Stan Foreman

Üliuhke pidu. Rahvast kuipalju.
Uks avanes. Keegi ei pand tähelegi.
Stan võttis ilusti nahktagi seljast ning sirutas selle tüübi poole, kes alati pealisriided võttis.
Noh. Seda tüüpi pold, niet Stani jakk lõpetas põrandal.
Uksehoidja vaatas Stani pahaselt.
Stan vaatas teda ja siis oma jakki.
"Ära sega teda. Tal on uneaeg" ütles ta mehele ja kõndis rahvasekka.
Tüüp võttis kandikult šampuseklaasi, tehes silma mingile tibile kes oma mehega seal oli. Stan kõndis irvitades edasi, kui mees talle vihaselt järgi vaatas. Stan tühjendas klaasi üritades seda kandikule panna, kuid kandikut pold ja klaas kukkus põrandale kildudeks.
"Ära siis kohe nii tusane ole." ütles Stan kilde vaadates. Lähedal olijad vaatasid teda ehmunult.
Kõik teised olid ülikondades ja ballikleitides.
Stan võttis maast ühe klaasikillu ja vaatas seda ning kehitas õlgu. Ta kõndis rahva seas, kuni nägi ühte sobivat paari kõndides sinna ning võttis naise käe.
"Preili. Kas ma võin öelda, et teie ilu lihtsalt llummab mind?" küsis ta.
Tšikk vaatas teda ning naeratas.
"Tänan" ütles ta.
"Hoia eemale" urises tšiki mees.
Stan ei teind väljagi, vaid asetas perfektse klaasikillu naise käele.
"See teemant pole teiega võrreldavgi" ütles ta naeratades ja pöördus ning läks.
Tibi vaatas talle järgi.
Ta oli liiga blondiin et mõista et see oli klaasikild.
Tibi mees urises, kõndides plika juurest minema, kuid see vaatas särades Stanile järgi.
Stan aga muigas ainult, peatudes rootsilaua juures.
Ta võttis mingi taldriku kätte ja nuusutas.
"Õõõõ.. Haiseb hullemini kui mu vanaisa" pomises tüüp. Ta võttis taldrikult ühe suupiste ning tõmbas selle tikuotsast suhu. Paar sekundit hiljem sülitas ta selle välja.
"Maitseb hullemini kui vanaema tehtud muffinid." pomises ta taldrikut lauale visates.
Üks tibi seisis tema seljataga särades. Stan pöördus teda vaadates.
"Kas sa oled..."alustas plika.
"Ei ma pole Einstein" ütles Stan.
Plika kahvatus.
"Ma mõtlesin..." alustas ta.
"Ei ma pole George Bush ka" ütles Stan.
Plika kahvatus veel hullemini.
"Eiii... ma mõtlesin..."alustas ta uuesti.
"BETTY WHITE? Kelleks sa mind pead tüdruk?" karjasta Stan.
Tibi vaatas teda neelatades ja pani jooksu.
"Kes kurat see Betty White oligi? Eelmise sajandi rokkstaar?" pomises ta omaette. Ta lõi käega kõndides uuesti rahvasekka.
"Sa ajasid mu tüdruku nutma mees" urises üks tüüp tema ees peatudes.
"Aaa see armas pisike punapea?" küsis Stan naeratades.
Mees urises.
"No sorry. Mina pole süüdi. Mul on naine olemas ja ma ei maga teistega" ütles Stan.
Tüüp virutas talle. Stan lendas selili kuid naeris.
"Sa lööd nõrgemalt kui mu seitsmeaastane baleriinist sugulane" ütles ta.
Stan hüppas püsti, pannes jooksu.
Tüüp pani jooksuga järgi. Stan hüppas lauale, libises ja lendas kõhuli, libisedes ööda lauda edasi, ajades söögikraami maha.
Ta lendas mütsatusega laualt maha ning ajas end püsti, joostes ukse poole ja haaras oma jaki.
"Airaisk ära hammsuta" pomises ta jooksu pealt jakki selga tõmmates, hüppas toolile, lavale, kõlarile ja tõukas end õhku, haarates ühest köiest. Köiest hoides jooksis ta ilusti saaliseinu mööda ja sirutas siis jalad ette ja lendas läbi akna välja, jättes endast maha katastroofi.