitades.
"Nüüd palun puhka. Ma ei lähe kuhugi" ütles ta.
Lauren noogutas vaikselt.

Oletame et jäi magama.
Liz sisenes vaikselt
"Hei" ütles ta.
"Hei" ütles Justin vaikselt vastu.
"Kuidas on?" küsis Liz tema juurde voodiservale istudes.
"Ta magab" ütles Justin.
"Ja sa ise?" küsis Liz.
"Ma rääkisin temaga" ütles Justin.
"Kuidas ta suhtus?" küsis Liz.
"Nuttis" ütles Justin.
"Kas tõesti suhe sinuga oleks nii jube?" küsis Liz kerge muigega.
Justin turtsatas vaikselt
"Jobu" ütles ta emale. Liz naeratas teda ühe käega kallistades.
"Ja haigus?" küsis ta.
"Ma pole rääkind" ütles Justin vaikselt, pead langetades.
Liz noogutas.
"Tore et te jälle läbi saate." ütles ta.
"Me saame koguaeg läbi. Me lihtsalt... sattusime halba perioodi oma sõprussidemetes" ütles Justin.
Liz muigas.
"Jobu" ütles ta.
"Yeah teilt õpin"muigas Justin.
Liz naeratas.
"Ning edasi?" küsis ta.
"Kui ta välja saab siis ma ei lase tal koju minna. Ta tuleb meile" ütles Justin.
Liz muigas.
"Mida? ma ei lase tal üksi olla" ütles Justin.
"Tore." ütles Liz naeratades ning tõusis.
"Anna teada kui midagi vaja on" ütles ta Justin noogutas. Liz suudles neid mõlemaid laubale ning läks.
Justin vaatas aga kergeltnaeratades Laurenit, tal uuesti käest võttes.
"Ma ei jäta sind kunagi üksi" lubas ta vaikselt.

Aga nüüd on nii, et Laurenit pole. Hommikuks oli Justin nunnult sinna ära vajunud. Ja siis üks arstionu lubas Laurenil koju minna kui enda eest hoolitseb.
Kuna ta siiski kartis Justiniga silmitsi seismist, pealegi polnud ta just kindel, et see vestlus päriselt toimus, võibolla oli unes, ning ta polnud kuulnud midagi Lizi ja Justini vestlusest, läks ta minema. Ta palus mingil arstil Justinile öelda, et kui tal tüdrukut vaja on, on ta kodus.
Aga enne minekut pani ta Justinile ilusti teki peale. Siis alles läks.

Tipa tapa kõnnib vihma käes Lauren, seljas pusa mis on talle kolm korda suurem, venna oma oli ning silmas läätsed mis peaaegu et nagu hiilgaksid seal pimeduses. Nende läätsedega on tegelikult vahva lugu. Kunagi ammu ammu enne kui nad Justiniga kohtusid olid Laureni silmad sellist värvi, aga koos silmanägemisega kadus ka pigment, arstid seda seletada ei osanud. Aga Lauren nägi ühte pilti kus tal olid sellised silmad ning lasi endale ka läätsed teha. Nüüd olid need silmas.
Aga tagasi teemasse. Kõnnib jah siin. Läbimärg ilusti nüüdseks. Ta kõnnak on suht aeglane, kamoon alles kaks päeva tagasi peksti ta selg lõhki. Käed on ümber kõhu ning vaatab maha.


Kuni täiesti silmnähtavalt paanikas Justin tal kõhu ümbert kinni haaras teda kallistades ning tüdruku pea tõstis, pilk hullumeelne.
"Palun palun palun Lauren ära tee nii! Never ära lihtsalt mine minema palun ära tee nii enam" ütles poiss neelatades paaniliselt.

Lauren vaatas talle otsa, pilk on täiesti masendunud.
''Anna andeks,'' ütles ta vaikselt.

"Ära palu vabandust" ütles Justin. Haare oli õrnem.
Mure oli.
"Lihtsalt... Palun lõpeta see. Ma olen sulle andestanud." ütles ta vaiksel. "Lauren ma armastan sind"

So see polnudki uni. Suckeeeers.
Laureni näole ilmus vaevumärgatav naeratus.
''Mina armastan sind ka,'' ütles ta vaikselt.

Justin naeratas kergelt, kätt ta põsele pannes.
"If I could do anything. It would be to kiss you in the middle oh the street on the rainest day of the year" ütles ta vaikselt., pilk plika silmadel.

''Then do it,'' ütles Lauren vaikselt, peaaegu sosinal.
Justini naeratus laienes kergelt. Ta kummardus tüdrukule lähemale, haaret veidi tugevdades ja suudles teda õrnalt.
Lõpuks.
Lauren suudles teda vastu, käsi Justini kaelale pannes.