Real Thing

Annika tõstis ootamatult häält. Närvi polnud enam ammu sees. Ta tundis, et kontrollib olukorda.
''Oma tänases varasemas tunnistuses rääkisite te päris palju fantaasiatest, näiteks väitsite, et kirjeldus, kuidas advokaat Bjurman teda vägistas, oli fantaasia.''
''Jah, see on tõsi.''
''Millel teie järeldus põhineb?''
''Kogemusel, kuidas ta tavaliselt on fantaseerinud.''
''Teie kogemus, kuidas ta tavaliselt fantaseerib...Kuidas te otsustate, millal ta fantaseerib? Kui ta ütleb, et oli 380 ööpäeva rihmadega kinni seotud, on see teie arvates fantaasia, ehkki tei eenda koostatud haiguslugu kinnitab minu kliendi sõnu.''
''See on hoopis midagi muud. Pole vähimatki tehnilist tõestust, et Bjurman oleks Aleksandra Volkovat vägistanud. Ma pean silmas nõelu läbi rinnanibu ja nii jõhkrat vägivalda, et ta oleks selle tagajärjel kahtlemata pidanud kiirabiga haiglasse viidama...Juba see näitab, et niisugust asja ei saanud toimuda.''
Annika pöördus kohtunik Iverseni poole. ''Ma palusin tänaseks ühe plaadi videomaterjali näitamiseks projektorit...''
''See on kohal,'' vastas Iversen.
''Kas saaks kardinad ette tõmmata?''
Annika Gianinni avas oma PowerBooki ja ühendas juhtmed projektoriga. Ta pöördus oma kliendi poole.
''Aleksandra, me hakkame ühte filmi vaatama. Oled sa valmis?''
''Ma olen selle juba läbi elanud,'' vastas Sasha kuivalt.
''Ja sa lubad mul seda näidata?''
Sasha noogutas. Ta vaatas kogu aeg üksisilmi Peter Teleboriani.
''Võib sa öelda, millal film tehti?
''7. märtsil 2161.''
''Kes selle filmis?''
''Mina. Kasutasin Milton Security standravarustuses olevat varjatud kaamerat.''
''Üks hetk!'' hüüdis prokurör Ekström. ''See hakkab juba tsirkuseks muutuma.''
''Mida me vaatama hakkame?'' küsis kohtunik Iversen teraval toonil.
''Peter Teleborian väidab, et Aleksandra Volkova jutustus on fantaasia. Tõestan dokumentaalselt, et see on, vastupidi, sulatõsi. Film on üheksakümmend minutit pikk, ma näitan sellest mõnda lõiku. Hoiatan, et seal on väga ebalmeeldivaid stseene.''
''Kas see on mingi trikk?'' küsis Ekström.
''Kohe saame teada,'' ütles Annika Gianinni ja pani plaadi arvutis mängima.
[i]''Sa ei ole isegi kella tundma õppinud?'' nähvas advokaat Bjurman. Kaamera sisenes tema korterisse.[/i]
Kümne minuti pärast lõi kohtunik Iversen haamri lauale hetkel, kui advokaat Nils Bjurman ekraanil jõuga Aleksandra Volkova pärakusse dildo pressis. Annika Gianinni oli heli peale keeranud. Terve kohtusaal kuulis Sasha teibiga kaetud suust kostvaid poolsummutatud karjeid.
''Pange film seisma,'' ütles Iversen väga valu ja otsustava häälega.
Annika vajutas stoppnupule. Tuled pandi põlema. Kohtunik oli näost punane. Ekström istus kivistunult. Teleborian oli surnukahvatu.
''Advokaat Gianinni, kui pikk see film on?'' küsis Iversen.
''Üheksakümmend minutit. Vägistamine leidis aset korduvalt umbes viie-kuue tunni jooksul, aga viimaste tundide vägivalla osas on mu kliendi ajataju ähmane.'' Annika Gianinni pöördus Teleboriani poole. ''See-eest on olemas stseen, kus Bjurman torkab minu kliendi rinnanibust nööpnõela läbi ja mida doktor Teleborian peab Aleksandra Volkova lennuka fantaasia viljaks. See toimub seitsmekümne teisel minutil ja ma võin seda episoodi kohe näitada.''
''Tänan, aga seda pole vaja,'' ütles Iversen. ''Preili Volkova...''
Ta kaotas hetkeks mõttelõnga ega teadnud, kuidas jätkata.
''Preili Volkova, miks te seda filmisite?''
''Bjurman oli mind juba korra vägistanud ja nõudis lisa. Esimesel korral pidin ma sellel ilasel vanamehel suhu võtma. Ma arvasin, et sama asi kordub ja kui ma tema teo üles võtan, saan sundida teda endast eemale hoidma. Ma alahindasin teda.''
''Aga miks te ei teinud jõhkra vägistamise kohta politseile avaldust, kui teil on nii...veenev tõestus?''
''Ma ei räägi politseiga,'' ütles Sasha monotoonselt.
Täiesti ootamatult tõusis Holger Palmgren ratastoolist püsti. Ta toetus laua najale. Hääl oli väga selge.
''Meie klient ei räägi põhimõtteliselt politsei või mõne teise ametkonna esindajatega, veel vähem psühhiaatritega. Põhjus on lihtne. Lapseeast alates on ta korduvalt püüdnud rääkida politsei, sotsiaaltöötajate ja teiste ametiisikutega ning proovinud selgitada, et Aleksander Zalatšenko peksis tema ema. Iga kord sai ta selle eest karistada, sest riik oli otsustanud, et Zalatšenko on Volkovast tähtsam.''
Ta köhatas ja jätkas:
''Ja kui ta lõpuks aru sai, et keegi teda ei kuula, oli Zalatšenko vastu vägivalla kasutamine ema päästmiseks ainus võimalus. Siis fabritseeris see kaabakas, kes ennast doktoriks nimetab'' - ta viipas Teleboriani poole - ''vaimuhaigeks tunnistamise psühhiaatrilise diagnoosi, mis andis talle võimaluse tüdrukut 380 ööpäeva St Stefanis rihmadega kinni hoida. No kurat!''
Palmgren istus. Iverseni paistis Palmgreni ootamatu sõnavõtt üllatavat. Ta pöördus Sasha poole.
''Kas te soovite ehk vaheaega...''
''Milleks?'' küsis Sasha.
''Ahah, siis jätkame. Advokaat Gianinni, video kontrollitakse üle ja ma tahan selle autentsuse tõestamiseks tehnilist ekspertiisi. Aga nüüd jätkame.''
''Hea meelega. Ka minu arvates on see ebameeldiv. Aga tõde on see, et minu klienti on füüsiliselt, psüühiliselt ja õiguslikult ahistatud. Ja kõige rohkem on selles süüdi Peter Teleborian. Ta reetis oma arstivande ja oma patsiendi. Koos Gunnar Björckiga, kaitsepolitsei sees eksisteeriva illegaalse rühmituse liikmega, klopsis ta kokku psühhiaatrilise ekspertiisi, mille eesmärk oli tülikas tunnistaja luku taha panna. Ma usun, et see juhtum on Itaalia õigusloos üks erakordsemaid.''
''Need on ennekuulmatud süüdistused,'' ütles Teleborian. ''Ma olen igati püüdnud Aleksandra Volkovat aidata. Ta üritas oma isa tappa. On ju täiesti selge, et tal on midagi viga...''
Annika katkestas teda.
''Tahan juhtida kohtu tähelepanu doktor Teleboriani koostatud ekspertiisile minu kliendi kohta, mis täna juba ette kanti. Väidan, et see on vale, täpselt nagu 2156. aasta võltsing.''
''Jag, aga see on ju...''
''Kohtunik Iversen, kas te võiksite paluda tunnistajal vahelesegamine lõpetada.''
''Härra Teleborian...''
''Ma olen vait. Aga need on ennekuulmatud süüdistused. Pole ime, et ma ärritun...''
''Härra Teleborian, palun vaikige, kuni teilt küsitakse. Jätkake, advokaat Gianinni.''
''See on doktor Teleboriani kohtule esitatud ekspertiisiakt. See tugineb minu kliendi niinimetatud vaatlusele, mis olevat toimunud pärast seda kui ta eeluurimisvanglasse üle toodi.''
''Jah, nii palju kui ma aru sain,'' ütles kohtunik Iversen.
''Doktor Teleborian, kas on õige, et teil polnud enne seda võimalik teha mingeid katseid ega minu klienti jälgida? enne seda oli ta teatavasti haiglas isolatsioonis.''
''Jah,'' ütles Teleborian.
''te tegite haiglas kahel korral katset minu kliendi juurde pääseda. Seda ei lubatud kummalgi korral. On see nii?''
''Jah.''
Annika Gianinni avas uuesti oma portfelli ja võttis sealt ühe dokumendi. Ta läks ümber laua ja andis selle kohtunik Iversenile.
''Ahah,'' ütles Iversen. ''See on doktor Teleboriani ekspertiisiakti koopia. Mida see peab tõestama?''
''Kes need tunnistajad on?''
''Mikael Blomkvist ajakirjast Millennium ja komissar Torsten Edklinth, kaitsepolitsei põhiseaduslikkuse järelvalve osakonna juhataja.''
''Ja nad ootavad ukse taga?''
''Jah.''
''Kutsuge nad sisse,'' ütles Iversen.
''See rikub protseduurireegleid,'' ütles väga pikalt vaikinud prokurör Ekström.
Ekström oli õudusega taibanud, et Gianinni tegi tema põhilise tunnistaja maatasa. Filmi mõju oli hävitav. Iversen ignoreeris Ekströmi ja viipas saalivalvurile, et see ukse avaks. Mikael Blomkvist ja Torsten Edklinth astusid sisse.
''Esimesena tahan tunnistama kutsuda Mikael Blomkvisti.''
''Siis ma palun Peter Teleborianile natukeseks ajaks tunnistajapingist lahkuda.''
''Kas te olete minuga lõpetanud?'' küsis Teleborian.
''Ei, kaugel sellest,'' vastas Annika.
Mikael asus Teleboriani asemel tunnistajapinki. Kohtunik Iversen võttis formaalsused kiiresti läbi ja Mikael andis lubaduse vande all tõtt rääkida.''
Annika läks Iverseni juurde ja palus äsja antud ekspertiisiakti korraks tagasi. Ta andis koopia Mikaelile.
''Kas sa oled seda dokumenti varem näinud?''
''Jah, olen küll. Minu valduses on sellest kolm varianti. Esimese sain umbes 28. aprillil, teise 30. aprillil ja kolmanda - selle siin - 2. mail.''
''Kas sa võiksid rääkida, kuias sa selle koopia said?''
''Sain selle kui ajakirjanik ühelt allikalt, kelle nime ma ei saa nimetada.''
Sasha jälgis keskendunult Teleboriani. Mees läks näost järsku lubivalgeks.
''Mis sa selle dokumendiga tegid?''
''Ma andsin selle Torsten Edklinthile põhiseaduslikkuse järelvalve osakonnast.''
''Tänan, Mikael. Tahan nüüd tunnistama kutsuda Torsten Edklinthi,'' ütles Annika ja võttis ekspertiisiakti. Ta andis selle Iversenile, kes dokumenti mõtlikult käes hoidis.
Korrati vande andmise protseduuri.
''Komissar Edklinth, kas vastab tõele, et te saite Aleksandra Volkova kohta koostatud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti Mikael Blomkvisti käest?''
''Jah.''
''Millal te selle saite?''
''See on kantud kaitsepolitsei dokumendiregistrisse 3. mail.''
''Ja see on sama akt, mille ma äsja kohtunik Iversenile andsin?''
''Kui pöördel on minu allkiri, siis on see sama dokument.'
Iversen keeras dokumendi teistpidi ja nägi, et seal oli mehe allkiri.
''Komissar Edklinth, kas te oskate mulle seletada, kuidas saab teie käes olla kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akt inimese kohta, kes viibib samal ajal muust maailmast isoleerituna haiglas?''
''Jah, oskan küll.''
''Rääkige.''
''Peter Teleboriani kohtupsühhiaatriline ekspertiis on võltsin, mille ta koos Jonas Sandbergi nimelise isikuga kokku pani; täpselt samamoodi, nagu ta koostas 2156. aastal koos Gunnar Björckiga samalaadse võltsingu.''
''See on vale,'' ütles Teleborian nõrga häälega.
''Kas on?'' küsis annika.
''Ei, üldse mitte. Ma peaksin võib-olla veel lisama, et Jonas Sandberg on üks kümmekonnast inimesest. les täna riigiprokuröri määrusega vahi alla võeti. Teda kahtlustatakse Gunnar Björcki mõrvas osalemises. Ta kuulub kaitsepolitseis tegutsenud illegaalsesse rühmitusse, mis alates 2130-ndatest on Aleksander Zalatšenkot kaitsnud. Sama rühmitus oli 2156. aastal Aleksandra Volkova luku taha panemise otsuse taga. Meil on piisavalt tõendeid, samuti selle rühmituse juhi ülestunnistus.''
Kohtusaalis jäi haudvaikseks.
''Kas Peter Teleborian soovib kuuldut kommenteerida?'' küsis kohtunik Iversen.
Teleborian raputas pead.
''Sel juhul teatan, et teile võidakse esitada süüdistus valevande andmises ja võimalik, et ka muudes punktides,'' ütles kohtunik Iversen.
''Kui te lubate...'' ütles Mikael Blomkvist.
''Jah?'' küsis Iversen.
''Peter Teleborianil on tõsisemaid probleeme. Ukse taga ootavad kaks politseinikku, kes soovivad teda ülekuulamisele viia.''
''Kas ma peaksin nad teie arvates sisse kutsuma?'' küsis Iversen.
''See oleks hea mõte.''
Iversen viipas saalivalvurile, kes lasi saali Sonja Modigi ja veel ühe naise, kelles Ekström tundis otsekohe ära kriminaalinspektor Lisa Collsjö riigi politseiameti eriasjade osakonnast, mille töövaldkonda kuulusid muuhulgas ka laste seksuaalse ahistamise ja lastepornograafia juhtumid.
''Milles asi?'' küsis Iversen.
''Meil on korraldus Peter Teleboriani vahi alla võtta niipea, kui kohtupidamise käik seda võimaldab.''
Iversen vaatas silmanurgast Annika poole.
''Ma pole temaga küll päriselt lõpetanud, aga olgu.''
''Palun,'' ütles Iversen.
Collsjö astus Teleboriani poole.
''Te olete lastepornograafiat keelava seaduse jämeda rikkumise eest vahi alla võetud.''
Peter Teleborian istus oimetuna. Annika märkas, kuidas mehe silmad tuhmiks tõmbusid.''
''Täpsemalt, teie arvutis leiduva umbes 8000 lastepornograafilise pildi omamise eest.''
Collsjö kummardus ja tõstis mehel kaasas olnud arvutikoti põrandalt üles.
''See on konfiskeeritud.''
Kogu tee kohtusaali ukseni põletas Sasha pilk Teleboriani selga nagu tuli.
Kohtunik Iversen koputas pliiatsiga vastu lauaserva, et Teleboriani äraviimisele järgnenud suminat vaigistada. Seejärel istus ta tükk aega vaikides, teadmata ilmselt õieti, kuidas protseduuri jätkata. Ta pöördus Ekströmi poole.
''On teil viimase tunni jooksul toimunule midagi lisada?''
Ekströmil polnud aimugi mida ta ütlema peaks. Ta tõusis, vaatas Iverseni ja Edklinthi poole, pööras siis pead ning nägi Sasha halastamatut pilku. Ta mõistis, et lahing on juba kaotatud. Ta vaatas Blomkvisti poole ja taipas äkki õudusega, et tal endalgi on oht ajakirja Millennium veergudele sattuda....See tähendas lõplikku katastroofi.
[i]Issand jumal! Mis supi sisse ma sattunud olen?[/i]
Ja seejärel:
[i]Kurat, kuidas ma sellest supist välja pääsen?[/i]
Ta silitas lõuahabet. Ta köhatas. Aeglaselt võttis ta prillid eest.
''Kahjuks on mind selle uurimise mitmes olulises punktis nähtavasti valesti informeeritud.''
Ta mõtles, kas saaks süü politseiuurijate peale veeretada, kuid nägi vaimusilmas järsku kriminaalinspektor Bublanskit. Bublanski ei toetaks teda iial. Ekströmi valesammu peale kutsuks Bublanski pressikonverentsi kokku. Ta laseks prokuröri lihtsalt põhja.
Ekström kohtas Sasha pilku. Tüdruk istus kannatlikult ja äraootavalt, tema pilgus peegeldus nii uudishimu kui ka kättemaks.
Siis jõudis talle järsku kohale.
[i]Issand jumal! Ta on süütu![/i]
''Härra kohtunik...Ma ei tea, mis on juhtunud, aga ma mõistan, et ei saa enda käes olevaid pabereid enam usaldada.''
''Ega jah,'' ütles Iversen kuivalt.
''Ma usun, et pean paluma vaheaega või kohtuistungi katkestamist, kuni olen jõudnud välja selgitada, mis täpselt juhtus.''
''Proua Gianinni?'' küsis Iversen.
''Ma taotlen oma kleindi õigeksmõistmist süüdistuse kõikides punktides ja tem viivitamatut vabastamist. Samuti taotlen, et kohus teeks otsuse preili Volkova eestkoste küsimuses. Leian, et ta peab tema suhtes toime pandud õigusrikkumiste eest hüvituse saama.''
Sasha pööras pilgu kohtuniku poole.
Iversen silmitses Sasha elulugu. Siis tõstis ta pilgu prokurör Ekströmile.
''Ka minu meelest on hea mõte välja selgitada, mis täpselt juhtus. Aga ma kardan, et teie pole selleks õige inimene.''
Ta mõtles natuke aega.
''Kõikide juristi ja kohtunikuna töötatud aastate jooksul pole ma kokku puutunud ühegi juhtumiga, mis praegust olukorda kas või meenutaks. Ma pean tunnistama, et tunnen end nõutuna. Ma pole kunagi varem isegi kuulnud, et prokuröri peatunnistaja kohtu ees vahi alla võetakse ja et üsna veenvana tundunud tõendid võltsinguks osutuvad. Ausalt öeldes ma ei tea, mis prokuröri süüdistusest praeguses olukorras järele jääb.''
Holger Palmgren köhatas.
''Jah?'' küsis Iversen.
''Kaitse esindajana jagan täiesti sinu tundeid. Vahel tuleb samm tagasi astuda ja eelistada formaalsustele kainet mõistust. Tahan rõhutada, et kohtunikuna oled sa näinud alles Itaalia riiklikke süsteeme peagi raputava afääri algust. Tänase päeva jooksul võeti kümmekond kapo politseinikku vahi alla. Neile esitatakse mõrvasüüdistus ja nii pikk süüdistusnimekiri muudes kuritegudes, et uurimise lõpuleviimine võtab omajagu aega.''
''Ma oletan, et mul tuleb käesolev kohtuprotsess katkestada.''
''Vabanda, aga minu arvates oleks see ebaõnnestunud otsus.''
''Mak uulan.''
Palmgrenil oli ilmselt raske sõnu formuleerida. Aga ta rääkis aeglaselt ega takerdunud.
''Aleksandra Volkova on süütu. Fantaasiaküllane elulugu, millena häära Ekström tema teksti nii põlastavalt tagasi lükkas, on tegelikult tõsi. Ja seda saab dokumentaalselt tõestada. Tema õigusi on skandaalsel moel rikutud. Meil on võimalus formaalsustest kinni pidada ja enne süütuks tunnistamist kohtuprotsessi veel mõni aeg jätkata. Alternatiiv on ilmne: lasta kellelgi teisel Aleksandra Volkovat puudutava uurimine üle võtta. See uurimine on juba praegu üks osa sellest sasipuntrast, mis riigiprokuröril lahti harutada tuleb.''
''Ma saan aru, mida sa mõtled.''
''Kohtunikuna saad nüüd valida. Praegusel juhul oleks kõige targem kogu prokuröri uurimine tühistada ja manitseda teda oma kodutööd uuesti tegema.
Iversen silmitses mõtlikult Ekströmi.
''Õiglane oleks aga meie klient otsekohe vabastada. Peale selle on ta ära teeninud ka vabanduse, aga rehabiliteerimine võtab aega ja sõltub ülejäänud uurimise käigust.''
''Ma mõistan sinu seisukohti, advokaat Palmgren. Aga enne, kui ma sinu kliendi süütuks saan tunnistada, peab terve lugu minu jaoks selge olema. Arvatavasti võtab see natuke aega...''
Ta kõhkles ja vaatas Annikat.
''Kui ma otsustan esmaspäevani vaheaja teha ja tulen teile selle võrra vastu, et otsustan teie kliendi vahi alt vabastada ja järelikult pole karta tema karistamist vabadusekaotusega, kas võite siis garanteerida, et ta kohtuprotsessi jätkudes kohtusse ilmub?''
''Loomulikult,'' ütles Holger Palmgren kiiresti.
''Ei,'' ütles Sasha teraval toonil.
Kõigi pilgud pöördusid draama peategelasele.
''Mida te sellega mõtlesite?'' küsis kohtunik Iversen.
''Samal hetkel, kui te mind vabaks lasete, sõidan ma ära. Ma ei kavatse oma elust enam ühtegi minutit sellele kohtuprotsessile pühendada.''
Kohtunik vaatas tüdrukut üllatunult.
''Te keeldute kohtusse tulemast?''
''Jah. Ja kui te tahate, et ma täiendavatele küsimustele vastan, siis võite mind arestimajas hoida. Samal silmapilgul, kui te mind vabaks lasete, on see lugu minu jaoks lõpetatud. Ja see ei tähenda, et ma määramata aja jooksul teil, Ekströmil või mõnel politseinikul käepäerast kavatsen olla.
Iversen ohkas. Holger oli jahmunud.
''Ma nõustun oma kliendiga,'' ütles Annika. ''Riik ja selle struktuurid on Aleksandra Volkova vastu eksinud, mitte vastupidi. Ta on selle ära teeninud, et lahkub siit ruumist õigeksmõistva otsusega ja saab kogu loo ära unustada.''
Kohtunik heitis pilgu oma käekellale.
''Kell on kolm läbi. See tähendab, et te sunnite mind oma klienti arestimajas hoidma.''
''Kui see on teie otsus, siis me lepime sellega. Aleksandra Volkova esindajana taotlen tema õigeksmõistmist kõikides kuritegudes, milles prokurör Ekström teda süüdistab. Taotlen oma kliendi kohest ja piiranguteta vabastamist. Ja ma nõuan, et tema varasem eestkoste alla määramine tühistatakse ning ta saab oma kodanikuõigused otsekohe tagasi.''
''Eestkoste tühistamine on tunduvalt pikem protsess. Selleks pean ma saama tema kohta tehtud psühhiaatrilise ekspertiisi akti. Ma ei saa seda ühe käeliigutusega teha.''
''Ei,'' ütles Annika. ''Sellega me ei nõustu.''
''Kuidas nii?''
''Aleksandra Volkova peab saama samasugused kodanikuõigused nagu kõik teised itaallased. Tema suhtes on toime pandud kuritegu. Ta on võltsingu alusel eestkoste alla määratud. Võltsing on tõestatud. Tema eestkosteotsusel puudub seega juriidiline alus ja see tuleb tingimusteta tühistada. Minu kliendil pole mingit põhjust psühhiaatriline ekspertiis läbi teha. Keegi ei pea tõestama, et ta pole hull, kui tema suhtes on toime pandud kuritegu.
Iversen kaalus asja natuke aega.
''Proua Gianinni,'' ütles Iversen. ''Ma pean olukorda erakordseks. Kavatsen teha viieteistminutilise vaheaja, et saaksime jalgu sirutada ja end veidi koguda. Mul pole mingit tahtmist teie klienti täna öösel arestimajas hoida, aga see kohtuprotsess jätkub seni, kuni me valmis jõuame.
''Hästi,'' vastas Annika.
Pärast vaheaega koputas kohtunik lauale.
''Kas te võiksite, palun, kogu loo algusest peale ära rääkida, et ma saaksin aru, mis tegelikult juhtus?''
''Hea meelega,'' ütles Annika Gianinni. ''Kas alustame uskumatust loost, mille peategelasteks on end sekstsiooniks nimetavad kaitsepolitseinikud, kes 2130-ndatel Venemaalt ärahüpanu oma hoolde võtsid? Terve lugu on avaldatud täna ilmunud ajakirjas Millennium. Arvatavasti kujuneb sellest kõikide tänaste uudistesaadete põhiuudis.''

Õhtul kella kuue ajal tegi kohtunik Iversen otsuse Aleksandra vahi alt vabastada ja tema eestkoste tühistada.
Otsusel oli aga üks tingimus. Iversen nõudis, et Sasha nõustuks minema ülekuulamisele ja andma seal ametliku tunnistuse kõige kohta, mida ta Zalatšenko-afäärist teadis. Algul Sasha keeldus järsult. Järgnes lühike vaidlus, kuni kohtunik häält tõstis. Ta kummardus ettepoole ja naelutas pilgu tüdrukule.
''Preili Volkova, kui ma teie eestkoste tühistan, siis tähendab see, et teil on täpselt samad õigused nagu teistel kodanikel. Aga see tähendab ka samu kohustusi. Seega on teil kohustus oma majanduslik olukord korras hoida, maksta makse, olla seaduskuulekas ja raskete kuritegude uurimise juures politseile abi osutada. Niisiis kutsutakse teid ülekuulamisele nagu ükskõik millist teist kodanikku, kellel on kriminaalasja puudutavaid andmeid.''
Selle mõttekäigu loogika paistis Sashale mõju avaldavat. Ta ajas alumise huule prunti ja tegi rahulolematu näo, kuid lõpetas vaidlemise.
''Kui politsei onteie tunnistuse saanud, teeb eeluurimise juht - praegusel juhul riigiprokurör - otsuse, kas teid kutsutakse kohtusse tunnistajaks. Nagu kõik teised Itaalia kodanikud, võite sellest kutsest keelduda. Kuidas te toimite, pole minu asi, aga teil pole mingit vabastust. Kui keeldute kohale minemast, võib teid nagu iga teist teovõimelist kodanikku seadusele mitteallumise või valevande eest karistada. Seal erandeid ei tehta.''
Sasha muutus veelgi süngemaks.
''Kuidas siis jääb?'' küsis Iversen.
Pärast minutilist mõtlemist noogutas Sasha lühidalt.
Holger Palmgren oli üle mitme aasta esimest kohtus veedetud päevast kurnatud. Ta pidi Ersta taastusravihaiglasse tagasi minema ja voodisse heitma. Teda saatis Milton Security vormis turvamees. Enne minema hakkamist pani ta käe Sasha õlale. Nad vaatasid teineteisele silma. Natukese aja pärast tüdruk noogutas ja naeratas kergelt.