Safe

''Lights out!'' ütles hääl kõlarist. Luke vaatas ringi, kõik hakkasid end magama sättima, ta võttis endal tossud jalast. Samal momendil kõndis tema kõrvalvoodi juurde üks mees kes istus.
''Nice kicks,'' ütles ta.
Luke kergitas veidi pead ja vaatas teda.
''Yeah, and they better be here in the morning or you're going to wear them on your ears,'' ütles ta vaikselt.
Mees vaatas teda vaikides ning tõstis siis ühe oma jala põlvele, jalas oli tal katkised ketsid mille tald oli juba lahti ja lipendas. Ta tõmbas ketsi jalast, tuues nähtavale katki hõõrutud, verise jala.
Luke vaatas mehe  jalga ja siis teda.
''I sure could use new ones..I..'' ütles ta, aga Luke katkestas ta.
''Shut up and take them, I still got my old ones,'' ütles ta.
''Thank you!'' ütles mees, silmnähtavalt kergendunult, võttes Luke'i tossud ja panid need jalga.
''Yeah, yeah,'' pomises Luke võttes vargsi taskust plasku ja sealt paar lonksu, vajudes siis pikali voodile ja jäi varsti ka magama.
''Lights out, wake up call is 7.30 AM,'' kõlas jälle hääl kõlarist.

''Collect your personal belongings and leave in an orderly fashion. You know the drill. Shelter has to be cleared out before nine. Reservations for tonight have to be made before 3.30,'' kostus hääl kõlarist mis äratas Luke'i. Ta tõstis pea ja vaatas ringi, inimesed lahkusid vaikselt.
Luke tõusis istuma, pannes oma ketsid jalga samal ajal endiselt ringi vaadates. Ketsid jalas vaatas ta oma kõrvalvoodit, kus oli too katkiste jalgadega mees endiselt, tekk üle pea tõmmatud.
Luke kortsutas kulmu ja tõusis, tõmmates mehel teki pealt. Mees lamas seal, silmad pärani, kõri läbi lõigatud.
Luke tõstis kiirelt pea libistades pilgu veel sealolevate inimeste nagu otsides kedagi kindlat. Hetk hiljem tõmbas ta teki jälle mehel üle pea, võttis oma koti ning lahkus.

Luke kõndis mööda rahvarohkeid tänavaid, kui järsku talle keegi otsa kõndis.
''Hey, watch where you're going man! You would get your ass kicked for that ok?!'' karjus parmu välimusega vanamees Luke'ist mööda kõndides, vabandamata et otsa kõndis.
''Huh?'' küsis Luke talle järgi vaadates. Mees kõndis aga edasi ning Luke raputas pead samuti edasi minnes.
Luke sisenes väiksesse poodi võttes endale kiles saia ja kohvi.
''4.55,'' ütles müüja kui ta kassasse läks.
Luke hakkas otsima taskust raha kuid ei leidnud seda.
''Kui sul raha pole mine järjekorrast välja,'' ütles müüja.
''I got money,'' ütles Luke silmi pööritades taskuid läbi otsides.
''He has no money, look at him,'' ütles üks naine järjekorrast.
''Härra, ma ütlesin kui teil pole raha siis te peate lahkuma,'' ütles müüja uuesti. ''Te peate järjekorrast välja astuma. Inimesed ootavad.''
Luke aga mõtles tänaval otsa kõndinud mehele tabades, et vanake oli ta taskud tühjaks teinud.
Luke hakkas naerma vaikselt, siis aina valjemalt kuni ta kõverasse vajus.
''This guy giving you trouble?'' küsis üks mees leti juurde kõndides.
''He's crazy officer, get him out of here ok?!'' ütles müüja.
''All right, come on let's go,'' ütles ohvitser, ment, whatever, Luke'il käevarrest võttes ja teda tagasi tänavale vedades. Luke endiselt naermas.
''Come on funny boy. You wanna be a clown go join a circus''I don't wanna see you around here. Hey,'' ütles ment Luke'i endast eemale lükates ja kui ta ikka naeris tõmbas ta kraedpidi enda juurde tagasi siis imestunult kutti vaadates. Luke vaatas talle otsa, naer lõppenud.
''Jesus christ,'' ütles ment teda vaadates. Hetk hiljem vedas ta patrullautoni ning lükkas ta tahaistmele.
''Look what the cat dragged in,'' ütles ment kõrvalistmele istudes juhile. Juht vaatas tahavaatepeeglisse ning siis pööras end ülakehaga uskumatusega läbi võre Luke'i vaadates.
''Unbelieveable,'' ütles ta. ''Look at him.''
''Look at him? How about the smell?'' küsis teine ment. ''Think I'll call the boys,'' lisas ta telefoni otsides ning teine ment käivitas auto minema sõites.
Nad sõitsid vana lao juurde, kus ootas neid veel 3 meest, üks neist must, kõik mendid.
Järgmine asi mida Luke teadis, oli see, et ta oli pikali meeste ringis maas ning teda peksti.
Üks meestest lõi talle rusikaga näkku paisates ta teise mehe peale kes Luke'i kinni püüdis.
''How's your day been?'' küsis too irvitades.
''Started lousy, but it's looking up,'' ütles Luke.
Teda hoidev mees pööras teda, lastes kolmandal Luke'ile rusikaga kõhtu virutada ning seejärel lükati ta pikali maha. Luke oigas vaikselt, käsi ümber kõhu.
''Nice to see you rat,'' ütles üks meestest kui Luke end põlvili ajas ja püsti hakkas tõusma. ''Been wanting to do this ever since you opened your big fucking mouth,'' jätkas mees Luke'il mütsi peast tõmmates, pani käe talle õlale ja virutas põlvega näkku paisates Luke'i jälle selili maha.
''We couldn't believe you were back when we heard it,'' ütles üks tüüp teda püsti tõmmates ja pusahõlmadest hoides. ''I mean, what were you thinking? Should have disappeared somewhere..like the moon.''
''I missed home,'' ütles Luke talle otsa vaadates enamvähem ükskõikselt, siis hakkasid mõlemad naerma.
''Oh,'' ütles mees ja virutas siis Luke'ile rusikaga kõhtu ning lükkas ta siis jälle pikali, kus Luke kägarasse tõmbus valu käes.
''You were one of us, Luke,'' ütles üks. ''We were a team. We were family. Then you threw us under the bus.''
''We were kings, you son of a bitch!'' hüüdis must kutt maas lamavale Luke'ile rusikaga näkku lüües. ''Now we're bunch of god damn serfs.'' ütles ta hakates uuesti virutama aga Luke haaras tal randmest teda peatades, muiates teda vaadates. Mees tõmbus eemale ja hakkas vöö vahelt relva võtma kui üks meestest teda takistas.
''Hey, hey, easy Benoit, huh?'' ütles ta, lasi kuti lahti ja siis virutas Luke'ile jalaga kõhtu.
''Kui sa tagasi tulid arvasime, et sa tahad surra. Meil on isegi kihlvedu käimas kuidas ja millal sa seda teed, kas tead, jääd bussi või rongi alla...'' ütles üks mees relva laadides.   Luke ajas end käte najale ja vaatas enda nina ette sirutatud relva. ''I got my money on suicide by cop.'' Luke vaatas relva ja siis meest kes seda hoidis.
''Come on take it. Take a shot. Come on, Annie's waiting for you,'' ütles mees. ''Question is, do you really think she wants to see you again?''
Luke oli põlvedele tõusnud ja tõmbas nüüd mütsi pähe mille ta maast jälle leidis ning tõusis siis.
''Actually, my real talent, is costing other people money. You ought to know that, Lesky. You're gonna lose that bet. Unless you wanna shoot me in the back. Wouldn't be your first time,'' ütles Luke mehele otsa vaadates ning pöördus siis neist eemale kõndides.
''Why don't you just end it? What are you waiting for? More people around you to die?'' hüüdis mees järgi, kuid Luke ei teinud neist välja vaid jätkas kõndimist, kergelt pead vangutades.

Luke seisis metroos, perrooni äärest jala kaugusel, vaadates alla. Kaugelt kostus vilinat, metroo oli saabumas.
Luke nihkus äärele lähemale.
''I'm sorry Annie,'' pomises ta vaikselt nihkudes veel äärele lähemale. Miski äratas silmanurgast ta tähelepanu ja poiss vaatas kõrvale nähes kümne aastast tüdrukut, kes üle õla teda vaatas, siis edasi kõndis.
Miski, seletamatu miski, sundis Luke'i perroonil tagasi astuma. Ta pöördus ja kõndis pingini sinna istuma vajudes ning võttis taskust plasku sealt juues. Samal ajal möödus temast kamp mehi, miks Luke neid üldse märkas oli see, et nad rääkisid vene keelt edasi kõndides ja ringi vaadates. Ta märkas ka tüdrukut, kes peitis end ühe posti taga kui mehed möödusid temast, ja kõndis ümber posti vastavalt selle kui palju mehed mööda olid läinud.
Metroo peatus jaamas ning tüdruk vaatas sinna, lipsates ustest sisse.
Venelaste kamp läks samuti metroo peale ent teisest uksest otsustades selle läbi kontrollida. Tüdruk märkas seda ja tahtis maha tulla ent uksed sulgusid ta nina ees. Samal hetkel märkasid teda teisest vagunist venelased (tänu klaasile ustes) ning hakkasid tema suunas minema, tüdruk aga hakkas edasi minema järgmistesse vagunitesse.
''Ei,'' pomises Luke, kes oli seda kõike jälginud tõustes ning hakkas minema sõitva metrooga paralleelselt jooksma. Masin kogus kiirust ning kui see oleks mööda sõitnud haaras Luke käepidemest mis metroo tagumise ukse juures oli. Tema õnnetuseks oli uks kinni ja lukus niiet ta ei saanud sisse.
''Shit,'' pomises ta. Poiss vinnas end vagunikatusele, püsti saanud vankus ta hetke ning hakkas siis edasi jooksma. Ta nägi eespool madalamat kohta ning kiirendas, jõudes napilt kahe vaguni vahele hüpata. Sealt sai ta uksest sisse ning järgnes venelastele.
Tüdruk jäi esimeses vagunis seisma vaadates venelasi hirmunult kes veel teised olid kuid lähenesid kiirelt.
Aga esimesse vagunisse nad ei jõudnudki, sest Luke jõudis neile järgi, võttes kõige viimasel kutil seljatagant näost kinni, sõrmi suhu torgates ning tõmbas ta näoga enda poole, virutas talle laubaga näkku, tõstis ta siis jakihõlmadest õhku ning viskas pinkide vahele ta.
Luke haaras postist ja virutas järgmisele jalaga jalgevahele ning siis jalaga vastu pead kui too põlvili vajus paisates ta ka pinkidele.
Kolmandale, kes oli küljega tema poole, lõi ta samuti jalaga kõhtu, ka tema lendas pinkidele, ning neljandale jalaga otse ribidesse paisates ta viiendale otsa. Luke astus lähemale, tõmbas kolmanda pea alla ja virutas neljandale rusikaga näkku, kolmas sai vabaks ning Luke'i seljataha võttes tal ümber kõri kinni, neljas kes oli kummargile vajunud jooksis nüüd pea ees Luke'ile kõhtu paisates Luke'i ja kolmanda vastu üht posti. Luke virutas neljandale jalaga näkku paisates ta pikali pöördus kolmandaga ja sai teiselt rusikaga näkku. Luke virutas talle vastu näkku, siis kõhtu ja kui too kummargile vajus põlvega näkku. Ta tõmbas kolmanda käe ümber oma kõri ära ning virutas talle küünarnukiga kõhtu ning lükkas ta end püsti ajanud neljandale otsa. Kolmas ajas end sirgu ja läks Luke'i poole aga Luke oli kiirem virutades talle kummalegi poole nägu rusikaga ning paiskas ta pikali. Neljas tuli samuti nüüd Luke'i poole aga Luke virutas talle samuti näkku haarates ta käest, ning tõmbas ta üle enda pea, teistele tüüpidele otsa. Kolmas virutas Luke'ile selga ning Luke pöördus talle vastu virutades. Kolmas hakkas teda jalaga lööma, ent Luke haaras tal pahkluust ning tõmbas ta maast lahti ja vastu posti, üks jalg kummalgi pool posti niiet see oli väga valus. Neljas tõusis põlvili ja haaras vöö vahelt relva, et ta ei jõudnud sihtidagi, Luke haaras tal randmest väänates ta kätt, lõi talle vastu kõri ja siis peaga vastu istmeid. Ta toetas põlve neljanda käevarrele ja tõmbas kätt tahapoole niiet ragin käis kui luu murdus küünarnukist, siis tõmbas ta kraedpidi tagasi vastu posti istuma ning suunas relva talle näkku.
''You? The garbage collector?'' küsis neljas teda uskumatult vaadates.
''You've got bad information. I never collected garbage. I disposed of it,'' ütles Luke raskelt hingates ja tulistas siis. Inimesed kes nendega samas vagunis olid karjusid ja üritasid saada Luke'ist veelgi kaugemale kui nad juba olid kakluse ajal läinud. Luke vaatas neid.
''Don't lose sleep. He had it comin','' ütles ta, pöördudes siis, ta võttis venelastelt nende telefonid ja rahakotid ja kõndis esimese vaguni poole neid tasku toppides.
Seal oli tüdruk kogu aja hirmunult ja imestunult tervet kaklust jälginud ja nüüd taganes nähes Luke'i tulemas.
Luke aga jäi kahe vaguni vahel seisma ja vajus kummargile käsi kõhul, oksendades. Mõni hetk hiljem ta ajas end sirgu ja sisenes vagunisse. Inimesed tõmbusid temast eemale ja vaatasid teda ärevalt.
''You alright?'' küsis Luke tüdrukut vaadates kui metroo peatus. Uksed avanesid ja inimesed hakkasid kiiruga välja trügima.
''Kõik on korras,'' ütles Luke tüdrukut vaadates, kuna too vaikis endiselt ja vaatas teda kartlikult. Ta vaatas kõrvale, ja nähes et inimesed on ukse eest kadunud jooksis välja.
Luke viskas käsi õhku lage vaadates ja läks siis järgi. Inimesed seda nägid hakkasid nad karjuma ja veel kiiremini liikuma, tüdruk oli inimestesummas kadunud.
Luke läks sellegipoolest samasse suunda. Ta möödus mentidest parasjagu kui kuulis ühe raadiost juttu.
''Girl was last seen entering Jay Street Station. Red alert. Once found, she needs to be brought to Captain Wolf at Centre Street. Repeat, red alert.''
Luke peatus, pea langetatud, hetkeks seda kuulates ning läks siis edasi kiiremini.
Väljas jõudnud märkas ta tüdrukut.
Tüdruk kõndis üle autotee ringi vaadates, kui teda peatas üks mees.
''Whoa, easy. Easy there hon. We're the police,'' ütles mees tüdruku silmade kõrgusele kummardades. Everything's all right.'' lisas ta tüdrukut auto juurde tõmmates ja teda siis taha istuma lükates.
''This is her,'' ütles ta oma partnerile.
''I don't know,'' ütles too.
''You got that picture up?'' küsis esimene emes.
''Yeah, let me see,'' ütles partner autosse kummardades. Esimene tõstis pea vilistamist kuuldas, hetk hiljem sai ta partner rusikaga tugeva hoobi selga ja emes ise sai põlvega kõhtu. Partner ründas, ent Luke virutas talle kõhtu ja haaras relva hoidvast käest, lükates tüübi autosse ja väänas relva tal käest, pöördudes kiirelt ja lõi teisele mehele rusikaga näkku.
''Fucking New York city,'' ütles ta oma pusa kohendades. ''Don't see somebody for years,'' jätkas ta autosse lükatud mehe juurde kummardudes ja tal särgiesisest võttes ning teda autost välja tõmmates. ''Then you bump into them twice in the same day.''
Tüdruk väljus autost ja üritas minema joosta aga Luke haaras tal õlast.
''Hey hey, I'm not gonna hurt you,'' ütles ta. Tüdrukut ta ei veennud. Luke tõstis pilgu kummide vilina peale ja vaatas kaht autot mis ristmikul peatusid, nendest väljusid relvastatud tüübid.
''What the hell did you do kid?'' küsis Luke teda autosse tõmmates, ise rooli istudes. Luke tagurdas, ajades alla ühe mehe, peatas hetkeks auto kinnitades tüdruku turvavöö ning sõitis siis edasi ajades sama mehe uuesti alla kui too end püsti üritas ajada. Neid hakati taga ajama ja samal ajal tulistama.
''You know, those men chasing you are bad,'' ütles ta momendiks tüdrukut vaadates. ''You wanna tell me why they're after you? You understand me? You speak english?''
Uuesti tulistati ja tüdruk haaras peast kummargile vajudes et klaasikilde ja kuule vältida.
Nad jõudsid varsti ristmikule ning Luke pööras vastassuunavööndisse. See pani tüdruku rääkima.
''The other way! Cars go the other way!'' karjus ta.
Luke ei teinud temast väljagi vaid põikles lihtsalt vastutulevate autode vahel. Kohati siiski plikat vaadates.
''Are you a crazy man?!'' karjus plika kui Luke jätkas oma hullumeelset kihutamist autode vahel. Ta sõitis vastu bussile, pöörates ära vaid napilt enne kokkupõrget. Venelased seda teha ei jõudnud ning üks auto sõitis küljega bussile otsa olles üritanud kõrvale põigata.
Teine auto jälitas neid ikka.
''Hold on,'' ütles Luke järsku pööret tehes. ''If this goes on, a lot of innocent people are gonna get hurt. Do you want that?'' küsis ta tüdrukut vaadates. Too raputas pead. ''Good, then do what I say.'' ütles Luke ning pööras majade vahele kust ventilatsioonist tuli palju suitsu.  Ta peatas auto põiki ning saatis tüdruku prügikastide taha peitu, väljus ise ja läks ühe ukse juurde varju. Venelaste auto sõitis neile järgi ning pidurdas järsku nähes nende autot tühjana. Kaks tagant hakkasid väljuma, samal hetkel tuli Luke tulistades esiklaasi ja juhi surnuks. Ta tulistas ka enda poolt tagant väljuva mehe ning laskus põlvili teda enda ette tõmmates kui kõrvalistuja teda tulistas. Kui ta tulistamise lõpetas, lükkas Luke laiba enda eest ja tulistas kõrvalistujat, tõusis siis kiirelt ja tulistas neljandat meest. Ta võttis uue relva maast ning kõndis prügikasti taga peidus oleva tüdruku juurde kükitades.
''You ok?'' küsis Luke. Tüdruk noogutas. Luke ulatas talle käe. ''Let's go.''
''I'm not five years old,'' ütles tüdruk.
Luke noogutas.
''Then keep up,'' ütles ta tõustes ja mööda tänavat edasi minnes, tüdruk vaatas talle mõne hetke järgi, siis tõusis ja jooksis talle järgi.


Luke käis poes, ostes endale ülikonna krediitkaardiga mille ta ühelt venelaselt oli võtnud. Seejärel läksid nad hotelli, kus Luke võttis toa, samal ajal kui tüdruk püsis peidus, kuni Luke talle järgi tuli ning nad üles läksid.
Tüdruk istus voodile pannes teleka mängima, kuni Luke läks vannituppa ning pesi oma nägu külma veega.
''Would I love a shower right now,'' ütles ta nägu kuivatades.
''You could use one,'' ütles tüdruk, kes oli vahepeal niipalju rahunenud et momendil enam ei kartnud.
''I could've just let those Russians grab you on the train,'' ütles Luke tema juurde kõndides, tüdrukul pulti käest võttes ja telekat kinni pannes.
''Why did you save me?'' küsis tüdruk teda vaadates.
Luke istus tooliel voodi kõrval.
''I didn't save you. You saved me,'' ütles ta. ''I'm paying you back.''
Tüdruk vaatas teda vaikides.
''My name is Luke,'' ütles Luke kätt tüdruku poole sirutades. Hetk hiljem tüdruk surus seda kõhklevalt.
''Lyra,'' ütles ta vaikselt.
''You have any parents Lyra?'' küsis Luke tõustes minibaari juurde minnes.
''I have a sister,'' ütles Lyra vaikselt.
''Mis ta nimi on?'' küsis Luke õlut võttes.
''Katniss,'' ütles Lyra.
''Where is she?'' küsis Luke pudelit avades ja läks Lyra kõrvale istuma.
''I don't know..I was taken away from her,'' ütles Lyra vaikselt oma käsi vaadates. ''They put me into a boarding school kind of place.''
''So what are you doing here?'' küsis Luke.
''Someone else took me from there,'' ütles Lyra.
''To do what?'' küsis Luke.
''To count,'' ütles Lyra tõustes ja kõndis teleka juurde pulti võttes ja telekat mängima pannes. Luke vaatas teda mõne hetke kuni tõusis ja pani teleka jälle kinni.
''You know Jiao Han?'' küsis Lyra teda vaadates.
''I know of him,'' ütles Luke noogutades.
''He told me a number, a very long number. Ma pidin minema kuskile kus ma saaksin veel ühe numbri ja edasised juhtnöörid,'' ütles Lyra maha vaadates. ''Aga siis tulid venelased ja lasid kõik maha. Siis tuli politsei ja ma jooksin minema. Nüüd sa tead kõike. Oled õnnelik?''
''Tahad sa tagasi Han Jiao juurde minna?'' küsis Luke teda vaadates. Tüdruk raputas pead.
''After I do what he asks, he kills me,'' ütles ta.
''So what about this number?'' küsis Luke.
''It's a long boring number, I can tell it to you?!'' ütles Lyra teda vaadates.
''It wouldn't mean anything to me. Kuidas sa tead, et see on üks number mitte hulk erinevaid numbreid?'' küsis Luke.
Lyra vaikis hetke ja siis naeratas kergelt.
''You're a crazy man, but not so stupid,'' ütles ta.
Luke naeris vaikselt.
''Is there anything interesting to you about these numbers?'' küsis ta.
''Maybe a few of them,'' ütles Lyra.
''Why?'' küsis Luke.
''Sest neil on kolm või seitse ees. Kõik numbrid on suvalised, aga viiel neist on seitse ees ja kaheksal on kolm ees. Seda on liiga palju, et olla suvaline,'' ütles Lyra Luke'i vaadates.
''See on kood,'' ütles Luke. ''Mis veel?''
''Midagi,'' ütles Lyra.
''They're not numbers. They're words. Right-left or left-right. Old-school. Combinition to a safe,'' ütles Luke.
Luke tõusis kui uksele koputati ning läks avama. Uksetaga oli mees kes lükkas sisse käru toitu täis taldrikutega.
''Tänan,'' ütles Luke, mees noogutas ja lahkus ilma jootraha saamata.  ''Come eat,'' ütles ta Lyrale ust sulgedes.
Järgnevad pool tundi möödus neil rahulikult ja vaikides. Sõid, jõid ja Lyra vaatas telekat, kuni ta järsku tõusis kuuldes tulistamist. Ka Luke oli seda kuulnud ning tõusis telekat kinni pannes. Ta kõndis akna juurde vaadates korraks alla tänavatele ning siis Lyra juurde tüdruku taskuid läbi otsides, leides lõpuks telefoni.
''Ma lülitasin selle välja, et keegi ei saaks neist helistada,'' ütles ta.
''See ei pea välja lülitatud olema, et nad sind leiaks,'' ütles Luke korpust avades ja leidis kinnituse, kuidas neid leiti. Ta kõndis lauani, võttis sealt relva ja pastaka ning märkmepaberiploki.
''Kirjuta siia need numbrid, ainult need millel kolm ja seitse ees olid, kiiresti,'' ütles ta plokki ja pastakat Lyrale andes, ning tüdruk hakkas kirjutama. ''I'll try to get you someplace safe. We get separated, don't tell them you told me anything. Lyra, if they try to scare you...''
''Try? I'm so scared already!'' ütles Lyra talle asju tagasi andes.
''Yeah, me too. Remember, lie,'' ütles Luke, paberit plokist tõmmates ja Lyra käest võttes temaga toast koridori minnes.
Ühest toast väljusid naine ja mees, aga Luke suunas neile relva näkku.
''Back inside,'' ütles ta. Naine ahmis hirmunult õhku ja mees tõmbas ta tuppa tagasi ust sulgedes. Luke langetas käe.
Aga tõstis selle uuesti kui ümber nurga tuli hiinlane. Luke tulistas teda ja lõi maha ukse mis viis treppidele kui veel kolm järgi tulid.
''Go after them, I'll cut them off downstairs,'' hüüdis üks meestest kui Luke koos Lyraga mööda treppe põgenesid.
Luke jäi Lyraga seisma teise korruse mademel kui kuulis hiina keeles rääkivaid hääli üles tulemas. Nad läksid teisele korrusele ning sattusid restorani, kus oli mitu relvastatud hiinlast hoidmas külastajaid paigal. Luke lasi Lyra käest lahti ning kõndis edasi, Lyra kummardas ja peitis end laudade vahele.
Luke haaras ühel tüübil käest väänates tal automaadi käest ning pööras ta ümber talle relva käepidemega näkku virutades. Teised pöördusid ja tulistasid, Luke aga kasutas hiinlase keha kilbina.
Inimesed hakkasid karjuma ja üritasid põgeneda. Samal ajal lasi Luke maha veel ühe tüübi ning üks hüppas talle selga paisates ta pikali. Luke tõusis kiirelt ja tulistas üht tüüpi, vaatas siis maha, kus talle peale hüpanu hakkas istuma tõusma aga virutas talle küünarnukiga näkku.
''Everybody stay down! You aint going anywhere! Hey where you going?! Get down! No! Get back down!'' karjus keegi, samal ajal kui ruumi tuli veel hiinlasi, kõik relvadega.
Luke kes oli ühel põlvel maas, tõusis, tulistades üht endast kahe laua kaugusel olevat meest ning pöördus siis rünnates enda seljatagant tulnud meest. Ta väänas mehe  relvaga käe endast eemale kui too tulistas. Too lõi Luke'i käe eemale ja üritas teda uuesti sihtida, aga Luke lükkas ta käe püsti niiet mees tulistas lage mitu korda ning siis tulistas Luke teda omakorda.
Luke'i poole jooksis üks tüüp, kellel Luke haaras käest keerates ta üle pea ja seljaga vastu lauda.
Üks tüüp jooksis Luke'ile otsa, paiskas ta endaga koos üle laua ja ise kaotas teadvuse. Luke aga sai püsti just siis kui teine tüüp talle virutada tahtis, põikas eest, võttis tal käest ja viskas ta üle laua.
Üks mees viskas Luke'i jälle vastu lauda. Luke võttis sealt taldriku, lüües selle servaga mehele kõrri ja viskas taldriku teisele kõrri samal ajal kui esimene võimetu midagi tegema oli. Luke virutas esimesele rusikaga näkku ning lükkas ta vastu üht lauda. Teine jooksis tema poole ent Luke võttis tal ümbert ning keeras ta endal üle pea koos mehega ühele lauale lennates.
End põrandalt püsti ajades märkas ta kuidas üks tüüp leidis Lyra, tüdruk karjatas, aga tüüp käskis tal vait olla ning Lyra veeti minema. Samal ajal hakati aga Luke'i tulistama. Ta põikas laudade vahele, hüppas siis peale ühele hiinlasele ning paiskas ta aknast välja lennates temaga tänavapoole.
Lend teiselt korruselt oli palju valutum kuna hiinakas pehmendas kukkumist. Luke ajas end püsti lõpuks ning pani jooksi, eemale mentidest ja teda aknast tulistavatest hiinakatest.


Luke peatas takso.
''Suundu kesklinna, ma annan aadressi varsti,'' ütles ta sisse istudes ning juht sõitis minema.
Luke vahtis mõnda aega lihtsalt aknast välja, vaikselt vandudes vahepeal ja mõeldes.
''I will need that adress,'' ütles taksojuht mõne minuti pärast.
''In a minute,'' ütles Luke otsides ühe venelase telefoni mille oli võtnud ning otsis kõneregistri läbi, lõpuks leidis nime ning helistas.
[i]''Who's this?'' küsiti vene keeles kui vastati.
''Who do you think? It's Piotor. Don't you have me in your phone?'' küsis Luke vene keeles vastu.
''Piotor? Police reports said you were found on the subway, with...'' ütles venelane. Terve kõne käib vene keeles niiet ma edaspidi ei maini seda mis keeles.
''Police reports were wrong. The others got..'' ütles Luke ja avas siis akna hetkeks telefoniga kätt aknast välja pannes.
''What's that?'' küsis teisel pool mees.
''Sorry, bad connection,'' ütles Luke telefoni tagasi kõrva äärde pannes. ''I have the number.''
''You what?'' küsis teine mees.
''Before the guy grabbed her, we got the number from her,'' ütles Luke. ''I've been ducking the cops for hours.''
''Go ahead, give it to me.'' ütles mees.
''Are you crazy? It's on a piece of paper a kilometer long. Where are you?'' küsis Luke.
''Alright Piotor, now's your chance to be a hero,'' ütles mees. ''Mamoschka's. Be here soon.''
''I'll be there,'' ütles Luke kõnet lõpetades.[/i]
Kümne minuti pärast vaatas Luke aknast välja nähes prostituute tänava ääres seismas.
''Slow down. Stop the car,'' ütles ta juhile.
''No, no, you don't bring no hookers in my cab, man,'' ütles juht.
''Just keep the meter running,'' ütles Luke kui takso seisma jäi ja väljus minnes kahe tüdruku juurde.
''Ladies,'' ütles ta mõlemale. ''How about a drink?'' küsis ta ühelt neist. Too oli nõus ning nad läksid tagasi taksosse mis minema sõitis.
Takso peatus taas Mamoschka nimelise restorani ees. Luke maksis juhile ja nad plikaga väljusid sisenedes siis restorani.
''Good evening,'' ütles administraator sõbralikult.
''Evening,'' ütles Luke.
''Will you be joining us for dinner?'' küsis admin.
''We don't have a reservation,'' ütles Luke naerataddes.
''That's ok. We're busy tonight, but we should be able to find you something. We don't have any tables downstairs, but there are some in the back or you could sit upstairs if you like,'' ütles admin.
Luke kuulas teda vaid pooleldi uurides restoranis olevaid inimesi.
''Sir? Sir? Do you have a preference? Sir?'' küsis naine kui Luke talle ei vastanud.
''I think we'll just get a drink at the bar,'' ütles Luke lõpuks, naeratades ja kõndis prostituudiga paar sammu eemale.
''I want you to give me a kiss, turn around and walk outta here,'' ütles ta.
''But I thought..'' alustas plika.
''Just act like you forgot something,'' ütles Luke plikale raha andes. ''Only don't come back.''
Plika oli segaduses aga suudles Luke'i hetkeks naeratades ja siis pöördus väljudes.
Luke vaatas ringi ja kõndis siis baariletini.
''Give me a white russian and a fork,'' ütles ta küünarnukiga letile toetudes.
''Fork?'' küsis baarmen.
''One of those,'' ütles Luke osutades leti taga olevale taldrikule mille peal oli nuga ja kahvel. Baarmen kehitas õlgu ja pani kahvli letile.
''I never know what to say in these moments,'' ütles Luke vene keeles enda kõrval seisvale tüübile.
''What moments?'' küsis mees venee keeles vastu ja tühjendas oma pitsi.
''The ones before I kill somebody,'' ütles Luke, haaras kahvli ja lõi selle mehele kõrri, haaras tema vöölt relva ja tulistas ühte kes püsti tõusis. Luke jooksis hüpates diivani seljatoele ja tõukas end õhku samal ajal tulistades eri tüüpe. Luke maandus laual paisates nii selle kui selle taga istujad pikali. Luke tõusis, tõmmates laua püsti ja lükkas kaks meest selle abil vastu seina, tulistades neid siis. Ta pöördus kui ta pea kõrval veinipudel katki tulistati ning lasi maha baarmeni kes tulistajaks oli olnud.
Luke vaatas hetke ringi ja tõmbas siis püsti ainsa tüübi kelle ta ellu oli jätnud ning vedas ta kööki. Luke lõi tüübi köögis näoga vastu seina, siis vastu kappe ja siis lükkas ta vastu riiuleid.
''Millega ta sõidab ja kuhu see pargitud on?'' küsis ta kokkadelt kes neid hirmunult vaatasid. Kui keegi talle ei vastanud tulistas ta kaussi ühe koka pea kõrval riiulil.
''Hõbedane SUV,'' ütles noormees käsi tõstes. ''In the alley outside.''
Luke vedas tüübi endaga välja, lükkas autosse ning istus ise rooli. Luke võttis tüübilt kraest ja lõi ta nägupidi kaks korda vasta armatuuri. Siis käivitas auto ja sõitis minema.
Luke peatas auto mitu kvartalit eemal ühel vaiksemalt tänaval, otsis siis telefoni ja helistas jälle.
[i]''Vassily?'' vastati kõnele.
''Not even close,'' ütles Luke.
''Who is this?'' küsis mees.
''The guy who's been killing your men all night, Emile. The guy who has your son tied up in a very dark place,'' ütles Luke. ''Now here's what I want.''
''Think I give a shit of what you want?'' küsis Emile. ''Do you think you can blackmail me because you have Vassily? Kill him and go to hell.''
''I'm going to hell all right. But I'm not gonna kill your boy,'' ütles Luke. ''I'm gonna keep him around, like a pet. A very badly treated pet. I'm gonna do things to him that'll make me ashamed to look in the mirror afterward, but I will do them. Vassily's gonna tell me everything he knows about your operation.''
''And then what you gonna do? Tell the police? You want me to laugh?'' küsis Emile.
''Who said anything about the police?'' küsis Luke. ''I'm gonna share the information with the competition, the ones I haven't already killed. Anything they don't take from you, I will. First I'm gonna take your trophy wife. Then I'm gonna take your trophy children. I'm gonna leave you with nothing. When I'm done, you won't even be a memory of a memory. But that doesn't have to happen.''
''What do you want?'' küsis Emile.
''I wanna know what's in the safe,'' ütles Luke.
''What safe?'' küsis Emile.
''The safe the girl gave me the combination to. That safe,'' ütles Luke.
''30 million dollars,'' ütles Emile mõne hetke pärast.
''Kid was on her way to get a second number. What's in the second safe?'' küsis Luke.
''Something worth 30 million dollars,'' vastas Emile.
''To who?'' küsis Luke.
''No idea,'' ütles Emile.
''That's 'cause you're only half-smart, Emile,'' ütles Luke. ''So here's the deal. You tell me where the first safe is, I take the money and let your boy go. Lie to me and your world ends. You have my word on that.''
''Idiot,'' ütles Emile. ''I know when a man is working alone and you're as alone as one can be. You need a small army to get near that safe, the kind of army I have.''
''Had. It's been shrinking by the minute,'' ütles Luke. ''Last chance before I hang up and go work on your son.''
Vastuseks oli vaid vaikus....[/i]
Aga Luke sai omale vastuse ning kui kõne oli lõpetatud läks ta pagasniku juurde ust avades, sinna oli ta enne Vassily lükanud.
''Going to kill me, garbage man?'' küsis uimane Vassily. ''You could have taken us all out that day, couldn't you? But you just sat there, let us ruin you, let us make you nothing. I guess finding out about that safe gave you new motivation, eh, garbage man?''
''I wouldn't spend my time talking if I were you,'' ütles Luke teibirulli võttes.  ''Spend it praying, that when this is over, that little girl's still alive.'' lisas ta ja tõmbas siis teibi ümber Vassily pea, niiet suu kinni jäi korralikult.
''Pray,'' ütles Luke pagassi ust kinni lüües, ta istus tagasi autosse ning sõitis minema, jälle helistades.

Peatus Luke jälle hiinalinnas ühe klubi ees ning toetus vastu auto kapotti ootama jäädes.
Kaua ei oodanud kui kaks autot peatus tema auto taga. Luke lükkas end autost eemale ja kõndis sinna kui autost väljus kamp mehi. Need samad kes sama päeva hommikul teda laos peksnud olid.
''Well, the gang's all here, almost. Reddick have to call in sick?'' küsis Luke kui nad tema ümber kogunesid.
''He's in the hospital, dickhead. You broke his trachea,'' ütles üks tüüp vihaselt.
''I didn't know a trachea could break,'' ütles Luke muiates. ''Hope they can fix it.''
''Yeah? How about I fix you?'' küsis sama tüüp astudes Luke'i poole.
''Hey, hey, hey, not here!'' ütles teine teda takistades.
''Been a while, Luke. Can't say I missed you,'' ütles veel üks tüüp nende juurde kõndides. ''So, let's get down to business.''
''Did you bring what I asked for?'' küsis Luke.
Mees tõstis paberkoti seda Luke'ile andes.
''Toscanni's,'' ütles ta muiates.
''Where else?'' küsis tüüp.
Luke muigas istudes ühe auto kapotile ja võttis kotist välja suure võileiva (bagueti sarnane) ning hakkas seda sööma.
''Mm. That's good,'' ütles ta. Tüübid tema ümber tammusid kannatamatult ringi. ''Been in restaurants all night. All I got served was lead.''
Teised olid vait. Kannatamatud. Aga olid vait.
''Anyone got a light?'' küsis Luke.
''You know what? Screw this,'' ütles üks. ''Look Captain, you asked us to come here, so we came. But I ain't gonna sit here and listen to this scumbag's big mouth.''
''Shut up, Kolfax,'' ütles võileiva toonud mees ning andis Luke'ile tulemasina.
''Still haven't quit, huh?'' küsis Luke muiates. Ta pani võileiva tagasi kotti ning võttis pintsaku taskust kokku murtud paberilehe, mille lahti tegi ning siis põlema pani.
''Hey, what the hell is that?'' küsis üks tüüp.
''Combination of the safe with 30 million bucks in it.'' ütles Luke rahulikult.
''Whoa, whoa whoa,'' ütles sama tüüp.
''Filthy piece of shit,'' ütles Kolfax.
''The only place it exists now, is in here,'' ütles Luke sõrmega vastu oma laupa koputades. ''Remember that next time your little trigger finger gets itchy,'' lisas ta kordamööda tüüpe vaadates.
''Why would Han Jiou stash it right in the middle of Chinatown's busiest gambling den?'' küsis Benoit, must kutt.
''Because of sleaze-bucket cops, like you Benoit, who collect off of Chinatown's busiest gambling den,'' ütles Luke. ''Where else would he surround it with dozends of armed man without attracting police attention?''
''Captain, why do we know this sonofabitch on the level, huh? He's a bum. Where'd you get your information?'' küsis üks mees.
Luke läks autoni millega tuli ja avas pagassi näidates neile Vassilyt.
''There's an exchange happening tonight. The Triad half of the deal is in a safe in the casino. No way I could get to it on my own, so I called on you, my old pals,'' ütles Luke neid vaadates. ''30 million split six ways is still a lot of money.''
''We're risking a lot, Captain,'' ütles Kolfax kui Luke pagassiluugi sulges. ''Specially you. Everyone knows you have a bright future.''
''Promised by who? His Honour? What carrot is he teasing you with, Wolf? He's gonna let you out in the street knowing what you know now?'' küsis Luke kaptenit vaadates.
''What's that supposed to mean?'' küsis üks meestest.
''It means, his second term is gonna come to an end and his hold on the city goes poof. Just like that, he's Joe Citizen again,'' ütles Wolf. ''30 million would be a nice retirement package.''
''What's he giving the Chinks?'' küsis Benoit.
''If I knew that, I wouldn't be standing here with you assholes, would I?'' küsis Luke neid kordamööda vaadates.
Wolf ohkas.
''A bright future, huh?'' küsis ta.
''Big headlines,'' ütles Luke. '' ''Hero cops take down New York City's biggest underground gambling operation.'' Five million bucks apiece, that no one will ever know about, just to give it that extra sweet taste.''
Seepeale olid kõik, olgugi et veidi vastumeelselt nõus Luke'iga kaasa minema.
Võeti relvad ja kuulivestid.
Ma ei hakka rünnakut kirjeldama. Seal on kolme korruse jagu tapmist, Wolf laseb ühe enda oma maha ja lavastab selle ühe hiinaka teona.
Lõpuks jõuavad nad keldrisse kus on seif.
''All right, you bastard, get started,'' ütles Wolf.
Luke kõndis seifini ja pani relva käest, kivist servale seifi ukse ees, seejärel pöördudes.
''Here's how we do this. You put down your guns, I open the safe. You wanna shoot me, go ahead. Make your minds up quick, 'cause the real cops'll be here soon,'' ütles Luke.
Hetkelise vaikuse järel hakkasid mehed oma relvi kabuuridesse/vööde vahele panema.
''On the floor,'' ütles Luke silmi pööritades.
Mehed tardusid ja vaatasid kõik Wolfi. Pingelised sekundid möödusid kuni lõpuks pani ta oma relva maha, teised järgisid tema eeskuju.
Luke kõndis seifi juurde asudes koodi keerama. Kui ta lõpetas oli uks endiselt kinni.
''Come on, you sonofabitch. What are you trying to pull?'' küsis üks meestest.
''I had right-left switched. It's gonna open,'' ütles Luke korra üle õla vaadates ja proovis siis uuesti.
Enne viimase numbri sisestamist ta peatus, haaras järsku oma relva ja pöördus lastes maha kõik ruumis olevad tüübid välja arvatud Wolfi keda ta vaid riivas, ent omegi pikali paiskas.
''You'll live,'' ütles Luke tema juurde minnes, teda püsti tõmmates ja seifi juurde lükates.
''26 vasakule,'' ütles ta relva Wolfile suunates.
Wolf hoidis oma käest Luke'i vaadates hetke, aga keeras siis numbri ja avas seifi uksed. Luke viskas talle koti ning nad ladusid mitu kotti raha täis.
Kui nad sealt välja said oli tänav mente täis.
''Captain Wolf, what the hell happened in here?'' küsis üks mentidest tema juurde joostes.
''What do you think happened? We had a raid on the place go bad! We got dead cops, casualtioes! Get in there will you?!'' karjus Wolf mehele, ise edasi kõndides Luke'iga.
Nad viskasid kotid autosse ja istusid ise samuti, Wolf rooli.
''Not bad. If you weren't such a double-dealing asshole, I could almost like you,'' ütles Luke kui Wolf auto käivitas ning vaatas siis teda. ''Almost.Drive.''
Wolf vangutas pead ja sõitis minema. Nad peatusid poole tunni pärast ning väljusid. Luke tõmbas Wolfi haava teibiga kinni.
''It's a scratch,'' ütles Luke Wolfi valukarjatuse peale. Siis tõmbas ta Wolfi käed teibiga kinni ning pani ka riba suu peale, visates mehe siis Vassilyle pagassi seltsiks.
Ta istus autosse ning otsis telefoni helistades.
[i]''Wolf,'' ütles vastaja arvates, et Wolf talle helistab.
''I have your money, Danny,'' ütles Luke.
''What?'' küsis Danny.
''You heard me,'' ütles Luke sõitma hakates. ''30 million. Five-thousand and one thousand dollar bills. I wanna talk.''
''No,'' ütles Danny koheselt. ''No, what you wanna do is calm down so we can talk like adults.''
''Shut it, Danny,'' ütles Luke. ''I wanna talk, butI don't wanna talk to you. I wanna talk to your boyfriend.''
Peale järjekordset vaikust tema nõudmiste peale sai Luke siiski selle mida tahtis. Ta lõpetas kõne Dannyga ning helistas teisele numbrile.
''This is Alex,'' ütles vastaja.
''Been a while, Alex,'' ütles Luke.
''How'd you get this number?'' küsis Alex arusaadavalt muiates.
''Come on, Alex. Reach up the mayor's ass, there you are.'' ütles Luke.
Alex naerris vaikselt.
''A man's gotta do what a mans' gotta do, huh?'' küsis ta. ''He's a better catch than Annie was anyway. I never understood how you hooked up with a cow like that.''
''It was never about her looks. It was her sense of humor.'' ütles Luke.
''She's not so funny now, is she?'' küsis Alex.
''No, she's not. Neither am I,'' ütles Luke. ''I have the money Alex. Had to kill a lot of people to get it. So listen up. You haven't made the combination exchange yet. What's in the other safe?''
''A disc,'' ütles Alex läbi hammaste. ''Names, money trails. When our commanders sent the two of us to help Danny clean up the city, they attached a price. In exchange, Danny looked the other way while the assets seized from every group deemed a terrorist organisation were funnelled into their private accounts. Amazing what people let you get away with when they're scared and wanna feel protected.''
''Amazing how many scumbags there are out there waiting to take advantage of it.'' ütles Luke.
''Like you didn't?'' küsis Alex turtsatades.
''I quit,'' ütles Luke.
''Bet that helps all those souls you sent to meet their maker without due process rest a whole lot easier,'' ütles Alex. ''You thought you could atone by climbing into a cage and allowing yourself to get beaten to a pulp. Don't fucking preach at me Luke! I'm geting paid for services rendered.''
''Right. You sell the disc to the Chinese so they can blackmail our old honchos, take the 30 mill and waltz off with Danny to a villa in the Bahamas.''
''Bali, but whatever, right?'' küsis Alex. ''So now you know. Now what?''
''Now you're dealing with me,'' ütles Luke.
''All right, I'm turning around,'' ütles Alex.
''No, you're not,'' ütles Luke.
''What are you talking about? You've got the money. The Chinese have nothing I care about,'' ütles Alex.
''No. They have something I do,'' ütles Luke. ''Get the girl,'' lisas ta lõpetades kõne.
Kümme minutit hiljem helises telefon. Ta vaatas seda ja vastas.
''The old place, just you and me,'' ütles ta ning lõpetas siis jälle kõne.[/i]


Järgmiseks läks Luke majori mõisa. Kuidas ta sai mööda turvadest ja süsteemidest, ma lasen sul ettekujutada (sul on siinkohal parem kujutlusvõime).
Relvaga ähvardades sundids ta ühel tüübil kutsuda majori tema kabinetti.
''Why didn't he call me on my cellphone?'' küsis major, Danny, kabinetti kõndides tüübilt kes oli ta kutsunud. ''I thought I told you to put all my calls through to the...'' alustas ta kuid lõpetas märgates nüüd teda kutsunud tüübi taga seisvat relvaga Luke'i.
''I always told you this place had lousy security standards,'' ütles Luke ja lõi siis relva käedpidemega sihitavale kutile kuklasse niiet see teadvuse kaotas.
''Because nobody's been crazy enough to come in here and pull a stunt like this,'' ütles Danny taganedes. ''You got some balls, Luke.''
''Yeah, amazing I can even wal,'' ütles Luke talle lähenedes. ''The disc.''
''What do you think I'm stupid enough to let a gang of Chinese walk up the front steps and collect it from me in my living room? It's in a safe, far away from here.''
''I don't think you're stupid,'' ütles Luke. ''Which is why I dont for a second believe you gave away the only copy. I'm going to meet Alex. First you give me the disc or I'll put bullets in places that won't kill you but make you spend the rest of your life wishing I had.''
Danny neelatas aga läks siis kappideni. Ta avas ühe ukse paljastades kappi peidetud seifi ja avas selle. Sealt võttis ta plaadi ja ulatas Luke'ile.
''Satisfied?'' küsis ta.
''I wanna make sure it's not ABBA's Greatest Hits,'' ütles Luke.
Danny läks lauani ja istus, pani plaadi arvutisse ja näitas Luke'ile faile mis plaadil olid.
''Alex will kill you you know,'' ütles Danny.
''Yeah, probably,'' ütles Luke Danny seljataga seistes, relv ta kuklale surutud. Siis virutas ta relva käepidemega Dannyle kuklasse, võttis plaadi ja läks.


Danny sõitis vana sadama juurde. Ta nägi enne auto peatamist juba kuidas Alex läks Lyra juurde, pani talle käe õlale ja võttis vöö vahelt relva.
Luke peatas auto ja väljus relv käes.
''Jesus. Luke, you look like hell,'' ütles Alex naerdes.
''Just alcohol, lack of sunlight, sleep deprivation. Other than that, I feel great,'' ütles Luke.
Alex naeris.
''You know, I was thinking, how many bodies we dumped in this place, huh?'' küsis ta.
''You know, I didn't keep count,'' ütles Luke.
''They were all assholes, though, right?'' küsis Alex laadides relva ja tõstis selle Lyra meelekohale.
Luke vaatas teda, laadis oma relva ja suunas selle Alexile.
''Let her go, Alex,'' ütles ta.
''Danny called. He told me about your visit. I have to admit, even I didn't see that one coming,'' ütles ta, veidi närvilise naeratusega. ''You had the disc and the money. What...what is she to you?''
Luke vaatas Lyrat ja siis jälle Alexit.
''Life,'' ütles ta.
Alex naeris vaikselt.
''Well..enjoy it while it lasts, 'cause she's the reason yours is gonna be a whole lot shorter.'' ütles ta. ''The money, Luke.''
Luke vaatas hetkeks auto poole.
''In the car,'' ütles ta. Alex hakkas päästikule vajutama. ''Or in the bank,'' jätkas Luke relva langetades, ka Alex võttis sõrme päästikult, hetkeks pettumus üle näo libisemas. ''Or in a series of lockers at Grand Central. Or maybe I donated it to charity, out of the goodness of my heart. Wanna find out where that money is, you're gonna have to do it the hard way.''
Nad vaatasid mitu vaikust täis hetke üksteisele otsa kuni aeglaselt langetasid relvad maha, Alex lasi lahti ka Lyra kõrist kuhu ta käsi oli jõudnud.
Alex astus Lyrast mööda, Luke taganes paar sammu, mõlemad võtsid võitluspositsioonid sisse. Nad seisid paigal, oodates märki teise käigust, ent selleni ei jõudnud kumbki. Sest kõlas pauk, Alex pöördus ehmunult, siis kõlas teine pauk ja Alex kukkus pikali. Luke haaras omamaha pandud relva ning kihutas mitu kuuli Alexile kerre.
Luke pani relva vöö vahele ning kõndis Lyra juurde, kes oli tulistanud ning kes nüüd kükitas peast kinni hoides.
''You all right Lyra?'' küsis ta tüdruku käest võttes, selle peale tõstis Lyra pea teda vaadates ning noogutas.
''I saw him fight before. Bad business for you,'' ütles ta.
Luke turtsatas naerda.
''Yeah, the worst,'' ütles ta kerge muigega. ''You saved me. Again.''
''We saved each other,'' ütles Lyra. Luke muigas.
''What's say we go and find your sister now?'' küsis ta. Lyra noogutas ja võttis Luke'i käest kui too seda pakkus. Nad läksid tagasi autosse ning sõitsid minema.

Annika tõstis ootamatult häält. Närvi polnud enam ammu sees. Ta tundis, et kontrollib olukorda.
''Oma tänases varasemas tunnistuses rääkisite te päris palju fantaasiatest, näiteks väitsite, et kirjeldus, kuidas advokaat Bjurman teda vägistas, oli fantaasia.''
''Jah, see on tõsi.''
''Millel teie järeldus põhineb?''
''Kogemusel, kuidas ta tavaliselt on fantaseerinud.''
''Teie kogemus, kuidas ta tavaliselt fantaseerib...Kuidas te otsustate, millal ta fantaseerib? Kui ta ütleb, et oli 380 ööpäeva rihmadega kinni seotud, on see teie arvates fantaasia, ehkki tei eenda koostatud haiguslugu kinnitab minu kliendi sõnu.''
''See on hoopis midagi muud. Pole vähimatki tehnilist tõestust, et Bjurman oleks Aleksandra Volkovat vägistanud. Ma pean silmas nõelu läbi rinnanibu ja nii jõhkrat vägivalda, et ta oleks selle tagajärjel kahtlemata pidanud kiirabiga haiglasse viidama...Juba see näitab, et niisugust asja ei saanud toimuda.''
Annika pöördus kohtunik Iverseni poole. ''Ma palusin tänaseks ühe plaadi videomaterjali näitamiseks projektorit...''
''See on kohal,'' vastas Iversen.
''Kas saaks kardinad ette tõmmata?''
Annika Gianinni avas oma PowerBooki ja ühendas juhtmed projektoriga. Ta pöördus oma kliendi poole.
''Aleksandra, me hakkame ühte filmi vaatama. Oled sa valmis?''
''Ma olen selle juba läbi elanud,'' vastas Sasha kuivalt.
''Ja sa lubad mul seda näidata?''
Sasha noogutas. Ta vaatas kogu aeg üksisilmi Peter Teleboriani.
''Võib sa öelda, millal film tehti?
''7. märtsil 2161.''
''Kes selle filmis?''
''Mina. Kasutasin Milton Security standravarustuses olevat varjatud kaamerat.''
''Üks hetk!'' hüüdis prokurör Ekström. ''See hakkab juba tsirkuseks muutuma.''
''Mida me vaatama hakkame?'' küsis kohtunik Iversen teraval toonil.
''Peter Teleborian väidab, et Aleksandra Volkova jutustus on fantaasia. Tõestan dokumentaalselt, et see on, vastupidi, sulatõsi. Film on üheksakümmend minutit pikk, ma näitan sellest mõnda lõiku. Hoiatan, et seal on väga ebalmeeldivaid stseene.''
''Kas see on mingi trikk?'' küsis Ekström.
''Kohe saame teada,'' ütles Annika Gianinni ja pani plaadi arvutis mängima.
[i]''Sa ei ole isegi kella tundma õppinud?'' nähvas advokaat Bjurman. Kaamera sisenes tema korterisse.[/i]
Kümne minuti pärast lõi kohtunik Iversen haamri lauale hetkel, kui advokaat Nils Bjurman ekraanil jõuga Aleksandra Volkova pärakusse dildo pressis. Annika Gianinni oli heli peale keeranud. Terve kohtusaal kuulis Sasha teibiga kaetud suust kostvaid poolsummutatud karjeid.
''Pange film seisma,'' ütles Iversen väga valu ja otsustava häälega.
Annika vajutas stoppnupule. Tuled pandi põlema. Kohtunik oli näost punane. Ekström istus kivistunult. Teleborian oli surnukahvatu.
''Advokaat Gianinni, kui pikk see film on?'' küsis Iversen.
''Üheksakümmend minutit. Vägistamine leidis aset korduvalt umbes viie-kuue tunni jooksul, aga viimaste tundide vägivalla osas on mu kliendi ajataju ähmane.'' Annika Gianinni pöördus Teleboriani poole. ''See-eest on olemas stseen, kus Bjurman torkab minu kliendi rinnanibust nööpnõela läbi ja mida doktor Teleborian peab Aleksandra Volkova lennuka fantaasia viljaks. See toimub seitsmekümne teisel minutil ja ma võin seda episoodi kohe näitada.''
''Tänan, aga seda pole vaja,'' ütles Iversen. ''Preili Volkova...''
Ta kaotas hetkeks mõttelõnga ega teadnud, kuidas jätkata.
''Preili Volkova, miks te seda filmisite?''
''Bjurman oli mind juba korra vägistanud ja nõudis lisa. Esimesel korral pidin ma sellel ilasel vanamehel suhu võtma. Ma arvasin, et sama asi kordub ja kui ma tema teo üles võtan, saan sundida teda endast eemale hoidma. Ma alahindasin teda.''
''Aga miks te ei teinud jõhkra vägistamise kohta politseile avaldust, kui teil on nii...veenev tõestus?''
''Ma ei räägi politseiga,'' ütles Sasha monotoonselt.
Täiesti ootamatult tõusis Holger Palmgren ratastoolist püsti. Ta toetus laua najale. Hääl oli väga selge.
''Meie klient ei räägi põhimõtteliselt politsei või mõne teise ametkonna esindajatega, veel vähem psühhiaatritega. Põhjus on lihtne. Lapseeast alates on ta korduvalt püüdnud rääkida politsei, sotsiaaltöötajate ja teiste ametiisikutega ning proovinud selgitada, et Aleksander Zalatšenko peksis tema ema. Iga kord sai ta selle eest karistada, sest riik oli otsustanud, et Zalatšenko on Volkovast tähtsam.''
Ta köhatas ja jätkas:
''Ja kui ta lõpuks aru sai, et keegi teda ei kuula, oli Zalatšenko vastu vägivalla kasutamine ema päästmiseks ainus võimalus. Siis fabritseeris see kaabakas, kes ennast doktoriks nimetab'' - ta viipas Teleboriani poole - ''vaimuhaigeks tunnistamise psühhiaatrilise diagnoosi, mis andis talle võimaluse tüdrukut 380 ööpäeva St Stefanis rihmadega kinni hoida. No kurat!''
Palmgren istus. Iverseni paistis Palmgreni ootamatu sõnavõtt üllatavat. Ta pöördus Sasha poole.
''Kas te soovite ehk vaheaega...''
''Milleks?'' küsis Sasha.
''Ahah, siis jätkame. Advokaat Gianinni, video kontrollitakse üle ja ma tahan selle autentsuse tõestamiseks tehnilist ekspertiisi. Aga nüüd jätkame.''
''Hea meelega. Ka minu arvates on see ebameeldiv. Aga tõde on see, et minu klienti on füüsiliselt, psüühiliselt ja õiguslikult ahistatud. Ja kõige rohkem on selles süüdi Peter Teleborian. Ta reetis oma arstivande ja oma patsiendi. Koos Gunnar Björckiga, kaitsepolitsei sees eksisteeriva illegaalse rühmituse liikmega, klopsis ta kokku psühhiaatrilise ekspertiisi, mille eesmärk oli tülikas tunnistaja luku taha panna. Ma usun, et see juhtum on Itaalia õigusloos üks erakordsemaid.''
''Need on ennekuulmatud süüdistused,'' ütles Teleborian. ''Ma olen igati püüdnud Aleksandra Volkovat aidata. Ta üritas oma isa tappa. On ju täiesti selge, et tal on midagi viga...''
Annika katkestas teda.
''Tahan juhtida kohtu tähelepanu doktor Teleboriani koostatud ekspertiisile minu kliendi kohta, mis täna juba ette kanti. Väidan, et see on vale, täpselt nagu 2156. aasta võltsing.''
''Jag, aga see on ju...''
''Kohtunik Iversen, kas te võiksite paluda tunnistajal vahelesegamine lõpetada.''
''Härra Teleborian...''
''Ma olen vait. Aga need on ennekuulmatud süüdistused. Pole ime, et ma ärritun...''
''Härra Teleborian, palun vaikige, kuni teilt küsitakse. Jätkake, advokaat Gianinni.''
''See on doktor Teleboriani kohtule esitatud ekspertiisiakt. See tugineb minu kliendi niinimetatud vaatlusele, mis olevat toimunud pärast seda kui ta eeluurimisvanglasse üle toodi.''
''Jah, nii palju kui ma aru sain,'' ütles kohtunik Iversen.
''Doktor Teleborian, kas on õige, et teil polnud enne seda võimalik teha mingeid katseid ega minu klienti jälgida? enne seda oli ta teatavasti haiglas isolatsioonis.''
''Jah,'' ütles Teleborian.
''te tegite haiglas kahel korral katset minu kliendi juurde pääseda. Seda ei lubatud kummalgi korral. On see nii?''
''Jah.''
Annika Gianinni avas uuesti oma portfelli ja võttis sealt ühe dokumendi. Ta läks ümber laua ja andis selle kohtunik Iversenile.
''Ahah,'' ütles Iversen. ''See on doktor Teleboriani ekspertiisiakti koopia. Mida see peab tõestama?''
''Kes need tunnistajad on?''
''Mikael Blomkvist ajakirjast Millennium ja komissar Torsten Edklinth, kaitsepolitsei põhiseaduslikkuse järelvalve osakonna juhataja.''
''Ja nad ootavad ukse taga?''
''Jah.''
''Kutsuge nad sisse,'' ütles Iversen.
''See rikub protseduurireegleid,'' ütles väga pikalt vaikinud prokurör Ekström.
Ekström oli õudusega taibanud, et Gianinni tegi tema põhilise tunnistaja maatasa. Filmi mõju oli hävitav. Iversen ignoreeris Ekströmi ja viipas saalivalvurile, et see ukse avaks. Mikael Blomkvist ja Torsten Edklinth astusid sisse.
''Esimesena tahan tunnistama kutsuda Mikael Blomkvisti.''
''Siis ma palun Peter Teleborianile natukeseks ajaks tunnistajapingist lahkuda.''
''Kas te olete minuga lõpetanud?'' küsis Teleborian.
''Ei, kaugel sellest,'' vastas Annika.
Mikael asus Teleboriani asemel tunnistajapinki. Kohtunik Iversen võttis formaalsused kiiresti läbi ja Mikael andis lubaduse vande all tõtt rääkida.''
Annika läks Iverseni juurde ja palus äsja antud ekspertiisiakti korraks tagasi. Ta andis koopia Mikaelile.
''Kas sa oled seda dokumenti varem näinud?''
''Jah, olen küll. Minu valduses on sellest kolm varianti. Esimese sain umbes 28. aprillil, teise 30. aprillil ja kolmanda - selle siin - 2. mail.''
''Kas sa võiksid rääkida, kuias sa selle koopia said?''
''Sain selle kui ajakirjanik ühelt allikalt, kelle nime ma ei saa nimetada.''
Sasha jälgis keskendunult Teleboriani. Mees läks näost järsku lubivalgeks.
''Mis sa selle dokumendiga tegid?''
''Ma andsin selle Torsten Edklinthile põhiseaduslikkuse järelvalve osakonnast.''
''Tänan, Mikael. Tahan nüüd tunnistama kutsuda Torsten Edklinthi,'' ütles Annika ja võttis ekspertiisiakti. Ta andis selle Iversenile, kes dokumenti mõtlikult käes hoidis.
Korrati vande andmise protseduuri.
''Komissar Edklinth, kas vastab tõele, et te saite Aleksandra Volkova kohta koostatud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti Mikael Blomkvisti käest?''
''Jah.''
''Millal te selle saite?''
''See on kantud kaitsepolitsei dokumendiregistrisse 3. mail.''
''Ja see on sama akt, mille ma äsja kohtunik Iversenile andsin?''
''Kui pöördel on minu allkiri, siis on see sama dokument.'
Iversen keeras dokumendi teistpidi ja nägi, et seal oli mehe allkiri.
''Komissar Edklinth, kas te oskate mulle seletada, kuidas saab teie käes olla kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akt inimese kohta, kes viibib samal ajal muust maailmast isoleerituna haiglas?''
''Jah, oskan küll.''
''Rääkige.''
''Peter Teleboriani kohtupsühhiaatriline ekspertiis on võltsin, mille ta koos Jonas Sandbergi nimelise isikuga kokku pani; täpselt samamoodi, nagu ta koostas 2156. aastal koos Gunnar Björckiga samalaadse võltsingu.''
''See on vale,'' ütles Teleborian nõrga häälega.
''Kas on?'' küsis annika.
''Ei, üldse mitte. Ma peaksin võib-olla veel lisama, et Jonas Sandberg on üks kümmekonnast inimesest. les täna riigiprokuröri määrusega vahi alla võeti. Teda kahtlustatakse Gunnar Björcki mõrvas osalemises. Ta kuulub kaitsepolitseis tegutsenud illegaalsesse rühmitusse, mis alates 2130-ndatest on Aleksander Zalatšenkot kaitsnud. Sama rühmitus oli 2156. aastal Aleksandra Volkova luku taha panemise otsuse taga. Meil on piisavalt tõendeid, samuti selle rühmituse juhi ülestunnistus.''
Kohtusaalis jäi haudvaikseks.
''Kas Peter Teleborian soovib kuuldut kommenteerida?'' küsis kohtunik Iversen.
Teleborian raputas pead.
''Sel juhul teatan, et teile võidakse esitada süüdistus valevande andmises ja võimalik, et ka muudes punktides,'' ütles kohtunik Iversen.
''Kui te lubate...'' ütles Mikael Blomkvist.
''Jah?'' küsis Iversen.
''Peter Teleborianil on tõsisemaid probleeme. Ukse taga ootavad kaks politseinikku, kes soovivad teda ülekuulamisele viia.''
''Kas ma peaksin nad teie arvates sisse kutsuma?'' küsis Iversen.
''See oleks hea mõte.''
Iversen viipas saalivalvurile, kes lasi saali Sonja Modigi ja veel ühe naise, kelles Ekström tundis otsekohe ära kriminaalinspektor Lisa Collsjö riigi politseiameti eriasjade osakonnast, mille töövaldkonda kuulusid muuhulgas ka laste seksuaalse ahistamise ja lastepornograafia juhtumid.
''Milles asi?'' küsis Iversen.
''Meil on korraldus Peter Teleboriani vahi alla võtta niipea, kui kohtupidamise käik seda võimaldab.''
Iversen vaatas silmanurgast Annika poole.
''Ma pole temaga küll päriselt lõpetanud, aga olgu.''
''Palun,'' ütles Iversen.
Collsjö astus Teleboriani poole.
''Te olete lastepornograafiat keelava seaduse jämeda rikkumise eest vahi alla võetud.''
Peter Teleborian istus oimetuna. Annika märkas, kuidas mehe silmad tuhmiks tõmbusid.''
''Täpsemalt, teie arvutis leiduva umbes 8000 lastepornograafilise pildi omamise eest.''
Collsjö kummardus ja tõstis mehel kaasas olnud arvutikoti põrandalt üles.
''See on konfiskeeritud.''
Kogu tee kohtusaali ukseni põletas Sasha pilk Teleboriani selga nagu tuli.
Kohtunik Iversen koputas pliiatsiga vastu lauaserva, et Teleboriani äraviimisele järgnenud suminat vaigistada. Seejärel istus ta tükk aega vaikides, teadmata ilmselt õieti, kuidas protseduuri jätkata. Ta pöördus Ekströmi poole.
''On teil viimase tunni jooksul toimunule midagi lisada?''
Ekströmil polnud aimugi mida ta ütlema peaks. Ta tõusis, vaatas Iverseni ja Edklinthi poole, pööras siis pead ning nägi Sasha halastamatut pilku. Ta mõistis, et lahing on juba kaotatud. Ta vaatas Blomkvisti poole ja taipas äkki õudusega, et tal endalgi on oht ajakirja Millennium veergudele sattuda....See tähendas lõplikku katastroofi.
[i]Issand jumal! Mis supi sisse ma sattunud olen?[/i]
Ja seejärel:
[i]Kurat, kuidas ma sellest supist välja pääsen?[/i]
Ta silitas lõuahabet. Ta köhatas. Aeglaselt võttis ta prillid eest.
''Kahjuks on mind selle uurimise mitmes olulises punktis nähtavasti valesti informeeritud.''
Ta mõtles, kas saaks süü politseiuurijate peale veeretada, kuid nägi vaimusilmas järsku kriminaalinspektor Bublanskit. Bublanski ei toetaks teda iial. Ekströmi valesammu peale kutsuks Bublanski pressikonverentsi kokku. Ta laseks prokuröri lihtsalt põhja.
Ekström kohtas Sasha pilku. Tüdruk istus kannatlikult ja äraootavalt, tema pilgus peegeldus nii uudishimu kui ka kättemaks.
Siis jõudis talle järsku kohale.
[i]Issand jumal! Ta on süütu![/i]
''Härra kohtunik...Ma ei tea, mis on juhtunud, aga ma mõistan, et ei saa enda käes olevaid pabereid enam usaldada.''
''Ega jah,'' ütles Iversen kuivalt.
''Ma usun, et pean paluma vaheaega või kohtuistungi katkestamist, kuni olen jõudnud välja selgitada, mis täpselt juhtus.''
''Proua Gianinni?'' küsis Iversen.
''Ma taotlen oma kleindi õigeksmõistmist süüdistuse kõikides punktides ja tem viivitamatut vabastamist. Samuti taotlen, et kohus teeks otsuse preili Volkova eestkoste küsimuses. Leian, et ta peab tema suhtes toime pandud õigusrikkumiste eest hüvituse saama.''
Sasha pööras pilgu kohtuniku poole.
Iversen silmitses Sasha elulugu. Siis tõstis ta pilgu prokurör Ekströmile.
''Ka minu meelest on hea mõte välja selgitada, mis täpselt juhtus. Aga ma kardan, et teie pole selleks õige inimene.''
Ta mõtles natuke aega.
''Kõikide juristi ja kohtunikuna töötatud aastate jooksul pole ma kokku puutunud ühegi juhtumiga, mis praegust olukorda kas või meenutaks. Ma pean tunnistama, et tunnen end nõutuna. Ma pole kunagi varem isegi kuulnud, et prokuröri peatunnistaja kohtu ees vahi alla võetakse ja et üsna veenvana tundunud tõendid võltsinguks osutuvad. Ausalt öeldes ma ei tea, mis prokuröri süüdistusest praeguses olukorras järele jääb.''
Holger Palmgren köhatas.
''Jah?'' küsis Iversen.
''Kaitse esindajana jagan täiesti sinu tundeid. Vahel tuleb samm tagasi astuda ja eelistada formaalsustele kainet mõistust. Tahan rõhutada, et kohtunikuna oled sa näinud alles Itaalia riiklikke süsteeme peagi raputava afääri algust. Tänase päeva jooksul võeti kümmekond kapo politseinikku vahi alla. Neile esitatakse mõrvasüüdistus ja nii pikk süüdistusnimekiri muudes kuritegudes, et uurimise lõpuleviimine võtab omajagu aega.''
''Ma oletan, et mul tuleb käesolev kohtuprotsess katkestada.''
''Vabanda, aga minu arvates oleks see ebaõnnestunud otsus.''
''Mak uulan.''
Palmgrenil oli ilmselt raske sõnu formuleerida. Aga ta rääkis aeglaselt ega takerdunud.
''Aleksandra Volkova on süütu. Fantaasiaküllane elulugu, millena häära Ekström tema teksti nii põlastavalt tagasi lükkas, on tegelikult tõsi. Ja seda saab dokumentaalselt tõestada. Tema õigusi on skandaalsel moel rikutud. Meil on võimalus formaalsustest kinni pidada ja enne süütuks tunnistamist kohtuprotsessi veel mõni aeg jätkata. Alternatiiv on ilmne: lasta kellelgi teisel Aleksandra Volkovat puudutava uurimine üle võtta. See uurimine on juba praegu üks osa sellest sasipuntrast, mis riigiprokuröril lahti harutada tuleb.''
''Ma saan aru, mida sa mõtled.''
''Kohtunikuna saad nüüd valida. Praegusel juhul oleks kõige targem kogu prokuröri uurimine tühistada ja manitseda teda oma kodutööd uuesti tegema.
Iversen silmitses mõtlikult Ekströmi.
''Õiglane oleks aga meie klient otsekohe vabastada. Peale selle on ta ära teeninud ka vabanduse, aga rehabiliteerimine võtab aega ja sõltub ülejäänud uurimise käigust.''
''Ma mõistan sinu seisukohti, advokaat Palmgren. Aga enne, kui ma sinu kliendi süütuks saan tunnistada, peab terve lugu minu jaoks selge olema. Arvatavasti võtab see natuke aega...''
Ta kõhkles ja vaatas Annikat.
''Kui ma otsustan esmaspäevani vaheaja teha ja tulen teile selle võrra vastu, et otsustan teie kliendi vahi alt vabastada ja järelikult pole karta tema karistamist vabadusekaotusega, kas võite siis garanteerida, et ta kohtuprotsessi jätkudes kohtusse ilmub?''
''Loomulikult,'' ütles Holger Palmgren kiiresti.
''Ei,'' ütles Sasha teraval toonil.
Kõigi pilgud pöördusid draama peategelasele.
''Mida te sellega mõtlesite?'' küsis kohtunik Iversen.
''Samal hetkel, kui te mind vabaks lasete, sõidan ma ära. Ma ei kavatse oma elust enam ühtegi minutit sellele kohtuprotsessile pühendada.''
Kohtunik vaatas tüdrukut üllatunult.
''Te keeldute kohtusse tulemast?''
''Jah. Ja kui te tahate, et ma täiendavatele küsimustele vastan, siis võite mind arestimajas hoida. Samal silmapilgul, kui te mind vabaks lasete, on see lugu minu jaoks lõpetatud. Ja see ei tähenda, et ma määramata aja jooksul teil, Ekströmil või mõnel politseinikul käepäerast kavatsen olla.
Iversen ohkas. Holger oli jahmunud.
''Ma nõustun oma kliendiga,'' ütles Annika. ''Riik ja selle struktuurid on Aleksandra Volkova vastu eksinud, mitte vastupidi. Ta on selle ära teeninud, et lahkub siit ruumist õigeksmõistva otsusega ja saab kogu loo ära unustada.''
Kohtunik heitis pilgu oma käekellale.
''Kell on kolm läbi. See tähendab, et te sunnite mind oma klienti arestimajas hoidma.''
''Kui see on teie otsus, siis me lepime sellega. Aleksandra Volkova esindajana taotlen tema õigeksmõistmist kõikides kuritegudes, milles prokurör Ekström teda süüdistab. Taotlen oma kliendi kohest ja piiranguteta vabastamist. Ja ma nõuan, et tema varasem eestkoste alla määramine tühistatakse ning ta saab oma kodanikuõigused otsekohe tagasi.''
''Eestkoste tühistamine on tunduvalt pikem protsess. Selleks pean ma saama tema kohta tehtud psühhiaatrilise ekspertiisi akti. Ma ei saa seda ühe käeliigutusega teha.''
''Ei,'' ütles Annika. ''Sellega me ei nõustu.''
''Kuidas nii?''
''Aleksandra Volkova peab saama samasugused kodanikuõigused nagu kõik teised itaallased. Tema suhtes on toime pandud kuritegu. Ta on võltsingu alusel eestkoste alla määratud. Võltsing on tõestatud. Tema eestkosteotsusel puudub seega juriidiline alus ja see tuleb tingimusteta tühistada. Minu kliendil pole mingit põhjust psühhiaatriline ekspertiis läbi teha. Keegi ei pea tõestama, et ta pole hull, kui tema suhtes on toime pandud kuritegu.
Iversen kaalus asja natuke aega.
''Proua Gianinni,'' ütles Iversen. ''Ma pean olukorda erakordseks. Kavatsen teha viieteistminutilise vaheaja, et saaksime jalgu sirutada ja end veidi koguda. Mul pole mingit tahtmist teie klienti täna öösel arestimajas hoida, aga see kohtuprotsess jätkub seni, kuni me valmis jõuame.
''Hästi,'' vastas Annika.
Pärast vaheaega koputas kohtunik lauale.
''Kas te võiksite, palun, kogu loo algusest peale ära rääkida, et ma saaksin aru, mis tegelikult juhtus?''
''Hea meelega,'' ütles Annika Gianinni. ''Kas alustame uskumatust loost, mille peategelasteks on end sekstsiooniks nimetavad kaitsepolitseinikud, kes 2130-ndatel Venemaalt ärahüpanu oma hoolde võtsid? Terve lugu on avaldatud täna ilmunud ajakirjas Millennium. Arvatavasti kujuneb sellest kõikide tänaste uudistesaadete põhiuudis.''

Õhtul kella kuue ajal tegi kohtunik Iversen otsuse Aleksandra vahi alt vabastada ja tema eestkoste tühistada.
Otsusel oli aga üks tingimus. Iversen nõudis, et Sasha nõustuks minema ülekuulamisele ja andma seal ametliku tunnistuse kõige kohta, mida ta Zalatšenko-afäärist teadis. Algul Sasha keeldus järsult. Järgnes lühike vaidlus, kuni kohtunik häält tõstis. Ta kummardus ettepoole ja naelutas pilgu tüdrukule.
''Preili Volkova, kui ma teie eestkoste tühistan, siis tähendab see, et teil on täpselt samad õigused nagu teistel kodanikel. Aga see tähendab ka samu kohustusi. Seega on teil kohustus oma majanduslik olukord korras hoida, maksta makse, olla seaduskuulekas ja raskete kuritegude uurimise juures politseile abi osutada. Niisiis kutsutakse teid ülekuulamisele nagu ükskõik millist teist kodanikku, kellel on kriminaalasja puudutavaid andmeid.''
Selle mõttekäigu loogika paistis Sashale mõju avaldavat. Ta ajas alumise huule prunti ja tegi rahulolematu näo, kuid lõpetas vaidlemise.
''Kui politsei onteie tunnistuse saanud, teeb eeluurimise juht - praegusel juhul riigiprokurör - otsuse, kas teid kutsutakse kohtusse tunnistajaks. Nagu kõik teised Itaalia kodanikud, võite sellest kutsest keelduda. Kuidas te toimite, pole minu asi, aga teil pole mingit vabastust. Kui keeldute kohale minemast, võib teid nagu iga teist teovõimelist kodanikku seadusele mitteallumise või valevande eest karistada. Seal erandeid ei tehta.''
Sasha muutus veelgi süngemaks.
''Kuidas siis jääb?'' küsis Iversen.
Pärast minutilist mõtlemist noogutas Sasha lühidalt.
Holger Palmgren oli üle mitme aasta esimest kohtus veedetud päevast kurnatud. Ta pidi Ersta taastusravihaiglasse tagasi minema ja voodisse heitma. Teda saatis Milton Security vormis turvamees. Enne minema hakkamist pani ta käe Sasha õlale. Nad vaatasid teineteisele silma. Natukese aja pärast tüdruk noogutas ja naeratas kergelt.

Sasha veetis politseiotsingute esimesed päevad ilma vähimagi dramaatikara. Ta oli rahus ja vaikuses oma salastatud korteris. Tema mobiil oli välja lülitatud ja SIM-kaart välja võetud. Ta ei kavatsenud seda mobiili enam kasutada. Ta jälgis aina suuremate silmadega ajalehtede internetiväljaannete pealkirju ja televisiooni-uudiseid.
Ta silmitses ärritusega omaenda passipilti, mis kõigepealt avaldati internetis ja seejärel televisioonis tähtsaima uudisena. Ta nägi selle pildi peal nõme välja.
Hoolimata oma mitmeaastastest püüdlustest olla anonüümne, oli ta muutunud riigi üheks kurikuulsamaks ja kõmulisemaks isikuks. Ta jälgis kommentaare ja meedias avaldatud selgitusi mõtlikult kergitatud kulmudega, imestades, kuidas salajaseks tembeldatud dokumendid tema vaimse seisundi kohta paistavad kõikidele toimetustele kättesaadavana. Üks pealkiri äratas ellu vanad mälestused.

VANALINNAS PEKSMISE EEST VAHI ALLA VÕETUD

Üks kohtureporter oli konkurendid üle trumbanud, saades kätte koopia kohtumeditsiinilisest uurimisest, mis viidi läbi siis kui Sasha vanalinna metroojaamas ühe reisija näkkulöömise eest vahi alla võeti.
Sasha mäletas metroos toimunut väga hästi. Ta oli teel oma (ajutiste) kasuvanemate koju. Ühes peatuses tuli peale tundmatu ja pealtnäha kaine mees, kes ta kohe sihikule võttis. Hiljem sai ta teada, et mehe nimi oli Karl Evert Blomgren, Gävlest pärit 52-aastane töötu, endine saalihokimängija.Kuigi vagun oli pooltühi, istus mees tema kõrvale ja hakkas lolli loba ajama. Ta oli käe tüdruku põlvele pannud ja üritanud alustada vestlust stiilis ''...saad 200 kulli, kui minuga koju kaasa tuled.'' Kui ta meest ignoreeris, muutus see riiakaks ja nimetas teda vanaks pirtsvituks. Meest ei peletanud ka fakt, et Sasha ei vastanud kõnetusele ja vahetas pinki.
Kui rong vanalinnale lähenes, toppis mees talle selja tagant käed džempri alla ja sosistas kõrva, et ta on hoor. Alexandra Volkovale ei meeldinud, kui võhivõõrad inimesed teda metroos hooraks nimetavad. Ta vastas küünarnukilöögiga silma, võttis seejärel postist kinni, vinnas end üles ja virutas mehele mõlema kontsaga ninajuure pihta. Tulemuseks oli mõningane verevalamine.
Tal oli võimalus rongi peatudes perroonile lipsata, aga kuna ta oli riides punkmoe kõigi nõuete kohaselt, juuksed siniseks värvitud, siis oli üks korraarmastaja kodanik talle peale hüpanud ja teda kuni politsei saabumiseni maas hoidnud.
Ta needis oma sugupoolt ja kehaehitust. Kui ta oleks poiss olnud, poleks keegi julgenud talle niiviisi peale viskuda.
Ta polnud kunagi teinud ühtegi katset seletada, miks ta Karl Evert Blomgreni näkku lõi. Tema arvates ei tasunud univormis ametiisikutele midagi seletada. Põhimõtteliselt ei vastanud ta ka psühholoogide kõnetustele, kui need tema vaimset seisundit hinnata ppüüdsid. Õnneks oli mitu rongis olnud reisijat sündmuste käiku jälginud, nende hulgas ka üks keskpartei ridades parlamenti kuuluv naine. Naine andis kohapeal tunnistuse, et enne vägivallaakti oli Blomgren Volkovat rünnanud. Kui hiljem ilmnes, et Blomgreni oli varem kaks korda kõlvatute tegude eest karistatud, otsustas prokurör asja lõpetada. See ei tähendanud aga hoolekandeameti uurimise lõpetaist. Natuke aega hiljem lõppes see linnakohtu otsusega tunnistada Alexandra Volkova eestkostealuseks. Pärast seda sattus ta algul Holger Palmgreni ja siis Nils Bjurmani eestkoste alla.
Nüüd olid kõik need intiimsed ja salajaseks tembeldatud detailid internetis kõikidele lugemiseks väljas. Elulugu täiendati veel värvikate kirjeldustega sellest, kuidas ta juba alates algkoolist ümbrusega konflikti sattus ja teismeea alguse laste psühhiaatriakliinikus veetis.
Meedia pandud diagnoos Alexandra Volkovale varieerus sõltuvalt väljaandest ja ajalehest. Kohati kirjeldati teda psühhootilisena, teistel juhtudel aga tõsisele jälitusmaaniale kalduva skisofreenikuna. Kõik väljaandes pidasid teda vaimselt alaarenenuks - ta polnud ju suutnud isegi põhikoolis midagi omandada ja lahkus üheksandast klassist tunnistust saamata. Üldsusel polnud mingit kahtlust, et ta oli ebastabiilne ja kaldus vägivallale.
Kui meedia avastas, et Lisbeth Salandes oli tuttav kuulsa lesbi Miriam Wuga, puhkes mitmes lehes korralik feeding frenzy Miriam Wu oli esinenud Pride-festivalil Benita Costa performance'is, provotseerivas etenduses, kus teda oli pildistatud palja ülakehaga, jalas traksidega nahkpüksid ja kõrgete kontsadega lakksaapad. Peale selle oli ta kirjutanud artikleid ühes homolehes, mida nüüd meedias usinalt tsiteeriti, ja mõnel juhul andnud ka seoses erinevate ülesastumistega ajakirjandusele intervjuusid. Võimaliku lesbilise massimõrvari ja kõditava sado-maso-seksi kombinatsioon oli ilmselt võitmatu trükiarvu tõstja.
Kuna Miriam Wud esimeste dramaatiliste päevade jooksul ei leitud, siis esines erinevaid spekulatsioone, et ka tema on Volkova vägivalla ohvriks langenud või Volkova kaasosaline. Need arutlused siiski õnneks suuremasse massimeediasse ei jõudnud. Seevastu spekuleerisid mitmed ajalehed võimalusega, et kuna Mia Bergmani doktoritöö puudutas seksikaubandus, siis võis see olla Alexandra Volkovale motiiviks, sest sotsiaalameti andmete kohaselt oli ta prostituut.
Teise päeva lõpuks avastas meedia Volkova seotuse satanismiga tegelevate noorte naiste kambaga. Rühm nimetas ennast Evil Fingersiks ja andis ühele vanemale meessoost kultuuriajakirjanikule põhjust kirjutada noorte juurtetusest ja neist ohtudest, mis peituvad nii skinhead-kultuuris kui ka hiphop'is.
Selleks ajaks oli avalikkus Alexander Volkovat puudutavast informatsioonist juba kaunis tüdinud. Kui erinevates väljaannetes väidetu kokku panna, siis jahtis politsei psühhootilist lesbilist naist, kes kuulus sado-masohhistlike satanistide hulka ja vihkas ühiskonda laiemalt ning mehi veel eriti. Kuna Alexandra Volkova oli eelmise aasta välismaal viibinud, siis võis leiduda ka teatud rahvusvahelisi seoseid.
Ainult ühel korral reageeris Alexandra meediakärale veidi emotsionaalsemalt. Üks pealkiri köitis ta tähelepanu:

''ME KARTSIME TEDA''
-Ta ähvardas meid ära tappa, ütlevad õpetaja ja klassikaaslased

Jutustajaks oli endine õpetaja ja nüüdne tekstiilikunstnik Birgitta Hilton, kes tuli lagedale tekstiga, et Alexandra Volkova oli tema klassi ähvardanud ja isegi õpetajad kartsid teda.
Lisbeth oli tegelikult Hiltoniga kohtunud. See kohtumine polnud aga kuigi meeldiv.
Ta hammustas alahuulde ja meenutas, et oli tookord olnud 11-aastane. Ta mäletas Hiltonit kui ebameeldivat matemaatika asendusõpetajat, kes visalt oli püüdnud temalt saada vastust küsimusele, millele ta oli juba korra õigesti vastanud, aga õpiku lahenduste osak innitas, et ta eksib. Tegelikult oli õpikus viga, mis Sasha meelest oleks pidanud igaühele selge olema. Aga Hilton ajas aina järjekindlamalt oma jonni ja Sasha soov küsimust diskuteerida kadus aina enam. Lõpuks oli ta istunud, suu kriipsuna kinni ja alahuul ette lükatud, kuni Hilton puhtast stressist haaras tal õlast ja raputas teda tähelepanu saamiseks. Sasha vastas Hiltonile sellega, et viskas talle õpiku vastu pead, mis tekitas omajagu möllu. Ta oli sülitanud ja sisistanud ja vehkinud, kui klassikaaslased teda kinni püüdsid hoida.
Artikkel ilmus ühes õhtulehes ja selle kõrval olid ka mõned arvamused, kus üks tema endistest klassikaaslastest poseerid nende vana kooli ukse ees. Klassikaaslase nimi oli David Gustavsson, kes nüüd end majandusassistendiks tituleeris. Tema kinnituse järgi kartsid õpilased Alexandra Volkovat, kuna ta oli ''ükskord ähvardanud tappa''. Sasha mäletas David Gustavssoni kui kooli ühte suuremat piinajat, tugevat poissi haugi IQ-tasemega, kes harva jättis koridoris kasutamata võimalust solvata ja tõugata. Ühel lõunavaheajal ründas ta tüdrukut võimla taga ja Sasha lõi nagu tavaliselt vastu. Puhtfüüsiliselt polnud tal poisi vastu mingit võimalust, aga tema meelest oli surm parem kui allaandmine. Just tookordne intsident läks üle piiride, sest suur hulk klassikaaslasi kogunes vaatama, kuidas David Gustavsson ikka ja jälle Alexandra Volkova pikali lööb. Teatud punktini oli see lõbus, aga loll tüdruk ei saanud aru ega lahkunud paigast ja ei hakanud isegi nutma ega armu paluma.
Natukese aja pärast läks asi isegi klassikaaslaste jaoks liiga kaugele. Davidi ülekaal oli nii ilmne ja Sasha nii ilmselt kaitsetu, et David hakkas sellega miinuspunkte koguma. Ta oli alustanud midagi, mida ta lõpetada ei suutnud. Lõpuks andis ta Sashale kaks korralikku rusikahoopi, mis lõid tal huule lõhki ja hinge kinni. Klassikaaslased jätsid tüdruku armetusehunnikuna võimla taha ja kadusid naerdes ümber nurga.
Alexandra läks koju ja lakkus haavu. Kaks päeva hiljem tuli ta pesapallikurikaga tagasi. Keset kooliõue andis ta sellega Davidile vastu kõrvu. Kui šokis poiss maas lamas, surus ta kurika talle kõri peale, kummardas ja sosistas, et kui poiss teda kunagi veel puutub, siis saab ta surma. Kui kooli töötajad juhtunu avastasid, viidi David kooliarsti juurde ja Sasha karistamiseks, juhtunu fikseerimiseks ning sotsiaalameti edasise uurimise jaoks direktori juurde.
Sashale polnud ei Hiltoni ega Gustavssoni eksistentsi õigustus üle 7 aasta meeldegi tulnud. Ta jättis mõttes meelde, et kui natuke aega üle jääb, siis tuleks kontrollida, millega nad nüüdsel ajal tegelevad.
Kõikide kirjutiste valguses oli Alexandra Volkova kogu Itaalias kuulsaks ja kurikuulsaks saanud. Tema taust võeti luubi alla ning avaldati pisemate detailideni: alates vihapursetest algkoolis kuni ravini Terni lähedal asuvas St Stefani laste psühhiaatriakliinikus, kus ta veetis üle kahe aasta.
Ta teritas kõrvu kui televiisoris intervjueeriti peaaerst Peter Teleboriani. Mees oli kaks aastat vanem kui siis, mil Sasha teda viimati seoses linnakohtus eestkoste alla määramisega oli näinud. Mehe laubal olid sügavad kortsud ja ta sügas hõredat habet, kui ta murelikult stuudioreporteri poole pöördus ja selgitas, et vaikimiskohustuse tõttu ei saa ta patsiendist rääkida. Ta võis ainult öelda, et Alexandra Volkova oli pädevat ravi nõudev väga komplitseeritud juhtum ning linnakohus oli vastu tema soovitust otsustanud tüdruku vajaliku statsionaarse ravi asemel hoopis eestkoste alla panna. See oli skandaalne, kinnitas Teleborian. Tal oli kahju, et kolm inimest on nüüd selle valearvestuse tõttu elu kaotanud, ja kasutas samal ajal ka juhust anda paar hoopi valitsuse poolt viimastel kümnenditel läbi viidud psühhiaatrilise ravi kokkuhoiupoliitika kohta.
Sasha märkas, et ükski ajaleht ei paljastanud dr Teleboriani juhitava kinnise lastepsühhiaatria osakonna tavalisimat ravivormi: ''rahutute ja allumatute patsientide'' paigutamist ''stiimulivabasse'' ruumi. Ruumi sisustus koosnes ainult rihmadega raamist. Akadeemiline ettekääne oli, et rahutud lapsed ei saaks vihapurskeks põhjust andvat ''stiimulit''.
Kui ta vanemaks sai, siis avastas ta ka sama asja teise nimetuse. Sensory deprivation. Genfi konventsioon määratles vangide puhul sensory deprivation'i kasutamise ebainimlikuks. See oli diktatuurirežiimides ajupesu eksperimentide tavaline osa ja leidus tõendusdokumente, et 1930. aastatel toimunud Moskva kohtuprotsessidel oli paljud igasuguseid jaburaid kuritegusid üles tunnistanud vangid just seesuguse kohtlemise osaliseks saanud.
Kui Sasha televiisoris Peter Teleboriani nägu vaatas, tõmbus ta süda väikeseks jääklombiks. Ta mõtles, kas mees kasutab endiselt sedasama ilget odekolonni. Arst oli teoreetiliselt tema ravi eest vastutanud. Sasha polnud kunagi mõistnud, mida rohkemat temast veel tahetakse peale selle, et teda mingil moel ravitakse ja et ta oma tegudest arusaamisele jõuaks. Sasha oli jõudnud kiiresti arusaamisele, et ''rahutu ja allumatu patsient'' võrdus Teleboriani mõttekäiku ja teadmisi küsimärvi alla seadva patsiendiga.
Niisiis avastas Alexandra Volkova, et 16. sajandi kõige enam levinud psühhiaatrilise ravi meetodit praktiseeriti 22. sajandi künnisel.
Umbes pool St Stefanis oldud ajast oli ta rihmadega raami külge seotuna veetnud ''stiimulivabas'' ruumis. See oli ilmselt omamoodi rekord.
Teleborian polnud teda seksuaalses mõttes kunagi puudutanud. Mees polnud teda puudutanud muidu, kui ainult kõige süütumates seostes. Ühel korral pani ta käe manitsevalt tüdruku õlale, kui too rihmadega kinnitatult isolaatoris lamas.
Ta mõtles, kas tema hambajäljed on arsti väikese sõrme ülemise lüli peal veel näha.
Kogu asi arenes duelliks, kus kõik akardid olid Teleboriani käes. Tüdruku vastukäik oli totaalne enesessesulgumine ja mehe ruumisviibimise täielik ignoreerimine.
Ta oli 12-aastane, kui kaks naispolitseinikku ta St Stefanisse transportisid. See oli mõni nädal pärast Kõige Halva toimumist. Ta mäletas iga detaili. Algul oli ta uskunud, et kõik saab kuidagi korda. Ta oli püüdnud oma versiooni seletada politseile, sotsiaaltöötajale, haigla personalile, õdedele, arstidele, psühholoogidele ja isegi ühele pastorile, kes temaga koos palvetada soovis. Kui ta politseiauto tagaistmel istus ja nad teel põhja poole Terni suunas sõitsid, ei teadnud ta ikka veel, kuhu teda viiakse. Keegi polnud talle midagi ööelnud. Aga just siis hakkas ta aimama, et mitte miski ei saa korda.
Ta oli üritanud Peter Teleborianile seletada.
Kõikide nende pingutuste tulemusena lamas ta 13-aastaseks saamise ööl rihmadega raami külge kinnitatuna.
Peter Teleborian oli konkurentsitult kõige jälgim ja ebameeldivam sadist, keda Sasha kogu elu jooksul oli kohanud. Bjurmanile tegi ta pika puuga ära. Bjurman oli olnud brutaalne nilbik, kellega ta hakkama sai. Aga Peter Teleboriani kaitses paberite, hinnangute, akadeemiliste saavutuste ja psühhiaatrilise plära kardin. Ühegi tema teo kohta ei saanud iialgi kaevata ega süüdistust esitada.
Talle oli riigi poolt antud ülesandeks sõnakuulmatuid väikeseid tüdrukuid rihmadega kinni siduda.
Ja igakord kui Alexandra selili raamil lamas ja mees tema rihmasid pingutas ning nende pilgud kohtusid, võis ta sealt lugeda mehe erutust. Tüdruk teadis. Ja mees teadis, et ta teadis. Sõnum oli kohale jõudnud.
Samal ööl, kui ta kolmteist sai, otsustas ta mitte iial enam vahetada sõnagi Peter Teleboriani või mõne teise psühhiaatri või ajuarstiga. See oli tema sünnipäevakingitus iseendale. Ta oli oma lubadust pidanud. Ja ta teadis, et see oli Peter Teleboriani veelgi närvilisemaks teinud ja võib-olla tema ööst öösse raamile sidumise esmane põhjus. Seda hinda oli ta valmis maksma.
Ta omandas ensevalitsemise täiuslikult. Teda ei tabanud enam raevuhood ja ta ei loopinud asju neil päevil, mil ta isolaatorist väljas oli.
Aga ta ei rääkinud arstidega.
Seevastu rääkis ta viisakalt ja vabalt õdedega, söögisaali personali ning koristajatega. See ei jäänud märkamata. Üks sõbralik Carolina-nimeline õde, kelle juurest Sasha teatud piirini kaitset otsis, oli ühel päeval küsinud, miks ta nii teeb. Sasha vaatas talle küsivalt otsa.
Miks sa arstidega ei räägi?
Sest nad ei kuula mind.
Vastus ei olnud spontaanne. See oli tema viis lõppkokkuvõttes ikkagi arstidega suhelda. Ta teadis, et kõik sellised kommentaarid lisatakse tema haigusloosse, ja need kinnitasid, et tema vaikimine oli täiesti ratsionaalne otsus.
Viimasel St Stefanis oldud aastal paigutati Sashat isolaatorissei aina harvemini. Neil kordadel, kui see juhtus, oli ta alati ühel või teisel viisil Peter Teleboriani ärritanud, milleks paistis piisavat ainult tüdruku nägemisestki. Mees üritas järjekindlalt tema jonnakast vaikimisest läbi murda, et tüdruk lõpuks tema eksistentsi tunnistaks.
Ühel perioodil oli Teleborian otsustanud, et Lisbet peab võtma mingit ravimit, mis tekitas hingamis- ja mõtlemisraskusi, need omakorda ängistust. Sellest silmapilgust keeldus ta rohtu võtmast, misjärel tehti otsus, et talle antakse sundkorras kolm tabletti päevas.
Tema vastuseis oli olnud nii tugev, et personal pidi teda jõuga kinni hoidma, suu lahti pressima ja neelama sundima. Esimesel korral torkas Lisbeth kohe sõrmed kurku ja oksendas kogu lõunasöögi lähema sanitari peale välja. Tulemuseks oli see, et hiljem anti tablette siis, kui ta oli rihmadega raami küljes. Sasha õppis omapoolse vastukäiguna oksendama sõrmi kurku ajamata. Tema äge vastupanu ja personalile tekkinud lisatöö tõmbas kogu üritusele kriipsu peale.
Ta oli just 15-aastaseks saanud kui ta Rooma tagasi viidi ja kasuperesse paigutati. Kolimine tuli tema jaoks üllatusena. Sel ajal ei olnud aga Teleborian St Stefani juhataja ja Alexandra Volkova oli veendunud, et see oligi tema äkilise väljakirjutamise ainuke põhjus. Kui Teleborian oleks saanud üksi otsustada, oleks ta veel praegugi isolaatoris rihmadega kinni seotud.
Nüüd nägi ta meest televiisoris. Ta mõtles, kas mees fantaseerib veel tüdruku oma hoole alla saamisest või on ta nende fantaasiate rahuldamiseks juba liiga vana. Tema rünnak linnakohtu otsuse vastu tüdrukut kinnisesse asutusse mitte paigutada oli tulemuslik ja äratas nördimust intervjueerivas stuudioreporteris, kes ilmselgelt ei teadnud mida arstilt küsida. Keegi ei saanud Peter Teleborianile vastu vaielda. St Stefani eelmine peaarst oli surnud. Volkova juhtumi linnakohtus otsustanud kohtunik, kes nüüdses draamas osaliselt süüdlaseks tembeldati, oli pensionile läinud. Ta keeldus ajakirjanikega rääkimast.
Isegi mitte pehmendavad ühiskonnakriitilised reportaažid selliste pealkirjadega nagu ''Ühiskond on haige'' või ''Ta ei saanud kunagi vajalikku abi'' ei suutnud vähendada tema rolli ühiskonna vaenlasena number üks - hullumeelsuhoos kolm auväärset kodanikku hukanud massimõrvarina.
Sasha luges tõlgendusi oma elust teatud huviga ja pani tähele, et avalikkusele teadaolevates andmetes on ilmne lünk. Vaatamata näiliselt piiramatule ligipääsule kõige salajasematele ja intiimsematele detaiilidele tema elus, oli meedia jätnud täiesti tähelepanuta vahetult enne tema 13-aastaseks saamist juhtunud Kõige Halva. Teadmised tema elust ulatusid lasteaiast kuni 11-aastaseks saamiseni ning jätkusid 15-aastasena lastepsühhiaatriast väljakirjutamise ja kasuperesse paigutamisega.
Paistis, et keegi politsei juurdlusrühmast lekitas meediasse informatsiooni, aga oli Alexandra Volkovale arusaamatul põhjusel otsustanud Kõike Halba puudutava peatüki maha salata. See tekitas Sashas imestust. Kui politsei kord juba tahtis rõhutada tema jõhkraid vägivaldseid kalduvusi, siis oli ju see vana lugu tema eluloos ometi kõige kaalukam argument, kaugelt hullem kui kooliõuel aset leidnud pisiseigad - see oli tema Terni ja St Stefani haiglasse sulgemise otsene põhjus.
Lõpuks alustas Sasha politseijuurdluse jälgimist. Meedias avaldatud andmed andsid osalevatest tegelastest hea pildi. Ta märkis, et juurdluse juhiks oli Richard Ekström, kes tavaliselt pressikonverentsidel sõna võttis. Juurdluse praktilist poolt juhtis kriminaalinspektor Jan Bublanski - veidi ülekaaluline, halvasti istuvas pintsakus mees, kes Ekströmi kõrval ka mõnel pressikonverentsil silma jäi.
Lühikese ajaga oli ta rühma ainsa naispolitseinikuna tuvastanud Sonja Modigi - tema oli leidnud advokaat Bjurmani. Ta märkis ära Hans Faste ja Curt Svenssoni nimed, kuid mitte Jerker Holmbergi, keda ei mainitud üheski reportaažis. Ta tegi oma arvutisse iga isiku kohta eraldi faili ja hakkas neid infoga täitma.
Informatsiooni juurdluse edenemise kohta oli loomulikult neis arvutites, mida politseinikud oma töös kasutasid ja mille andmebaasi säilitati politseimaja serveris. Sasha teadis, et politsei sisevõrku häkkimine oli seotud äärmiselt suurte raskustega, kuid mitte võimatu. Ta oli sellega varemgi hakkama saanud.
Kaks aastat tagasi oli ta ühe Dragan Armanskile tehtud töö tõttu politseivõrgu struktuuri välja uurinud ja oma otsingute tegemiseks loonud võimaluse kriminaalregistrile ligi pääseda. Kõik tema katsed väljastpoolt võrku tungida olid täiesti läbi kukkunud - selleks olid politsei tulemüürid liiga keerulised ja varustatud kõiksugu lõksudega, mille otsa komistamise tulemuseks võis olla ebasoovitav tähelepanu.
Politseisisene arvutivõrk oli üles ehitatud kõikide reeglite kohaselt, kasutades iseseisvat kaablivõrgustikku ning ära lõigatuna muudest võrgustikest ja internetist. Teiste sõnadega oli Sashal vaja tema heaks töötavat ja võrku sisenemise õigusega politseinikku või kehvemal juhul - et politsei sisevõrk usuks tal sellise õiguse olevat. Selles mõttes olid politsei turvaeksperdid õnneks jätnud tohutu augu. Terves riigis oli palju võrguühendusega politseijaoskondi, neist mitmed olid kohalikud väikesed ilma öise valveta punktid, kus polnud ei häiresüsteemi ega valvurit. Üks selline asus umbes 130 ruutmeetril, samas majas kohaliku raamatukogu ja haigekassaga, ning päevasel ajal töötas seal kolm politseinikku.
Alexandra Volkova polnud toonase taustauuringu käigus õnnestunud võrgustikku pääseda, aga tulevikule mõeldes tasus ligipääsu saamise nimel natuke aega ja energiat kulutada. Ta kaalus oma võimalusi ja läks siis suveks raamatukogusse koristajaks. Harjade ja pesuämbriga vehkimise kõrval kulus tal linna ehitusametis ruumide detailseks kaardistamiseks kümme minutit. Tal olid võtmed hoonesse, kuid mitte politsei ruumidesse pääsemiseks. Seevastu avastas ta, et ilma suuremate raskusteta pääses politseijaoskonda teise korruse kempsuakna kaudu, mis suvise kuumuse pärast ööseks lahti jäeti. Politseijaoskonda valvas ainult üks Securitase Securitase turvamees, kes majast igal ööl mõned korrad mööda sõitis. Naeruväärne.
Kasutajanime ja parooli ülesleidmine kohaliku politseiülema kirjutuslauakatte alt võttis umbes viis minutit, võrgustiku struktuuri mõistmiseks kulus üks öö eksperimenteerimist. Selle käigus tegi ta kindlaks, millises ulatuses oli politseülemal võrgustikule ligipääs lubatud ning millised andmed olid julgeoleku kaalutlusel politseiülemale suletud. Lisaboonusena sai ta ka mõlema kohaliku politseiniku kasutajanimed ja paroolid.
Sasha oli politsei lauaarvutisse salvestanud programmi, mis võimaldas tal süsteemist väljas olles informatsiooni hankida, ja nende indentiteete varastades ning ära kasutades võis ta ligi saada kriminaalregistrile. Küll aga tuli tegutseda äärmiselt ettevaatlikult, et sissetungimist ei märgataks. Politseiturvaosakonnas oli näiteks automaatne häiresüsteem, mis andis märku igast korrast, kui mõni kohalik politseinik väljaspool tööaega arvutit kasutas või kui otsingute arv silmatorkavalt suurenes. Kui ta otsis informatsiooni selliste juurdluste kohta, millega kohalikel politseinikel tegelikult mingit pistmist polnud, hakkas häire tööle.
Järgmiste aastate jooksul tegi ta politsei arvutivõrgu üle kontrolli saamiseks koostööd oma häkkerkolleegi Plauge'iga. See osutus nii raskeks, et aegamööda nad loobusid kogu projektist, kuid töö käigus olid nad tuvastanud ligi saja politseiniku identiteedid, mida nad vajadusel kasutada said.
Plague tegi tohutu edusammu, kui tal õnnestus sisse häkkida politsei arvutiturvalisuse eest vastutava osakonna juhataja koduarvutisse. Juhataja oli majandusharidusega tsiviilisik, kellel arvutist põhjalikumad teadmised ilmselt puudusid, kuid kelle sülearvuti oli igasugusest informatsioonist lausa pungil. Seega oli Sashal ja Plague'il võimalus kui mitte sisse häkkida, siis vähemalt politsei arvutivõrk erinevate kuritahtlike viirustega maatasa teha, kuid sellise tegevuse vastu ei tundnud kumbki huvi. Nad olid häkkerid, mitte sabotöörid. Nad soovisid ligipääsu toimivatele võrkudele, mitte nende hävitamist.
Sasha kontrollis oma nimekirja ja nentis, et ükski neist isikutest, kelle identiteedi ta oli varastanud, ei töötanud kolmikmõrva uurimise rühmas - seda olekski olnud liig oodata. See-eest sai ta suuremate probleemideta lugeda üleriikliku tagaotsimise kohta arvutis olevaid detaile, kaasa arvatud täiendatud andmeid iseenda kohta. Ta avastas, et teda oli nähtud ja taga aetud muuhulgas Ternis, Viterbos, San Severos, Napolis, Chietis ja Campobassos ning et laiali oli saadetud arvutigraafika abil tehtud veidi parem pilt temast.
Kogu meediatähelepanu arvesse võttes oli Sasha üheks vähestest eelistest see, et temast oli nii vähe pilte. Lisaks kolm aastat tagasi tehtud passipildile, kus ta oli 15-aastane (ja millel teda oli täiesti võimatu ära tunda), olid mõned vanad kooliaegsed fotof ja õpetaja tehtud pildid väljasõidust Nacka looduskaitsealale, kui Sasha oli 12-aastane. Väljasõidu piltidel oli kujutatud udust figuuri, kes kõikidest teistest eemal omaette istus.
Puuduseks oli see, et passiregistri pilt kujutas teda ainiti põrnitseva pilgu, kriipsuks tõmmatud suu ja veidi ettekallutatud peaga. See kinnitas ettekujutust arengupeetusega asotsiaalsest mõrtsukast ning meedia ainult võimendas seda sõnumit. Pildi ainsaks positiivseks küljeks oli, et see erines tema tegelikust välimusest sel määral, et ainult vähesed oleksid teda selle järgi ära tundnud.
Ta jälgis huviga kolme mõrvaohvri profiili loomist. Teise päeva õhtuks hakkas meedia ühe koha peal tammuma ja kuna Sasha tagaajamise kohta uusi põnevaid paljastusi polnud, keskendus huvi ohvritele. Üks õhtuleht portreeris pikas artiklis Dag Svenssonit, Mia Bergmani ja Nils Bjurmani. Sõnum oli kokkuvõtlikult see, et kolm korralikku kodanikku oli arusaamatutel põhjustel hukatud.
Nils Bjurman oli artikli järgi hinnatud ja ühiskondlikult aktiivne advokaat, Greenpeace'i liige ja ''tegeles noorsooküsimustega''. Üks hoolekandeameti tegelane kirjeldas Bjurmani kui siiralt oma kaitsealuse Alexandra Volkova huve esindavat isikut.
Esimest korda sel päeval naeratas Sasha oma kõverat naeratust.
Suurt tähelepanu pöörati draama naissoost ohvrile Mia Bergmanile. Teda kirjeldati kui armast ja äärmiselt intelligentset, endale juba nime teinud noort naist, keda oleks oodanud hiilgav karjäär. Tsiteeriti šokeeritud sõpru, kursusekaaslasi ja üht tema juhendajat. Kõige sagedamini esitatav küsimus oli ''miks?''. Piltidel kujutati Enskede maja välisukse ette toodud lilli ja põlevaid küünlaid.
Dag Svenssonile pühendati suhteliselt vähe leheruumi. Teda kirjeldati kui vaheda mõistusega kartmatut reporterit, kuid põhihuvi koondus siiski tema elukaaslasele.
Lisbeth märkas kerge üllatusega, et keegi polnud avastanud Dag Svenssoni tööd ajakirjale Millennium kirjutatava suure reportaaži kallal. Tema üllatus kasvas, kui ta leidis, et ka juurdlusaruanded ei kajastanud Dag Svenssoni töö täpsemat teemat.
Ta ei lugenud Mikael Blomkvisti tsiteerinud võrguväljaannet. Alles õhtul, kui tsitaat toodi ära ühes televisiooni uudistesaatesm avastas ta, et Blomkvist oli andnud suisa eksitavat informatsiooni. Mikaeli kinnitusel olevat Dag Svensson töötanud ''arvutiturvalisust ja ebaseaduslikku arvutitesse tungimist'' puudutava reportaaži kallal.
Lisbeth kortsutas kulmu. Ta teadis, et see väide oli vale, ja mõtles, mis mängu Millennium õieti mängis. Siis jõudis sõnum talle kohale ja ta naeratas teist korda selle päeva jooksul oma viltust naeratust. Ta logis sisse Hollandi serverisse ja vajutas ikoonile nimega MikBlom/laptop. Keskel, nähtaval kohal oli kaust [ALEXANDRA VOLKOVA] ning dokument [Sashale]. Ta avas dokumendi ja luges selle läbi.

[Armas Sasha!
Ma kirjutan selle kirja ja jätan oma arvuti kõvakettale, teades, et varem või hiljem sa seda loed. Mul on meeles, kuidas sa kaks aastat tagasi hõivasid Wennerströmi kõvaketta ja ma kahtlustan, et seda juhust kasutades häkkisid end ka minu arvutisse. Praeguseks hetkeks on selge, et sa ei taha minuga tegemist teha. Ma ei tea ikka veel, miks sa minuga sel kombel suhted katkestasid, aga ma ei kavatse küsida ja sa ei pea midagi seletama.
Paraku, tahad sa seda või ei, on viimaste päevade sündmused meid uuesti kokku viinud. Politsei ütleb, et sa oled külmavereliselt tapnud kaks inimest, kellest ma väga palju pidasin. Et mõrvad olid jõhkrad, selles pole vaja kahelda - mina leidsingi Dagi ja Mia vaid mõni minut pärast mahalaskmist. Probleem on selles: ma ei usu, et sina nad tapsid. Vähemalt loodan, et sa seda ei teinud. Kui sa oled psühhopaadist mõrvar, nagu politsei kinnitab, siis järelikult olen ma sinus totaalselt eksinud või oled sa möödunud aasta jooksul dramaatilise muutumise läbi teinud. Ja kui sina ei ole tapja, siis järelikult jahib politsei valet inimest.
Praegusel hetkel ma ilmselt peaksin keelitama sind ennast politseile üles andma. Kahtlustan siiski, et räägin kurtidele kõrvadele. Aga tõsi see on, et sinu olukord on lootusetu ja varem või hiljem võetakse sind vahi alla. Kui sind vahi alla võetakse, siis vajad sa sõpra. Kui sa minuga tegemist teha ei taha, siis on mul ka õde. Tema nimi on Annikak Gianinni ja ta on advokaat. Ma olen temaga rääkinud ja ta on nõus sind esindama, kui temaga ühendust võtad. Sa võid teda usaldada.
Millenniumi poolt oleme ise hakanud uurima, miks Dag ja Mia tapeti. Praegu panen ma kokku nimekirja inimestest, kellel olid mõjuvad põhjused Dag Svensson vaikima sundida. Ma ei tea, kas ma olen õigetel jälgedel, aga kavatsen nimekirja ükshaaval põhjalikult läbi käia.
Minu probleem on selles, et ma ei tea, kuidas advokaat Nils Bjurman asjaga seotud on. Teda pole kuskil Dagi materjalides nimetatud ja ma ei näe mingit seost tema ning Dagi ja Mia vahel.
Aita mind. Please. Kus on seos?
Mikael
P.S. Sa peaksid passipilti vahetama. Praegune on kole.]

Siis istus ta tükk aega vaikselt Mikaeli kirja ees. Temas võitlesid vastuolulised tunded. Kuni selle hetkeni oli ta seisnud üksi terve Itaalia vastu, mis oma lihtsuses oli ju üsna korralik ja arusaadav võrrand. Nüüd oli ta omale ootamatult liitlase või vähemalt potensiaalse liitlase saanud, kes kinnitas tema süütust uskuvat. Ja loomulikult pidi see olema just see ainus mees terves Itaalias, keda ta mingilgi tingimusel näha ei tahtnud. Ta ohkas. Mikael Blomkvist oli nagu alati üks kuradi naiivne do gooder. Alexandra polnud 10-aastasest saadik enam nii lihtsameelne olnud.
Süütuid pole olemas. Küll aga on olemas vastutuse erinevaid astmeid.
Nils Bjurman oli surnud, kuna ta oli valinud Sasha kehtestatud reeglitest erinevad mängureeglid. Talle olid olnud kõik teed valla, kuid ometi oli ta palganud mingi kuradi alfaisase tüdrukule liiga tegema. See polnud enam Sasha vastutusel.
Kuid Kalle Blomkvisti lavale ilmumist ei saanud alahinnata. See mees võis kasulik olla.
Mees oli osav mõistatustelahendaja ja tema visadus oli tähelepanuväärne. Seda oli ta Hedestadis tunda saanud. Kui mees oli kord juba hambad millessegi löönud, siis lahti ta enam ei lasknud, vaid võitles kasvõi langemiseni. Ta oli tõepoolest naiivne. Aga ta võis liikuda ka sellistes kohtades, kus tüdruk end näidata ei saanud. Mees võis olla talle kasulik seni, kuni ta rahulikult maalt lahkuma pääses. Mida, nagu ta oletas, tal õige pea nagunii teha tuleb.
Paraku ei olnud Mikael Blomkvisti võimalik juhtida. Mees pidi ise tahtma tegutseda. Ja selleks oli tal vaja moraalset põhjendust.
Teisisõnu: mehe käitumine oli küllalt etteaimatav. Ta mõtles veidi aega, tegi seejärel uue dokumendi [MikBlom] ja kirjutas sinna ainult üheainsa sõna.

[Zala]

See peaks mehele mõtlemisainet andma.
Ta istus ikka veel arvuti ees ja mõtles, kui äkki märkas, et Mikael Blomkvist oli oma arvuti sisse lülitanud. Vastus tuli kohe, kui ta oli Sasha kirjarea läbi lugenud.

[Sasha,
sa oled ikka tüütu tegelane. Kes kurat on Zala? Kas tema on seos? Tead sa, kes tappis Dagi ja Mia - kui tead, siis ütle mulle, et me saaksime selle jama lahendada ja koju magama minna. /Mikael]

Selge. Aeg õnged sisse visata.
Ta tegi veel ühe uue dokumendi ja pani selle pealkirjaks [KALLE BLOMKVIST] Ta teadis, et see ärritab meest. Siis kirjutas ta lühikese sõnumi.

[Sina oled ajakirjanik. Uuri välja.]

Nagu oodata oligi, vastas mees otsekohe palvega, et ta mõistusele tuleks, ning üritas mängida tema tunnetel. Sasha naeratas ja sulges võõra arvuti kõvaketta.
Kui ta juba nagunii nuhkimisega tegeles, siis avas ta ka Dragan Armanski arvuti kõvaketta. Ta luges mõtlikult enda kohta koostatud aruannet, mille mees oli uurimise teisel päeval kirjutanud. Polnud selge, kellele esitamiseks kirjutis oli koostatud, aga ta lähtus ainsast mõistlikust järeldusest, et Armanski tegi tema vahistamiseks politseiga koostööd.
Ta vaatas lühikese ajaga läbi Armanski elektronposti, kuid ei leidnud sealt midagi huvipakkuvat. Ta kavatses juba kõvaketta sulgeda, kui ta komistas Milton Security tehnilisele direktorile saadetud meili peale. Armanski jagas instruktsioone oma kabinetti varjatud jälgimiskaamera paigutamiseks.
Ohhoo
Ta vaatas kuupäeva ja märkas, et meil oli saadetud jaanuari lõpus, ainult mõni tund pärast tema sõbralikku külaskäiku.
See tähendas, et enne järgmist külaskäiku Armanski kabinetti tuli tal automaatsesse valvesüsteemi mõned korrektiivid teha.
Ennelõunal sisenes Sasha riigi kriminaalpolitsei kurjategijate elektroonilisse registrisse ja otsis sealt Aleksander Zalatšenko nime. Seda ta ei leinud, mis polnudki üllatav, sest tema teada polnud meest Itaalias ühegi kuriteo eest kunagi süüdi mõistetud ja teda polnud isegi rahvastikuregistrisse kantud.
Kriminaalregistrisse saamiseks kasutas ta 55-aastase komissari Douglas Skiöldi identiteeti. Ta sai kergemat sorti šoki, kui arvuti märku andis ja menüüreal hakkas plinkima signaal, et keegi otsib teda ICQ jututoaprogrammis.
Ta kõhkles silmapilgu. Esimese impulsi ajel tahtis ta pistiku seinast välja tõmmata ja kähku välja logida. Siis mõtles ta natuke järele. Skiöldi arvutis polnud ICQ programmi olnud. Vähestel vanematel inimestel oli see programm arvutis, sest enamasti kasutasid seda noored ja vilunud arvutiinimesed, kes üksteisega vestelda tahtsid.
Mis tähendas, et keegi otsis just nimelt teda. Ning sel juhul polnud eriti palju võimalusi. Ta lülitas ICQ käima ja kirjutas: [Mis sa tahad, Plague?]
[Wasp. Sind on raske kätte saada. Kas sa oma meile kunagi ei vaata?]
[Kuidas sa mu üles leidsid?]
[Skiöld. Mul on sinuga sama nimekiri. Ma oletasin, et sa kasutad võimalikult kõrgel postil oleva asjapulga identiteeti.]
[Mis sa tahad?]
[Kes on Zalatšenko, kelle kohta sa päringu tegid?]
[MYOB]
[?]
[Mind Your Own Business]
[Mis toimub?]
[Fuck U ,Plague]
[Ma arvasin, et mina olen sotsiaalse puudega, nagu sa alati ütled. Kui ajalehti uskuda, siis olen ma ju sinuga võrreldes jumalast normaalne.]
[''I'']
[Keskmist sõrme sulle endalegi. On sul abi vaja?]
Sasha kõhkles hetke. Kõigepealt Blomkvist ja nüüd Plague. Tundus, et talle taheti ohjeldamatult appi tormata. Plague'i probleem oli selles, et ta oli 160-kilone erak, kes ümbritseva maailmaga suhtles peaaegu ainult interneti kaudu ja kellega võrreldes Sasha paistis lausa sotsiaalse kompetentsi musternäidisena. Kuna ta ei vastanud, toksis Plague veel ühe rea.
[Oled veel alles? On sul vaja abi maalt välja pääsemiseks?]
[Ei]
[Miks sa neid tulistasid?]
[Piss off]
[Kavatsed sa kedagi veel tulistada ja kas ma peaksin sel juhul enda pärast muretsema? Ma olen vist ainus, kes su jälile suudab jõuda.]
[Tegele oma asjadega, siis pole muretsemiseks põhjust.]
[Ma ei muretse. Otsi mind hotmaili kaudu üles, kui sul midagi vaja on. Relvi? Uut passi?]
[Sa oled sotsiopaat]
[Aga kui sinuga võrrelda?]
Lisbeth lahkus ICQ-st, istus diivanil ja mõtles. Kümne minuti pärast avas ta uuesti arvuti ja saatis Plague'i hotmaili aadressile kirja:

[Eeluurimise juht prokurör Richard Ekström elab Ciampinos. Ta on abielus, tal on kaks last ja majas interneti püsiühendus. Mul oleks vaja ligipääsu tema sülearvutile või koduarvutile. Mul on vaja tema korrespodentsi reaalajas lugeda. Hostile takeover, peegeldatud kõvakettaga.]

Ta teadis, et Plague ise lahkub oma korterist haruharva ning lootis, et ehk on ta ''välitöödeks'' välja koolitanud mõne vinnilise teismelise. Oma nime ta meilile alla ei kirjutanud. See oli üleliigne. Kui ta veerand tundi hiljem uuesti ICQ avas, leidis ta eest vastuse.
[Kui palju sa maksad?]
[1000 sinu arvele + kulud ja 500 sinu abilisele.]
[Annan endast teada.]
Õhtuks sai ta Plague'i meili. See sisaldas ainult üht ftp-aadressi. Sasha oli hämmingus. Ta polnud enne kaht nädalat mingit tulemust oodanud. Hostile takeover'i sooritamine oli isegi Plague'i geniaalsete programmide ja eridisainiga tarkvara abil vaevaline protsess, mis eeldas info sisestamist teise arvutisse väikeste osadena, kilobait kilobaidi haaval, kuni sellest sai kokku lihtne programm. Protsessi kiirus sõltus sellest, kui tihti Ekström oma arvutit kasutas, ja pärast seda oleks kogu informatsiooni peegeldatud kõvakettale ülekandmiseks kulunud veel mõni päev. 10 tundi polnud mitte ainult fantastiline, vaid teoreetiliselt võimatu. Sashale avaldas see muljet. Ta klikkis mehe ICQ ikooni peale.
[Kuidas sa seda tegid?]
[Majas oli neli arvutit. Suudad sa ette kujutada, et neil pole mingit tulemüüri. Turvalisus oli null. Tuli ainult kaabel arvutisse ühendada ja laadida. Mu kulud on olnud 600 eurot. Suudad sa nii palju maksta?]
[Jep. Pluss preemia kiiruse eest.]
Ta kõhkles veidi ja kandis siis interneti kaudu Plague'i arvele 3000 eurot. Ta ei tahtnud meest ülepaisutatud summadega ära hellitada. Siis istus ta oma IKEA-st ostetud Verksami toolile ja avas eeluurimise juhi Ekströmi sülearvuti.
Tunniga luges ta läbi kõik raportid, mis kriminaalinspektor Jan Bublanski eeluurimise juhile oli saatnud. Sasha kahtles, kas selliseid raporteid reglementi silmas pidades üldse tohib politseimaja seinte vahelt välja viia, aga Ekström oli selliseid nõudeid ilmselt lihtsalt eiranud, kui tööd koju kaasa, püsiühendusega ja ilma tulemüürita koduarvutisse võttis.
Kõik see tõendas veel kord teesi, et ükski turvasüsteem pole parem kui selle kõige lollim kasutaja. Ekströmi arvuti kaudu sai ta mitu olulise tähtsusega infokildu.
Kõigepealt avastas ta, et Dragan Armanski oli Bublanski juurdlusgrupile tasuta appi saatnud kaks oma töötajat, mis sisuliselt tähendas Milton Security poolset sponsorlust Sashale peetavas ajujahis. Nende töötajate ülesandeks oli igal moel kaasa aidata Aleksandra Volkova vangistamisele. Aitäh, Armanski! Selle pean ma meeles. Ta tõmbus süngeks, kui avastas, kes need kaks töötajat olid. Bohman oli tema arvates nurgeline, kuid tema suhtes enamasti siiski korrektselt käitunud tüüp. Nicklas Eriksson oli korrumpeerunud luuser, kes oli firma ühe kliendi tüssamiseks ära kasutanud oma positsiooni Milton Securitys.
Aleksandra Volkova oli valikulise moraaliga. Talle ei tekitanud mingit võõristust mõte firma klientide tüssamisest eeldusel, et see oli ära teenitud, aga ta poleks seda kunagi teinud, kui ta oleks vastu võtnud vaikimiskohustust sisaldava töö.
Sasha avastas peagi, et meediale lekitab informatsiooni eeluurimise juht Ekström ise. See selgus tema meilidest, kus ta vastas küsimustele nii Sasha kohtumeditsiinilise uurimise kui ka tema ja Miriam Wu vaheliste seoste kohta.
Kolmas oluline tükk informatsioonimosaiigis oli arusaamine, et Bublanski tiimil polnud vähimatki niidiotsa, kust Sashat otsida. Ta luges huviga üht raportit, kus anti aru tarvitusele võetud abinõudest ja pistelise järelvalve alla võetud aadressidest. Nimekiri oli lühike. Esimesel kohal oli loomulikult Lundagatan, aga ka Mikael Blomkvisti aadress, Miriam Wu vana aadress ning Kvarnen, kus teda aeg-ajalt nähtud oli. Kurat, miks ma pidin seal Mimmiga silma jääma? Milline idiootlik tuju!
Mida enam ta asja peale mõtles, seda suuremasse hämmingusse ta sattus. Prokurör Ekström oli ajakirjanikele tema kohta kõikvõimalikku saasta lekitanud. Tal polnud sugugi raske mõista Ekströmi eesmärki: mehele oli igasugune tähelepanu teretulnud ja ta valmistus süüdistuse esitamise päevaks lihtsalt pinda ette.
Aga miks polnud ta lekitanud 2156. aasta juurdlust? See oli ju tema St Stefanisse luku taha panemise otsene põhjus. Miks ta seda lugu varjas?
Sasha läks Ekströmi arvutisse ja pühendas terve tunni dokumentide uurimisele. Kui ta sellega lõpuks ühel pool oli, süütas ta sigareti. Ta polnud arvutist leidnud ühtegi vihjet 2156. aasta sündmuste kohta. See viis kummalise järelduseni. Mees lihtsalt ei teadnud tolleaegsest juurdlusest midagi.
Ta oli hetke kahevahel. Siis silmitses ta oma PowerBooki. See oli just paras asi, millele Kuradi Kalle Blomkvist hambad sisse võiks lüüa. Ta lülitas arvuti uuesti käima, läks mehe kõvakettale ja tegi sinna dokumendi [MB2]

[Prokurör E. lekitab meediale informatsiooni. Küsi, miks ta vana politseijuurdluse materjale pole lekitanud.]

Sellest peaks piisama, et mees tegutsema hakkaks. Ta istus kannatlikult ja ootas kaks tundi, enne kui Mikael arvutisse tuli. Mikael vaatas oma meile läbi ja avastas tema dokumendi alles viieteistkümne minuti pärast, seejärel kulus veel viis minutit, kuni ta vastas dokumendiga [Mõistatuslik]. Mees ei läinud õnge. Selle asemel ajas ta oma joru ja tahtis teada, kes tema sõbrad tappis.
See oli argument, mida Sasha mõistis. Ta leebus veidi ja vastas dokumendiga [Mõistatuslik2]

[Mis sa siis teed, kui see olin mina?]

See oli tegelikult mõeldud isikliku küsimusena. Mees vastas dokumendiga [Mõistatuslik 3], mis teda vapustas.

[Sasha, kui sa oled täiesti hulluks läinud, siis saab sind arvatavasti ainult Peter Teleborian aidata. Aga ma ei usu, et sa Dagi ja Mia tapsid. Ma loodan ja palvetan, et mul on selles osas õigus. Dag ja Mia kavatsesid seksikaubandust paljastada. Minu hüpotees on, et see võib mingil moel mõrva motiiviks olla. Aga mul ei ole kuskilt kinni hakata. Ma ei tea mis meie vahel valesti läks, aga ükskord me arutasime sinuga sõpruse küsimust. Ma ütlesin, et sõprus põhineb kahel asjal - austusel ja usaldusel. Isegi siis, kui ma sulle ei meeldi, võid sa tegelikult mind endiselt usaldada. Ma ei ole kunagi su saladust avaldanud. Isegi mitte seda, mis juhtus Wennerströmi miljarditega. Usalda mind. Ma ei ole sinu vaenlane. /M]

Mikaeli viide Peter Teleborianile ajas ta algul marru. Siis taipas ta, et Mikael ei tahtnud tema kallal norida. Tal polnud lihtsalt aimugi, kes Peter Teleborian oli, vaid oli arsti näinud arvatavasti ainult televiisorist, vastutustundliku ja rahvuvaheliselt hinnatud lastepsühhiaatria eksperdina esinemas.
Aga tõsiselt vapustas teda hoopis vihje Wennerströmi miljarditele. Tal polnud õrna aimugi, kuidas mees sellest teada oli saanud. Ta oli veendunud, et oli tegutsenud vigu tegemata ja ükski inimene terves maailmas poleks tohtinud sellest loost teada.
Ta luges kirja mitu korda.
Jutt sõprusest muutis ta ebakindlaks. Ta ei teadnud, kuidas vastata.
Lõpuks tegi ta dokumendi [Mõistatuslik 4]

[Ma mõtlen selle asja peale.]

Ta logis arvutist välja ja läks istus aknaorva.

Kesköö paiku, väljus Sasha oma korterist. Tema Billys Pan Pizza ja teised toiduainete varud olid otsas, ka viimased saiaviilud ja juustukillud olid juba mitu päeva tagasi ära söödud. Viimased kolm päeva oli ta toitunud pakist kaerahelvestest, mis ta kunagi oli hetkeimpulsi ajel ostnud, mõeldes tulevikus tervislikumalt toituma hakata. Ta avastas, et detsiliiter kaerahelbeid koos natukese rosinate ja kahe detsiliitri veega muutub mikrolaineahjus täitsa söödavaks kaerahelbepudruks.
Liikvele ei ajanud teda mitte ainult toidupuudus. Ta pidi ühe inimese üles otsima. Paraku ei saanud ta seda Mosebacke korteris istudes teha. Ta läks kapi juurde, võttis sealt blondi paruka ja varustas end Irene Nesseri nimele välja antud Norra passiga.
Irene Nesser oli ka tegelikult olemas. Välimuselt oli ta Sasha sarnane ning kolm aastat tagasi oli ta oma passi ära kaotanud. See sattus tänu Plague'ile Sasha kätesse ja nüüd oli Irene Nesser juba ligi kaheksateist kuud vajaduse korral tema alter ego'na esinenud.
Sasha võttis kulmu küljest ja ninasõõrmest rõngad ära ning meikis ennast vannitoapeegli ees. Ta pani jalga tumedad teksased, selga lihtsa, kollase mustriga pruuni kampsuni ja kontsaga saapad. Ües kastis oli tal väike pipragaasiballoonide varu ning ta võttis sealt ühe. Tüdruk võttis välja ka elektripüstoli, mida ta polnud terve aasta jooksul puudutanudki, ning pani selle laadima. Ta pistis ühe vahetuse rõivad nailonkotti.
Ta sõitis tagasi koju. Tegi kohvi, sõi võileibu ja avas oma PowerBooki, sattudes raevu, kui ta kõiki Miriam Wu kohta kirjutatud nõmedusi luges. Südametunnistus hakkas piinama. Ta polnud mõistnud, kui ägedalt Mimmit ründama hakatakse. Ja Mimmi ainus süü seisnes selles, et ta oli Sasha...tuttav? Sõber? Armuke?
Ta ei teadnud täpselt, millise sõnaga peaks ta oma suhet Mimmiga kirjeldama, aga aimas, et olgu kuidas on, see suhe on suure tõenäosusega nüüdseks läbi. Mimmi nime on ta oma niigi lühikesest tuttavate nimekirjast ilmselt sunnitud maha tõmbama. Pärast kõiki ajakirjanduses avaldatud kujutisi oli kahtlane, kas Mimmi üldse veel kunagi tahab vaimuhaige Aleksandra Volkovaga tegemist teha.
See ajas teda marru.
Ta jättis meelde nõiajahti alustanud ajakirjaniku Tony Scala nime. Peale selle otsustas ta üles otsida triibulise pintsakuga ebameeldiva kolumnisti, kes ühe õhtulehe omast arust kelmikas jutus korduvalt kasutas epiteeti ''sado-maso-lesbi''.
Hakkas kujunema päris pikk nimekiri inimestest, keda Sasha kavatses käsile võtta.
Aga kõigepealt tuli Zala üles leida.
Seda, mis täpselt juhtuma hakkab, kui ta Zala üles leiab, ta veel ei teadnud.

Hommikull avas Sasha uuesti Asphyxia 1.3 ja vaatas [MikBlom/Laptop] peegeldatud kõvaketast. Kuna mees hetkel internetis ei olnud, siis veetis ta natuke aega, lugedes läbi viimase kahe päeva jooksul lisandunud uudiseid.
Ta luges Mikaeli päevaraamatut ja imestas endamisi, kas mees kirjutas seda nii detailselt tema pärast, ja mida see sel juhul võiks tähendada. Loomulikult teadis mees, et ta tema arvutis käis ja seepärast oli loogiline järeldus - ta tahtiski, et Sasha tema kirjutatud loeks. Küsimusi tekitas hoopis see, mis ta kirjutamata jättis. Kuna ta teadis, et tüdruk tema arvutisse pääseb, siis sai ta infoga manipuleerida. Sasha pani möödaminnes tähele, et ilmselt polnud mees tema võimaiku süütuse tõendamiseks Bublanskile kinda viskamisest kuigivõrd kaugemale jõudnud. Mingil põhjusel käis see talle närvidele. Mikael Blomkvist ei tuginenud oma järeldustes faktidele, vaid tunnetele. Naiivne lollpea.
Aga ka Mikael oli Zala luubi alla võtnud. Oled õigel teel, Kalle Blomkvist. Ta mõtles, kas huvi Zala vastu oleks üldse tekkinud, kui ta poleks seda nime saatnud.
Siis pani ta kerge üllatusega tähele, et ootamatult oli lavale ilmunud Paolo Roberto. See oli meeldiv uudis. Ta naeratas äkki. See ninakas tüüp meeldis talle. Mees oli üdini macho. Kui nad poksiringis kohtusid, siis tavaliselt klobis ta tüdrukut üsna korralikult. Muidugi neil harvadel puhkudel, kui tal üldse tekkis võimalust teda tabada.
Ta sirutas toolil selga, dekrüpteeris ja luges läbi Mikael Blomkvisti viimase meili Erika Bergerile.
Gunnar Björck kapost omab informatsiooni Zala kohta. Gunnar Björck tunneb Bjurmani.
Sasha vaatas hajevil pilgul kaugusse, kui ta mõttes kolmnurka joonistas. Zala. Bjurman. Björck. Yes, that makes sense. Ta polnud probleemi kunagi varem selle nurga alt näinud. Mikael Blomkvist polnudki võib-olla nii loll. Aga loomulikult ei taibanud ta seost. Isegi tema ei taibanud, kuigi tal oli juhtunust oluliselt parem ülevaade. Ta mõtles natuke aega Bjurmani peale ja mõistis, et tutvus Björckiga muutis advokaadi olulisemaks teguriks, kui ta varem oli arvanud.
Ta nentis, et ilmselt tuleb ette võtta külaskäik Smadalaröle.
Siis sisenes ta Mikaeli kõvakettale ja tegi kausta [ALEKSANDRA VOLKOVA] uue dokumendi [Poksiringi nurk]. Mees näeb seda järgmine kord, kui oma iBooki avab.

[1. Hoia Teleborianist eemale. Ta on halb. 2. Miriam Wul pole kogu asjaga absoluutselt mitte mingit pistmist. 3. Teed õigesti, kui Zala luubi alla võtad. Tema on võtmesõna. Aga ühestki registrist sa teda ei leia. 4. Bjurmani ja Zala vahel on seos. Ma ei tea, milline, aga ma töötan selle kallal. Björck? 5. Tähtis! Mind puudutab üks tülikas politseijuurdlus veebruarist 2156. Ma ei tea selle toimikunubrit ega leia neid dokumente. Miks Ekström seda meediale pole andnud? Vastus: seda pole tema arvutis. Järeldus: ta ei tea sellest midagi. Kuidas see võimalik on?]

Ta mõtles veidi aega ja kirjutas veel ühe lõigu juurde.

[PS/ Mikael, ma ei ole süütu. Aga ma ei tulistanud Dagi ja Miat ja mul pole nende mõrvadega mitte midagi tegemist. Ma kohtusin nendega samal õhtul, vahetult enne mõrva, aga selleks ajaks, kui see juhtus, olin ma juba ära läinud. Aitäh, et sa minusse uskusid. Tervita Paolot ja ütle talle edasi, et tema vasaksirge on lahja.]

Ta mõtles veel natuke ja sai aru, et teadmatus närib temasugust informatsioonisõltlast liiga valusalt. Ta kirjutas veel ühe rea.

[PS2/ Kuidas sa seda Wennerströmi-asja tead?]

Kolm tundi hiljem tuli Mikaelilt vastus.

[Tere, Sasha! Aitäh, et sa lõpuks ometi ütlesid, et oled süütu. Ma olen sinusse uskunud, aga ka mind on meediamüra mõjutanud ja mul on kahtlusi olnud. Anna andeks. Oli hea seda otse sinu arvutiklaviatuurilt kuulda! Siis jääb üle ainult tõelise süüdlase paljastamine. Seda oleme me sinuga varemgi teinud. Asja teeks lihtsamaks, kui sa oleksid vähem salapärane. Ma oletan, et sa loed minu uurimispäevikut. Sa tead niisiis umbkaudu, mida ma teen ja mõtlen. Ma usun, et Björck teab midagi ja kavatsen temaga lähemate päevade jooksul uuesti rääkida. Olen ma valel teel, kuid prostide kundede nimekirja läbi töötan? Jutt politseijuurdluse kohta üllatab mind. Ma panen oma kolleegi Malini seda asja välja kaevama. Sa olid sel ajal 12-13 aastane? Mida see juurdlus puudutas. Sinu suhtumine Teleboriani on teadmiseks võetud. /M PS/ Sa tegid Wennerströmi-asjas ühe vea. Ma teadsin sellest juba jõulupühade ajal Sandhamnis, aga ei küsinud midagi, sest sa ise ei öelnud midagi. Ja ma ei kavatse sellest veast midagi rääkida, kuni sa ei ole nõus minuga tassi kohvi jooma.]

Sasha vaatas kirjutatud pikalt, mõeldes asja üle kuni lõpuks kirjutas vastuse.

[Kunded võid ära unustada. Huvi pakub Zala. Ja üks blond hiiglane. Aga politseijuurdlus on sellepärast huvitav, et keegi paistab tahtvat seda varjata. See ei saa olla juhus.]

Sasha sulges oma PowerBooki ning läks oma tuppa. Ta vahetas praegused riided mustade teksade, musta T-särgi, musta avatud lühikese kapuutsiga jope ja mustade kinnaste vastu. Ta otsis välja oma seljakoti, pakkis selle vajaminevate asjadega ning lahkus oma korterist, seda hoolikalt lukustades.
Sasha kõndis pea maas, kapuuts peas mööda tänavaid kuni jõudis ühe kortermajani. Ta tegi kõigepealt väikese tiiru trepikojas ja käis kaks ringi ümber lähimate majade. Need olid madalad kortermajad, kus seinad ilmselt päris hästi läbi kostsid ja mis tema plaanidega seega hästi kokku ei sobinud. Ajakirjanik Per-Ake Sandström elas nurgapealses korteri kolmandal, kõige kõrgemal korrusel. Sealt läks trepp edasi üles pööninguukseni. See sobis.
Probleemiks oli muidugi see, et kõik korteri aknad olid pimedad, järelikult polnud omanikku kodus.
Ta jalutas mõni kvartal edasi pitsabaari, tellis Hawaii pitsa ja istus ruumi nurka õhtulehti lugema.
Trevor sisenes samasse pizzabaari ning tellis pitsa ja kohvi ning vaatas ringi. Ta pilk maandus pimedas nurgas Sashal.
"Tänan" ütle spoiss makstes ning võttis asjad, kõndides tüdruku lauani.
"Tere. Võib liituda?"
Sasha pea jõnksatas püsti ja ta vaatas Trevorit pilk ettevaatlik ja kahtlustav ja tige. Viimaks tüdruk noogutas aeglaselt, tigedus hääbus, aga ettevaatlikkus ja kahtlus säilisid.
Trevor muigas
"Rahu. Mul pole plaaniski sind politseile üles anda ega midagi" ütles ta istuma vajudes
Sasha üks kulm kerkis mm võrra.
''Miks mitte?'' küsis ta. Kahtlus ei kadunud siiski.
"Well.. Esiteks ma olen ise maffiast, ning üldjuhul ma inimesi politseisse ei anna. Ainult siis kui ma tean raudkindlalt et nad on süüdlased" ütles Trevor kohvist lonksu võttes. "Mida ma ei usu et sa oled. Ma mõtlen.. Okei tegid mis sa tegid, sel oli tagamõte, ma olen üsna kindel. Ja pealegi kui ma kutsuks politsei siia, peaksin ma ise ka põgenema. Milleks mul pole erilist tuju"
''Teie peret ei tundu politsei väga häirivat muidu,'' ütles Sasha, pilk Trevorilt lahkumata.
"Üldiselt ei häirigi. Kuid vahepeal, kui neil avanevad head võimalused, teevad nad kõik et meid trellidetaha saada" ütles Trevor õlgu kehitades, süües
Sasha mõtles hetke kuni noogutas. Poiss tundus piisavalt ohutu, selle järgi mida ta oli välja uurinud polnud need inimesed ka üdini halvad. Ometigi ei usaldanud Sasha teda.
"Muide kui sul abi vaja läheb, võid teada anda. Advokaati või nii" ütles Trevor, võttes heliseva telefoni ning luges sõnumi läbi ja pani telefoni lauale ning võttis viimase lonksu kohvist.
Ta võtis taskust visiitkaardi, millel olid vaid number ja poisi nimi ning pani selle lauale. Tõustestegi ta Sashale silma ja lahkus,
Sasha vaatas Trevorile järgi kuni too oli silmist kadunud, siis võttis ta visiitkaardi.
Blomkvist ja Plague on veel arusaadavad. Aga täiesti võõras maffiast? Ajuvaba. mõtles tüdruk, üllatunult.
Ta lõpetas aga söömise ja tõusis väljudes ja kõndis mööda tänavat edasi. Sjalehekioskist ostis ta caffe latte ja läks maja juurde tagasi. Korteri aknad olid endiselt pimedad. Ta läks trepikotta ja istus pööningutrepile, kust sai silmad pidada Per-Ake Sandströmi korteriust ja sellest allapoole viivat treppi.
Ta jõi kohvi ja ootas.
Per-Ake Sandström tuli trepist kergelt tuikudes üles ja kõndis oma korteriukseni. Sasha tõusis, ning kui mees keeras võtit lukuaugus, läks ta kiirelt, kuid peaaegu hääletult mehele ligi ning surus elektripüstoli mehe ristluudesse.

Sandström ei teadnud, kui kaua ta teadvuseta oli olnud, kuid kui ta toibuma hakkas, lamas ta oma elutoas põrandal. Terve keha valutas ja ta ei saanud ennast liigutada. Võttis natuke aega, enne kui ta taipas, et tema käed olid arvatavasti elektriteibiga selja peale seotud, ka lajad olid kinni. Üle suu oli tõmmatud lai teibiriba. Tuled põlesid ja ribakardinad olid alla lastud. Ta ei suutnud juhtunust aru saada.
Ta registreeris hääli, mis paistsid tulevat kabinetist. Ta lamas vaikselt ja kuulas ning kuulis, kuidas sahtel avati ja suleti. Röövimine? Ta kuulis paberikahinat ja seda, kuidas keegi tema sahtlites soris.
Täiesti ootamatult pandi talle kaela tugevast puuvillasest nöörist silmus. See tõmbus mehe kaela ümber koomale. Paanikast pidi ta peaaegu püksi tegema. Ta vaatas üles ja nägi, et nöör jookseb üle ploki laekonksuni, mille otsas tavaliselt rippus elutoalamp. Siis kõndis vaenlane ümber tema ja ilmus vaatevälja. Kõige esimesena nägi ta väikesi musti saapaid.
Ta ei teadnud, mida ta oodanud oli, kuid pilku tõstes ei saanud šokk enam suurem olla. Algul ei tundnud ta ära hullu psühhopaati, kelle passipilt oli mitu päeva kõikide ajaleheputkade seintele kleebitud. Tal olid lühikesed mustad juuksed ja ta ei sarnanenud lehtedes ilmunud pildiga. Ta oli üleni mustas.
Aga kõige hirmutavam oli tema nägi. Ta oli värvitud: must huulepulk, silmalainer ning vulgaarne ja võikalt silmatorkav rohekasmust lauvärv. Ülejäänud nägu oli valgeks mingitud. Üle näo, alates lauba vasakult poolt, üle nina ja lõua parema küljeni oli värvitud lai punane triip.
See oli groteskne mask. Naise välimus oli täiesti hullumeelne.
Mehe aju keeldus nähtut uskumast. See tundus ebareaalne.
Aleksandra Volkova haaras nööriotsast kinni ja tõmbas. Mees tundis, kuidas nöör kaela soonis ja mõne sekundi vältel ei saanud ta hingata. Siis üritas ta kuidagi jalgu alla saada. Pliki ja tali abil polnud tüdrukul minngit vaeva mees jalule tõsta. Kui mees püsti seisis, jättis ta tõmbamise järele ja kinnitas nööri radiaatoritoru külge. Ta kinnitas nööri seasõraga.
Siis jättis ta mehe üksi ja kadus tema vaateväljast. Ta oli ära kauem kui viisteist minutit. Kui ta tagasi tuli, tõmbas ta ühe tooli lähemale ja istus mehe ette. Mees püüdis tema värvitud näkku mitte vaadata, kuid see ei õnnestunud. Tüdruk pani lauale püstoli. Tema püstol. Ta oli selle kapist kingakarbist üles leidnud. Colt 1911 Government. Väike illegaalne relv, mis oli tal juba aastaid olnud ja mille ta naljapärast ära ostis, kui üks tuttav seda müüa tahtis, kuid ta polnud seda iialgi isegi proovi mõttes katsetanud. Mehe silme all avas tüdruk magasini ja pani kuuli sisse. Per-Ake Sandström pidi ära minestama. Ta sundis end tüdrukule otsa vaatama.
''Ma ei saa aru, miks mehed peavad alati oma perverssused dokumenteerima,'' ütles tüdruk.
Tal oli pehme, kuid jääkülm hääl. Ta kõneles vaikselt, aga selgelt. Ta tõstis mehe silme ette pildi, mille ta oli äsja arvutis välja printinud.
''Ma oletan, et see on Eesti tüdruk Ines Hammujärvi, 17-aastane ja pärit Narva lähedalt Riepalu külast. Oli sul temaga lõbus?''
Küsimus oli retooriline. Sandström ei saanud vastata. Tema suu oli endiselt kinniteibitud ja aju võimetu vastust formuleerima. Pildil oli...issand jumal, miks ma ometi need pildid alles hoidsin?
''Sa tead, kes ma olen? Nooguta.''
Sandström noogutas.
''Sa oled sadistlik siga, lurjus ja vägistaja.''
Mees ei liigutanud.
''Nooguta.''
Mees noogutas. Tal olid äkki pisarad silmis.
''Teeme omale reeglid selgeks,'' ütles Aleksandra Volkova. ''Minu seisukoht on, et sind tuleks viivitamatult hukata. Kas sa tänase öö üle elad, on mulle täiesti ükskõik. Kas saad aru?''
Mees noogutas.
''Praeguseks hetkeks on sul kindlasti teada, et ma olen hullumeelne, kellele meeldib inimesi tappa. Eriti mehi.''
Ta osutas viimaste päevade õhtulehtedele, mis mees oli elutoa lauale korjanud.
''Ma võtan su suu pealt teibi ära. Kui sa karjud või häält tõstad, annan ma sulle sellega suraka.''
Ta tõstis elektripüstoli.
''See kuri riistapuu tulistab 75 000 volti. Järgmine kord umbes 60 000 volti, sest ma olen seda korra juba kasutanud ja vahepeal pole seda laetud. Saad aru?''
Mehe ilme oli kahevahel.
''See tähendab, et sinu lihased ei tööta enam. Sa said seda tunda ukse juures, kui koju taarusid.''
Ta naeratas mehele.
''See tähendab, et su jalad ei kanna sind enam ja sa pood ise ennast üles. Ja kui ma olen sulle suraka andnud, siis tõusen ma lihtsalt püsti ja lähen minema.
Mees noogutas. Issand jumal, see on ju kuradi hull mõrtsukas. Ta ei saanud sinna midagi parata, et pisarad ootamatult üle põskede jooksma hakkasid. Ta luristas ninaga.
Tüdruk tõusis püsti ja tõmbas teibi ära. Tema groteskne nägu oli mehe omast ainult mõne sentimeetri kaugusel.
''Vaiki,'' ütles ta. ''Ära ütle mitte ühtegi sõna. Kui sa ilma loata, saad suraka.''
Ta ootas kuni mees nuuksumise lõpetas ja talle otsa vaatas.
''Sul on tänase öö üleelamiseks ainult üks võimalus,'' ütles ta. ''Üks võimalus, mitte kaks. Ma esitan sulle rea küsimusi. Kui sa neile vastad, siis ma jätan su ellu. Nooguta, kui aru said.''
Mees noogutas.
''Kui sa keeldud mõnele küsimusele vastamast, siis annan sulle suraka. Kas saad aru­?''
Mees noogutas.
''Kui sa valetad või keerutama hakkad, siis saad suraka.''
Mees noogutas.
''Ma ei hakka sinuga kauplema. Ma ei anna sulle teist võimalust. Sa kas vastad otsekohe minu küsimustele või sured. Kui sa vastad rahuldavalt, siis jääd ellu. Nii lihtne see ongi.
Mees noogutas. Ta uskus seda. Tal polnud valikut.
''Palun,'' ütles ta. ''Ma ei taha surra...''
Tüdruk vaatas teda tõsiselt.
''See on sinu enda otsustada, kas elad või sured. Aga sa rikkusid just esimest reeglit - ilma minu loata ei tohi sa rääkida.''
Mees pigistas huuled kokku. Issand jumal, ta on ju täitsa hull.
Aleksandra süütas sigareti ja toetus mehe ees istudes mugavalt tooli seljatoele. Ta tõstis parema jala üle vasaku ja kinnitas oma pilgu mehele. Sandström polnud kunagi varem nii intensiivset pilku näinud. Noore naise hääl oli kõneldes endiselt vaikne.
''Jaanuaris 2161 külastasid sa esimest korda Ines Hammujärvit tema korteris Norsborgis. Ta oli siis äsja 16-aastaseks saanud. Miks sa teda külastasid.
Sandström ei teadnud, mida vastata. Ta ei suutnud isegi seletada, kuidas see asi algas ja miks ta... Tüdruk tõstis elektripüstoli.
''Ma... Ma ei tea. Ma tahtsin teda. Ta oli nii ilus.''
''Ilus?''
''Jah. Ta oli ilus.''
''Ja sul oli omameelest õigus ta voodi külge kinni siduda ja teda keppida.''
''Ta oli sellega nõus. Ausõna. Ta oli sellega nõus.''
''Sa maksid talle?''
Sandström hammustas keelde.
''Ei.''
''Miks mitte? Ta oli hoor. Hooradele makstakse tavaliselt raha.''
''Ta oli...Ta oli kingitus.''
''Kingitus?'' küsis Sasha. Tema häälde oli äkki tekkinud ohtlik toon.
''Teda pakuti mulle vastuteenena ühe asja eest, mis ma ühele teisele inimesele tegin.''
''Per-Ake,'' ütles Sasha arukal toonil. ''Ega sa ei ürita minu küsimustele vastamisest kõrvale hiilida?''
''Ma vannun. Ma vastan kõigele, mis sa küsid. Ma ei valeta.''
''Hästi. Mis teene ja kellele?''
''Ma tõin Itaaliasse anaboolseid steroide. Tegemist oli reportaažireisiga Eestisse, ma sõitsin koos mõne tuttavaga sinna ja tõin tabletid oma autos siia. Mehe nimi, kellega ma koos sõitsin, oli Harry Ranta. Kuigi tema autos ei olnud.''
''Kuidas sa Harry Rantaga tuttavaks said?''
''Ma olen teda aastaid tundnud. Alates 2140-ndatest. Ta oli lihtsalt sõber. ME käisime vanasti koos kõrtsides.''
''Ja Harry Ranta pakkus sulle Ines Hammujärvit...kingituseks?''
''Jah...Ei, vabandust, see oli hiljem, siin, Roomas. See oli tema vend Atho Ranta.''
''Sa tahad öelda, et Atho Ranta lihtsalt koputas sinu ukse taga ja küsis, kas sa tahad Norsborgi sõita ja Inest keppida?''
''Ei...Ma olin...Me olime peol...Kurat, ma ei mäleta, kus me olime...''
Ta hakkas äkki kontrollimatult värisema ja tundis, kuidas põlved nõrgaks lähevad ning ta pidi end püsti püsimiseks kokku võtma.
''Vasta rahulikult ja mõistlikult,'' ütles Sasha. ''Ma ei hakka sind selle eest pooma, et sa mõtete koondamiseks aega vajad. Aga niipea kui ma vähegi tunnen, et sa keerutama hakkad, siis...Pauhhh!''
Ta tõstis kulme ja nägi äkitselt ingellik välja. Nii ingellik, kui see groteskse maski taga võimalik oli.
Sandström noogutas. Ta neelatas. Tal oli janu ja suu kuivas ning tundis, kuidas nöör kaela ümber soonis.
''Pole mingit tähtsust, kus sa lakkusid. Kuidas see juhtus, et Atho Ranta sulle Inest pakkus?''
''Me rääkisime...me...ma ütlesin, et ma tahan...'' Ta hakkas nutma.
''Sa ütlesid, et tahad mõnda tema hoora.''
Mees noogutas.
''Ma olin täis. Ta ütles, et tüdrukut peab...peab...''
''Peab mida?''
''Atho ütles, et teda peab karistama. Ta tekitas tülinat. Ta ei teinud seda, mida Atho tahtis.''
''Ja mida ta tahtis, et tüdruk teeks?''
''Et tüdruk talle libuna raha teeniks. Ta pakkus mulle, et...Ma olin täis ja ei teadnud, mida ma teen. Ma ei mõelnud...Vabandust.''
Ta nohises.
''Minu käest pole sul vaja andeks paluda. Nii et sa pakkusid ennast Athole appi Inest karistama ja te sõitsite tema juurde koju.''
''See ei olnud nii.''
''Siis räägi mulle, kuidas see oli. Miks sa Athoga Inese juurde koju läksid?''
Ta hoidis elektripüstolit ühe põlve peal tasakaalus. Mees hakkas uuesti vappuma.
''Ma sõitsin Inese juurde koju sellepärast, et ma tahtsin teda. Ta oli kohal ja ta oli müügiks. Ines elas Harry Ranta ühe sõbranna juures. Tema nime ma ei mäleta. Atho sidus Inese voodi külge ja mina...Ma seksisin temaga. Atho vaatas pealt.''
''Ei...sa ei seksinud temaga. Sa vägistasid teda.
Mees ei vastanud.
''Või kuidas?''
Ta noogutas.
''Mis Ines ütles?''
''Ta ei öelnud midagi.''
''Kas ta protesteeris?''
Mees raputas pead.
''Ta arvas niisiis, et on tore, kui 50-aastane närakas ta kinni seob ja teda kepib.''
''Ta oli täis. Tal oli ükskõik.''
Sasha ohkas väsinult.
''Okei. Siis sa jätkasid oma külaskäike.''
''Tal oli nii...Ta tahtis mind.''
''Loll jutt.''
Ta vaatas ahastavalt Sasha poole. Seejärel ta noogutas.
''Ma...ma vägistasin teda. Henry ja Atho andsid selleks loa. Nad tahtsid, et ta saaks...et ta saaks koolitust.''
''Kas sa maksid neile?''
Mees noogutas.
''Kui palju?''
''See oli sõbrahind. Ma aitasin neid smugeldamisel.''
''Kui palju?''
''Kõik kokku umbes mõni sada.''
''Ühe pildi peal oli Ines siin, sinu korteris.
''Harry tõi ta autoga siia.''
Mees nohises uuesti.
''Nii et mõne tuhande eest said sa tüdruku, kellega sa võisid teha kõike, mis pähe tuli. Mitu korda sa teda vägistasid?''
''Ma ei tea...Mõned korrad.''
''Okei. Kes selle kamba juht on?''
''Nad tapavad mu, kui ma lobisen.''
''See ei puutu minusse. Praegusel hetkel olen mina sinu jaoks tunduvalt suurem probleem, kui Ranta vennad.''
Ta tõstis elektripüstoli.
''Atho. Tema on vanem. Harry on see, kes asju korraldav.''
''Kes selles kambas veel on?''
''Ma tunnen ainult Harryt ja Athot. Atho tüdruk on ka kambas. Ja üks kutt, kelle nimi on...Ma ei tea. Mingi Pelle. Ta on rootslane. Ma ei tea, kes ta on. Ta on narkomaan ja jooksupoiss.''
''Atho tüdruk?''
''Silvia. Tema on hoor.''
Sasha istus natuke aega vaikselt ja mõtles. Siis tõstis ta pilgu.
''Kes on Zala?''
Sandström kahvatas. Sama küsimus, millest Dag Svensson jauras. Ta oli nii kaua aega vait ja märkas, et hull tüdruk hakkab närviliseks muutuma.
''Ma ei tea.'' ütles ta. ''Ma ei tea, kes ta on.''
Lisbeth Salanderi ilme tõmbus pilviseks.
''Sa oled siiamaani korralikult käitunud. Ära lase oma võimalust käest,'' sõnas ta.
''Ausõna, ma vannun. Ma ei tea, kes ta on. Ajakirjanik, kelle sa maha lasid...''
''Ta vakatas, taibates äkki, et tüdruku tapaorgia jututeemaks võtmine polnud ehk hea mõte.
''Jah?''
''Tema küsis sama asja. Ma ei tea. Kui ma teaksin, siis ma räägiksin. Vannun seda. See on keegi, keda Atho tunneb.''
''Sa oled temaga rääkinud.''
''Üks minut telefonis. Ma rääkisin kellegagi, kes ütles, et tema nimi on Zala. Õigemini tema rääkis minuga.
''Miks?''
Sandström pilgutas silmi. Higipiisad tilkusid silma ja ta tundis, kuidas tatirida mööda lõuga alla jooksis.
''Ma...Nad tahtsid, et ma neile veel ühe teene teeksin.''
''Kogu lugu hakkab ärritavalt aeglaseks muutuma,'' hoiatas Sasha.
''Nad tahtsid, et ma teeksin veel ühe reisi Tallinnasse ja tooksin sealt ära ühe auto. Amfetamiin oli juba autosse pakitud. Ma ei tahtnud.''
''Miks sa ei tahtnud?''
''Asi läks liiale. Nad olid tõelised gangsterid. Ma tahtsin välja astuda. Mul oli oma töö.''
''Sa mõtled seda, et sa olid ainult vabal ajal gaangster.''
''Tegelikult ma ei ole sellinne.''
''No muidugi.''
Tüdruku hääles oli selline põlgus, et Sandström pani silmad kinni.
''Lase edasi. Kuidas Zala mängu tuli?''
''See oli õudusunenägu.''
Ta jäi vait ja pisarad hakkasid äkki uuesti voolama. Ta hammustas nii kõvasti huulde, et sealt hakkas verd immitsema.
''Aeglane,'' ütles Sasha jahedalt.
''Atho käis mulle mitu korda peale. Harry hoiatas mind ja ütles, et Atho hakkab vihaseks saama ja ta ei tea, mis edasi saab. Lõpuks ma nõustusin Athoga kokku saama. See oli eelmise aasta augustis. Ma sõitsin Harryga Norsborgi...''
Ta suu liikus endiselt, kuid sõnad hääbusid. Sasha silmad tõmbusid pilukile. Mees sai hääle tagasi.
''Atho oli nagu hullumeelne. Ta on jõhker tüüp. Sa ei kujuta ettegi, kui jõhker. Ta ütles, et mul on juba liiga hilja kogu loost välja pääseda ja kui ma ei tee nii nagu ta ütleb, siis ma ellu ei jää. Mulle lubati näitlik õppetund anda.''
''Jah?''
''Nad sundisid mind endaga koos autosse. Sõitsime Södertälje suunas. Atho käskus mul koti maha panna. Ta tõmbas selle mulle üle silmade. Mul oli surmahirm.''
''Sa sõitsid niisiis, kott pähe tõmmatud. Mis edasi sai?''
''Auto jäi seisma. Ma ei teadnud, kus ma olen.''
''Kus nad sulle koti pähe panid?''
''Natuke maad, enne Södertäljet.''
''Ja kui kaua aega läks, enne kui te kohale jõudsite?''
''Võib-olla...võib-olla poole tunni ringis. Nad ajasid mu autost välja. Seal oli mingisugune laohoone.''
''Mis edasi juhtus?''
''Harry ja Atho viisid mu sisse. Tuled põlesid. Esimene, mida ma nägin, oli põrandal lamav õnnetu kogu. Ta oli kinni seotud ja armetult läbi pekstud.''
''Kes see oli?''
''Kenneth Gustafsson. Aga seda sain ma alles hiljem teada. Nad ei öelnud tema nime.''
''Mis siis juhtus?''
''Seal oli üks mees. Kõige suurem mees, keda ma kunagi näinud olen. Hiigelsuur. Ainult musklid.''
''Kuidas ta välja nägi?''
''Blond. Ta nägi välja nagu saatan ise.''
''Nimi?''
''Ta ei öelnud oma nime.''
''Okei. Blond hiiglane. Kes seal veel olid?''
''Veel üks mees. Räsitud välimusega. Blond. Hobusesabaga.''
Magge Lundin.
''Veel kedagi?''
''Ainult mina, Harry ja Atho.''
''Räägi edasi.''
''Blond...see hiiglane, tähendab, andis mulle tooli. Ta ei öelnud mulle ühtegi sõna. Ainult Atho rääkis. Ta ütles, et põrandal olev kutt oli kitse pannud. Ta tahtis, et ma näeksin, mis niisugustega tehakse.''
Sandström nuttis pidurdamatult.
''Aeglaselt edeneb,'' ütles Sasha uuesti.
''Blond tõstis kuti põrandalt üles ja pani ta minu ette tooli peale istuma. Me olime teineteisest meetri kaugusel. Ma vaatasin talle silma. Hiiglane seisis kuti selja taha ja pani talle käed kaela ümber...Ta...Ta...''
''Kägistas ta ära?'' küsis Sasha abivalmilt.
''Ja...Ei...Ta pigistas ta surnuks. Ma usun, et ta purustas paljaste kätega tema kaelaluu. Ma kuulsin, kuidas kael raksatas ja ta suri mu silme all.''
Sandström vaarus nööri otsas. Pisarad voolasid ohjeldamatult. Ta polnud seda kõike kunagi varem kellelegi rääkinud. Sasha andis talle enda kogumiseks minuti aega.
''Ja siis?''
''Teine mees - see hobusesabaga - tõmbas mootorsae käima ning saagis pea ja käed küljest ära. Kui ta sellega valmis oli, tuli hiiglane minu juurde. Ta pani oma käed mu kaela ümber. Ma üritasin neid lahti tõmmata. Üritasin kogu jõuga, aga ma ei suutnud ta käsi millimeetritki oma kaelast eemale saada. Aga ta ei kägistanud mind...Ta hoidis lihtsalt käsi tükk aega mu kaela ümber. Ja selle aja jooksul võttis Atho oma mobiili ja helistas. Ta rääkis vene keelt. siis ütles ta äkki, et Zala tahab minuga rääkida ja pani telefoni mu kõrva juurde.''
Mis Zala ütles?''
''Ta ütles ainult, et ta ootab, et ma osutan selle teene, mida Atho minult palus. Ta küsis, kas ma ikka veel tahan alt hüpata. Ma lubasin Tallinnasse sõita ja amfetamiiniauto ära tuua. Mida muud ma sain teha?''
Sasha istus tükk aega vaikides. Ta silmitses mõtlikult nööri otsas nina luristavat ajakirjanikku ja paistis millegi üle järele mõtlevat.
''Kirjelda tema häält.''
''See...ma ei tea. See oli täitsa normaalne.''
''Madal hääl, peenike hääl?''
''Madal. Tavaline. Kare.''
''Mis keeles te rääkisite?''
''Inglise.''
''Aktsendiga?''
''Jah...Võib-olla natuke. Aga ta rääkis head inglise keelt. Athoga rääkis ta vene keelt.''
''Oskad sa vene keelt?''
''Natuke. Mitte vabalt. Ainult natuke.
''Mis Atho talle ütles?''
''Ainult seda, et demonstratsioon on läbi. Muud mitte midagi.''
''Oled sa sellest veel kellelegi rääkinud?''
''Ei.''
''Dag Svenssonile?''
''Ei...Ei.''
''Dag Svensson käis sinu juures.''
Sandström noogutas.
''Ma ei kuule.''
''Jah.''
''Miks?''
''Ta teadis, et ma olin käinud...hoorade juures.''
''Mida ta küsis?''
''Ta tahtis teada...''
''Jah?''
''Zala kohta. Ta küsis Zala kohta. See oli teisel korral.''
''Teisel korral?''
''Ta otsis mind üles kaks nädalat enne seda, kui ta suri. See oli esimene kohtumine. Siis tuli ta teist korda kaks päeva enne, kui sa...tema...''
''Enne kui ma ta maha lasin?''
''Just nimelt.''
''Ja siis küsis ta Zala kohta.''
''Jah.''
''Mida sa talle rääkisid?''
''Mitte midagi. Ma ei saanud midagi rääkida. Ma tunnistasin, et olin Zalaga telefonis rääkinud. See oli kõik. Ma ei öelnud midagi blondi hiiglase kohta ega sellest, mis nad Gustafssoniga tegid.''
''Okei. Mida Dag Svensson täpselt küsis?''
''Ma...Ta tahtis ianult Zala kohta teada. See oli kõik.''
''Ja sa ei rääkinud midagi?''
''Mitte midagi olulist. Ma ei teagi ju midagi.''
Sasha vaikis natuke aega. Ta jätab midagi ütlemata. Ta hammustas mõtlikult alahuulde. Loomulikult.
''Kellele sa Dag Svenssoni käigust rääkisid?''
Sandström kahvatas.
Sasha lehvitas elektripüstoliga.
''Ma helistasin Harry Rantale.''
''Millal?''
Mees neelatas.
''Samal õhtul, kui Dag Svensson esimest korda siin käis.''
Ta jätkas mehe küsitlemist veel pool tundi, kuid nentis ajapikku, et mees ainult kordas juba räägitut ning lisas mõne üksiku detaili. Lõpuks tõusis ta püsti ja pani käe nööri peale.
''Sa oled arvatavasti kõige arem kaabakas, keda ma üldse näinud olen,'' ütles Sasha. ''See mida sa Inesele tegid, väärib surmanuhtlust. Aga ma lubasin sind ellu jätta, kui sa mu küsimustele vastad. Ma pean alati oma lubadustest kinni.''
Ta kummardus ja tegi sõlme lahti. Sandström varises nagu õnnetusehunnik põrandale. Ta tundis peaaegu eufoorilist kergendust. Põrandal lamades nägi ta, kuidas tüdruk tõstis tabureti diivanilauale, ronis üles ja võttis ploki maha. Siis korjas ta nööri kokku ja pani selle seljakotti. Ta kadus vannituppa ja jäi kümneks minutiks ära. Mees kuulis, kuidas vesi jooksis. Kui tüdruk tagasi tuli, oli ta oma näo meigist puhtaks pesnud.
Tema värskelt küüritud nägu tundus olevat alasti.
''Sa pead ennast ise lahti päästma.''
Ta laskis kööginoa põrandale kukkuda.
Mees kuulis, kuidas ta esikus tükk aega krabistas. Tundus, et ta vahetas riideid. Siis kuulis ta, kuidas välisuks avanes ja sulgus. Tüdruk oli lahkunud, ja võtnud kaasa tema Colt 1911 Governmenti.

Irene Nesser astus Södra jaamas Södertälje poole mineva elektrirongi peale. Tal oli seljas poolpikk must nahkjope ja korralik punane kootud sviiter ning jalas tumedad püksid. Peas olid laubale lükatud prillid. Södertäljes jalutas ta Strängnässi mineva bussi peale ja ostis pileti Stallarholmenile. Enne kella ühteteist astus ta Stallarholmenist tükk maad lõuna pool bussist maha. Bussipeatuse lähedal ei paistnud ühtegi hoonet. Ta kujutas mõttes ette piirkonna kaarti. Mõni kilomeeter kirde poole jäi Mälari järv ning maastik oli täis nii suvilaid kui ka üksikuid aasta ringi asustatud maju. Advokaat Nils Bjurmani kinnistu paiknes bussipeatusest peaaegu kolme kilomeetri kaugusel suvilate piirkonnas. Ta võttis pudelits lonksu vett ja hakkas kõndima. Umbes nelikümmend viis minutit hiljem oli ta kohal.
Alustuseks tegi ta ümbruskonnas väikese tiiru ja uuris naabreid. Paremal, umbes saja viiekümne meetri kaugusel oli naabersuvila. Seal polnud kedagi kodus. Vasakul pool oli järsak. Ta möödus kahest suvilast ja jõudis siis väikese külakeseni, kus elumärki andsid avatud aken ja kusagil mängiv raadio. Aga see oli Bjurmani suvilast kolmesaja meetri kaugusel. Niisiis võis ta suhteliselt segamatult töötada.
Tal olid kaasas advokaadi korterist võetud võtmed ja välisukse avamine ei tekitanud mingeid probleeme. Esimese tööna kruvis ta lahti maja tagaküljel oleva aknaluugi, mis esitrepile ilmuva ebameeldivuse puhul annaks talle taganemistee. Ebameeldivuse all pidas ta silmas mõnd politseinikku, kes äkki suvila juurde võiks ilmuda.
Bjurmani suvila oli vanem, üsna väike ehitis, mis koosnes elutoast, magamiskambrist ja väikesest, veega varustatud köögist. Kuivkemps asus õue peal. Kahekümne minuti jooksul vaatas ta läbi kapid ja kummutid. Sashat või Zalat puudutavatest paberitest polnud seal ribakestki.
Lõpuks läks ta õue ja vaatas üle ka kempsu ja puukuuri. Seal polnud midagi väärtuslikku ega ka mingeid dokumente. Reis oli niisiis tühja läinud.
Ta istus trepile, jõi vett ja sõi ühe õuna.
Kui ta aknaluuki sulgema läks, jäi ta esikusse seisma ja vaatas meetrikõrgust alumiiniumredelit. Ta läks uuesti tuppa ja uuris laudadega üle löödud lage. Pööninguluuk kahe aampalgi vahel oli peaaegu nähtamatu. Ta tõi redeli, lükkas luugi lahti ja leidis viis A4-formaadis kausta.
Sasha oli Bjurmani pliidi peal omale kohvi keetnud, veel ühe õuna söönud ja veetis kaks tundi, lugedes leht-lehelt läbi kõik, mis Bjurman oli tema kohta kirjutanud. See oli muljetavaldav. Mees oli andmete kogumise ja info süstematiseerimisega uskumatult palju vaeva näinud, see oli nagu kirglik hobi. Ta oli leidnud Sasha kohta materjale, mille olemasolust tüdrukul endal aimugi polnud.
Ta luges Holger Palmgreni märkmeid segaste tunnetega. Need olid kahes mustas kaustikus. Ta oli alustanud päevikut, kui tüdruk oli 15 ja ära jooksnud oma teiste kasuvanemate juurest - vanemm paar Sigtunas, mees sotsioloog ja naine lastekirjanik. Sasha oli nende juures olnud kaksteist päeva ja aru saanud, et need olid uskumatult uhked oma sotsiaalse panuse üle ning temalt oodati sellise halastuse eest sügavat tänulikkust. Sashal sai kõrini, kui tema ajutine kasuema valjul häälel kiitis ennast ühe naabrinaise ees, kuulutades, kui oluline see on, et keegi võtaks ilmsete probleemidega noored enda hoole alla. Ma pole mingi kuradi sotsiaalprojekt, tahtis ta karjuda iga kord, kui kasuema teda oma tuttavatele näitas. Kaheteistkümnendal päeval varastas ta majapidamisest 10 eurot, sõitis bussiga väikelinna lähedal ja sealt elektrirongiga edasi Rooma rongijaama. Politsei leidis ta üles kuus nädalat hiljem, kui ta Haninges ühe 67-aastase onkli juures elas.
Onkel oli olnud täitsa normaalne. Ta pakkus tüdrukule peavarju ja sööki. Vastutasuks ei pidanud ta midagi erilist tegema. Mees tahtis teda salaja piiluda, kui ta alasti oli. Ta ei puudutanud tüdrukut kunagi. Ta teadis, et tegelikult tuleks onkklit pidada pedofiiliks, aga ta ei tunnetanud tema poolt kunagi mingit ohtu. Tema meelest oli mees endassetõmbunud ja sotsiaalse hälbega inimene. Tagantjärele tundis ta mehele mõeldes isegi omamoodi imelikku sugulust. Nad mõlemad olid ühiskonnast väljaspool seisvad, väga üksikud hinged.
Lõpuks oli üks naaber tüdrukut märganud ja politseisse helistanud helistanud. Keegi sotsiaalametnik oli näinud suurt vaeva, veenmaks teda mehe vastu seksuaalse ärakasutamise süüdistust esitama. Sasha keeldus kangekaelselt tunnistamast, et nende vahel oleks midagi kohatut juhtunud, ja igal juhul oli ta 15 aastat vana ja seega mitte enam lapseealine. Fuck you. Siis oli Holger Palmgren sekkunud ja ta politseist allkirja vastu välja toonud. Palmgren oli hakanud päevikut pidama, mis tüdruku meelest oli ühtlasi ka katse jõuda selgusele omaenda kahtlustes. Esimesed laused olid kirja pandud detsembris 2158.

S. paistab aina rohkem olevat kõige võimatum jõmpsikas, kellega mul kunagi tegemist on olnud. Küsimus on selles, kas ma teen õigesti, kui olen vastu tema St Stefanisse tagasisaatmisele. Tal on kolme kuu jooksul olnud juba kaks kasuperet ja ilmselgelt on ärajooksmised ohtlikud eelkõige talle endale. Ma pean varsti otsustama, kas ma loobun sellest ülesandest ja nõuan, et tema eest hakkaksid hoolt kandma erialainimesed. Ma ei tea, mis on õige ja mis vale. Täna oli mul temaga tõsine jutuajamine.

Sasha mäletas iga sõna sellest tõsisest jutuajamisest. See oli üks päev enne jõululaupäeva. Holger Palmgren viis ta enda juurde koju ja majutas oma külalistetuppa. Ta tegi õhtusöögiks spagette hakklihakastmega, seejärel saatis tüdruku elutuppa sohvale ja istus ise tema vastu tugitooli. Tal oli viivuks peast läbi käinud mõte, kas Palmgren tahab teda alasti näha. Mees aga hoopis rääkis temaga nagu täiskasvanuga.
See oli kahe tunni pikkuseks veninud monoloog. Tüdruku vastused olid minimaalsed. Mees seletas talle elu tõsiasju - nimelt oli tal nüüd valida St Stefanisse tagasiviimise ja kasuperes elamise vahel. Ta lubas üritada leida mingil määral aktsepteeritava kasupere ja nõudis, et tüdruk tema valikuga lepiks. Ta oli otsustanud, et tüdruk veedab jõulupühad tema juures ja kasutab seda aega oma tuleviku üle järelemõtlemiseks. Valik oli täiesti tema teha, kuid hiljemalt jõulu teisel pühal tahtis mees temalt selgesõnalist otsust ja lubadust. Ta pidi lubama, et probleemide tekkimisel pöördub ta ärajooksmise asemel Palmgreni poole. Seejärel saatis ta tüdruku voodisse ja - nagu nüüd ilmnes - kirjutas Sasha kohta peetavasse eraviisilisse päevikusse esimese sissekande.
Ähvardus - võimalus, et ta viiakse veel enne uut aastat St Stefanisse tagasi - hirmutas tüdrukut rohkem, kui Holger Palmgren aimatagi oskas. Ta veetis õnnetud jõulupühad, jälgides kahtlustavalt Palmgreni iga liigutust. Teisel pühal polnud mees teda ikka veel käperdama hakanud ega näidanud üles ka mingeid märke huvist teda paljana piiluda. Vastupidi, mees oli kohutavalt ärritunud, kui ta provotseerivalt jalutas ihualasti külalistetoast vannituppa. Mees lõi vannitoa ukse hirmsa pauguga kinni. Pikkamööda andis ta lubadused, mida mees nõudis. Ta oli oma sõna pidanud. Nojah, enam-vähem. Oma päevikus kommenteeris Palmgren metoodiliselt nende iga kohtumist. Vahel oli seda kolm rida, vahel täitis ta oma mõtisklustega mitu lehekülge. Aeg-ajalt hämmastasid need Sashat. Palmgren oli mõistnud palju enamat, kui ta oli osanud aimata, ja vahel kommenteeris mees väikesi pisiasju, kuidas tüdruk teda tüssata püüdis ja kuidas ta selle läbi nägi.
Siis avas ta 2156. aasta politseijuurdluse materjalid.
Äkitselt läksid kõik pusletükid paika. Tal oli tunne, nagu oleks maa jalge all kõikuma löönud.
Ta luges kohtumeditsiinilist aruannet, mille oli koostanud keegi dr Jesper H. Löderman ja kus üheks allikaks, kellele viidati, oli keegi dr Peter Teleborian. Löderman oli olnud prokuröri trumpäss, kui Sashat üritati 18-aastaseks saamisel kinnisesse asutusse suunata.
Siis leidis ta ümbriku Peter Teleboriani ja Gunnar Björcki kirjavahetusega. Kirjad olid aastast 2156, kohe pärast Kõige Halva toimumist.
Kirjavahetuses ei öeldud midagi otse välja, kuid äkitselt oleks nagu maa Sasha all avanenud. Seoste mõistmine võttis mõni minut aega. Gunnar Björck viitas ilmselt suusõnalisele jutuajamisele. Ta väljendusviis oli laitmatu, kuid ridade vahelt ütles Björck, et Aleksandra Volkova sulgemine terveks edaspidiseks eluks oleks lihtsalt suurepärane.

On oluline, et lapsel tekiks praegusest olukorrast teatud distants. Ma ei oska hinnata tema psüühilist seisukorda ega seda, millist ravi ta võiks vajada, aga mida kauem ta kinnises raviasutuses viibib, seda väiksem on risk, et ta kõnealuses küsimuses tahtmatult probleeme tekitab.

Kõnealuses küsimuses.
Sasha seedis seda väljendit natuke aega.
Peter Teleborian vastutas tema ravi eest St Stefani haiglas. See polnud juhus. Juba ainuüksi kirjade isiklikust toonist võis ta teha järelduse, et need kirjad polnud iialgi mõeldud kõrvalistele silmadele.
Peter Teleborian oli Gunnar Björcki tundnud.
Sasha hammustas alahuult ja mõtles. Ta polnud kunagi uurinud Teleboriani tausta, aga mees oli oma karjääri alustanud kohtumeditsiinis ning ka julgeolekupolitseil oli erinevate juurdluste tarvis vaja konsulteerida kohtuarsti või -psühhiaatriga. Ta taipas äkitselt, et kui ta asja uurima hakkaks, leiaks ta sealt seose. Mingil ajal karjääri algusaastatel oli Teleboriani ja Björcki teed ristunud. Kui Björckil oli vaja kedagi, kes suudaks Aleksandra Volkova maha matta, pöördus ta Teleboriani poole.
Nii see asi oligi käinud. See, mis varem oli paistnud juhusena, omandas äkki hoopis uue varjundi.
Ta istus tükk aega vaikselt ja vahtis otse enda ette. Süütuid pole olemas, on ainult vastutuse erinevad astmed. Ja kellelgi oli vastutus Aleksandra Volkova ees. Päris kindlasti pidi ta ette võtma külaskäigu Smadalaröle. Ta oletas, et kellelgi teisel selle justiitsmõrva osalisel pole tahtmist temaga kogu loost rääkida, ja parema puudumisel käis Gunnar Björck küll.
Ta ootas juba seda jutuajamist.
Sashal polnud vaja kõiki kaustu endaga kaasa võtta. Kuna ta oli need läbi lugenud, olid need kõik tema mälus olemas. Ta võttis kaasa Holger Palmgreni kaks päevikud, Björcki juurdlusmaterjalid aastast 2156, kohtumeditsiinilised paberid aastast 2161, kui ta teovõimetuks tunnistati, ning Peter Teleboriani ja Gunnar Björcki kirjavahetuse. Seljakott sai täis.
Ta pani ukse kinni, aga ei jõudnud seda veel lukku keerata, kui selja tagant hakkas kostma mootorratta mürinat. Ta vaatas ringi. Oli juba hilja ennast peitma hakata ja ta teadis, et kahe Harley-Davidsoni eest ära jooksmiseks polnud tal vähimatki šanssi. Ta läks äraootavalt trepist alla ja kohtus meestega keset õue.
Magge Lundin ei uskunud oma silmi, kui ta Bjurmani suvila õue peal Aleksandra Volkovat nägi. Ta oli kaarti uurinud ja blondi hiiglase käest üksikasjaliku sõidujuhise saanud. Instruktsioonide järgi pidi ta sõitma Stallarholmenile ja tulekahju süütama.
Ja seal ootas neid Aleksandra Volkova.
See oli preemia, mis paneb blondi hiiglase üllatusest õhku ahmima.
Nad sõitsid kõrvuti õuele ja parkisid rattad tüdrukust kahe meetri kaugusele. Kui mootorid seisma jäid, valitses metsas täielik vaikus. Magge Lundin ei teadnud õieti, mida ta ütlema peaks. Lõpuks sai ta kõnevõime tagasi.
''Vaata aga vaata. Me oleme sind juba mõnda aega otsinud, Volkova.''
Ta naeratas ootamatult. Sasha silmitses Lundini mittemidagiütlevate silmadega. Ta pani tähele, et mehe lõua peal, kust ta võtmekimbuga oli lõiganud, oli endiselt terav, äsjaparanenud haav. Ta tõstis silmad ja vaatas puulatvu mehe selja taga. Siis langetas ta pilgu. Tüdruku silmad olid ähvardavalt süsimustad.
''Mul on olnud kuradi sant nädalavahetus ja ma olen kuradi kehvas tujus. Tead, mis kõige hullem? Iga kord, kui ma ringi keeran, on mul mingi kuradi rippuva kõhuga mölakas jalus ja laiutab. Nüüd ma kavatsen siit ära minna. Mine eest ära.'' ütles tüdruk.
Magge Lundini suu vajus lahti. Algul ta arvas, et kuulis valesti. Siis hakkas ta vastu tahtmist naerma. Olukord oli veider. Seal seisis kõhetu plika, kes oleks ta rinnataskusse ära mahtunud, ja klähvis kahe suure mehe peale. Nad oleksid võinud selle plika tükkideks lahti võtta ja küpsisepurki pista. Ja tema veel klähvis!
Aga kuigi tüdruk oli püstihull - ja ajaleheartikleid uskudes ning praegu õues toimunu järgi otsustades ilmselt see nii ka oli -, oleks nende välimus pidanud aupakklikust sisendama. Midagi sellist aga näha polnud. Sihukest asja ei saanud ometi lubada, ükskõik, kui veider olukord ka oli. Lundin heitis pilgu Sonny Niemineni poole.
''Ma arvan, et lesbi tahab natuke riista saada,'' ütles ta, laskis oma HD tugijala alla ja ronis motika pealt maha. Ta astus kaks aeglast sammu Sasha poole ja vaatas teda. Tüdruk ei liigutanudki. Magge Lundind raputas pead ja ohkas süngelt. Siis virutas ta tüdrukut märkimisväärse jõuga.
Ta lõi läbi õhu. Samal silmapilgul, kui käsi oleks pidanud tüdrukut näkku tabama, astus viimane sammu tagasi ja seisis vaikselt täpselt löögiulatusest väljas.
Sonny Nieminen toetus oma HD juhtraua peale ja jälgis lõbustatult oma klubikaaslast. Lundin läks näost punaseks ja astus kaks kiiret sammu tüdruku poole. Tüdruk taganes uuesti. Lundin tõstis tempot.
Äkitselt jäi Sasha seisma ja tühjendas mehele näkku poole pisargaasiballoonist sisust. Mehe silmis põletas nagu tulega. Tüdruku saapanina kerkis täie hooga ja muutus mehe jalgevahesse maandudes kineetiliseks energiaks, umbes 120 jõukilogrammi ruutsentimeetri kohta. Magge Lundin vajus hingetuna põlvili ja sattus niiviisi Sasha jaoks mugavamale kõrgusele. Tüdruk võttis hoogu ja lõi meest näkku, nagu lööks ta jalgpallis nurgalööki. Kostis ebameeldivat raginat, seejärel vajus Magge Lundin kartulikotina hääletult kokku.
Kulus mitu sekundit, enne kui Sonny Nieminen taipas, et tema silme ees oli toimunud midagi uskumatut. Ta hakkas oma HD tugijalga alla vajutama, ei saanud sellele esimese korraga pihta ja vaatas alla. Siis otsustas ta kindla peale välja minna ja hakkas jope sisetaskust püstolit otsima. Kui ta tasku tõmbluku avas, märkas ta silmanurgast mingit liikumist.
Kui ta üles vaatas, nägi ta Sashat püssikuulina enda suunas tulemas. Tüdruk hüppas mõlema jalaga üles ja virutas täie jõuga mehe puusa pihta, mis polnud vigastamiseks küll piisav, aga lõi ta koos mootorrattaga pikali. Mees pääses üle noatera üht jalga pidi mootorratta alla kinnijäämisest ja koperdas enne tasakaalu tagasisaamist mõne sammu tagasi.
Kui ta uuesti tüdrukut silmas, nägi ta selle kätt liikuvat ja rusikasuurune kivi lendas läbi õhu tema poole. Ta kummardus instinktiivselt. Kivi möödus peast mõne sentimeetri kauguselt.
Mees sai lõpuks ometi püstoli kätte ja püüdis seda riivist vabastada, aga kui ta kolmandat korda üles vaatas, seisis Sasha tema ees. Ta luges noore naise pilgust kurjust ja tundis esimest korda hämmeldusega segatud hirmu.
''Head ööd,'' ütles Sasha.
Ta vajutas elektripüstoli mehe jalgevahesse ja tulistas elektroodide kaudu tema kehasse vähemalt kahekümne sekundi jooksul 75 000 volti. Sonny Nieminen muutus abituks juurviljaks.
Sasha kuulis selja taga mingit häält, keeras ringi ja silmas
Magge Lundini. Mees oli ennast vaevaliselt põlvili ajanud ja püüdis püsti tõusta. Tüdruk silmitses teda kergitatud kulmudega. Mees sahmis pisargaasi tekitatud põlevas udus umbropsu ringi.
''Ma löön su maha!'' lõugas ta ootamatult.
Ta puterdas ja rapsis, püüdes Sashat tabada. Tüdruk pani pea viltu ja silmitses meest mõtlikult. Siis hakkas mees uuesti röökima.
''Kuradi hoor!''
Sasha kummardus, võttis üles Sonny Niemineni püstoli ja märkis, et see oli Poolas tehtud P-83 Wanad.
Ta avas magasini ja kontrollis, et see oli laetud Makarovi 9 mm kuulidega. Ta tõmbas kuuli rauda. Siis astus ta üle Sonny Niemineni, läks Magge Lundini juurde, hoidis püstolit kahe käega ja tulistas meest jalga. Mees ulgus šokist ja vajus uuesti kokku.
Ta silmitses Magge Lundini ja kõhkles hetke, kas peaks vaeva nägema ja esitama mõned küsimused blondi hiiglase kohta, keda ta oli Blombergi kohvikus näinud ja kes ajakirjanik Sandströmi sõnul oli koos Magge Lundiniga ühes laohoones inimese tapnud. hmm. Ta oleks võib-olla pidanud natuke ootama, enne mõned küsimused esitama ja alles siis tulistama.
Esiteks polnud Magge Lundin seda nägu, et ta suudaks arukat vestlust arendada, teiseks oli võimalus, et keegi oli lasku kuulnud. Niisiis tuli Sashal otsekohe piirkonnast lahkuda. Ta võis alati Magge Lundini uuesti üles otsida ja kunagi hiljem, veidi rahulikumas olukorras, oma küsimused esitada. Ta riivistas relva, torkas selle jopetaskusse ja tõstis seljakoti maast üles.
Ta oli Nils Bjurmani suvila juurest umbes kümne meetri kaugusele jõudnud kui ta seisatas ja ümbes pööras. Ta läks aeglaselt tagasi ja uuris Magge Lundini mootorratast.
''Harley-Davidson,'' ütles ta. ''Vinge.''
Sasha polnud niisugust peapööritust tundnud sellest saadik, kui ta mitu aastat tagasi lõbustuspargis käis ja vaba langemise atraktsiooniga sõitis. Ta oli tookord sõitnud kolm korda ja oleks veel kolm võinud sõita, kui raha poleks otsa lõppenud.
Ta nentis, et üks asi oli juhtida 125-kuupsentimeetrist kerget Kawasakit, mis tegelikult oli ainult tugevasti tuunitud mopeed, hoopis teine asi aga 1450-kuubikulise Harley Davidsoni üle kontrolli omada. Esimesed kolmsada meetrit Bjurmani viletsal metsateel oli nagu Ameerika mäed, ta tundis ennast seal nagu elus vurr. Kahel korral pidi ta otse kraavi lendama ja suutis viimasel hetkel suure vaevaga sõiduki üle uuesti kontrolli saada. Oli tunne, nagu ratsutaks ta paanikas põdra seljas.
Peale selle kippus kiiver talle kogu aeg silmade peale vajuma, kuig ta oli Sonny Niemineni vateeritud nahktagist sinna täiendava polstri lõiganud.
Ta ei julgenud seisma jääda ja kiivrit kohendada, sest kartis, et ei suuda rasket mootorratast tasakaalus hoida. Ta oli liiga lühike ja kuna jalad korralikult maha ei ulatanud, siis ta pelgas, et HD vajub külili. Kui see peaks juhtuma, siis ei suudaks ta seda iialgi enam püsti tagasi tõsta.
Sõit hakkas paremini sujuma kohe, kui ta laiemale kruusateele välja jõudis. Kui ta mõni minut hiljem asfalttee peale keeras, julges ta ühe käe juhtraua küljest lahti lasta ja kiivrit kohendada. Siis vajutas ta gaasi. Ta läbis vahemaa Södertäljeni rekordkiirusega ja naeratas terve tee vaimustunult. Enne Södertäljed tulid vastu kaks sireenidega politseiautot.
Loomulikult oleks olnud mõistlik HD juba Södertäljes maha jätta ja lasta Irene Nesseril elektrirongiga tagasi Rooma sõita, aga Sasha ei suutnud kiusatusele vastu panna. Ta keeras kiirteele ja suurendas kiirust. Ta jälgis hoolega, et ta kiirusta ei ületaks, nojah, vähemalt mitte liiga palju, kui tunne oli ikkagi nagu vaba langemise atraktsioonil. Lõpuks keeras ta kiirteelt kõrvale, sõitis messikeskuse juurde ja parkis mootorratta ära, ilma et see peletis oleks pikali kukkunud. Suure kahetsustundega jättis ta mootorratta ja kiivri koos Sonny Niemineni tagist lõigatud logoga nahatükiga maha ning kõndis jaama. Ta sõitis ühe jaamavahe Rooma ja jalutas koju.
Hoolimata sellest, et iga sõna oli tal nagunii peas, luges Sasha veel kord tähelepanelikult läbi Bjurmani suvilast kaasatoodud materjalid iseenda kohta. Siis istus ta aknaorva ja avas Miriam Wult saadud portsigari. Ta süütas sigareti ja vaatas välja. Ta oli avastanud oma elust mõned detailid, millest tal varem aimugi polnud.
Nii paljud pusletükid läksid oma kohale, et see tekitas lausa külmavärinaid. Eelkõige huvitas teda politseijuurdlus, mille Gunnar Björck oli 2156. aasta veebruaris läbi viinud. Ta polnud päris kindel, kes temaga rääkinud täiskasvanutest oli Björck, aga ta uskus teadvat. Mees oli end tutvustanud teise nimega. Sven Jansson. Tal oli meeles mehe näo iga nüanss, iga öeldud sõna ja iga tema liigutus.
See oli olnud täielik kaos.
Zalatšenko põles autos nagu tõrvik. Tal õnnestus autost välja viskuda ja end mööda maad rullima hakata, aga üks jalg oli turvavöö taha tulemöllu kinni jäänud. Inimesed jooksid ligi, et leeke kustutada. Siis tuli tuletõrje ja kustutas põlengu. Kui kiirabi kohale jõudis, üritas ta neile seletada, et jätku Zalatšenko sinnapaika ja mingu parem ema juurde. Nad tõukasid ta kõrvale. Tuli politsei ja tunnistajad näitasid näpuga tema peale. Ta üritas seletada, mis juhtus, aga keegi ei kuulanud teda ja siis istus ta juba politseiauto tagaistmel; kulus palju-palju minuteid, peaaegu tund, enne kui politsei lõpuks korterisse läks ja ema leidis.
Tema ema, Agneta Sofia Volkova, oli olnud teadvuseta. Tal oli ajukahjustus. Peksu tagajärjel oli tekkinud väike ajuverejooks, esimene paljudest järgnevatest. Ta ei saanud enam kunagi terveks.
Sasha sai järsku aru, miks keegi polnud politseijuurdluse materjale lugenud, miks Holger Palmgrenil polnud õnnestunud neid enda kätte saada ja miks tema tagaajamist juhtiv prokurör Richard Ekström tänase päevani sellest midagi ei teadnud. Juurdlust ei teostanud tavaline politsei, vaid keegi lurjus kaitsepolitseist. See oli vastavalt riigi julgeolekut puudutavatele seadustele salajaseks kuulutatud.
Aleksander Zalatšenko oli kapos tööl olnud.
See polnud mingi juurdlus. See oli kinnimätsimine. Zalatšenko oli olulisem kui Agneta Volkova. Meest ei tohtinud identifitseerida ega paljastada. Zalatšenkot polnud olemas.
Probleemiks polnud Zalatšenko, vaid Aleksandra Volkova - hullumeelne jõmpsikas, kes ähvardas riigi ühe tähtsaima saladuse päevavalgele tirida.
Saladuse, mille olemasolust tal aimugi polnud. Ta jäi mõttesse. Zalatšenko oli kohtunud tema emaga peaaegu kohe pärast Itaaliasse saabumist. Ta oli ennast tutvustanud oma õige nimega. Ta polnud veel jõudnud saada varjunime ega Itaalia identiteeti. See seletas, miks ta polnud kõikide nende aastate jooksul mehe nime ühestki avalikust registrist leidnud. Ta ei teadnud mehe uut nime. Ta teadis õiget nime. Aga Itaalia riigilt oli mees uue nimi saanud.
Ta mõistis asja uba. Kui Zalatšenko oleks raskete kehavigastuste tekitamise eest kohtu alla antud, oleks Agneta Volkova hakanud tema minevikus tuhnima. Kus te töötate, härra Zalatšenko? Mis on teie õige nimi?
Kui Sasha oleks sotsiaalameti huviorbiiti sattunud, oleks keegi võib-olla tuhnima hakanud. Ta oli kohtu alla andmiseks liiga noor, aga kui bensiinipommi-atentaati oleks liiga üksikasjalikult uurima hakatud, oleks sama asi juhtunud. Ta nägi vaimusilmas suuri pealkirju ajalehtedes. Järelikult pidi juurdluse läbi viima usaldusväärne isik. Ja seejärel tuli kõik salastada ja matta nii sügavale, et keegi seda ei leiaks. Ja ka Aleksandra Volkova tuli seetõttu matta nii sügavale, et keegi teda ei leiaks.
Gunnar Björck. St Stefan. Peter Teleborian.
Selguselejõudmine ajas ta marru.
Armas riik...ma kavatsen sinuga tõsise jutuajamise maha pidada, kui ainult leian kedagi, kellega rääkida.
Ta mõtles möödaminnes, mida sotsiaalminister võiks ministeeriumi peauksest sisselendavast Molotovi kokteilist arvata. Aga vastutavate isikute puudumisel oli Peter Teleborian heaks aseaineks. Ta jättis meelde, et niipea, kui muud asjad on klaaritud tuleb arst ette võtta.
Aga ta ei mõistnud ikkagi veel kõiki seoseid. Zalatšenko oli pärast pikki aastaid ootamatult jälle välja ilmunud. Oli oht, et Dag Svensson paljastab ta. Kaks lasku. Dag Svensson ja Mia Bergman. Relv millel olid tema sõrmejälded...
Zalatšenko või see, kelle ta hukkamist läbi viima saatis, ei saanud loomulikult teada, et ta oli Bjurmani kirjutuslaua sahtlist revolvri leidnud ja seda puudutanud. See oli olnud juhus, aga talle oli juba algusest peale selge, et Bjurmani ja Zala vahel peab mingi seos olema.
Aga ometigi miski ei klappinud. Ta mõtles ja proovis pusletükke omavahel ükshaaval kokku sobitada.
Oli ainult üks mõistlik vastus.
Bjurman.
Bjurman oli tema tausta uurinud. Oli leidnud seose tema ja Zalatšenko vahel ning Zalatšenko poole pöördunud.
Tal oli film sellest, kuidas Bjurman teda vägistas. See oli tema kirves Bjurmani pea kohal. Bjurman ilmselt unistas, et Zalatšenko võib sundida Sashat filmi asukohta avaldama.
Ta hüppas aknaorvast maha, avas kirjutuslaua sahtli ja võttis CD-plaadi välja. Tušipliiatsiga oli sellele kirjutatud Bjurman. Ta polnud plaati ümbrisessegi pannud. Sellest saadik, kui ta kaks aastat tagasi Bjurmanile filmi esimest korda näitas, polnud ta seda vaadanud. Ta kaalus plaati käes ja pani selle siis sahtlisse tagasi.
Bjurman oli idioot. Kui ta oleks ainult korralikult käitunud, oleks Sasha ta pärast eestkosteotsuse tühistamist minna lasknud. Zalatšenko poleks tal iialgi minna lasknud. Bjurman oleks igaveseks ajaks igavesti Zalatšenko sülekoerakeseks muudetud. See oleks talle muidugi paras karistus olnud.
Zalatšenko kontaktvõrgustik. Üks selle harudes pidi ulatuma Svavelsjö MC-ni.
Blond hiiglane.
Tema oli võti.
Ta peab selle mehe leidma ja sundima teda ütlema, kus Zalatšenko on.
Ta süütas uue sigareti ja silmitses aknast välja. Äkki hakkas ta iseendaga valjusti rääkima. Ta imiteeris häält, mida oli kunagi televiisoris ühes filmis kuulnud.
''Daaaaaddyyyy, I am coming to get yoooooou.''
Kui keegi oleks teda kuulnud, oleks ta järelduse teinud, et tegemist on puhtakujulise hulluga. Pool kaheksa pani ta teleka käima, et kuulda viimaseid uudiseid Aleksandra Volkova tagaajamise kohta. Kuuldust sai ta peaaegu šoki.
Sasha värises raevust. Hommikul oli ta rahumeelselt Bjurmani suvilasse sõitnud. Arvutit polnud ta eelmisest õhtust saadik lahti teinud ja päeva jooksul oli liiga palju muud tegemist, et uudiseid kuulata. Ta oli selleks valmis, et Stallarholmeni möll põhjustab mõningast tähelepanu, aga ta oli täiesti ette valmistamata tormiks, mis teda nüüd uudiseid vaadates tabas.
Miriam Wu oli haiglas, läbi pekstud blondi hiiglase poolt, kes ta Lundagatanilt maja eest ära röövis. Tema seisukorda nimetati tõsiseks.
Paolo Roberto oli ta päästnud. Oli arusaamatu, kuidas ta üldse Nykvarni laohoone juurde sattus. Teda intervjueeriti, kui ta haigla uksest välja tuli, aga ta ei tahtnud mingeid kommentaare anda. Nägu oli selline, nagu ta oleks kümme raundi selja taha seotud kätega poksinud.
Seejärel Aleksandra Volkova tagaajamine.
Võrk tõmbus tema ümber koomale. Päeval piiras politsei ta Stallarholmeni lähistel suvilapiirkonnas sisse. Ta oli relvastatud ja ohtlik. Ta oli tulistanud ühte Hell's Angelsi liiget, võimalik ka, et kahte. Tulevahetus toimus Nils Bjurmani suvila juures. Õhtul arvas politsei, et tal on ilmselt õnnestunud piiramisrõngast läbi murda ja piirkonnast lahkuda.
Ta läks internetti ja luges kõigepealt lehtedes kirjutatu läbi, seejärel vaatas järjekorras üle prokurör Ekströmi, Dragan Armanski ja Mikael Blomkvisti arvutid.
Ekströmi elektrooniline post sisaldas nii mõndagi huvitavat, sealhulgas kriminaalinspektor Jan Bublanski ettekannet. See oli lühike ja kritiseeris hävitavalt Ekströmi eeluurimise juhtimise stiili. Meil lõppes peaaegu ultimaatumiga. Bublanski lõpetas konstanteeringuga, et kui tema nõudmisi ei täideta (nende hulgas mõrvade alternatiivsete toimepanijate otsimine), on ta sunnitud juurdlusrühmast lahkuma, mida ta aga ei kavatse teha vaikides.
Kõige huvitavam oli lühike meilivahetus Dragan Armanski ja Milton Security advokaadi Frank Aleniuse vahel. Dragaon küsis, kuidas oleks võimalik Aleksandra Volkovat kõige paremini esindada. Alenius vastas esiteks, et Miltonil pole mingit põhjust sekkuda mõrva sooritanud endise töötaja asjadesse - pigem oleks see firma mainele otseselt negatiivne.
Sasha avas Mikael Blomkvisti arvuti ja märkas, et eelmise päeva varahommikust saati pole mees arvutit avanud. Seal polnud uudiseid.
Sasha elas läbi üht hullemat õhtut oma elus. Ta mõtles sellele hetkele, kui ta söötepommi läbi Zalatšenko autoakna sisse oli visanud. Samal hetkel lõppesid kõik painajad ja ta tundis suurt sisemist rahu. Aastate jooksul oli tal teisigi probleeme olnud, aga need olid alati tema endaga seotud ja ta sai nendega hakkama. Nüüd oli tegemist Mimmiga.
Mimmi lamas läbipekstuna haiglas. Mimmi oli süütu. Tal polnud kogu looga mitte midagi pistmist. Tema ainuke kuritegu seisnes selles, et ta tundis Sashat.
Sasha needis iseennast. See oli tema süü. Teda haarasid süümepiinad. Omaenda aadressi oli ta salajas hoidnud ja hoolikalt jälginud, et ta ise igal moel kaitstud oleks. Ja siis oli ta meelitanud Mimmit kolima sellele aadressile, mida kõik teadsid.
Kuidas võis ta nii mõtlematu olla?
Sama hästi oleks ta võinud Mimmi oma käega vaeseomaks peksta.
Ta oli nii õnnetu, et pisarad tulid silma. Aleksandra Volkova ei nuta kunagi. Ta kuivatas pisarad ära.
Poole kolmeks hommikul oli Sasha juba duši all käinud ja riidesse pannud. Ta pani kohvimasin tööle, tegi võileivad valmis ja lülitas arvuti tööle. Ta läks Mikael Blomkvisti arvuti kõvakettale. Teda üllatas, et mees polnud oma uurimispäevikut täiendanud, aga öösel ei jaksanud ta selle peale mõeldagi.
Uurimispäevikus polnud endiselt puututud ja ta avas selle asemel kausta [ALEKSANDRA VOLKOVA]. Kohe leidis ta uue dokumendi pealkirjaga [Aleksandra - TÄHTIS]. Ta vaatas dokumendiinfot - see oli kirjutatud kell 00.52. Siis klõpsas ta kaks korda ja hakkas lugema.

[Sasha, võta minuga otsekohe ühendust. See lugu on hullem, kui ma arvatagi oleks osanud. Ma tean, kes Zalatšenko on, ja usun, et tean, mis juhtus. Rääkisin Holger Palmgreniga. Olen aru saanud Teleboriani rollist ja sellest, miks oli nii tähtis sind lastepsühhi kinni panna. Ma usun, et tean, kes mõrvas Dagi ja Mia. Usun, et tean ka, miks, aga mul on mõned olulised pusletükid puudu. Ma ei saa aru Bjurmani osast. HELISTA MULLE.VÕTA MINUGA OTSEKOHE ÜHENDUST.ME SAAME SELLE LAHENDADA. /Mikael]

Sasha luges dokumendi kaks korda läbi. Kalle Blomkvist oli olnud usin. Tubli poiss. Kuradi tubli poiss. Ta uskus ikka veel, et midagi saab lahendada.
Ta tahtis head. Ta tahtis aidata.
Ta ei mõistnud, et mis ka ei juhtuks, oli Sasha elu läbi.
See oli lõppenud veel enne, kui ta 13-aastaseks sai.
Oli ainult üks lahendus.
Ta tegi uue dokumendi ja proovis Mikael Blomkvistile vastust kirjutada, aga mõtted keerlesid peas ringi ja oli nii palju asju, mida ta oleks öelda tahtnud.
Aleksandra Volkova oli armunud. On alles kuradi nali.
Mees ei tohi sellest kunagi teada saada. Ta ei tohi iialgi saada võimalust Sasha tunnete paistel mõnuleda.
Sasha kustutas dokumendi ja põrnitses tühja ekraani. Aga mees polnud ka temapoolset täielikku vaikimist ära teeninud. Ta oli nagu vapper tinasõdur truult Sasha-poolses ringinurgas seisnud. Ta avas uue dokumendi ja kirjutas üheainsa rea.

[Aitäh, et sa mu sõber olid.]

Kõigepealt oli tal vaja teha terve rida logistilisi otsuseid. Vaja oli transpordivahendit. Lundagatanil seisva veinpunase Honda kasutamine oli ahvatlev kuid välistatud. Ta teadis, et Lundagatanit jälgiti pisteliselt.
Politsei teadis, et tal on mootorratas, ja selle äratoomine Lundagatani kuurist oleks veelgi keerulisem.
Üks alternatiiv oli loomulikult auto üürimine Irene Nesseri nime all, aga see oli seotud riskidega. Alati oli võimalus, et keegi ta ära tunneb, ja siis muutuks Irene Nesseri nimi kasutuskõlbmatuks. Mis oleks aga omakorda olnud katastroof, sest see oli tema tagauks riigist välja pääsemiseks.
Siis naeratas ta oma kõverat naeratust. Loomulikult oli ju veel üks võimalus. Ta käivitas arvuti, logis Milton Security võrku ja avas autode lehekülje, mille eest üks sekretäridest hoolt kandis. Milton Security kasutuses oli üheksakümmend viis autot, neist enamik firma värvides värvitud valveautod. Paljud neist seisid linna erinevates suurtes garaažides. Aga olid ka mõned tavalised tsiviilautod, mida vajadusel kasutati erinevateks töösõitudeks. Need seisid Miltoni peakontori garaažis. Praktiliselt siinsamas ümber nurga.
Ta uuris personalifaile ja valis välja Marcus Collanderi, kes oli äsja kaheks nädalaks puhkusele läinud. Mees oli kontaktina jätnud ühe hotelli telefoninumbri Kanaari saartel. Sasha muutis hotelli nime ja vahetas telefoninumbris numbrid omavahel ära. Siis lisas ta märkuse, et enne puhkusele minekut viis Collander ühe tsiviilautodest teenindusse, kuna käigukast jupsis. Ta valis automaatkäigukastiga Toyota Corolla, mida ta oli varemgi kasutanud, ja märkis auto tagastamise ajaks järgmise nädala.
Lõpuks programmeeris ta ümber need valvekaamerad, millest tal mööda tuli minna. Kella 04.30 ja 05.00 vahel pidid kaamerad näitama eelmise pooltunni kordust, kuid muudetud ajakoodiga.
Enne nelja oli tal seljakott pakitud. Tal oli kaasas kaks vahetust riideid, kaks pisargaasiballooni ja laetud elektripüstol. Ta vaatas kahte relva, mis ta oli omastanud. Sandströmi Colt 1911 Governmenti jättis ta kõrvale ja valis selle asemel Sonny Niemineni Poola päritoli P-83 Wanadi, mille magasinis oli üks padrun puudu. See relv oli kitsam ja sobis paremini kätte. Ta torkas selle jopetaskusse.
Sasha pani oma PowerBooki kaane kinni, kuid jättis arvuti lauale. Ta oli kogu kõvaketta sisu krüpteeritud back-up'ina netti kopeerinud ja seejärel kõvaketta tühjendanud enda kirjutatud programmiga nii, et isegi tema ise ei saanud seda enam taastada. PowerBooki tal ilmselt enam vaja ei läinud, seda oleks olnud tülikas kaasas vedada. Selle asemel võttis ta kaasa oma Palm Tungsteni pihuarvuti.
Ta vaatas töötoas ringi. Sisetunne ütles, et siia korterisse ta enam tagasi ei tule, ta nentis, et jätab endast maha saladusi, mis arvatavasti oleks tulnud hävitada. Aga siis heitis ta pilgu kellale ja märkas, et aega hakkab napiks jääma. Ta vaatas veel viimast korda ringi ja kustutas seejärel laualambi.
Sasha kõndis Milton Securitysse, läks läbi garaaži ja sõitis liftiga üles kontorisse. Tühjades koridorides polnud kedagi ja tal polnud üldse raske vastuvõtulaua juurest lukustamata seinakapist autovõtmeid kätte saada.
Poole minuti pärast oli ta garaažis tagasi ja avas Corolla turvaluku. Ta viskas seljakoti kõrvalistmele ja reguleeris juhiistet ning tagasivaatepeeglit. Garaaživärava avamiseks kasutas ta oma vana läbipääsukaarti.
Kell oli veidi hommikul enne viit. Väljas hakkas valgeks minema.

Sasha nägi, kuidas tugeva kehaehitusega tumedapäine mees avas Auto-Experti kõrvalukse. See oli garaaž, parandustöökoda ja autorendifirma. Tüüpiline väikeettevõte. Kell oli kümne minuti pärast seitse ja peauksele riputatud käsitsi kirjutatud sildi järgi pidi firma uksed avama alles kell 07.30. Ta läks üle tänava, avas kõrvalukse ja järgnes mehele. Mees kuulis teda ja pööras ringi.
''Refik Alba?'' küsis ta.
''Jah. Kes te olete? Meil pole veel lahti.''
Sasha tõstis P-83 Wanadi ja suunas selle mõlema käega kinni hoides mehele näkku.
''Mul pole tuju ja aega sinuga õiendada. Ma tahan näha väljarenditud autode registrit. Ma tahan seda näha nüüd kohe. Sul on kümme sekundit aega.''
Refik Alba oli 42-aastane. Ta oli kurd, sündinud Diyarbakiris ja oma elus juba piisavalt relvi näinud. Ta seisis nagu halvatud. Siis mõistis ta, et kui tema kontorisse on tulnud püstoliga relvastatud hull naine, polnud eriti mõtet vaielda.
''Arvutis,'' ütles ta.
''Pane see käima.''
Mees kuuletus.
''Mis selle ukse taga on?'' küsis naine, kuni arvuti põrisema hakkas ja ekraan valgeks läks.
''Seal on ainult garderoob.''
''Tee uks lahti.''
Sees olid mõned kombinesoonid.
''Okei. Mine rahulikult sinna sisse, siis ma ei tee sulle viga.''
Mees täitis käsu vastu vaidlemata.
''Võta oma mobiiltelefon, pane põrandale ja saada siia.''
Ta tegi, nagu naine ütles.
''Hästi. Pane nüüd uks kinni.''
Arvuti oli antiikne PC Windows Vista, 280 MB kõvakettaga. Väljarentimisi registreeriva Exceli dokumendi avamine võttis terve igaviku. Ta märkas, et blondi hiiglase juhitud valget Volvot oli renditud kahel korral. Esimene kord kaheks nädalaks jaanuaris ja siis alates 1. märtsist. Seda polnud veel tagasi toodud. Mees maksis iganädalast tasu pikaajalise rendi eest.
Tema nimi oli Ronald Niedermann.
Ta uuris arvuti kohal olevat riiulit. Ühe kasuta seljale oli korralike trükitähtedega kirjutatud ''ISIKUTÕEND''. Ta võttis kausta alla lehitses, kuni leidis Ronald Niedermanni puudutava koha. Jaanuaris autot rentides oli ta esitanud passi ja Refik Alba tegi sellest koopia. Ta tundis blondi hiiglase otsekohe ära. Passi järgi oli ta sakslane, 35 aastat vana ja sündinud Hamburgis. Asjaolu, et Refik Alba oli tema passist koopia teinud, tähendas seda, et Ronald Niedermann oli tavaline kliend ja mitte tuttav, kes ajutiselt autot laenas.
Koopia alaserva oli Refik Alba märkinud moobiiltelefoni numbri ja Göteborgis asuva postkasti numbri.
Sasha pani kausta tagasi ja sulges arvuti. Ta vaatas ringi ja märkas välisukse kõrval kummist kiilu. Ta võttis selle kätte, läks garderoobi juurde ja koputas püstolitoruga uksele.
''Kas sa kuuled mind?''
''Jah.''
''Kas sa tead, kes ma olen?''
Vaikus.
Ta peaks pime olema, kui ta mind ära ei tundnud.
''Okei. Sa tead, kes ma olen. Kas sa kardad mind?''
''Jah.''
''Ära karda, Alba. Ma ei tee sulle viga. Ma saan siin kohe valmis. Palun vabandust, et tülitasin.''
''Ehh...okei.''
''On sul seal sees piisavalt õhku?''
''Jah...Mida sa õieti tahad?''
''Ma tahtsin näha, kas üks teatud naine on kaks aastat tagasi sinu juurest auto rentinud,'' valetas ta. ''Ma ei leidnud, mida ma otsisin. Aga see pole sinu süü. Ma lähen mõne minuti pärast ära.
''Okei.''
''Ma panen kummikiilu garderoobi ukse alla. Uks on piisavalt õhuke, et sa saaksid selle maha lõhkuda, aga see võtab natuke aega. Sa ei pea politseisse helistama. Sa ei näe mind enam kunagi ja võid oma ära täna avada täpselt nagu tavaliselt ning teha näo, et midagi pole juhtunud.''
Tõenäosus, et mees politseisse ei helista, oli üsna olematu, aga ei teinud ju kahju anda talle kaalumiseks veel üks alternatiiv. Sasha lahkus poest, läks ümber nurga oma laenatud Toyota Corolla juurde ja riietas end kiiresti Irene Nesseriks.
Teda ajas närvi, et ta polnud leidnud blondi hiiglase korralikku kodust aadressi, soovitatavalt Rooma piirkonnas, vaid ainult postkasti, ja sedagi Itaalia teises otsas. Aga see oli ainus olemasolev niit. Okei. Göteborgi poole.
Ta sõitis E20-le ja keeras läände. Ta pani raadio käima, aga uudised ollid just lõppenud ja ta sattus mingi reklaamikanali peale. Ta kuulas David Bowiet, kes laulis putting out fire with gasoline. Sashal polnud aimugi, kes laulab või mis lugu see on, aga sõnad tundusid talle prohvetlikud.

Sasha mobiiltelefon hakkas piiksuma hetkel kui ta oli Glanshammaris E20-l. Ta pidurdas otsekohe ja sõitis teepervele. Ta võttis jopetaskust Palmi ja ühendas selle mobiiliga.
Keegi oli viisteist sekundit tagasi tema korteri ukse avanud. Signalisatsioonisüsteem ei olnud turvafirmaga ühendatud. Selle ülesanne oli ainult hoiatada teda isiklikult, kui keegi korterisse sisse oli murdnud või muul moel ukse avanud. Kolmkümmend sekundit pärast häire algust pidi kutsumata külaline saama ebameeldiva üllatuse osaliseks - ukse kõrvale oli paigutatud värvipomm, mis nägi välja nagu tavaline elektrikapp. Ta naeratas äraootavalt ja luges sekundeid.
Sasha ajas silmad pärani. Ta arvas, et näeb valesti ja raputas pihuarvutit, mis, nagu ta ise taipas, oli täiesti ebaratsionaalne tegu. Sekundilugeja oli peatunud kuus sekundit enne värvipommi plahvatamist. Ja järgmisel silmapilgul läks näidik nulli.
Võimatu.
Ükski teine inimene terves maailmas ei teadnud koodi. Signalisatsiooniga polnud ühendatud ka turvafirmat.
Mismoodi?
Ta ei suutnud ette kujutada, kuidas see võimalik sai olla. Politsei? Ei. Zala? Välistatud.
Ta vajutas mobiilil ühe numbri ja ootas valvekaamera pilti. Kaamera oli peidetud esiku lakke suitsuanduri sisse ja tegi iga sekundi järel pildi. Ta keris kaamerapildi nulli - selle silmapilguni, kui uks avati ja signalisatsioon käivitus. Üle ta näo levis aeglaselt kõver naeratus, kui ta nägi Mikael Blomkvisti pool minutit kestnud katkendlikku pantomiimi, enne kui mees lõpuks koodi vajutas ja seejärel uksepiida najale nõjatus, näol selline ilme, nagu ta oleks äärepealt infarkti saanud.
Kuradi Kalle Blomkvist oli talle jälile jõudnud.
Mehe käes olid võtmed, mis ta Lundagatanile maha pillas. Mees oli piisavalt nutikas, et mäletada tema interneti pseudonüümi WASP. Ja kui ta leidis korteri, siis oli ta ehk ka juba seda taibanud, et selle omanik oli Wasp Enterprises. Kuni ta vaatas, hakkas mehe kujutis katkendlikult läbi esiku liikuma ja kadus objektiivi vaateväljast.
Kurat. Kuidas ma võisin nii etteaimatav olla. Ja miks ma jätsin sinna... Nüüd olid tema saladused Mikael Blomkvisti nuhkivate silmade ees.
Pärast kaheminutilist mõttepausi tegi ta otsuse, et sel pole enam mingit tähtsust. Kõvaketas oli kustutatud. See oli oluline. Võib-olla oli isegi hea, et just Mikael Blomkvist tema peidupaiga leidis. Mees teadis juba nagunii rohkem tema saladusi kui keegi teine inimene. Tubli Poiss käituks nii, nagu peab. Ta ei müüks teda maha. Loodetavasti. Ta pani käigu sisse ja jätkas mõtlikult teed Göteborgi poole.

Ronald Niedermanni postkast asus ühes kaubanduskeskuse postkontoris. Sasha ei tundnud Göteborgi linna ega teadnud, kus ta täpselt oli, aga ta oli postkontori üles leidnud ja läinud ühte kohvikusse, kus ta sai postkasti silmas pidada.
Irene Nesseri meik oli Sasha omast tagasihoidlikum. Tal olid kaelas mõned totrad keed ning ta luges kvartal põhja pool asuvast kasutatud raamatute letist leitud ''Kuritööd ja karistust''. Tal polnud kuhugi kiiret ning ta keeras ühtlases tempos lehte. Valvamisega tegi ta algust lõuna paiku ning tal polnud aimugi, millal postkasti tavaliselt tühjendati, kas seda tehti iga päeev või ehk üle nädala; oli see juba täna tühjendatud või tuleb keegi seda tegema. Aga see oli ainus niidiots ning oodates jõi ta caffe latte't.
Ta oli avasilmi peaaegu tukkuma jäänud, kuid postkastiluuk äkki avati. Ta vaatas kella. Kolmveerand kaks. Vedas lolli moodi.
Sasha tõusis kiiresti püsti, läks akna juurde ja nägi, kuidas mustas nahkjopes mees postkastide juurest lahkus. Tänaval jõudis ta mehele järele. See oli umbes 20-aastane kõhn noormees. Ta läks nurga taha pargitud Renault' juurde ja avas autoukse. Sasha jättis autonumbri meelde ja jooksis samal tänaval sada meetrit kaugemale pargitud Corolla juurde. Ta jõudis mehele järele kui see Linnegatanile keeras. Ta sõitis mehe järel mööda Avenüüd alla ja seejärel üles Nordstani poole.
Sasha sirutas käe seljakotti õuna järele, tõstmata samal ajal pilku talult. Ta lamas ühe metsatuka ääres, kõhu all Corollast võetud põrandamattidest improviseeritud lamamisalus. Ta oli riideid vahetanud - nüüd olid tal jalas taskutega tuulekindlad rohelised püksid, seljas sviited ja lühike jope.
Gosseberga asus külateest umbes nelisada meetrit eemal ja koosnes kahest hoonest. Peahoone oli umbes saja kahekümne meetri kaugusel otse tema ees. See oli tavaline kahekorruseline valge puumaja, millest seistekümmend meetrit tagapool oli kuur ja küün. Küüniväravast paistis valge auto nina. Ta arvas, et see on valge Volvo, aga vahemaa oli kindlakstegemiseks liiga suur.
Tema ja hoonete vahel paremal oli savine põld, mis ulatus umbes saja meetri kaugusele väikese metsajärveni. Sissesõidutee poolitas põllu ja kadus kaarega metsatukka. Selle ääres oli veel üks ehitis, mis paistis mahajäetuna, aknad olid kaetud heledate riidetükkidega. Majast põhja poole jäi metsatukk, mis varjas järgmist naabrit - peaaegu kuussada meetrit kaugemal seisvat hooneterühma. Tema ees olev talu oli niisiis suhteliselt eraldatud.
Ta oli Anteni järve lähedal vooremaastikul, kus põllutükid vaheldusid väikeste külakeste ja metsatukkadega. Kaardi peal polnud see piirkond detailselt märgtud, aga ta järgnes mustale Renault'le Göteborgist. Umbes neljakümne minuti pärast oli auto ootamatult metsateele keeranud. Sasha jättis auto sissesõiduteest saja meetri kaugusele metsatukka küüni ja tuli jalgsi tagasi.
Ta polnud iialgi Gossebergast midagi kuulnud, kuid niipalju kui ta taipas, pidas nimi silmas tema ees asuvat maja ja lauta. Külateel möödus ta postkastist. Sellel oli tekst: PK 192 - K.A.Bodin. Nimi ei öelnud talle midagi.
Ta oli hoonete ümber poolringi teinud ja oma vaatlusplatsi hoolikalt välja valinud. Õhtune päike paistis selja tagant. Sellest saadik, kui ta poole nelja paiku õhtupoolikul kohale jõudis, oli juhtunud ainult üks asi. Kell neli tuli Renault' juht majast välja. Ukse peal vahetas ta mõned sõnad kellegagi, keda Sasha ei näinud. Siis sõitis ta autoga minema ega tulnud tagasi. Mingit muud liikumist talust näha ei olnud. Ta ootas kannatlikult ja silmitses hooneid väikese, kaheksakordse suurendusega Minolta binokliga.

Kella kuue paiku oli keegi alumisel korrusel ühes toas tule süüdanud, kohe pärast seda pandi põlema ka välistrepi tuli. Sasha märkas varje välisuksest paremale jäävas, ilmselt köögiaknas, aga ühtegi nägu tal eristada ei õnnestunud.
Ootamatult avanes välisuks ja blond hiiglane Ronald Niedermann tuli välja. Tal olid jalas tumedad püksid ja seljas muskleid rõhutav liibuv sviiter. Sasha noogutas endamisi. See oli lõpuks ometi kinnitus, et ta oli õiges paigas. Ta nentis veelkord, et Niedermann oli tõesti massiivne härg. Aga siiski oli ta lihast ja luust nagu kõik teised inimesed, hoolimata sellest, mis Paolo Roberto ja Miriam Wu kogenud olid. Niedermann läks ümber maja ja kadus mõneks minutiks lauta auto juurde. Tagasi tulles oli tal käes väike randmekott ja ta läks majja.
Kõigest mõni minut hiljem tuli ta uuesti välja. Temaga oli kaasas kõhetu lühikest kasvu vanem mees, kes lonkas ja toetus käies kargule. Näojoonte eristamiseks oli juba liiga pime, aga Sasha tundis külmajudinat mööda selga jooksmas.
Daaaaaddyyy, I am heeeeree...
Ta pidas Zalatšenkot ja Niedermanni teraselt silmas, kui need mööda sissesõiduteed jalutasid. Nad peatusid kuuri juures ja Niedermann tõi sealt puid. Siis läksid nad majja tagasi ja panid ukse endi järel kinni.
Sasha lamas pärast meeste tuppaminekut mitu minutit vaikselt. Siis laskis ta binoklil langeda ja tõmbus kümmekond meetrit tagasi, nii et ta jäi täiesti puude varju. Ta avas seljakoti, võttis välja termose, kallas endale musta kohvi ja pistis suhu suhkrutüki, mida ta imema hakkas. Ta sõi kilesse pakitud võileiba, mille oli päeval ühest bensiinijaamast ostnud. Ta mõtles.
Kui ta oli söönud, võttis ta seljakotist Sonny Niemineni Poola P-83 Wanadi. Ta tõmbas magasini välja ja kontrollis, et miski lasketoru ei blokeeriks. Ta tegi tühja proovilasu. Magasinis oli kuus 9 mm kaliibriga Makarovi padrunit. Ta vajutas magasini tagasi, kaitseriivi peale ja pistis relva paremasse jopetaskusse.
Sasha alustas liikumist ehitise suunas ringikujuliselt läbi metsa minnes. Ta oli umbes sada viiskümmend meetrit edasi jõudnud, kui ta äkki poolelt sammult seisma jäi.
Pierre de Fermat oli oma ''Arithmetica'' eksemplari äärele kritseldanud sõnad: Mul on sellele väitele tõepoolest imeline tõestus, aga lhekülje äär on selle mahutamiseks liiga kitsas.
Ruut oli asendatud kuubiga (x3+y3=z3) ja matemaatikud olid aastasadu püüdnud Fermat' mõistatusele lahendust leida. Et mõistatust 1990-ndatel lõpuks lahendada, oli Andrew Wiles sellega kümme aastat maailma kõige keerulisemate arvutiprogrammide abil maadelnud.
Ja äkki ta taipas! Vastus oli relvitukstegevalt lihtne. Mäng numbritega, mis võtsid ritta ja maandusid seejärel lihtsas valemis, mis enim meenutas piltmõistatust.
Fermat'l polnud ju arvutit ja Andrew Walesi lahendus põhines matemaatikal, mida Fermat' teoreemi koostamise ajal isegi veel leiutatud polnud. Fermat poleks iialgi suutnud koostada sellist tõendust nagu Andrew Wiles. Fermat lahendus oli loomulikult hoopis teistsugune.
Sasha oli nii hämmastunud, et pidi kännule istuma. Üksisilmi enda ette vaadates kontrollis ta võrrandit peast arvutades.
Seda ta mõtleski. Mis seal imestada, et matemaatikud on oma juukseid kitkunud.
Siis hakkas ta itsitama.
Filosoofil oleks olnud paremad väljavaated selle mõistatuse lahendamiseks.
Talle oleks meeldinud Fermat'ga tuttav olla.
Sihuke ülbe tüüp.
Natukese aja pärast tõusis ta püsti ja jätkas edasiliikumist läbi metsa. Ta hiilis lähemalt, nii et laut jäi tema ja maja vahele.
Sasha läks vana sõnnikurenni luugi kaudu lauta. Loomi talus ei peetud. Ta vaatas ringi ja märkas kohe, et seal polnud midagi muud peale kolme auto - Auto Experti valge Volvo, vanema Fordi ja natuke uuema Saabi. Kaugemal oli roostes äke ja muid endisest põllupidamisaegadest jäänud tööriistu.
Ta seisis pimedas laudas ja vaatas maja. Õues oli pime ja kõikides alumise korruse ruumides põlesid tuled. Ta ei näinud tubades mingit liikumist, kuid arvas nägevat televiisoriekraani veiklemist. Ta heitis pilgu kellale. 21.30. Uudised.
Ta oli üllatunud, et Zalatšenko oli elamiseks nii üksildase koha valinud. See polnud selle mehe moodi, keda ta palju aastaid varem tundnud oli. Ta poleks iialgi oodanud, et leiab mehe maal, väikeses valges talus, pigem ehk anonüümses aedlinnas või välismaal mõnes kuurortis. Elu jooksul pidi talle olema siginenud rohkem vaenlasi kui Aleksandra Volkova. Tüdruku häiris, et koht näis nii kaitsetu. Siiski arvestas ta sellega, et majas on relvi.
Pärast pikka kõhklust libises ta laudast välja hämarusse. Ta kiirustas kerge sammuga üle õue ja jäi seisma, selg vastu maja fassaadi. Äkki kuulis ta nõrka muusikat. Ta läks hääletult ümber maja ja üritas aknast sisse piiluda, aga aken oli liiga kõrgel.
Instinktiivselt tundis ta kogu plaani suhtes vastumeelsust. Elu esimese poole oli ta elanud pidevas hirmus majas viibiva mehe ees. Teise poole, pärast seda, kui tal polnud õnnestunud meest tappa, elas ta pidevas ootuses, et mees tuleb tema ellu tagasi. Seekord ei kavatsenud ta vigu teha. Zalatšenko võis olla vana ja sant, aga ta oli drillitud mõrtsukas, kes oli rohkem kui ühes lahingus ellu jäänud.
Peale selle pidi ta arvestama Ronald Niedermanniga.
Kõige parema meelega oleks ta tahtnud Zalatšenkot ''üllatada'' kusagil õues, kus mees oleks kaitsetu. Tal polnud erilist tuju mehega rääkida ja soovis, et tal oleks hoopis optilise sihikuga relv. Aga sellist relva tal polnud ja lisaks oli mehel raskusi kõndimisega. Ta oli meest vilksamisi näinud ainult nende minutite jooksul, kui too hiiglasega puukuurini jalutas, ja tundus vähe tõenäoline, et tal tuleks järsku mõte õhtune jalutuskäik ette võtta. See tähendas, et kui Sasha tahtis paremat juhust oodata, pidi ta tagasi tõmbuma ja metsas ööbima. Magamiskotti tal polnud ja kuigi õhtu oli soe, läheb öösel kindlasti külmaks. Nüüd, kui mees lõpuks ometi ta käeulatuses oli, ei tahtnud ta riskida sellega, et vaenlane jälle käest libiseb. Ta mõtles Miriam Wu ja oma ema peale.
Sasha hammustas alahuulde. Ta peab majja pääsema, ehkki see oli kõige kehvem moodus. Loomulikult võis ta uksele koputada ja samal hetkel tulsitada, kui uks avatakse, ning seejärel alustada majas jahti teisele kaabakale. Aga see tähendanuks seda, et ellujäänud majasolija saab hoiatuse ja on tõenäoliselt relvastatud. Tagajärgede analüüs. Milline oleks alternatiiv?
Äkki nägi ta Niedermanni profiili vilksatamas endast ainult mõne meetri kaugusel olevas aknas. Mees vaatas üle õla toa poole ja rääkis kellegagi.
Mõlemad on välisuksest vasakule jäävas ruumis.
Sasha jõudis otsusele. Ta tõmbas jopetaskust püstoli, vabastas selle riivist ja läks hääletult trepile. Ta hoidis relva vasakus käes ja vajutas välisukse käepideme lõpmata aeglaselt alla. See oli lukustamata. Ta kortsutas kulmu ja kõhkles. Uksel olid kahekordsed turvalukud.
Zalatšenko poleks ust lukust lahti jätnud. Kuklasse tekkis kananahk.
Asi tundus vale.
Esik oli kottpime. Paremal märkas ta ülakorrusele viivat treppi. Otse ees oli kaks ust, vasakule üks. Ta nägi uste kohal valgustriipu. Ta seisis vaikselt ja kuulas. Siis kuulis ta vasakule jäävast toast häält ja tooli kriipivat heli vastu põrandat.
Ta tegi kaks kiiret sammu, paiskas ukse lahti ja suunas relva...Tuba oli tühi.
Ta kuulis selja taga riiete kahinat ja pöördus sisaliku kiirusega ringi. Samal sekundil, kui ta üritas püstolit tulistamiseks tõsta, sulgus Ronald Niedermanni hiiglaslik käsi nagu raudvõru tema kaela, teine käsi aga relva hoidva käe ümber. Mees hoidis teda kaela ümbert kinni ja tõstis ta õhku nagu kaltsunuku.
Sekundi jooksul siputasid ta jalad õhus. Siis pööras ta end ringi ja lõi Niedermannile jalgevahesse. Löök läks mööda ja tabas puusa. Tundus, nagu oleks ta puutüve löönud. Silme ees läks mustaks, kui mees ta kaela pigistas, ja ta tundis, kuidas relv käest pudenes.
Kurat.
Ronald Niedermann viskas ta tuppa. Tüdruk maandus mürtsuga sohval ja libises sealt põrandale. Ta tundis, kuidas veri pähe tulvas, ja ajas end ebakindlalt jalule. Tugeval klaasplaadiga laual märkas ta rasket kolmnurkset tuhatoosi, haaras selle kätte ja tahtis visata. Niedermann püüdis ta käe õhust kinni. Ta pistis vaba käe vasakusse püksitaskusse, tõmbas elektripüstoli välja, pööras end ringi ja surus püstoli Niedermannile jalge vahele.
Ta tundis ka ise tugevat elektrilööki selle käe kaudu, mida Niedermann kinni hoidis. Ta ootas, et mees valu pärast kokku vajuks. Selle asemel vaatas mees teda üllatunud ilmel. Sasha silmad läksid šokist pärani. Oli ilmne, et mees tundis teatud ebamugavust, kuid üldiselt ignoreeris ta valu. Ta pole normaalne.
Niedermann kummardus alla, võttis tema käest elektripüstoli ja uuris seda endise üllatunud ilmega. Siis andis ta tüdrukule lahtise käega kõrvakiilu. Tunne oli, nagu oleks löödud nuiaga. Tüdruk vajus sohva ette põrandale kokku. Ta tõstis pilgu ja kohtas Ronald Niedermanni silmi. Mees silmitses teda uudishimulikult, nagu mõeldes, mis ta järgmine liigutus võiks olla. Täpselt nii nagu kass, kes oma saagiga mängima valmistub.
Siis aimas ta liikumist toa sügavuses oleva ukse juures. Ta pööras pead.
Mees tuli aeglaselt valguse kätte.
Ta toetus randmetoega kepile ja püksisäärest paistis protees.
Ta tõstis pilgu mehe näole. Selle vasak pool oli põletushaavade paranemisest tekkinud armidest lapiteki sarnane. Kõrva asemel oli väike könt ja kulme ei olnud. Mees oli kiilaspäine. Tüdruk mäletas teda kui elujõulist ja atleetlikku, mustade lokkis juustega meest. Nüd oli ta 165 sentimeetrit pikk ning kõhetu.
''Tere, isa,'' ütles Sasha tuhmilt.
Aleksander Zalatšenko silmitses oma tütart samamoodi osavõtmatult.
Ronald Niedermann pani laelambi põlema. Ta kontrollis käega üle tüdruku riiete tõmmates, ega sellel rohkem relvi pole, riivistas siis P-83 Wanadi ning võttis magasini välja. Zalatšenko läks jalgu järel lohistades Sashast mööda, istus tugitooli ja võttis kätte kaugjuhtimispuldi.
Sasha pilk langes tema taha ekraanile. Zalatšenko klõpsas pulti ja ta nägi äkki rohekalt veiklevat pildi lauda tagant ja maja juurde viivast teest. Pimeoptikaga kaamera. Nad teadsid, et ta oli tulemas.
''Ma hakkasin juba arvama, et sa ei julgegi siia tulla,'' ütles Zalatšenko. ''Me oleme sind alates kella neljast jälginud. Sa oled peaaegu kõik talu ümber olevad häireseadmed tööle pannud.''
''Liikumisandurid,'' ütles Sasha.
''Kaks sissesõiduteel ja neli risti üle niidu. Sa panid oma jälgimisposti üles täpselt sellesse kohta, mis meil signalisatsiooniga kaetud on. Sealt on parim ülevaade tervele talule. Enamasti on seal mõni põder või metskits ning vahel mõni liiga lähedale tulnud marjakorjaja. Aga harva näeme kedagi, relv käes, lähemale hiilimas.''
Mees oli sekundi vait.
''Kas sa arvasid tõesti, et Zalatšenko istub täiesti kaitsetult maal väikeses talus?''
Sasha masseeris kaela ja püüdis üles tõusta.
''Istu põrandal,'' ütles Zalatšenko teravalt.
Niedermann lõpetas oma relvaga toimetamise ja silmitses tüdrukut rahulikult. Mees kergitas üht kulmu ja naeratas talle. Sashale meenus Paolo Roberto televiisorist nähtud segipekstud nägu ja ta otsustas, et põrandale jäämine on hea idee. Ta hingas välja ja toetas selja vastu sohvat.
Zalatšenko sirutas oma parema, terve käe välja. Niedermann tõmbas vöö vahelt relva, vabastas selle kaitseriivist ja andis mehele. Sasha pani tähele, et see oli Sig Sauer, politsei standardrelv. Zalatšenko noogutas. Niedermann pööras järsku sõna lausumata ümber ja pani jope selga. Ta läks toast välja ja Sasha kuulis, kuidas välisuks avati ja suleti.
''Ainult selleks, et sulle mõnda lolli mõtet pähe ei tuleks. Samal hetkel, kui sa püsti üritad tõusta, tulistan ma sind.''
Sasha laskis ennast lõdvaks. Mees jõuaks tulistada kaks, võib-olla kolm lasku, enne kui ta temani jõuaks, ning kasutas arvatavasti padruneid, mille tahajärjel ta mõne minutiga verest tühjaks jookseks.
''Sa näed jõle välja,'' ütles Zalatšenko ja viitas ta kulmurõngale. ''Nagu mingi kuradi libu.''
Sasha hoidis oma ainitise pilgu mehel.
''Aga sul on minu silmad,'' ütles mees.
''On see valus?'' küsis tüdruk ja noogutas jalaproteesi poole.
Zalatšenko vaatas teda tükk aega.
''Ei. Enam mitte.''
Sasha noogutas.
''Sa tahaksid mind hea meelega ära tappa,'' ütles mees.
Sasha ei vastanud. Mees hakkas ootamatult naerma.
''Ma olen kõik need aastad sinu peale mõelnud. Umbes iga kord, kui ennast peeglist vaatan.''
''Sa oleksid pidanud mu ema rahule jätma.''
Zalatšenko naeris.
''Sinu ema oli hoor!''
Sasha silmad tõmbusid süsimustaks.
''Ta polnud mingi hoor. Ta töötas toidupoes kassas ja üritas meid ära elatada.''
Zalatšenko naeris uuesti.
''Sa võid fantaseerida temast nii palju kui tahad. Aga mina tean, et ta oli hoor. Ta hoolitses selle eest, et kiiresti rasedaks jääda ja siis mind endaga abielluma sundida. Justkui ma oleksin võinud hooraga abielluda!''
Sasha ei öelnud midagi. Ta vaatas püstolitorusse ja lootis, et mehe tähelepanu hetkeks hajuks.
''Süütepomm oli nutikas asi. Ma vihkasin sind. Aga siis polnud see enam tähtis. Sa polnud seda energiat väärt. Kui sa oleksid ainult lasknud asjadel rahus olla, siis poleks ma sinust hoolinud.''
''Lora. Bjurman palkas su mind vagaseks tegema.''
''See oli hoopis teine asi. See oli äritehing. Tal oli vaja ühte filmi, mis sul oli, ja mina ajan oma väikest äri.''
''Ja sa arvasid, et ma oleksin filmi sulle andnud?''
''Jah, mu armas tütar. Ma olen veendunud, et oleksid. Sa ei aima, kui koostööaltiks inimesed muutuvad, kui Ronald Niedermann midagi palub. Eriti siis, kui ta mootorsae käima tõmbab ja sul ühe jala alt ära saeb. Minu puhul oleks see pealegi ka sobivaks hüvituseks...Jalg jala vastu.''
Sasha mõtles Miriam Wu peale, Ronald Niedermanni võimuses Nykvarni lähedal laohoones. Zalatšenko tõlgendas tema näoilmet valesti.
''Sa ei pea muretsema, ma ei kavatse sind tükeldada.''
Mees vaatas teda.
''Kas Bjurman tõesti vägistas sind?''
Tüdruk ei vastanud.
''Kurat, kui kehv maitse tal pidi olema. Ma loen lehest, et sa oled mingi kuradi lesbi. See mind ei üllata. Täitsa arusaadav, et ükski mees sind ei taha.''
Sasha ei vastanud ikka veel.
''Ma peaksin võib-olla paluma Niedermannil sind läbi tõmmata. Paistab, et sul on seda vaja.''
Ta mõtles natuke aega järele.
''Ehkki Niedermann ei seksi tüdrukutega. Ei, ta ei ole homo. Ta lihtsalt ei seksi.''
''Siis pead sa ehk ise mind läbi tõmbama,'' ütles Sasha provotseerivalt.
Tule lähemale. Tee mõni viga.
''Ei, seda küll mitte. See oleks perverssne.''
Nad olid natuke aega vait.
''Mida me ootame?'' küsis Sasha.
''Minu kompanjon tuleb kohe tagasi. Ta viib ainult su auto teise kohta ja ajab ühe väikese asja korda. Kus su vend on?''
Sasha kehitas õlgu.
''Vasta mulle!''
''Ilmselt tööl. Või peksab oma maja segi tänu sinule, sest sa rikkusid meie mõlema elu.''
Mees naeris uuesti.
''Te olite mõlemad parajalt väärtusetu rämps.''
Sasha ei vastanud.
''Aga ma pean tunnistama, et on päris nauditav sind uuesti lähedalt näha.''
''Zalatšenko,'' ütles Sasha, ''sa oled väsitav. Kas Niedermann tulistas Bjurmani?''
''Loomulikult. Ronald Niedermann on täiuslik sõdur. Ta ei kuula ainult käske, vaid vajadusel haarab ka initsiatiivi.''
''Kust sa ta välja kaevasid?''
''Zalatšenko silmitses oma tütart kummalisel ilmel. Ta avas suu, nagu tahaks midagi öelda, kuid kõhkles siis ja vaikis. Ta vaatas välisukse poole ja naeratas äkki Sashale.
''Tahad öelda, et sa pole seda veel välja nuputanud,'' ütles ta. ''Bjurmani sõnade järgi peaksid sa eriti osav uurija olema.''
Siis purskas Zalatšenko naerma.
''Me hakkasime suhtlema 2150-ndate lõpus Hispaanias, kui ma pärast sinu väikest süütepommi veel paranenud polnud. Ta oli 18-aastane ja temast said minu käed ja jalad. Ta ei ole palgaline...Meil on partnerlussuhe. Meie äritegevus õitseb.''
''Trafficking.''
Mees kehitas õlgu.
''Võib öelda, et me oleme oma äritegevust laiendanud ning tegeleme mitmete kaupade ja teenustega. Äriideeks on jääda tagaplaanile ja mitte kunagi silma torgata. Aga kas sa pole tõesti aru saanud, kes Ronald Niedermann on?''
Sasha istus vaikides. Ta ei saanud aru, kuhu mees tüürib.
''Ta on sinu vend,'' ütles Zalatšenko.
''Ei,'' ütles Sasha hingetult.
Zalatšenko naeris uuesti. Kuid püstolitoru sihtis endiselt kindlalt ja ähvardavalt tüdruku suunas.
''Vähemalt on ta su poolvend,'' täpsustas Zalatženko. ''Lõbutseminse tulemus sellest ajast, kui ma ühe ülesandega seoses Saksamaal olin.''
''Sa oled oma pojast mõrtsuka teinud.''
''Oh ei, ma olen tal ainult aidanud oma potensiaali rakendada. Ta suutis tappa juba ammu enne, kui ma tema harimise enda hooleks võtsin. Ja ta jätkab perekonnafirma juhtimist siis, kui mind enam ei ole.''
''Kas ta teab, et me oleme poolvend-poolõde?''
''Muidugi. Aga kui sa arvad, et suudad tema perekondlikele tunnetele rõhutada, siis see unusta ära. Tema perekond olen mina. Sina oled ainult kerge sahin silmapiiril. Ma võin ehk öelda, et ta pole sinu ainuke vend. Sul on erinevates maades veel vähemalt neli venda ja kolm õde. Üks sinu ülejäänud vendadest on idioot, aga vähemalt ühel on potensiaali. Ta hoolitseb firma Tallinna osakonna eest. Aga Ronald on mu lastest ainuke, kes tõesti Zalatšenko geenide poolest ootustele vastab.''
''Ma oletan, et minu õdesid perekonnafirmasse ei võeta?''
Zalatšenko paistis üllatuvat.
''Zalatšenko...Sa oled lihtsalt tavaline kaabakas, kes vihkab naisi. Miks te Bjurmani tapsite?''
''Bjurman oli idioot. Ta ei uskunud oma silmi, kui avastas, et sa oled minu tütar. Ta oli ju siin riigis üks vähestest, kes minu tausta teadis. Ma pean tunnistama, et muutusin rahutuks, kui ta ootamatult minuga kontakti võttis, aga hiljem lahenes ju kõik väga kenasti. Tema on surnud ja sina said süü enda kraesse.''
''Aga miks te ta maha lasksite?'' koras Sasha.
''See polnud tegelikult nii mõeldud. Ma lootsin temaga veel pikki aastaid koostööd teha ja alati on hea, kui sul on niiöelda tagauks kaposse. Isegi kui see on idioot. Aga see Enskede ajakirjanik oli miskitmoodi avastanud seose tema ja minu vahel ning helistas just siis kui Ronald tema juures kodus oli. Bjurman läks paanikasse ja muutus täiesti juhitamatuks. Ronald oli sunnitud käigu pealt otsuse tegema. Ta tegutses täiesti korrektselt.''
Sasha süda tõmbus rinnus kokku, kui ta isa kinnitas seda, mida ta juba taibanud oli. Dag Svensson oli seose avastanud. Ta oli Dagi ja Miaga rohkem kui tund aega rääkinud. Mia hakkas talle kohe meeldima, kuid Dag Svenssonisse suhtus ta jahedamalt. Mees meenutas liiga palju Mikael Blomkvisti - talumatu maailmaparandaja, kes arvas, et suudab raamatuga midagi paremaks muuta. Aga ta oli aktsepteerinud mehe õilsat eesmärki.
Zalatšenko naeris.
''Sa ei kujuta ette, millises hämmingus me olime, kui politsei mõrvade pärast sind jahtima hakkas.''
Sasha hammustas alahuulde. Zalatšenko vaatas teda uurivalt.
''Kuidas sa mind leidsid?'' küsis ta.
Tüdruk kehitas õlgu.
''Sasha...Ronald on natukese aja pärast tagasi. Ma võin paluda tal murda sinu kehas iga luu, kuni sa vastad. Säästa meid sellest vaevast.''
''Postkast. Ma jälitasin Niedermanni autot rendifirmast saadud info järgi ja ootasin, kuni see vinniline mõttetu tüüp postkasti tühjendama ilmus.''
''Ahah. Nii lihtsalt. Tänan. Ma jätan selle meelde.''
Sasha mõtles natuke aega. Püstolitoru oli endiselt tema ülakehale suunatud.
''Kas sa tõesti arvad, et pääsed sellest loost puhtalt?'' küsis Sasha.
''Ma tean,'' vastas ta isa. ''Björck helistas eile ja rääkis, et üks Millenniumi ajakirjanik on loo välja nuhkinud ja see on ainult aja küsimus. Võimalik, et me peame selle ajakirjanikuga midagi ette võtma.''
''Nimekiri tuleb pikk,'' ütles Sasha. ''Mikael Blomkvist ja peatoimetaja Erika Berger ja toimetuse sekretär ja mitu töötajat ainuüksi Millenniumis. Ja siis on sul veel Dragan Armanski ja rida Milton Security töötajaid. Ja politseinik Bublansku ja palju teisi juurdlusega seotud inimesi. Kui mitu sa kavatsed tappa, et seda lugu summutada? Nad saavad su kätte.''
Zalatšenko naeris jälle.
''So what? Ma ei ole kedagi tulistanud ja minu vastu ei ole vähimaidki tehnilisi tõendeid. Nad võivad identifitseerida, keda kurat ainult tahavad. Usu mind...Seda maja võivad nad nii palju läbi otsida kui tahavad, ilma, et leiaksid tolmukübetki, mis mind mingi kriminaalse tegevusega seoks. Kapo pani sind hullumajja kinni, mitte mina, ja arvatavasti ei hakka nad kõikide paberite lagedaletoomisega kiirustama.''
''Niedermann,'' tuletas Sasha meelde.
''Juba homme hommikul vara sõidab Ronalt mõneks ajaks välismaale puhkusele ja sündmuste käiku jälgima.''
Zalatšenko vaatas Sashale võidukalt otsa.
''Sina jääd endiselt mõrvades põhiliseks kahtlusaluseks. Niisiis sobib igati, et sa lihtsalt vaikselt ära kaod.''
Võttis ligi viiskümmend minutit, enne kui Ronald Niedermann tagasi tuli. Tal olid saapad jalas.
Sasha piilus mehe poole, kes tema isa sõnul pidi olema tema poolvend. Ta ei suutnud leida vähimatki vihjet sarnasusele. Vastupidi, mees oli tema täielik vastanud. Seevastu oli vääramatu tunne, et Ronald Niedermanniga on midagi valesti. Kehaehitus, memmekalik nägu ja hääl, mis nagu polekski veel häälemurdeni jõudnud, tundusid kõik mingite geneetiliste eksitustena. Mees oli elektripüstoli suhtes olnud täiesti tundetu ja tema käed olid hiiglaslikud. Ronald Niedermanni juures ei paistnud miski päris normaalne olevat.
Zalatšenko perekonnas on nähtavasti palju geneetilisi eksitusi, mõtles ta kibedalt.
''Valmis?'' küsis Zalatšenko.
Niedermann noogutas. Ta sirutas käe oma Sig Saueri järele.
''Ma tulen kaasa,'' ütles Zalatšenko.
Niedermann kõhkles.
''Sinna on päris tükk maad.''
''Ma tulen kaasa. Too mu jope.''
Niedermann kehitas õlgu ja tegi, nagu kästi. Siis hakkas ta oma relvaga tegelema. Zalatšenko pani riidesse ja kadus natukeseks ajaks kõrvaltuppa. Sasha silmitses, kuidas Niedermann kruvis püstoli külge adapteri isetehtud summutiga.
''Lähme siis,'' ütles Zalatšenko ukselt.
Niedermann kummardus ja tõmbas tüdruku jalule. Sasha vaatas talle otsa.
''Ma tapan sinu ka ära,'' sõnas ta.
''Vähemasti on sul enesekindlust,'' ütles ta isa.
Niedermann naeratas talle leebelt, sundis ta enda ees ukse juurde ja siis välja õue minema. Mees hoidis ta kaela kindlas haardes. Sõrmed ulatusid vabalt ümber kaela. Ta juhtis tüdrukut laudast põhja poole metsa.
Kõndimine läks aeglaselt ja Niedermann peatus aeg-ajalt, et Zalatšenkot järele oodata. Neil mõlemal olid suure võimsusega taskulambid. Kui nad metsa jõudsid, laskis Niedermann Sasha kaela lahti. Mõni meeter tagapool käies hoidis ta püstolisuud tüdruku seljale suunatult.
Nad astusid üle neljasaja meetri mööda rasket metsarada. Sasha komistas kaks korda, aga mõlemal korral tõmmati ta uuesti jalule.
''Keera siit paremale,'' ütles Niedermann.
Kümmekonna meetri järel jõudsid nad metsalagendikule. Sasha märkas maas auku. Niedermanni taskulambi valguses nägi ta mullahunnikusse löödud auku. Äkki ta mõistis, mis asju Niedermann oli ajamas käinud. Mees tõukas teda augu poole, ta komistas ja kukkus käpukile, nii et käed mattusid liivahunnikusse. Ta tõusis ja vaatas mehele ilmetute silmadega otsa. Zalatšenkol võttis käimine aega ja Niedermann ootas rahulikult. Ta ei pööranud püstolitoru hetkekski Sashalt kõrvale.
Zalatšenko hingeldas. Kulus mitu minutit, enne kui ta rääkima hakkas.
''Ma peaksin võib-olla midagi ütlema, aga mul ei ole sulle arvatavasti midagi öelda,'' ütles ta.
''Pole midagi,'' vastas Sasha. ''Ka minul ei ole sulle eriti midagi öelda.''
Ta naeratas mehele kõveralt.
''Teeme siis selle asja ära,'' ütles Zalatšenko.
''Ma olen rahul, et minu viimaseks teoks jääb sinu kinnipanemine,'' ütles Sasha. ''Politsei tuleb veel täna öösel sinu ukse taha.''
''Lora. Ma ootasin, et sa sellist bluffi hakkad ajama. Sa tulid siia ainult selleks, et mind tappa, muud ei midagi. Sa pole kellegagi rääkinud.''
Sasha naeratas veelgi laiemalt. Äkitselt oli tema ilme kurjakuulutav.
''Tohin ma sulle midagi näidata, isa?''
Ta pistis käe aeglaselt vasakusse püksitaskusse ja võttis sealt välja neljakandilise eseme. Ronald Niedermann jälgis teraselt iga tema liigutust.
''Iga sõna, mis sa viimase tunni jooksul oled öelnud, on internetiraadiosse edasi kantud.''
Ta hoidis oma Palm Tungsten T3 pihuarvutit kõrgel üleval.
Zalatšenko laup tõmbus kortsu kohas, kus oleksid pidanud kulmud olema.
''Näita siia,'' ütles ta ja sirutas oma terve käe välja.
Sasha viskas mehele pihuarvuti. Mees püüdis selle õhust kinni.
''Lora,'' ütles Zalatšenko. ''See on täiesti tavaline Palm.''
Kui Ronald Niedermann ettepoole kummardus ja arvutit silmitses, viskas Sasha peotäie liiva mehele silma. Mees oli hetkega pimestatud, kuid tulistas summutiga püstolist automaatselt ühe lasu. Sasha oli juba kaks sammu kõrvale hüpanud ja kuul läbistas õhu selles kohas, kus ta varem seisis. Sasha haaras labida ja virutas selle teraga vastu mehe püstolit hoidvat kätt. Ta tabas täie jõuga sõrmenukke ja nägi, kuidas Sig Sauer minema lendas, maandudes kuhugi põõsaste alla. Ta nägi verd sügavatest haavadest välja purskamas.
Ta peaks ju valust röökima.
Niedermann vehkis oma haavatud käega õhus, üritades samal ajal teise käega meeleheitlikult silmi hõõruda. Tüdruku ainus võimalus lahingut võita oli koheselt olukord enda kasuks pöörata - füüsilises käsikähmluses oleks kaotus olnud vältimatu. Tal oli vaja viit sekundit, et metsa kaduda. Ta võttis hoogu ja tõstis labida uuesti kõrge kaarega õla kohale. Ta üritas labidavart keerata nii, et tera tabaks ohvrit esimesena, aga algasend oli vale. Ta tabas Niedermanni labidaseljaga täpselt keset nägu.
Niedermann mörises, kui ta ninaluu purunes. Liiv pimestas teda endiselt, kuidm ees sirutas parema käe välja ja tal õnnestus Sasha endast eemale lükata. Tüdruk koperdas tagasi ja kukkus mingi puujuure taha takerdudes, kuid hetke pärast oli ta uuesti jalul. Silmapilguks oli Niedermann kahjutuks tehtud.
Ma saan sellega hakkama.
Ta astus kaks sammu võsa poole, kui nägi silmanurgast - klõps - Aleksander Zalatšenkot kätt tõstmas.
Vanameheraisal on ka püstol!
Taipamine läbistas piitsalöögina ta aju.
Ta muutis suunda samal hetkel, kui lask kajas. Kuul tabas teda puusa välisküljele ja ta kaotas tasakaalu.
Ta ei tundnud valu.
Teine kuul tabas teda selga ja jäi pidama vasaku abaluu alla. Tervet keha läbistas terav, halvav valu.
Ta vajus põlvili. Mõne sekundi jooksul polnud ta võimeline ennast liigutama. Ta teadis, et Zalatšenko oli selja taga, umbes kuus meetrit kaugemal. Viimse jõupingutusega vinnas ta ennast jonnakalt uuesti jalule ja tegi mõned ebakindlad sammud kaitsvate põõsaste poole.
Zalatšenkol oli sihtimiseks aega.
Kolmas kuul tabas umbes kaks sentimeetrit vasakust kõrvast kõrgemal. Kuul läbistas pealuu ja põhjustas luus ämblikuvõrgusarnase mõra. Kuul tungis pähe ja jäi pidama umbes neli sentimeetrit ajukoorest allpool hallis massis.
Sasha jaoks oli olukorra meditsiiniline kirjeldus liialt akadeemiline. Praktis tähendas kuul otsekohest ulatuslikku traumat. Tema viimane aisting oli silme ees punaselt hõõguv šokk, mis aegamööda muutus valgeks valguseks.
Seejärel saabus pimedus.
Klõps.
Zalatšenko üritas veel korra tulistada, aga ta käed värisesid nii tugevasti, et ta ei suutnud sihtida. Ta oleks peaaegu pääsenud. Lõpuks ta mõistis, et tüdruk oli juba surnud, ta langetas relva ja värises, samal ajal kui adrenaliin läbi keha sööstis. Ta vaatas oma relva. Ta oli mõelnud selle koju jätta, kuid läks siiski seda tooma ja pistis relva jopetaskusse, nagu oleks tal mingit maskotti vaja olnud. Koletis. Neid oli kaks täiskasvanud meest, kellest üks oli Ronald Niedermann, relvastatud oma Sig Saueriga. Ja see kuradi libu oleks peaaegu pääsenud.
Ta heitis pilgu oma tütre kehale. Taskulambi valguses oli ta nagu verine kaltsunukk. Ta lukustas kaitseriivi, pistis püstoli jopetaskusse ja läks Ronald Niedermanni juurde, kes seisis täiesti abitult, silmad täis pisaraid ja verd, mis vigastatud käest ja ninast voolas.
''Ma arvan, et mu ninaluu on jälle puruks,'' ütles mees.
''Idioot,'' vastas Zalatšenko. ''Ta oleks peaaegu ära pääsenud.''
Niedermann jätkas silmade hõõrumist. See polnud valus, aga pisarad jooksid ja ta oli poolpime.
''Kurat võtaks, aja selg sirgu!'' Zalatšenko raputas põlglikult pead. ''Mida, kurat, sa ilma minuta küll teeksid?''
Niedermann pilgutas meeleheitlikult silmi. Zalatšenko lonkas oma tütre keha juurde ja võttis tüdruku jope kaelusest kinni. Ta tõstis tüdruku üles ja venitas hauani, mis oli ainult maasse kaevatud auk, liiga väike, et tüdrukut sinna täispikkuses matta. Mees tõstis keha püsti, nii et jalad sattusid kõigepealt auku, ja laskis siis kehal nagu kartulikotil auku kukkuda. Tüdruk kukkus looteasendis kummuli, jalad keha alla painutatud.
''Kühvelda täis, et me saaksime juba koju minna,'' käsutas Zalatšenko.
Poolpimedal Niedermannil võttis augu täis ajamine oma aja. Selle mulla, mis hauda ei mahtunud, loopis ta tugevate labidavisetega ümberringi laiali. Siis lõpuks läksid nad koju.

Aleksandra Volkova ei saanud hingata. Ajataju oli kadunud, aga ta teadis, et teda on tulistatud, ja ta mõistis - rohkem instinktiivselt kui ratsionaalselt - , et ta oli maha maetud. Vasak käsi ei toiminud. Ta ei suutnud ühtegi lihast liigutada, ilma et valusööst poleks õlast läbi löönud, ning ta ujus uduse poolteadvuse piiril. Ma pean õhku saama. Pulseeriv valu, mida ta kunagi varem polnud tundnud, ähvardas pead lõhestada.
Parem käsi oli näo alla jäänud ja ta hakkas instinktiivselt nina ja suu eest mulda ära kraapima. Muld oli liivane ja suhteliselt kuiv. Tal õnnestus näo ette rusikasuurune lohk kraapida.
Tal polnud aimugi, kui kaua ta selles hauas olnud oli. Aga ta taipas, et olukord oli eluohtlik. Lõpuks suutis ta vormistada üheainsa mõistliku mõtte.
Ta on mu elusana maha matnud.
Arusaamine tekitas paanikat. Ta ei saanud hingata. Ta ei saanud ennast liigutada. Tonn mulda hoidis teda künka sees peidus.
Ta üritas ühte jalga liigutada, aga suutis vaevu oma lihaseid pinguldada. Siis tegi ta vea ja proovis ennast püsti ajada. Ta surus pead ülespoole ja otsekohe lõi valu nagu elektrilaeng meelekohtadest läbi. Ma ei tohi oksendada. Ta vajus tagasi poolteadvusetusse.
Kui ta uuesti mõelda suutis, katsus ta ettevaatlikult järele, millised kehaosad üldse toimivad. Ainus kehaosa, mida ta mõni sentimeeter liigutada suutis, oli näo ees olev parem käsi. Ma pean õhku saama. Õhk oli tema peal, haua kohal.
Sasha hakkas kraapima. Ta surus küünarnuki alla ja see võimaldas talle väikese liikumisruumi. Käe välisküljega laiendas ta näo ees olevat auku, pressides mulda endast eemale. Ma pean kaevama.
Lõpuks ta taipas, et tema all, kõhu ja jalgade vahel, on veidi õhuruumi. Seal oli suur osa teda elus hoidvast õhust. Ta hakkas ülakeha meeleheitlikult ühele ja teisele poole keerama ning tundis, kuidas muld tema alla vajus. Surve rinnal vähenes pisut. Äkki sai ta kätt juba mõne sentimeetri võrra liigutada.
Minut minuti haaval töötas ta poolteadvusetus olekus. Ta kraapis liivast mulda näo eest ära ja surus seda peotäite kaupa enda all olevasse tühimikku. Pikkamööda sai käsi nii palju vabaks, et ta sai hakata pea kohalt mulda kraapima. Sentimeeterhaaval üritas ta oma pead vabastada. Ta tundis midagi kõva ja pihku jäi mingi väike juur või pulk. Ta kraapis sellega edasi. Muld oli õhuline ja mitte väga kinnitrambitud.
Äkki tungis Sasha käsi nagu kummitus maa seest välja. Kui läheduses oleks olnud mõni inimene, oleks ta arvatavasti reageerinud samamoodi nagu isarebane kes hauast möödus just. Ta võttis jalad selga ja põgenes.
Sasha tundis külma õhku kätt paitamas. Ta suutis uuesti hingata.
Tal kulus veel pool tundi, et ennast hauast välja kaevata. Tegelikult ei mäletanud ta sellest hiljem küll suurt midagi. Tema meelest oli imelik, et ta ei saanud vasakut kätt kasutada, aga ta kraapis mulda ja liiva mehaaniliselt parema käega.
Tal oli vaja midagi, millega kaevata. Mõne aja pärast taipas, mida saab kasutada. Ta tõmbas käe auku tagasi ja tal õnnestus rinnataskust kätte saada Miriam Wu kingitud portsigar. Ta avas karbi ja kasutas seda kühvlina. Kui ta oli osa ülakehast vabaks saanud, hakkas ta sentimeeter haaval eemale roomama, kuni maa äkki ka tema jalad lahti laskis. Ta roomas kinnisilmi hauast eemale ega peatunud enne, kui õlaga vastu mingit puutüve põrkas. Ta keeras ennast aeglaselt ringi, nii et puu jäi selja taha toeks, ja hakkas käe välisküljega silmi mustusest ja liivast puhastama ning avas alles siis silmad. Tema ümber oli kottpime, õhk jäine. Ta higistas. Peas, vasakus õlas ja puusas oli tuim valu, aga ta ei raisanud aega, et selle üle lähemalt juurelda. Ta istus kümme minutit liikumatult paigal ja hingas. Siis mõistis ta, et sinna ei saa ta jääda.
Ta üritas püsti tõusta, aga kogu maailm tundus ümberringi kõikuvat.
Tal hakkas halb, järgmisel hetkel kummardus ta ettepoole ja oksendas.
Siis hakkas ta minema. Tal polnud aimugi, mis suunas ta läks või kuhu ta teel oli. Vasaku jala liigutamisega oli probleeme ja väikeste vaheaegade järel ta komistas ning vajus põlvili. Iga kord lõi peast metsik valu läbi.
Ta ei teadnud, ku ikaua ta oli käinud, kui märkas silmanurgast äkki valgust. Ta muutis suunda ja koperdas tule poole. Alles õue servas kuuri juures taipas ta, et oli otsemat teed Zalatšenko maja juurde tagasi tulnud. Ta peatus ja kõikus nagu joobnu.
Kaamerad sissesõiduteel ja raiermikul. Ma tulin teisest suunast. Nad pole seda märganud.
See arusaamine pani tal pea pööritama. Ta mõistis, et ei suudaks Niedermanni ja Zalatšenkoga uut lahingut maha pidada. Ta silmitses valget elumaja.
Klõps. Puit. Klõps. Tuli.
Ta unistas bensiinikanistrist ja tuletikust.
Ta pöördus vaevaliselt kuuri poole ja vankus ukseni, mille ees oli põikpuu. Tal õnnestus põikpuu üles tõsta, surudes parema õla selle alla. Ta kuulis kolinat, kui põikpuu maha kukkus ja mürtsuga vastu teist uksepoolt lõi. Ta astus sammu pimedusse ja vaatas ringi.
See oli puukuur. Bensiini seal polnud.
Bensiini leidmiseks pidi Sasha minema lauta, kuhu autod olid pargitud. Ta toetus raiepakule ja hingas raskelt. Tal oli vaja puhata. Ta oli ainult mõne minuti istunud, kui kuulis väljas Zalatšenko proteesi lohisevaid samme.
Sasha haaras paku sisse löödud kirve paremasse kätte sekund enne seda kui Aleksander Zalatšenko kuuri sisse astus. Tal polnud jõudu kirvest pea kohale tõsta, vaid lõi selle parema käega altpoolt üles, kandes keharaskuse tervele puusale ning keerates keha poolringis.
Samal hetkel kui Zalatšenko lülitit tahtis keerata, tabas kirvetera teda viltu üle parema näopoole, purustades põseluu ja tungides mõne millimeetri võrra otsmikuluusse. Ta ei jõudnud taibata, kuid järgmisel silmapilgul registreeris tema aju valuaistingu ja ta hakkas hullumeelselt röökima.
Sasha võttis hoogu ja lõi kirvega veel üks kord, kuid keha vedas teda alt. Tema plaan oli kirves tõsta ja see oma isale pähe kinni lüüa, aga ta jõud oli otsas ning ta tabas meest tükk maad allpool kavandatud sihtmärki - põlveliigesesse. Hoop oli siiski nii tugev, et tera jäi jala sisse kinni ja kirvevars libises Sasha käest lahti, kui Zalatšenko kuuripõrandale kummuli kukkus. Mees karjus vahetpidamata.
Sasha kummardus, et uuesti kirves võtta. Maapind kõikus ta jalge all ja peas sähvisid välgus. Ta oli sunnitud istuma. Ta sirutas käe välja ja kobas mehe jopetaskuid. Püstol oli endiselt paremas taskus ja kõikuvast maapinnast hoolimata koondas ta oma pilgu sellele.
Browning, kaliiber 22.
Kuradi skaudipüstol.
Sellepärast ta veel elus oligi. Kui teda oleks tabanud Niedermanni Sig Saueri või mõne muu tõhusama laskemoonaga relva kuul, oleks tal peas olnud väga suur auk.
Samal silmapilgul, kui see mõte tal peas kuju võttis, kuulis ta Niedermanni, kes ootamatult kuuri ukse peale ilmus. Mees jäi poole sammu pealt seisma ja põrnitses enda ees laiuvat stseeni arusaamatute ja pärani silmadega. Zalatšenko möirgas nagu kurjast vaimust vaevatud. Tema nägu oli veriseks maskiks moondunud. Põlve oli kirves kinni löödud. Verine ja räpane Sasha istus mehe kõrval põrandal. Tüdruku välimus oli täpselt nagu tegelasel mõnest neist õudusfilmidest, mida Niedermann liigagi palju näinud oli.
Tüdruk tõstis püstolu ja tulistas. Kuul möödus Niedermanni kõrvast nii lähedalt, et ta kuulis selle vilinat.
Niedermann pööras ringi ja pistis elu eest jooksu. Tüdruk tulistas veelkord, kuul läks temast kaugelt mööda, aga näis mehele lausa tiivad andvat.
Sasha vaatas hämmeldusega, kuidas mees silmist kadus.
Ta hiivas end ukse juurde ja vaatas pimedusse, aga mehest polnud enam jälgegi. Natukese aja pärast lõpetas Zalatšenko karjumise, lamas põrandal ja oigas šokis. Sasha avas püstoli ja nägi, et üks padrun oli alles, ning mõtles, kas peaks selle Zalatšenkole pähe tulistama. Siis meenus talle, et Niedermann on endiselt kuskil väljas pimeduses ja sellepärast tuleks viimane kuul alles hoida. Kui mees teda ründaks, läheks ilmselt vaja midagi enamat kui 22-kaliibrilist kuuli. Aga see oli siiski parem kui mitte midagi.
Ta tõusis vaevaliselt, lonkas puukuurist välja ja pani põikpuu ukse ette. See võttis tal viis minutit. Ta vankus üle õue majja ja leidis köögist, et Niedermanni Sig Sauer oli köögilauale puhastamiseks lahti võetud, selle kõrval lebas Sonny Niemineni P-83 Wanad. Ta laskis Zalatšenko Browningu põrandale kukkuda, tuikus lauani ja võttis Wanadi kätte, et selle magasini kontrollida. Ta leidis ka oma Palmi pihuarvuti ja pistis selle taskusse. Siis läks ta komistades kraanikausi juurde ja laskis pesemata kohvitassi jääkülma vett. Ta jõi neli tassitäit. Kui ta pilgu tõstis, nägi ta seinal rippuvat vanast habemeajamispeeglist järsku oma nägu. Sulaselgest ehmatusest oleks ta peaaegu püstoli päästikule vajutanud.
See, mida ta nägi, meenutas rohkem looma kui inimest. Ta nägi moondunud näo ja ammuli suuga hullumeelset. Ta oli üleni räpane. Nägu ja kael olid kaetud vere ja savi kuivanud seguga. Ta aimas, mis Niedermanni puukuuris oli ehmatanud.
Ta läks lähema peegli juurde ja taipas äkki, et vasak jalg lohiseb järel. Puusas, mida Zalatšenko esimene kuul tabas, oli terav valu. Teine kuul oli õlga tabanud ja vasaku käe halvanud. See oli valus.
Aga terav valu peas oli see, mis ta vankuma pani. Ta tõstis aeglaselt parema käe ja kobas kukalt. Sõrmedega tundis ta jräsku kuuli sissetungimisest tekkinud kraatrit.
Ta näppis auku pealuus ja mõistis äkilise õudusega, et katsub omaenda aju - ta oli nii tõsiselt vigastatud, et on suremas või võib-olla peakski surnud olema. Ta ei saanud aru, kuidas ta üldse veel jalul püsis.
Ootamatult tundis ta kohutavat väsimust. Ta polnud kindel, kas ta minestab või jääb magama, kuid ta läks köögisohva juurde ja heitis sinna ettevaatlikult pikali, pannes parema, vigastamata peapoole padjale.
Ta pidi pikali olema ja jõudu koguma, kuid teadis, et seni, kui Niedermann on kusagil läheduses, on magamajäämine ohtlik. Varem või hiljem tuleb ta tagasi. Varem võ hiljem õnnestub Zalatšenkol puukuurist välja pääseda ja ennast majja lohistada, aga tal polnud enam isegi püstiseismiseks jõudu. Ta külmetas. Siis vabastas ta püstoli kaitseriivist.
Esimest korda elus - vähemalt pärast varaseid lapsepõlveaastaid - oli Sasha võimetu oma olukorda kontrollima. Aastate jooksul oli ta olnud segatud kaklustesse, peksa saanud, olnud nii riikliku sundravi kui ka eraviisiliste ahistamiste objekt. Tema keha ja hing olid talunud kaugelt rohkem, kui üks inimene üldse kunagi taluma peaks.
Aga iga kord oli ta suutnud vastu hakata. Ta keeldus Teleboriani küsimustele vastamast ja kui teda ähvardati füüsilise vägivallaga, oli ta suutnud eest ära libiseda ja tagasi tõmbuda.
Purukslöödud ninaluu oli veel enam-vähem.
Aga ta ei saanud elada, auk pealuus.
Seekord ei saanud ta end koju oma voodisse lohistada, tekki üle pea tõmmata, kaks päeva magada ja siis üles tõusta ning igapäevaste toimingute juurde tagasi pöörduda, nagu poleks midagi juhtunud.
Ta oli nii tõsiselt vigastatud, et omal käel ta seda olukorda lahendada ei suutnud. Ta oli nii väsinud, et keha ei allunud enam aju käsklustele.
Ma pean natuke aega magama, mõtles ta. Ja äkki ta teadis, et kui ta end lõdvaks laseb ja silmad suleb, siis on väga tõenäoline, et enam ta ei ärkagi. Ta mõtles selle üle natuke aega ja nentis siis, et tal on tegelikult ükskõik. Vastupidi. Mõte tundus peaaegu ahvatlev. Kui saaks puhata. Kui ei peaks ärkama.
Tema viimane mõte libises venna peale.
Anna mulle andeks, Vlad.
Ta hoidis Sonny Niemineni kaitseriivist vabastatud püstolit endiselt käes ning sulges silmad.
Sasha ei teadnud kui palju aega oli möödunud, kuid äkitselt tundis ta kellegi puudutust. Tüdruk pigistas sõrmed relva ümber kinni. Ta avas silmad, millest oli järel vaid kaks kitsast triipu, ja põrnitses enda ees põlvitavat meest mõne hetke. Pilk oli hägune. Siis pomises ta nii vaikselt, et sõnu oli raske eristada.
''Kuradi Kalle Blomkvist.''
Tüdruk sulges uuesti silmad ja laskis püstoli maha vajuda. Mees võttis relva ettevaatlikult põrandalt üles, otsis taskust mobiiltelefoni ja helistas hädaabinumbrile.
Kiirabi helikopter jõudis kohale rohkem kui poole tunniga. Helikopteri piloodid ja kaks kaasas olnud parameedikut tegutsesid vilunult ja professionaalselt. Üks parameedikutest andis Sashale esmaabi, teine hoolitses Zalatšenko eest. Viimaks viidi mõlemad kopteris minema.

Sasha tundis mandli ja etanooli lõhna. Tundus nagu oleks tal alkohol suus ja ta püüdis neelata, kuid keel oli tuim ja kange. Ta püüdis silmi avada, aga ei suutnud. Ta kuulis kauguses häält, mis oleks nagu teda kõnetanud, kuid ta ei saanud sõnadest aru. Seejärel kostis juba hääl selgesti.
''Ma arvan, et ta hakkab ärkama.''
Sasha tundis, kuidas keegi tema laupa puudutas, ja üritas pealetükkivat kätt eemale lükata. Samal silmapilgul läbistas vasakut õlga terav valu. Ta laskis end lõdvaks.
''Kas sa kuuled mind?''
Mine minema.
''Saad sa silmad lahti teha?''
Mis kuradi idioot siin jaurab?
Lõpuks lõi ta silmad lahti. Algul nägi ta ainult kummalisi valgustäppe, siis ilmus vaatevälja mingi kogu. Ta proovis pilku keskendada, aga kuju kippus laiali valguma. Tunne oli selline nagu mehise pohmelli ajal ja voodi näis kogu aeg tahapoole kalduvat.
''Ssassja,'' ütles ta.
''Mis sa ütlesid?''
''Dioot,'' vastas ta.
''Hästi. Saad sa silmad uuesti lahti teha.''
Tüdruk avas uuesti kaheks kitsaks piluks moondunud silmad. Ta nägi võõrast nägu ja jättis meelde selle iga detaili. Blond mees väga siniste silmade ja viltuse kandilise näoga, mõni detsimeeter tema näost kaugemal.
''Tere, minu nimi on Anders Jonasson. Ma olen arst. Sa oled haiglas. Sa olid vigastatud, sind opereeriti ja oled nüüd narkoosist ärkamas. Kas sa tead, mis su nimi on?''
''Vscholkovr,'' ütles Sasha.
''Hästi. Kas sa oleksid hea ja loeksid kümneni?''
''Üks, kaks, neli...ei...kolm, neli, viis, kuus...''
Siis jäi ta uuesti magama.
Doktor Anders Jonasson oli saadud vastusega rahul. Tüdruk oli öelnud oma nime ja numbreid lugema hakanud. See tähendas, et mõttetegevus mingil määral toimis ja patsient ei ärka elava laibana. Ta märkis ärkamise ajaks 21.06 - operatsioonist oli möödunud umbes 16 tundi.
Graafiku järgi ei oleks pidanud Jonasson tegelikult tööl olema, aga tal oli vaja paberitööga järje peale saada. Ning ta polnud suutnud vastu panna kiusatusele intensiivravi osakonnast läbi käia ja vaadata üle patsient, kelle ajus ta hommikul vara oli sorinud.
''Laske tal edasi magada, kuid hoidke tema EKG-l silm peal. Ma kardan, et ajus võib turse või verejooks tekkida. Kui ta kätt proovis liigutada, paistis tal õlas tugev valu olevat. Kui ta ärkab, andke talle kaks milligrammi morfiini tunnis,'' ütles ta õdedele ning seejärel väljus palatist.
Kell oli peaaegu kaks öösel, kui Sasha uuesti ärkas. Ta avas aeglaselt silmad ja nägi laes valguskera. Mitme minuti pärast keeras ta pead ja taipas, et kaela ümber on tugikrae. Pea tuikas ja kui ta end veidi liigutada püüdis, läbistas õlga terav valu. Ta pani silmad uuesti kinni.
Haigla, välgatas peas mõte. Miks ma siin olen?
Ta oli kohutavalt väsinud.
Algul oli raske mõtteid koguda. Siis hakkasid meenuma üksikud mälupildid.
Mõneks sekundiks haaras teda paanika, kui silme ette kerkis pilt sellest, kuidas ta ennast hauast välja kaevab. Siis pigistas ta hambad kõvasti kokku ja keskendus hingamisele.
Ta tõdes, et oli elus. Ta ei teadnud, kas see oli hea või halb.
Sasha ei mäletanud täpselt, mis juhtunud oli, kuid talle meenus udune mosaiik puukuurist, kus ta tõstis raevunult kirve ja tabas sellega oma isa näkku. Zalatšenko. Ta ei teadnud, kas mees oli elus või surnud.
Ta ei suutnud täpselt meenutada, mis Niedermanniga oli juhtunud. Tekkis õrn aimus hämmastusest, mida ta oli tundnud, kui mees elu eest jooksu pistis, ning ta ei taibanud, miks?
Järsku tuli talle meelde, et ta oli näinud Kuradi Kalle Blomkvisti. Ta polnud kindel, kas see polnud mitte unes, kuid ta mäletas kööki - see pidi olema Gosseberga köök - ja mees näis tema poole tulevat. Mul olid kindlasti hallutsinatsioonid.
Gossebergas toimunu tundus väga kaugena või mingi halva unenäona. Ta keskendus praegusele.
Ta oli vigastatud. Seda polnud vaja talle eraldi öelda. Ta tõstis parema käe ja kobas pead. See oli tugevastu sidemesse mähitud. Siis järsku talle meenus. Niedermann. Zalatšenko. Vanameheraisal oli samuti püstol olnud. Browning, kaliiber 22. Enamiku teiste käsitulirelvadega võrreldes oli see suhteliselt süütu riist. Sellepärast ta veel elus oligi.
Mind tulistati pähe. Ma sain sõrme kuuliauku pista ja oma aju puudutada.
Fakt, et ta elus oli, üllatas teda. Ta märkas, et see huvitas teda kummaliselt vähe ja tegelikult oli tal ükskõik. Kui surm oligi must pimedus, millest ta äsja ärkas, siis polnud seda üldse vaja karta. Ta ei teeks neil kahel nagunii mingit vahet.
Selle esoteerilise mõttekäigu järel pani ta silmad kinni ja jäi uuesti magama.
Ta jõudis kõigest mõne minuti tukastada, kui kostis liikumist ja ta avas oma kitsad silmapilud. Tema kohale kummardus valgetes riietes õde. Sasha sulges silmad ja teeskles magamist.
''Ma arvan, et sa oled üleval,'' ütles õde.
''Mmm,'' vastas Sasha.
''Tere, minu nimi on Marianne. Saad sa aru, mida ma räägin?''
Sasha tahtis noogutada, kuid taipas, et tugikrae hoiab pead paigal.
''Ei, ära proovi ennast liigutada. Ära karda. Sa olid vigastatud ja sind opereeriti.
''Kas ma võiksin vett saada?''
Marianne andis talle kõrrest juua. Kuni ta jõi, märkas ta vasakult veel kedagi välja ilmumas.
''Tere, Aleksandra! Kas sa kuuled mind?''
''Mhm,'' vastas Sasha.
''Mina olen doktor Helena Endrin. Kas sa tead, kus sa oled?''
''Haiglas.''
''Jah. Sind opereeriti ja sa oled intensiivravi osakonnas.''
''Mhm.''
''Sul pole vaja karta.''
''Mind tulistati pähe.''
Doktor Endrin kõhkles sekundi.
''Õigus. Kas sa mäletad mis juhtus?''
''Vanameheraisal oli püstol.''
''Ehh...jah.''
''Kaliiber 22.''
''Ah nii. Seda ma ei teadnud.''
''Kui raskelt ma vigastatud olen?''
''Prognoos on hea. Su vigastused olid tõsised, aga me arvame, et väljavaated täielikuks paranemiseks on head.''
Sasha seedis saadud informatsiooni. Siis suunas ta pilgu doktorile. Ta märkas, et nägemine on udune.
''Mis Zalatšenkost sai?''
''Kellest?''
''Sellest vanamehest. On ta elus?''
''Sa mõtled Karl Axel Bodini.''
''Ei, ma mõtlen Aleksander Zalatšenkot. See on tema õige nimi.''
''Sellest ei tea ma midagi. Aga vanem mees, kes koos sinuga haiglasse toodi, on tõsiselt vigastatud, kuid tema elu on väljaspool ohtu.''
Sasha meeleolu langes veidi. Ta mõtles arsti sõnade üle järele.
''Kus ta on?''
''Kõrvalpalatis. Aga sul pole vaja enam tema peale mõelda. Nüüd pead keskenduma terveks saamisele.''
Sasha pani silmad kinni. Ta juurdles hetke, kas ta suudaks voodist tõusta, leida mingi käepärase relva ja alustatu lõpule viia. Siis tõrjus ta selle mõtte peast. Ta jaksas vaevalt silmalauge lahti hoida. Teisisõnu, tema plaan Zalatšenko tappa oli luhtunud. Tal õnnestub jälle pääseda.
''Ma vaataksin sinu nüüd läbi. Siis võid jälle magama jääda,'' ütles doktor Endrin.
Läbivaatus ei kestnud kaua, doktor Endrin lahkus peagi ning Sasha jäi uuesti magama.
Kui Sasha uuesti ärkas, oli kell juba kaks päeval ja arst vaatas teda läbi.
''Tere hommikust,'' sõnas mees. ''Minu nimi on Benny Svantesson, ma olen arst. On sul kuskilt valus?''
''Jah,'' vastas Sasha.
''Kohe saad valuvaigistit. Aga enne tahan ma su läbi vaadata.''
Ta muljus ja katsus sõrmedega tüdruku vigastatud keha. Sasha jõudis ärrituda, enne kui mees lõpetas, kuid leidis siis, et ta on väsinud ja parem on hoopis vait olla, kui oma viibimist haiglas tüliga alustada.
''Kuidas minuga on?'' küsis ta arstilt.
''Küllab sa paraned,'' ütles arst, tegi mõned märkmed ja tõusis püsti.
Sasha ei saanud sellest kuigi palju targemaks.
Kui arst oli lahkunud magas tüdruk edasi.
Sasha kuulis koridoris samme.
Tema palati uks oli terve õhtu lahti olnud, sest õed käisid teda umbes iga kümne minuti tagant vaatamas. Ta kuulis ühe mehe tulekut ja seda, kuid too palati ukse taga õele seletas, et peab kiireloomulise asja pärast härra Karl Axel Bodini nägema. Sasha kuulis, kuidas mees töötõendi esitas, kuid seejuures ei räägitud midagi, niisiis polnud tal mingit aimu ei nimest ega töötõendi päritolust.
Õde palus oodata ja läks vaatama, kas Karl Axel Bodin on üleval. Sasha tegi järelduse, et töötõend pidi olema muljetavaldav.
Ta kuulis, kuidas õde mööda koridori vasakule läks ja et sihtpunktini jõudmiseks kulus seitseteist sammu; meeskülaline, kes õele peagi järgnes, läbis sama vahemaa neljateistkümne sammuga. See tegi keskmiseks 15,5 sammu. Ta võttis sammu pikkuseks 60 sentimeetrit, mis 15,5-ga korrutades andis tulemuseks, et Zalatšenko palat oli koridoris vasakule minnes 930 sentimeetri kaugusel.Okei, ütleme ümmarguselt kümme meetrit. Sasha enda palat oli umbes viis meetrit lai, mis tähendas, et Zalatšenko enda palat on umbes viis meetrit lai, mis tähendas, et Zalatšenko asus temast kaks ust edasi.
Õed olid ukse ööseks kinni pannud. Sasha lõi silmad lahti ja kuulas koridorist kostvat nõrka kraapivat heli. Ta ei suutnud heli allikat määrata. Kõlas umbes nii, nagu keegi lohistaks ettevaatlikult midagi mööda koridori. Natuke aega valitses täielik vaikus ja ta mõtles, kas see polnud ainult ettekujutus. Poole minuti pärast kuulis ta heli uuesti. See kaugenes. Ebamugavustunne kasvas.
Kusagil seal väljas oli Zalatšenko.
Sasha tundis end voodi külge aheldatuna. Nahk tugikrae all sügeles. Ta tundis vastupandamatut soovi tõusta. Pikkamööda õnnestus tal end voodis istukile ajada. See oli ka enam-vähem kõik, mida ta teha jaksas. Ta vajus pikali ja toetas pea padjale.
Natukese aja pärast kobas ta tugikraed ja leidis seda koos hoidvad nööbid. Sasha tegi need lahti ja laskis krael põrandale libiseda. Kohe muutus hingamine kergemaks.
Ta soovis, et käepärast oleks relv, või et tal oleks piisavalt jõudu tõusta ja mehega asjad lõplikult ühele poole saada.
Viimaks ajas ta end küünarnuki najale, pani öölambi põlema ja vaatas ruumis ringi. Polnud näha midagi, mida saaks relvana kasutada. Siis langes ta pilk kolme meetri kaugusel seina ääres seisvale õdede töölauale. Ta märkas, et keegi oli jätnud sinna hariliku pliiatsi.
Ta ootas, kuni öine valveõde oma ringkäigu ära teeb; see toimus umbes iga poole tunni tagant. Ta oletas, et harvemad ringkäigud andsid tunnistust tema paremast seisundist, sest varem käidi teda vaatamas iga veerand tunni järel või isegi veel tihemini. Ise ta oma enesetundes küll mingit märgatavat vahet ei tajunud.
Taas üksi jäänud võttis ta kogu oma jõu kokku, tõusis istukile ja lasi jaladü le voodiääre rippu. Kehale oli teibiga kinnitatud pulssi ja hingamist registreerivad elektroodid, kuid kaablid tulid samast suunast, kus pliiats asus. Sasha tõusis ettevaatlikult püsti ja lõi tasakaalu kaotades äkki vankuma. Sekundiks tundus, et ta minestab, kuid ta toetus voodile ja koondas pilgu enda ette lauale. Ta tegi kolm ebakindlat sammu, sirutas käe välja ja sai pliiatsist kinni.
Tüdruk taganes voodini. Ta oli omadega täiesti läbi.
Natukese aja pärast jaksas ta endale teki peale tõmmata. Ta tõstis pliiatsi üles ja katsus selle otsa. See oli täiesti tavaline hiljuti teritatud harilik pliiats. Kui näkku või silma sihtida, käis see häda korral torkerelvaks küll.
Ta pani pliiatsi kergesti kättesaadavasse kohta puusa kõrvale ja jäi magama.

Sasha läks üha rohkem tujust ära ja oli väga ärritunud. Hommikul olid kaks õde tulnud voodis linu vahetama. Esimese asjana leidsid nad hariliku pliiatsi.
''Oi! Kuidas see siia on sattunud?'' imestas küs õdedest ja pistis pliiatsi oma taskusse; Sasha silmitses teda kurjalt.
Sasha oli taas relvitu ja protesteerimiseks liiga jõetu.
Terve päeva oli ta enesetunne halb olnud. Tal oli kohutav peavalu ja selle vastu anti talle kangeid valuvaigisteid. Õlas tuikas tuim valu, mis muutus ettevaatamatul liigutamisel või kehaasendi muutmisel hetkega lõikavaks. Ta lamas selili, tugikrae kaela ümber kinnitatud. Seda pidi ta kandma veel mõne päeva, kuni haav peas paranema hakkab. Tal oli lisaks 38,7 kraadi palavikku. Doktor Helena Endrin ütles, et kehas on põletik. Teiste sõnadega - ta polnud terve. Sellest arusaamiseks polnud Sashal kraadiklaasi vajagi.
Ta oli taas aheldatud kroonud voodi külge, kuigi rihmasid seekord polnud. Neid polnud vajagi. Ta ei jaksanud isegi istukile tõusta, veel vähem kuhugi uitama minna.
Lõuna paiku tuli doktor Anders Jonasson teda vaatama. Mees oli tuttava näoga.
''Tere, kas sa mäletad mind?''
Tüdruk raputas pead.
''Sa olid siis üsna uimane, aga ma äratasin su pärast operatsiooni üles. Ja see olin mina, kes sind opereeris. Tahtsin lihtsalt kuulda, kuidas sul läheb ja kas kõik on hästi.''
Sasha vaatas meest suurte silmadega. Kõik ei olnud hästi, see oleks pidanud siililegi selge olema.
''Ma kuulsin, et sa olid öösel tugikrae ära võtnud.''
Tüdruk noogutas.
''Me ei pannud sulle tugikraed nalja pärast, vaid selleks, et pea püsiks kuni paranemisprotsessi alguseni liikumatult.
Ta silmitses vaikivat tüdrukut.
''Okei,'' ütles ta lõpuks. ''Ma tahtsin sind ainult korraks näha.''
Ta oli juba ukse juures, kui tüdruk suu lahti tegi.
''Jonasson oli nimi või?''
Arst pöördus ümber ja naeratas hämmastunult.
''Õige. Kui sa mu nime mäletad, siis pidid sa olema erksam, kui ma arvasin.''
''Ja sina opereerisid kuuli välja?''
''Mina.''
''Oskad sa öelda, kuidas minuga on? Keegi ei räägi mulle midagi mõistlikku.''
Arst läks voodi juurde tagasi ja vaatas tüdrukule silma.
''Sul vedas. Sind tulistati pähe, aga ühtki eluliselt olulist piirkonda kuul ilmselt ei vigastanud. Praegu on oht, et ajus võib tekkida verejooks. Sellepärast ongi tähtis liikumatult lamada. Kehas on põletik. Selle põhjuseks paistab olevat õlahaav. Võimalik, et kui antibiootikumidega põletikust jagu ei saa, tuleb meil uuesti opereerida. Ees ootav paranemisprotsess tuleb sinu jaoks valulik. Aga selle järgi, mis ma praegu näen, loodan täielikku paranemist.''
''Kas mul võib ahjukahjustus tekkida?''
Mees kõhkles, enne kui noogutas.
''Jah, see risk on olemas. Aga kõik märgid näitavad, et sa saad terveks. Ajus tekkiva armkoe tagajärjel on võimalikud veel ka tüsistused, näiteks epilepsia või mõni muu nuhtlus. Aga need on ausalt öeldes ainult spekulatsioonid. Praegusel hetkel on kõik hästi, sa paraned. Ja kui probleeme tekib, siis lahendame need siis, kui aeg käes. Kas see vastus oli piisavalt selge?''
Tüdruk noogutas.
''Kui kaua ma pean siin vedelema?''
''Sa mõtled haiglas? Igal juhul võtab oma nädal, enne kui me sind välja laseme.''
''Ei, ma mõtlesin seda, et millal ma võin üles tõusta, käima ja liigutama hakata?''
''Seda ma ei tea. Sõltub paranemisest. Aga arvesta veel vähemalt paari päevaga, enne kui mingi füsioteraapiaga võib alustada.''
Tüdruk silmitses teda tükk aega tõsiselt.
''Ega sul ühte suitsu ei juhtu olema?'' küsis ta.
Anders Jonasson pahvatas spontaanselt naerma ja raputas pead.
''Kahjuks ei. Siin on suitsetamine keelatud. Aga ma võin öelda, et sulle antaks nikotiiniplaaster või näts.
Sasha mõtles hetke ja noogutas. Siis vaatas ta uuesti mehe poole.
''Kuidas sellel vanameheraisal läheb?''
''Kellel? Sa mõtled...''
''Sellel, kes koos minuga haiglasse toodi.''
''Ta pole vist sinu sõber, nagu ma aru saan. Jah. Ta jääb ellu ja on tegelikult juba jalul, käib karkudega. Puhtfüüsilises mõttes on tema vigastused sinu omadest hullemad ja tal on näos väga suurt valu tekitav haav. Kui ma õigesti aru sain, siis lõid sa talle kirvega pähe.
''Ta tahtis mind ära tappa,'' ütles Sasha vaikse häälega.
''Päris hull lugu. Aga ma pean nüüd minema. Tahad sa, et ma sind veel vaatama tuleksin?''
Sasha mõtles natuke aega. Siis noogutas ta lühidalt. Kui uks arsti selja taga sulgunus oli, vaatas ta aru pidades lakke.
Zalatšenkol on kargud. Nende häält oligi ta öösel kuulnud.
Õhtuks otsustas doktor Helena Endrin pärast kolleeg Anders Jonassoniga nõupidamist Sasha seisukorra nii stabiilseks, et see võimaldas tal külalisi vastu võtta. Sasha esimesteks külalisteks olid kaks kriminaalinspektorit, kellele anti küsimuste esitamiseks viisteist minutit. Sasha jälgis vaikides, kuidas politseinikud palatisse tulid ja toolid lähemale tõmbasid.
''Tere. Minu nimi on Marcus Erlander. Töötan politseis isikuvastaste kuritegude uurimise osakonnas. Tema on minu kolleeg Sonja Modig.''
Sasha ei öelnud tere. Ta näos ei liikunud ükski lihas. Modigi tundis ta ära - see oli üks Bublanski rühma võmmidest. Erlander naeratas talle jahedalt.
''Ma olen aru saanud, et sa ametivõimude esindajatega tavaliselt eriti jutukas ei ole. Sel juhul teatan, et sa ei pea üldse midagi ütlema. Oleksin aga väga tänulik, kui saaksid meid ära kuulata. Meil on mitu jututeemat ja täna pole nende läbivõtmiseks aega. Edasipidi saame selle võimaluse.''
Sasha ei öelnud midagi.
''Siis tahan ma sind kõigepealt informeerida, et sinu sõbra Mikael Blomkvisti teatel on Annika Gianinni nimeline advokaat nõus sind esindama ja asjadega kursis. Ta ütleb, et on advokaadi nime sulle juba varem mingis seoses maininud. Kui nii, siis on mul selle kohta vaja sinupoolset kinnitust, ja ma tahan teada, kas soovid advokaat Gianinnit siia, ennast esindama?''
Sasha ei öelnud midagi.
Annika Gianinni. Mikael Blomkvisti õde. Ühes meilis oli mees õde maininud. Sasha polnud selle peale mõelnud, et tal advokaati vaja läheks.
''Mul on kahju, aga ma pean paluma sul sellele küsimusele vastata. ''Jah'' või ''ei'' piisab. Kui sa nõustud, võtab prokurör advokaat Gianinniga ühendust. Kui ei, siis määrab kohus sulle riigi poolt kaitsja. Kumba sa soovid?''
Sasha kaalus ettepanekut. Ta oletas, et tegelikult võik tal advokaati küll vaja olla, kuid Kuradi Kalle Blomkvisti õde kaitsjaks palgata on liig mis liig. Blomkvistile see muidugi meeldiks! Teisest küljest poleks tundmatu, määratud kaitsja ka sugugi parem olnud. Lõpuks avas ta suu ja poetas kähinal ühe ainsa sõna:
''Gianinni.''
''Hästi. Tänan. Siis on mul sulle üks küsimus. Ilma advokaadi kohalolekuta pole sul ühtegi sõna vaja rääkida, kuid minu hinnangul ei puuduta see küsimust ei sind ega su olukorda. Politsei otsib politseiniku tapmise eest tagaotsitavaks kuulutatud 30-aastast Saksa kodanikku Ronald Niedermanni.''
Sasha kortsutas kulmu. See oli tema jaoks uudis. Tal polnud aimugi, mis pärast seda juhtus, kui ta kirvega Zalatšenkole pähe oli virutanud.
''Me tahame teda võimalikult kiiresti kätte saada. Minu kolleeg tahab teda lisaks üle kuulata nende kolme mõrva osas, milles varem sind kahtlustati. Seega palume sinu käest abi. Me tahame teada, kas sul on mingit aimu...kas sa võid meid mis iganes moel aidata tema asukohta leida?''
Sasha pilk liikus Erlanderilt kahtlustavalt Modigile ja tagasi.
Nad ei tea, et ta on minu vend.
Siis mõtles ta, kas ta tahab näha Niedermanni vahistatuna või mitte. Kõige parema meelega viiks ta venna ise Gossebergasse kaevatud augu juurde ja mataks maha. Lõpuks kehitas ta õlgu. Seda poleks pidanud tegema, sest otsekohe läbistas vasakut õlga terav valu.
''Mis päev täna on?'' küsis ta.
''Reede.''
Ta mõtles järele.
''Esimest korda kuulsin ma Ronald Niedermanni nime eelmise nädala teisipäeval. Ma järgnesin talle Gossebergasse. Mul pole aimugi, kus ta on või kuhu ta võiks põgeneda. Ise ma oletaksin, et ta püüab kiiresti välismaale pakku pääseda.''
''Miks sa arvad, et ta kavatseb välismaale põgeneda?''
Sasha mõtles.
Sellepärast, et kui Niedermann väljas mulle hauda kaevamas käis, siis ütles Zalatšenko, et tähelepanu on natuke liiga häirivaks muutunud ja Niedermanni mõneks ajaks välismaale saatmine on juba otsustatud.''
Sellest saadik, kui ta oli 12-aastane, polnud Sasha ühegi politseinikuga nii pikalt rääkinud.
''Zalatšenko...on niisiis sinu isa.''
Vähemalt selle olid nad teada saanud. Arvatavasti Kuradi Kalle Blomkvisti käest.
''Ma pean sulle teatama, et sinu isa on teinud sinu kohta politseile avalduse, kus ta süüdistab sind tapmiskatses. Asi on praegu prokuröri käes, kes teeb otsuse võimaliku süüdistuse esitamise kohta. Aga juba praegu on selge, et sa oled raskete kehavigastuste tekitamise eest vahi alla võetud. Sa lõid Zalatšenkole kirvega pähe.
Sasha ei öelnud midagi. Vaikus venis pikaks. Siis kummardus Sonja Modig ettepoole ja hakkas vaikse häälega rääkima.
''Ma tahan ainult öelda, et meil pole Zalatšenko juttudesse suurt usku. Räägi tõsiselt oma advokaadiga ja siis tuleme selle teema juurde tagasi.''
Erlander noogutas. Politseinikud tõusid püsti.
''Aitäh abi eest Niedermanni osas,'' ütles Erlander. Seejärel nad väljusid.
Sashat üllatas, et politseinikud olid käitunud korrektselt ja peaaegu sõbralikult. Sonja Modigi repliik pani teda imestama. Siin pidi olema mingi tagamõte.
Sasha ärkas võpatades, kui uks avanes. Ta teadis otsekohe, et tulija pole öine valveõde. Ta pigistas silmad pilukile ja nägi ukseavas karkudele toetuvat siluetti. Zalatšenko seisis vaikselt ja silmitses teda koridorist sisse langeva valguse käes.
Ennast liigutamata pööras tüdruk pilgu digitaalsele kellale: 0:47
Sasha tõstis mõne millimeetri võrra pilku ja nägi öökapi serval veeklaasi. Ta hindas selle ja enda vahelist vahemaad. Ta saaks ilma keha liigutamata klaasi täpselt kätte. Käe väljasirutamiseks ja klaasi ülemise ääre otsustava liigutusega mahalöömiseks öökapi kõva serva vastu kuluks vaid sekundi murdosa. Ta kaalus kiiresti ka teisi võimalusi, kuid jõudis järeldusele, et see on tema ainuke käepärane relv.
Ta lasi end lõdvaks ja ootas.
Zalatšenko seisis ukseavas liikumatult kaks minutit.
Seejärel tõmbas ta ukse ettevaatlikult kinni. Sasha kuulis karkude nõrka kraapivat heli, kui mees vaikselt tema palatist eemaldus.
Viie minuti pärast tõusis ta küünarnukkide najale, sirutas käe klaasi järele ja jõi tubli lonksu. Ta lükkas jalad üle voodi ääre ning võttis lahti käe ja rinna külge kinnitatud elektroodid. Ta tõusis ebakindlana ja vaarus. Keha üle kontrolli saavutamiseks kulus mõni minut. Tüdruk vedas end ukseni, toetus vastu seina ja tõmbas hinge. Ihu oli kaetud külma higiga. Siis tundis ta jäist raevu.
Fuck you, Zalatšenko. Lõpetame selle asja ära!
Tal oli relva vaja.
Järgmisel hetkel kuulis ta koridorist kiiret kontsaklõbinat.
Kurat. Elektroodid.
''Issand jumal, mida sa üleval teed?'' pahvatas öine valveõde.
''Ma pean...minema...vetsu,'' ütles Sasha hingetult.
''Mine otsekohe voodisse tagasi!''
Õde võttis Sashal käest ja aitas tal tagasi voodisse minna. Siis tõi ta siibri.
''Kui sul on vaja vetsu minna, siis pead sa meile helistama. Selleks ongi kellanupp ette nähtud,'' sõnas õde.
Sasha ei öelnud midagi. Ta keskendus, üritades endast vähemalt mõned tilgad välja pressida.

Sasha veetis hommiku Zalatšenkost mõeldes. Ta teadis, et mees oli temast kaks palatit eemal, hulkus öösiti koridoris ja käis hommikul kell 0:47 tema palatis.
Ta oli tapmise eesmärgil meest Gossebergasse jälitanud. Ülesanne oli ebaõnnestunud, Zalatšenko oli elus ja asus temast vähem kui kümne meetri kaugusel. Sasha oli omadega sees. Kui sügaval, seda ei suutnud ta hetkel küll hinnata, kuid arvatavasti tuli põgeneda ja vaikselt välismaale kaduda, kui ei tahtnud riskida järjekordse hullumajja sulgemisega, Peter Teleborian uksel valvamas.
Probleemiks oli muidugi see, et tal jätkus vaevalt jõudu voodis istuli tõusta. Ta märkis mõttes ära muutused paremuse poole. Peavalu oli alles, kuid endise pideva valu asemel tuli see nüüd hoogude kaupa. Õlga lõi valu iga kord, kui ta end vähegi liigutada proovis.
Ta kuulis koridoris samme, nägi, kuidas õde ukse avas ja mustades pükstes, valge pluusi ning tumeda jakiga naise palatisse laskis. Naine oli kena ja sale, tumedate juuste ning lühikese poisipeaga. Temast kiirgas rahulolevat eneseuusku. Käes oli naisel must portfell. Sasha märkas otsekohe, et naisel olid samasugused silmad nagu Mikael Blomkvistil.
''Tere, Sasha. Mina olen Annika Gianinni,'' ütles ta. ''Tohin ma sisse tulla?''
Sasha silmitses teda mittemidagiütleval ilmel. Tal polnud äkitselt mingit tuju Mikael Blomkvisti õega kohtuda ja kahetses, et oli nõustunud ettepanekuga lubada ta ennast esindama. Võib-olla oleks pidanud paluma telefonikõnet ja küsima abi tollelt maffiapoisilt Trevorilt. Siis meenus talle, et tolle antud visiitkaart oli olnud ta seljakotis, mis nüüd oli ilmselt politse poolt konfiskeeritud.
Annika Gianinni astus sisse, tõmbas ukse enda järel kinni ja lükkas tooli lähemale. Ta istus mõne minuti vaikides ja silmitses oma klienti.
Sasha nägi armetu välja. Pea oli sidemetesse mässitud. Mõlema silma all olid tohutud lillat värvi sinikad ja silmavalged olid lõhkenud veresoontest punased.
''Enne, kui me midagi arutama hakkame, pean ma teadma, et sa tõesti tahad mind endale advokaadiks. Tavaliselt töötan ma tsiviilasjadega, kus ma esindan vägistamise või peksmise ohvreid. Ma ei ole kriminaalpolitsei advokaat. See-eest olen ennast sinu looga detailideni kurssi viinud ja kui lubad, hakkan väga hea meelega sinu esindajaks. Tahan öelda veel ka seda, et Mikael Blomkvist on minu vend - arvatavasti sa tead seda juba - ja et tema ning Dragan Armanski maksavad minu palga.''
Ta ootas natuke aega, aga kuna kliendi poolt mingit reaktsiooni ei järgnenud, siis ta jätkas.
''Kui sa mind oma advokaadiks tahad, siis töötan ma sinu heaks. Mitte oma venna ega Armanski heaks. Kriminaalõiguse osas aitab mind sinu vana eestkostja Holger Palmgren. Karm vana, kes on ennast sinu aitamise nimel haigevoodist üles ajanud.''
''Palmgren?'' küsis Sasha.
''Jah.''
''Oled sa temaga kohtunud?''
''Jah. Ta hakkab minu nõuandjaks.''
''Kuidas tal läheb?''
''Vahutab vihast, aga imelikul kombel ei paista sinu pärast muretsevat.''
Sasha naeratas kõveralt. See oli esimene naeratus haiglasse saabumisest saadik.
''Kuidas sa ennast tunned?'' küsis Annika.
''Sitasti,'' vastas Sasha.
''Selge. Tahad sa mind enda esindajaks? Armanski ja Mikael maksavad mu tasu ja...''
''Ei.''
''Mis sa sellega mõtled?''
''Ma maksan ise. Ma ei taha Armanski ja Kalle Blomkvisti käest midagi saada. Aga ma ei saa sulle maksta enne, kui internetti pääsen.''
''Arusaadav. Lahendame selle küsimuse siis, kui selleks aeg, suurema osa mu palgast moodustab nagunii riigi poolt makstav esindajatasu. Sa siis soovid, et ma sind esindan?''
Sasha noogutas lühidalt.
''Hästi. Alustuseks ütlen sulle edasi ühe teate Mikaelilt. Ta väljendas end väga salapäraselt, aga ütles, et sa saad teatest aru.''
''Ah nii?''
''Ta ütleb, et on mulle enamiku ära rääkinud, välja arvatud mõned asjad. Esiteks sinu anne, mille ta Hedestadis avastas.''
Mikael teab, et mul on fotograafiline mälu...ja et ma olen häkker. Ta on sellest vaikinud.
''Okei.''
''Teine on CD-plaat. Ma ei tea, mida ta silmas peab, aga ta ütleb, et jääb sinu otsustada, kas sa tahad sellest mulle rääkida või mitte. Saad sa aru, millele ta viitab?''
CD-plaat, kus Bjurman mind vägistab.
''Jah.''
''Selge...''
Annika Gianinni muutus järsku ebalevaks.
''Mu vend ajab mind natuke närvi. Kuigi ta on mind esindajaks palganud, räägib ta ainult seda, mis talle sobib. Kas sa kavatsed samamoodi minu eest asju varjata?''
Sasha mõtles.
''Ma ei tea.''
''Meil tuleb omavahel päris palju rääkida. Ma ei saa hetkel sinu juurde jääda, sest kolmveerand tunni pärast on mul kokkusaamine prokurör Agneta Jervasiga. Mul on lihtsalt vaja sinupoolset kinnitust, et tahad mind tõesti endale advokaadiks. Ma annan sulle ka ühe juhtnööri...''
''Ahah.''
''See on järgmine. Kui mind juures ei ole, ei ütle sa politseile ühtegi sõna, ükskõik, mida nad sinult ka küsivad. Isegi siis, kui nad sind provotseerivad ja erinevates asjades süüdistavad. Lubad sa mulle seda?''
''Vabalt,'' ütles Sasha.
Mõni minut hiljem oli Annika läinud.
Annika oli tagasi jõudnud ning kõigest mõne minuti Sashaga rääkinud, kuid nad kuulsid lasku.
Sasha tõusis püstolilasku kuuldes võpatades istuli. Õlast lõi läbi äkiline valu. Kostus veel kaks lasku ning nende ajal üritas ta jalgu üle voodiääre saada.
Advokaat istus algul nagu halvatu ja püüdis aru saada, kust läbilõikav pauk tuli. Sasha reaktsiooni järgi taipas ta kohe, et midagi on teoksil.
''Püsi paigal!'' karjus Annika. Automaatselt pani ta käe Sasha rinnakorvile ja tõukas oma kliendi nii järsu liigutusega pikali, et tüdrukul jäi hing kinni.
Siis läks Annika kiiresti läbi palati ja tõmbas ukse lahti. Ta nägi koridoris kahte õde ülejärgmise ukse poole jooksmas. Esimene neist jäi lävel seisma. Annika kuulis ta karjumist: ''Ei, ära tee!'' ja nägi, kuidas ta sammu taganes ja teise õega kokku põrkas.
''Tal on relv. Jookske!''
Õed avasid kõrvalpalati ukse ja varjusid selle taha.
Järgmisel silmapilgul nägi Annika koridori astumas hallipäist kõhna vanameest pepitaruudulises pintsakus. Käes oli tal püstol.
Nende pilgud kohtusid. Mees näis segaduses olevat. Siis nägi advokaat, kuidas mees relva tema poole suunas ja sammu edasi astus. Annika virutas ukse pauguga kinni ja vaatas meeleheitlikult ringi. Ta tiris õdede kõrge töölaua ainsa liigutusega ukse juurde ja kiilus lauaplaani ukselingi alla kinni.
Ta kuulis liikumist, pööras pead ja nägi, kuidas Sasha püüdis uuesti voodist välja ronida. Mõne kiire sammuga jõudis ta voodini, lõi käed oma kliendi ümber ja tõstis ta üles. Elektroodid ja tilgutid rebenesid lahti, kui ta Sasha WC-sse kandis ning potikaane peale istuma pani. Ta pööras ringi ja pani vetsuukse enda järel lukku. Siis võttis ta jakitaskust mobiili ja valis häirekeskuse numbri.
Kostus veel üks lask ning siis jäi kõik vaikseks.
Sagimine jätkus veel mitu tundi peale seda kui politsei kohale jõudis. Selgus, et relvaga vanamees oli käinud Zalatšenko palatis, meest tulistanud ja siis koridori kõndinud. Lõpuks, pääsemata Sasha palatisse, oli ta istunud pingile ja endale kuuli pähe lasknud. Haiglas polnud enesetapu kavatsus aga kuigi hea mõte, sest ta viidi koheselt operatsioonile ning ta elu suudeti päästa, praeguseks.
Sasha istus voodiäärel ja vaatas aknast välja. Päeval oli ta lõpuks alustanud füsioteraapiaga niiet tal oli lubatud juba vähesel määral liikuda ning ka istumine polnud enam valus.
Pärast seda, kui Annika Gianinni püsti tõusis ja ukse enda järel tusaselt kinni lõi, oli ta niimoodi segamatult ja liikumatult istunud juba üle tunni. Pea valutas, aga see oli kerge ja tühine asi. Meeleolu seevastu oli sünge.
Ta oli Annika Gianinni peale ärritunud. Iseenesest ta ju mõistis, miks advokaat pidevalt tema mineviku asjades torkis. Puhtalt mõistusega võttes sai ta aru, miks Annikal oli vaja kõiki fakte teada. Aga tal polnud vähimatki tuju oma tunnetest või tegudest rääkida. Tema elu oli ta eraasi. Polnud tema süü, et ta isa oli patoloogiline sadist ja mõrtsukas. Polnud tema süü, et ta vend oli massimõrvar. Ja, jumal tänatud, keegi ei teadnud, et Niedermann on tema vend, muidu oleks ka see varem või hiljem tehtava psühhiaatrilise ekspertiisi tõenäoline lisapunkt. Tema polnud tapnud Dag Svenssoni ega Mia Bergmani. Tema polnud määranud ametisse seaks ja vägistajaks osutunud eestkostjat.
Ometigi pöörati just nimelt tema elu pahupidi ja ta pidi seletama ning enese kaitsmise pärast vabandust paluma.
Ta tahtis, et teda rahule jäetaks. Lõppude lõpuks oli see ju tema, kes tulevikus ise pidi endaga hakkama saama. Kuradi Annika Gianinni oli tõenäoliselt küll tema poolt, kuid see oli professionaalne sõprus, sest ta oli tema advokaat. Kuradi Kalle Blomkvist oli kuskil eemal - Annika oli oma vennast rääkides napisõnaline ja Sasha ei küsinud kunagi midagi. Ta ei oodanud, et mees endale liiga palju tüli teeks, sest Dag Svenssoni mõrv oli lahendatud ja ta oli oma loo saanud.
Ta mõtles, mida Dragan Armanski temast pärast kõike juhtunud arvab.
Ta mõtles, mis Holger Palmgren olukorrast arvab.
Annika Gianinni sõnul olid mõlemad tema poolele asunud, kuid need olid ainult sõnad. Nad ei saanud tema isiklike probleemide lahendamiseks midagi teha.
Ta mõtles, mida Miriam Wu tema vastu tunneb.
Ta mõtles, mida ta ise enda vastu tunneb, ja jõudis järeldusele, et on kogu oma elu suhtes suuresti ükskõikne.
Tema mõlgutusi segas turvamees, kes tema palatit oli valvama pandud, kes ukse lukust lahti keeras ja doktor Anders Jonassoni palatisse laskis.
''Tere õhtust, preili Volkova. Kuidas su enesetunne täna ka on?''
''Okei,'' vastas Sasha.
Arst vaatas ta haiguslugu ja märkis, et palavikku polnus. Sasha oli arsti paar korda päevas toimuvate külaskäikudega harjunud. Kõikidest temaga tegelevatest ja teda torkivatest inimestest oli mees ainus, keda ta veidi usaldas. Kordagi polnud ta märganud, et arst oleks teda imeliku pilguga vaadanud. Mees käis tema palatis, rääkis natuke aega juttu ja uuris, kuidas ta kehaga lood on. Ta ei küsinud midagi Ronald Niedermanni või Aleksander Zalatšenko kohta, või kas ta on hull või miks politsei teda luku taga hoiab. Arsti paistis huvitavat ainult see, kuidas ta lihased toimivad, kuidas aju paranemine edeneb ja kuidas ta end üldiselt tunneb.
Pealegi oli arst sõna otseses mõttes tema ajus soranud. Sellisesse inimesse tuli tema meelest respektiga suhtuda. Ta avastas oma üllatuseks, et Anders Jonassoni külaskäigud meeldisid talle, kuigi arst teda näpuga katsus ja palavikugraafikuid analüüsis.
''Kas sobib, kui ma ise selles veendun?''
Ta tegi tavalise läbivaatuse, vaatas pupille, kuulas hingamist, mõõtis pulssi ja veresetet.
''Kuidas minuga on?'' küsis Sasha.
''Päris kindlasti paraned. Aga ravivõimlemisega pead rohkem tegelema. Ja kärna peas ei tohi kratsida. Jäta see rahule!''
Ta tegi pausi.
''Tohin ma midagi isiklikku küsida?''
Sasha vaatas silmanurgast arsti poole. Mees ootas, kuni ta noogutas.
''Tätoveeritud lohe...Ma ei ole tervet tätoveeringut näinud, aga on näha, et see on suur ja ulatub üle kogu selja. Miks sa selle tegid?''
''Kas sa pole seda näinud?''
Arst naeratas ootamatult.
''Nägin seda vilksamisi, aga kui sa ilma riieteta minu selstkonnas olid, siis olin ma ametis verejooksu peatamise ja sinust kuulide väljaopereerimise ja selliste asjadega.''
''Miks sa küsid?''
''Puhtast uudishimust.''
Sasha mõtles tükk aega. Lõpuks vaatas ta mehele otsa.
''Ma tegin selle isiklikel põhjustel, millest ma ei taha rääkida.''
Anders seedis vastust ja noogutas mõtlikult.
''Selge. Anna andeks, et küsisin.''
''Tahad sa seda näha?''
Mees oli üllatunud.
''Jah. Miks mitte?''
Sasha keeras arstile selja ja tõmbas särgi üle pea. Ta seadis ennast istuma nii, et aknast tulev valgus seljale langes. Anders Jonasson nägi, et lohe kattis selja parema ülemise osa. See algas ülevalt õla pealt ja lõppes all puusa peal sabaga. Töö oli tehtud ilusti ja professionaalselt. Lohe nägi välja nagu tõeline kunstiteos.
Mõne aja pärast pööras tüdruk pead.
''Sobib?''
''Ilus. Aga selle tegemine pidi küll kuradi valus olema.''
''Jah, '' nõustus Sasha. ''Valus oli küll.''
Mõne aja pärast Jonasson lahkus.
Sasha silmitses oma lukustatud palati õhuakent, kui võtit keerati ja doktor Anders Jonasson sisse astus. Kell oli natuke kümme läbi. Arst katkestas tema mõlgutused selle üle, kuidas haiglast põgenema pääseda.
Ta oli mõõtnud akna õhutamisventiili ja leidnud, et kuna pea võib sellest läbi mahtuda, siis ei tohiks ka kogu ülejäänud keha läbipressimine eriline probleem olla. Maapinnani oli kolme korruse jagu, kuid ribadeks rebitud lina ja põrandalambi kolmemeetrise pikendusjuhtme kombineerimine kataks selle osa põgenemisplaanist. Mõttes oli ta põgenemist sammukaupa planeerinud. Probleemiks olid riided. Tal olid aluspüksid ja riigile kuuluv öösärk ning laenuks saadud paar plätusid. Tal oli kakssada krooni, mis Annika Gianinni oli andnud, et ta saaks omale haigla kioskist maiustusi tellida. Sellest peaks kaltsukas jätkuma odavate teksade ja T-särgi ostmiseks, eeldades muidugi, et ta mõneni jõuab. Ülejäänud rahast peab jätkuma telefonikõneks Plague'ile. Siis peaksid asjad lahenema hakkama. Plaanide järgi maandub ta mõni päev pärast põgenemist Gibraltaril ja alustab seejärel kuskil mujal maailmas elu uue inimesena.
Anders Jonasson noogutas ja istus külastajate toolile. Tüdruk tõusis voodiäärele istuli.
''Tere, Sasha,''
Tüdruk noogutas.
Arst võttis haigusloo ja uuris tähelepanelikult palavikugraafikut ning määratud ravimeid. Ta märkas, et kehatemperatuus oli pidevalt 37 ja 37,2 kraadi vahel ning täna polnud patsiendile peavalutablette antud.
''Sinu arst on doktor Endrin. Saad sa temaga hästi läbi?''
''Ta on okei,'' vastas Sasha ilma suurema entusiasmita.
''Tohin ma sind läbi vaadata?''
Tüdruk noogutas. Arst võttis taskust pliiatslambi, kummardus ette ja valgustas silmi, et pupillide laienemist ning kokkutõmbumist kontrollida. Ta palus Sashal suu avada ja uuris kurku. Siis pani ta käed ettevaatlikult tüdruku kaela ümber ja keeras pead mõned korrad ette, taha ning külgedele.
''Kael ei ole kusagilt valus?'' küsis ta.
Tüdruk raputas pead.
''Kuidas peavaluga on?''
''Vahel on, aga see läheb üle.''
''Paranemisprotsess on veel pooleli. Aja jooksul hakkab pea üha harvemini tunda andma.''
Juuksed olid endiselt nii lühikesed, et arstil oli kõrva kohal oleva armi katsumiseks vaja ainult väike juuksetutt kõrvale lükata. Arm paranes kenasti, ehkki selle peal oli veel väike kärn.
''Sa oled jälle haava kratsinud. Jäta järele!''
Tüdruk noogutas. Arst võttis ta vasakust küünarnukist kinni ja tõstis kätt.
''Kas sa saad kätt iseseisvalt tõsta?''
Sasha raputas pead.
''Kas käsi tundub pinges?''
''Natuke jah.''
''Ma arvan, et sa pead õlalihaseid natuke rohkem treenima.''
''Luku taga istudes on seda raske teha.''
Mees naeratas talle.
''See ei jää igaveseks nii. Teed sa neid harjutusi, mida füsioterapeut käskis?''
Sasha noogutas.
Arst võttis stetoskoobi ja surus selle soojendamiseks natukeseks ajaks oma randme vastu. Siis istus ta voodi äärele, tegi tüdruku öösärgi nööbid lahti ja kuulas tema südant ning mõõtis pulssi. Ta palus ettepoole kummarduda ja pani stetoskoobi kopsude kuulamiseks patsiendi seljale.
''Köhata.''
Tüdruk köhis.
''Okei. Võid nööbid kinni panna. Meditsiinilises mõttes oled enamvähem taastunud.''
Tüdruk noogutas. Ta oli oodanud, et arst tõuseb nüüd püsti ja lubab varsti tagasi tulla, aga too jäi toolile istuma. Mees istus pikka aega vaikides ja paistis millegi üle mõtlevat. Sasha ootas kannatlikult.
''Kas sa tead, miks ma arstiks õppisin?'' küsis mees äkki.
Sasha raputas pead.
''Ma olen töölisperekonnast pärit. Olen kogu aeg tahtnud arstiks saada. Teismelisena mõtlesin tegelikult psühhiaatriks saada. Olin nii kohutavalt intellektuaalne.''
Sasha silmitses teda sõna ''psühhiaater'' kuuldes ootamatult tähelepanelikult.
''Aga ma polnud kindel, kas saan õpingutega hakkama. Nii et kui ma gümnaasiumi lõpetasin, õppisin hoopis keevitajaks ja töötasin mõne aasta sellel alal.''
Mees noogutas, nagu oma sõnade kinnituseks.
''Minu meelest oli hea mõte niiviisi oma seljatagust kindlustada, kui arstiõpingud peaksid ebaõnnestuma. Ja keevitaja elukutse ei ole arsti omast üldse nii väga erinev. Mõlemad tegelevad asjade kokkulappimise ja parandamisega. Ja nüüd töötan ma siin haiglas ja lapin kokku selliseid nagu sina.''
Tüdruk kortsutas kulmu ja mõtles kahtlustavalt, kas arst teeb tema kulul nalja. Aga mehe nägu oli tõsine.
''Sasha...ma tahan...''
Ta jäi nii kauaks vait, et Sasha pidi juba peaaegu suu lahti tegema ja küsima, mida ta tahab. Aga tüdruk valitses ennast ja ootas.
''Ma tahaksin küsida, kas sa saad minu peale väga vihaseks, kui ma sinu käest midagi isiklikku küsiksin. Ma tahan seda sinult küsida kui eraisik, mitte kui arst. Ma ei kirjuta su vastust üles ega aruta seda mitte kellegi teisega. Sa ei pea vastama, kui sa ei taha.''
''Mida?''
''See on väga isiklik küsimus.''
Tüdruk vaatas talle silma.
''Selles saadik, kui sind 12-aastaselt St Stefanisse kinni pandi, oled sa täielikult keeldunud vastamast kui psühhiaatrid sinuga rääkida on proovinud. Miks nii?''
Sasha silmad tõmbusid veidi tumedamaks. Ta silmitses Anders Jonassoni mittemidagiütleva pilguga. Ta istus niiviisi vaikides kaks minutit.
''Miks sa seda küsid?'' küsis ta lõpuks.
''Ausalt öeldes ei tea ma seda isegi. Püüan arvatavasti aru saada.''
Tüdruk kõverdas huuli.
''Ma ei räägi hulluarstidega sellepärast, et nad ei kuula kunagi, mis ma ütlen.''
Anders Jonasson noogutas ja hakkas järsku naerma.
''Selge. Ütle mulle...Mida sa Peter Teleborianist arvad?''
Jonasson oli nime nii ootamatult õhku paisanud, et Sasha peaaegu võpatas. Ta silmad tõmbusid pilukile.
''Mida kuradit see peab tähendama, kümne küsimuse viktoriin või? Mida sa tahad?''
Hääl kõlas järsku karedalt nagu liivapaber. Anders Jonasson kummardus nii palju ettepoole, et tungis peaaegu tüdruku isikuruumi.
''Sellepärast, et...mis väljendit sa kasutasidki...hulluarst nimega Peter Teleborian, kes mu kolleegide hulgas pole sugugi tundmatu, on viimastel päevadel kaks korda mulle peale käinud ja püüdnud saada võimalust sinu läbivaatamiseks.''
Sasha tundis järsku, kuidas külm judin mööda selgroogu alla liikus.
''Linnakohus määrab ta sulle kohtupsühhiaatrilist ekspertiisi tegema.''
''Ja siis?''
''Mulle ei meeldi Peter Teleborian. Ma olen keeldunud teda sinu juurde lubamast. Viimane kord ilmus ta ette teatamata siia osakonda ja proovis ennast ühe õe kaudu sinu juurde sisse murda.''
Sasha pigistas suu kriipsuks.
''Tema käitumine on natuke imelik ja natuke liiga innukas ning see ei meeldinud mulle eriti. Niisiis tahan ma teadda, mida sa temast arvad.''
Seekord oli Anders Jonassoni kord kannatlikult Sasha vastust oodata.
''Teleborian on kaabakas,'' ütles tüdruk lõpuks.
''Kas teie vahel on midagi isiklikku?''
''Võib niimoodi öelda küll.''
''Mul oli ka jutuajamine ühe ametiisikuga, kes nii-öelda soovib, et ma Teleboriani sinu juurde lubaksin.''
''Jah?''
''Ma küsisin, kui kompetentne on ta sinu seisundit hindama ja saatsin ta põrgusse. Ehkki rohkem diplomaatilise sõnastusega.''
''Okei.''
''Viimane küsimus. Miks sa mulel vastad?''
''Sa ju küsisid!''
''Jah. Aga ma olen arst ja psühhiaatriat õppinud. Miks sa siis minuga räägid? Võin ma seda tõlgendada nii, et sul on minu vastu natuke usaldust?''
Tüdruk ei vastanud.
''Siis tõlgendan ma seda nii. Ma tahan, et sa teaksid: sa oled minu patsient. See tähendab, et ma töötan sinu ja mitte kellegi teise heaks.''
Tüdruk vaatas teda umbusklikult. Mees istus natuke aega vaikselt ja silmitses teda. Siis ütles ta reipamal toonil:
''Puhtmeditsiiniliselt oled sa enam-vähem terve. Sul on vaja veel mõned päevad taastusravi. Aga kahjuks oled sa väga terve.''
''Kahjuks?''
''Jah.'' Ta naeratas tüdrukule. ''Su enesetunne on liiga hea.''
''Mida sa sellega mõtled?''
''See tähendab, et mul pole mingit seaduslikku alust sind siin isolatsioonis hoida ja seega saab prokurör sind varsti üle viia arestimajja, kohtuprotsessi ootama. Ma oletan, et selline taotlus tuleb üsna varsti. Ja see tähendab, et Peter Teleborian saab võimaluse sind läbi vaadata.''
Sasha istus voodis täiesti liikumatult. Anders kummardus hajameelse näoga ettepoole ja kohendas tema patja. Ta rääkis niisuguse häälega, nagu mõtleks ta valjusti.
''Sul pole peavalu ega palavikku, nii et doktor Endrin kirjutab sind arvatavasti välja.''
Ta tõusis järsku püsti.
''Aitäh, et sa minuga rääkisid. Ma tulen sind veel vaatama, enne kui sind üle viiakse.''
Ta oli juba peaaegu ukse juures, kui tüdruk suu lahti tegi.
''Doktor Jonasson.''
Ta pöördus tüdruku poole.
''Aitäh!''
Arst noogutas kergelt, läks välja ja keeras ukse lukku.
Sasha istus kaua ja vahtis lukus ust. Lõpuks viskas ta pikali ja vaatas lakke.
Samal hetkel tundis ta kukla all midagi kõva. Ta kergitas patja ja avastas oma suureks imestuseks väikese riidest koti, mida seal varem kindlasti polnud. Ta avas koti ja põrnitses arusaamatusega Palm Tungsten T3 pihuarvutit ning akulaadijat. Siis uuris ta arvutit lähemalt ja leidis selle ülemisel äärel väikese kriimu. Süda jättis löögi vahele. See on minu Palm, aga kuidas... hämmastunud pilk libises taas suletud uksele. Anders Jonasson oli tulvil üllatusi. Tüdruk tundis ootamatut elevust. Ta lülitas arvuti tööle ja avastas kohe, et see on kaitstud salasõnaga.
Ta vahtis kannatamatul ilmel plinkivat ekraani. Ja kuidas kurat ma peaksin...
Siis vaatas ta uuesti riidest kotti ja märkas selle põhjas kokkuvolditud pabeririba. Ta raputas riba kotist välja, tegi selle lahti ja luges korraliku käekirjaga kirjutatud ainukest rida.

Ise oled häkker. Mõtle välja! / Kalle B.

Esimest korda mitme nädala jooksul hakkas Sasha naerma. Nüüd on nad tasa! Ta mõtles natuke aega. Siis võttis ta digipliiatsi ja kirjutas numbrikombinatsiooni 9277, mis vastas klaviatuuril tähtedele WASP. See oli kood, mille Kuradi Kalle Blomkvist oli pidanud välja nuputama, kui tema korterisse kutsumata sisse tungis ja häiresüsteemi vallandas.
Kood ei toiminud.
Ta proovis numbritega 52553, mille vasteks klaviatuuril oli KALLE.
Ei toiminud samuti. Kuna Kuradi Kalle Blomkvist arvatavasti eeldas, et ta saab arvutit kasutada, pidi ta olema valinud mingi lihtsa ssalasõna. Ta oli alla kirjutanud ''Kalle'' - seda nime ta tavaliselt ei sallinud. Sasha juurdles natuke aega seoste üle. See pidi olema mingi pilge. Siis vajutas ta 6363, mis vastas sõnale PIPI.
Arvuti hakkas kenasti tööle.
Ekraanile ilmus smiley ja tekstimull:

[Näed siis, polnudki nii raske. Soovitan vaadata dokumentide kausta.]

Ta leidis loetelu esimese dokumendi [Tere, Sasha], klikkis sellele ja luges:

[Esiteks - see on sinu ja minu vaheline asi. Sinu advokaat, st mu õde Annika, ei tea sellest arvutist midagi. Nii peab see jäämagi. Ma ei tea, kui palju sa oma lukustatud palatist väljaspool toimuvast aru saad, aga imelikul kombel (ja vaatamata su iseloomule) on sinu poolt rida lojaalseid lolle, kes sinu heaks tööd teevad. Kui see kõik on möödas, asutan ma ametlikult mittetulundusühingu ja kavatsen sellele nimeks panna ''Ogarlaua rüütlid''. Ühingu ainsaks ülesandeks on kord aastas koguneda õhtusöögile, kus me lõbustame ennast sinu tagarääkimisega. (Ei - sind ennast õhtusöögile ei kutsuta.) Nonii. Asja juurde. Annika tegeleb hoogsalt kohtuprotsessi ettevalmistamisega. Sellega on muidugi probleem, et ta töötab sinu heaks ja peab rangelt kinni oma kuradi vaikimiskohustusest. See tähendab, et ta ei ütle isegi minule, millest te omavahel räägite, mis praeguses olukorras on nadivõitu. Informatsiooni võtab ta aga õnneks vastu küll. Ma pean saama sinuga rääkida. Ära mu e-posti kasuta. Võib-olla olen paranoiline, aga mul on mõjuv põhjus oletada, et ma pole ainuke selle lugeja. Kui tahad mulle midagi saata, siis mine selle asemel Yahoosse [Ogar_Laud]. ID Pipi ja salasõna p9i2p7i. /Mikael]

Sasha luges Mikaeli kirja kaks korda läbi ja vaatas endise imestusega pihuarvutit. Pärast lühikest täielikku arvutitsölibaati oli ta jõudnud sellest veidi võõrduda. Ta mõtles, mis Mikaelil küll arus oli, kui salamahti talle arvuti toimetas, unustades, et internetti pääsemiseks oli tal vaja ka mobiili.
Ta lesis ja mõtles, kui koridorist järsku samme kuuldus. Otsekohe lõi ta arvuti kinni ja torkas selle padja alla. Kui lukus võtit keerati, märkas ta endiselt öökapil lebavat riidest kotti ja akulaadijat. Ühe käeliigutusega haaras ta asjad ja torkas juhtmepuntra omale jalgade vahele. Sasha lamas passiivselt ja vahtis lakke, kui öine valveõde sisse astus, viisakalt tervitas ja küsis, kuidas Sasha ennast tunneb ning kas ta ehk vajab midagi.
Sasha vastas, et tunneb ennast hästi ja tahab saada paki suitsu. See nõudmine lükati sõbralikult, kuid kindlalt tagasi. Selle asemel anti talle pakk nikotiininätsu. Kui õde ukse sulges, nägi Sasha vilksamisi Securitase turvameest, kes koridoris oma postil istus. Sasha ootas, kuni sammud eemaldusid, ja võttis siis uuesti pihuarvuti välja.
Ta pani selle käima ja proovis internetti pääseda.
Ta sai peaaegu šoki, kui arvuti järsku ühenduse saamisest märku andis. Kontakt võrguga. Võimatu.
Ta hüppas voodist nii kiiresti välja, et paremasse, vigastatud puusa lõi ootamatu valu. Imestusega vaatas ta ruumis ringi. Kuidas? Ta kõndis aeglaselt tiiru ja uuris iga nurka...Ei, palatis pole mingit mobiili. Ometigi oli tal internetiühendus. Siis ilmus ta näole kõver naeratus. Ühendus toimis läbi mobiili Bluetoothi, mille ulatus oli kümme kuni kaksteist meetrit. Ta pilk jäi pidama lae all oleval ventiilil.
Kuradi Kalle Blomkvist oli tema palati kõrvale mobiiltelefoni pannud. See oli ainus seletus.
Aga miks mitte ka telefoni salaja sisse saata...Muidugi. Akud.
Palmi oli vaja laadida ainult umbes iga kahe päeva järel. Netis surfamiseks kasutatava pidevalt töötava mobiili aku pidas vastu tunduvalt lühemat aega. Blomkvist, või pigem keegi, kelle ta oli väljas liikuvate inimeste hulgast palganud, pidi regulaarselt akusid vahetama.
Küll aga oli Blomkvist saatnud talle Palmi akulaadija. See pidi käepärast olema. Kuid lihtsam oli peita ühte eset kui kahte. Mees polnudki lõppkokkuvõttes nii loll.
Alustuseks tuli otsustada, kus pihuarvutit hoida. Ta pidi sellele peidukoha leidma. Stepslid olid ukse kõrval ja voodi taga seinapaneelis. Paneelist said voolu öölamp ja digitaalkell. Paneeli taga oli koht ka raadio jaoks, aga see oli ära võetud ja selle asemel oli tühimik. Ta naeratas. Nii akulaadija kui ka pihuarvuti mahtusid sinna kenasti ära. Päevasel ajal sai ta aku laadimiseks kasutada öökapi sisse ehitatud pistikut.

Sasha oli õnnelik. Süda tagus, kui ta esimest korda üle kahe kuu pihuarvuti avas ja internetti läks.
Tibatillukese ekraani ja digitaalpliiatsiga Palmi pihuarvutiga surfamine polnud sama asi, mis 17-tollise ekraaniga PowerBookiga. Aga ta oli netis. Oma voodist haiglas pääses ta tervesse maailma.
Ta alustas koduleheküljest, mis reklaamis Pennsylvania osariigi Jobsville'i linnakese tundmatu ja mitte eriti osava amatöörfotograafi Gill Batesi suhteliselt igavaid pilte. Sasha oli kunagi asja uurinud ja avastanud, et Jobsville'i nimelist kohta pole olemas. Sellest hoolimata oli Bates teinud linnakesest üle 200 pildi ja sellest galerii netti riputanud. Ta keris pildini nr 167 ja suurendas seda. Pildil oli Jobsville'i kirik. Otsekohe hüppas ekraanile kast, kus nõuti ID-d ja parooli. Ta kirjutas ID-reale sõna Remarkable ja parooliks A(89)Cx#magnolia.
Ekraanile ilmus teks: [ERROR - You have the wrong password] ja ruut [OK - Try again]. Sasha teadis, et kui ta klikib ruudule [OK - Try again] ja proovib uut salasõna, on tulemus ikkagi sama - ta võib üritada kas või surmatunnini. Selle asemel klikkis ta tähele [O] sõnas [ERROR].
Ekraan muutus mustaks. Siis avanes joonistatud uks ja Lara Crofti meenutav tegelane astus välja. Ilmus tekstimull küsimusega [WHO GOES THERE?].
Ta klikkis tekstimullile ja kirjutas Wasp. Otsekohe tuli vastus [PROVE IT - OR ELSE...] ning joonistatud Lara Croft vabastas püstoli kaitseriivist. Sasha teadis, et see pole niisama ähvardus. Kui ta kirjutab salasõna kolm korda järjest valesti, siis lehekülg kustub ja nimi Wasp tõmmatakse liikmete nimekirjast maha. Ta kirjutas hoolikalt salasõna MonkeyBusiness
Ekraani pilt muutis taas kuju ja sinisel taustal tuli nähtavale tekst:

[Welcome to Hacker Republic, citicen Wasp. It is 56 days since your last visit. There are 10 citizens online. Do you want to (A) Browse the Forum (b) Send a Message (c) Search the Archive (d) Talk (e) Get laid?]

Ta vajutas ruudule [(d)], läks menüüreale [Who's online?] ja leidis nimed Andy, Bambi, Dakota, Jabba, BuckRogers, Mandrake, Pred, Slip, SisterJen, SixOfOne ning Trinity.
[Hi gang], kirjutas Wasp.
[Wasp, That really U?] kirjutas SixOfOne otsekohe. [Look who's home]
[Kus sa oled olnud?] küsis Trinity.
[Plague ütles, et sul on mingid jamad] kirjutas Dakota.
Sasha polnud küll päris kindel, aga ta kahtlustas, et Dakota oli naine. Ülejäänud kohalolnud, kaasa arvatud SisterJen, olid mehed. Hacker Republicul oli (kui ta viimati netis oli) kokku kuuskümmend kaks kodanikku, neist neli naised.
[Tere, Trinity] kirjutas Sasha. [Tere kõik]
[Miks Trinile tere? Midagi teoksil või on meil teistel miskit viga?] kirjutas Dakota.
[Me oleme kohtamas käinud] kirjutas Trinity. [Wasp suhtleb ainult intelligentsete inimestega]
Talle pandi selle eest otsekohe viielt poolt abuse.
Kuuekümne kahest kodanikust oli Wasp silmast silma kohtunud kahega. Üks oli Plague, keda imekombel hetkel netis polnud. Teine oli Trinity. See oli inglane ja elas Londonis. Sasha sahmerdas kohmaka digitaalpliiatsiga ja soovis, et tal oleks käepärast korralik klaviatuur.
[Oled sa veel seal?] küsis Mandrake.
Sasha vastas ükshaaval tähti toksides.
[Sorry. Mul on ainult Palm. See on aeglane]
[Mis su arvutiga juhtus?] küsis Pred.
[Arvuti on OK. Minu endaga juhtus]
[Räägi suurele vennale] kirjutas Slip
[Riik pani mu vangi]
[Mida? Miks?] tuli kolmest suunast kiire küsimus.
Sasha võttis oma olukorra viiel real kokku, sellele vastati mureliku pominaga.
[Kuidas sa ennast tunned?] küsis Trinity
[Mul on auk peas]
[Mina küll erilist vahet ei märka] nentis Bambi
[Waspil on alati õhk peas olnud] ütles SisterJen, sellele järgnes roduu solvavaid arvamusi Waspi vaimsete võimete kohta. Sasha naeratas. Vestlus jätkas Dakota algatusel.
[Oota. See on rünnak Hacker Republicu kodaniku vastu. Millega me vastame?]
[Aatomirünnak Rooma vastu?] tegi SixOfOne ettepaneku.
[Ei, see oleks vast liig] ütles Wasp
[Üks tibatilluke pomm?]
[Mine metsa, SixOO]
[Me võime Rooma maha võtta] arvas Mandrake.
[Võtame viirusega valitsuse maha?]
Hacker Republicu kodanikud polnud üldiselt arvutiviiruste levitajad. Vastupidi - nad olid häkkerid ja seega vihasel vaenujalal viirusi levitavate idiootidega, kelle ainsaks eesmärgiks oli võrku saboteerida ja arvuteid kokku lasta. Nemad olid aga infonarkomaanid ja vajasid toimivaid võrke, kuhu sisse häkkida.
Küll aga polnud ettepanek Itaalia valitsuse serverid maha võtta mingi sõnakõlks. Hacker Republic oli parimatest parimate eksklusiivne klubi, eliitjõud, mille kübersõja eesmärkidel kasutamise eest oleks iga kaitsejõud valmis olnud maksma tohutuid summasi, kui selle kodanikke oleks vaid suudetud panna mingi riigi suhtes lojaalsust tundma. See polnud aga eriti tõenäoline.
Kui maailma viiskümmend esihäkkerit otsustaksid üheskoos mõne riigi vastu rünnakule minna, jääks see riik arvatavasti küll ellu, kuid ikka väga vaevaliselt. Kulusid tuleks hakata kokku arvutama ilmselt miljardites, kui Sasha oleks oma nõusoleku andnud. Ta mõtles natuke aega.
[Mitte praegu. Aga kui asjad ei lähe nii, nagu ma tahan, siis palun võib-olla abi.]
[Anna ainult teada] ütles Dakota.
[Tükk aega pole enam ühegi valitsusega kakelnud] ütles Mandrake.
[Mul on üks ettepanek, mis põhineb maksusüsteemi kokkukukutamisel. Programm on Norra-suguse väikese maa jaoks nagu valatud] kirjutas Bambi.
[Tubli jah, aga Rooma asub Itaalias] kirjutas Trinity.
[Suva. Võib teha niimoodi...]
Sasha nõjatus padjale ja jälgis vestlust kõvera naeratusega. Ta mõtles, miks oli nii raske endast rääkida inimestega, keda ta silmast silma kohtas, ja samal ajal muretult avaldada oma kõige intiimsemaid saladusi täiesti tundmatule napakale pundile internetis. Aga tõsi ta oli, et kui Sasha tundis üldse mingit perekonna- või grupikuuluvust, siis seostus see just nimelt nende hulludega. Kellelgi neist polnud tegelikult võimalik aidata tal lahendada Itaalia riigiga tekkinud probleeme. Aga ta teadis, et vajadusel pühendaksid nad jõudemonstratsioonide korraldamisele oluliselt aega ja energiat. Neti kaudu sai ta endale välismaal ka pelgupaiga hankida.
Sashal polnud aimugi, millised Hacker Repi kodanikud välja näevad ja tal oli ainult ähmane ettekujutus nende tegevusest väljaspool netti - kodanikud olid oma identiteediküsimustes äärmmiselt ebamäärased. SixOfOne väitis näiteks, et ta oli mustanahaline mees, Ameerika kodanik, katoliiklane ja elas Kanadas. Samahästi võis ta olla valge naine, luterlane ja elada Rootsis.
Kõige paremini tundis ta Plague'i - tema oli see, kes Sasha omal ajal nn perekonda viis, ja keegi ei pääsenud liikmeks ilma silmnähtavalt mõjuvate soovitusteta ja isiklike tuttavateta - tema puhul oli soovitajaks Plague.
Netis oli Plague intelligentne ja sotsiaalselt andekas kodanik. Tegelikus elus oli ta tugevalt ülekaaluline ja sotsiaalse hälbega roomas elav 30-aastane eelpensionil olev mees. Ta pesi end lubamatult harva ja ta korter haises. Sasha ei käinud tema juures just sageli.
Järgmise tunni jooksul, kui USA-s hakkas õhtu kätte jõudma, tuli veel viis-kuus kodanikku liinile, nad tervitasid Sashat kojusaabumise puhul ja liitusid depatiga. Kui Sasha lõpuks välja logis, käs vestlus sellest, kas Itaalia peaministri arvutit saaks panna saatma teistele valitsusjuhtidele viisakas toonis, kuid täiesti ogaraid meile. Asjasse selguse toomiseks oli moodustatud töörühm. Sasha toksis lõpetuseks lühikese teate:
[Laske edasi, aga ärge tehke midagi, enne kui ma pole seda heaks kiitnud. Räägime siis, kui saan jälle netti minna]
Kõik saatsid talle kalli-kalli ja manitsesid peas oleva augu eest hoolt kandma.
Kui Sasha oli Hacker Republicust lahkunud, läks ta Yahoosse ja logis sisse uudiserühma [Ogar_Laud]. Ta avastas, et uudiserühmal on kaks liiget: tema ise ja Mikael Blomkvist. Postkastis oli üksainus kaks päeva tagasi saadetud meil. Pealkirjaks oli [Loe seda esimesena].

[Tere Sasha. Olukord on hetkkel järgmine: - Politsei ei ole sinu korterit veel leidnud ja neil pole DVD-plaati Bjurmani ja vägistamisega. Plaan on väga tõsine tõendusmaterjal, aga ma ei taha seda ilma sinu loata Annikale anda. Minu käes on ka su korteri võtmed ja pass Irene Nesseri nimele. - See-eest on politsei käes seljakott, mis sul Gossebergas kaasas oli. Ma ei tea, kas selles oli midagi sobimatut.]

Sasha mõtles natuke aega. Nojah. Poolik kohvitermos, mõned õunad ja vahetusriided. Polnud põhjust muretseda.

[Sulle esitatakse süüdistus Zalatšenkole raskete kehavigastuste tekitamise või tapmiskatse eest ning Stallarholmenil Carl-Magnus Lundinile raskete kehavigastuste tekitamise eest - st selle eest, et sa teda jalaga tulistasid ja ta lõualuu puruks lõid. Usaldusväärne allikas politseist ütleb aga, et mõlemal juhul on tõenditega asi ebaselge. Tähtis on järgmine: (1) Enne kui Zalatšenko maha lasti, eitas ta kõike ja kinnitas, et see pidi olema Niedermann, kes sind tulistas ja metsa maha mattis. Ta tegi sinu suhtes avalduse tapmiskatse eest. Prokurör rõhub sellele, et see oli juba teine kord, kui sa Zalatšenkot tappa üritasid. (2) Ei Magge Lundin ega Sonny Nieminen pole rääkinud sõnagi, mis Stallarholmenil juhtus. Lundin on Miriam Wu röövimise eest vahi all. Nieminen lasti vabaks.]

Sasha kaalus loetut ja kehitas õlgu. Seda kõike oli Annika Gianinniga juba arutanud. Olukord oli sant, aga see polnud mingi uudis. Ta oli avameelselt rääkinud kõigest Gossebergas juhtunust, kuid jätnud puudutamata Bjurmaniga seotud detailid.

[Viisteist aastat tagasi kaitsti Zalat, mida ta ka korda ei saatnud. Zalatšenko tähtsust arvestades rajati selle peale karjääre. Zalat aidati mitmeid kord ja tema möllamise tagajärjed likvideeriti. Selline asi on kuritegelik. Rootsi ametkonnad aitasid seega kaasa üksikisiku vastu suunatud kuritegude mahavaikimisele. Kui see teatavaks saab, tuleb nii parempoolseid kui ka sotsiaaldemokraatlikke valitsusi puudutav skandaal. Eelkõige tähendab see, et terve rida kapo ametnikke paljastatakse kuritegeliku ja ebamoraalse tegevuse toetajatena. Isegi siis, kui kuriteoepisoodid on aegunud, tuleb sellest skandaal. Tegemmist on tähtsate tegelastega, kes on tänaseks kas pensionil või pensionile minemas. Nad teevad kõik endist oleneva, et kahjusid vähendada ja siis saab sinust taas kord ettur. Seekord pole aga küsimus niisama hämamises - nüüd peavad nad isikliku kahju minimeerimiseks aktiivselt tegutsema. Ehk et sinust tuleb süüdlane teha.]

Sasha hammustas mõtlikult huulde.

[See toimub nii: nad teavad, et Zalatšenko saladust kaua enam hoida ei saa. Mina tean seda lugu, ja ma olen ajakirjanik. Nad teavad, et varem või hiljem ma avaldan selle. Nüüd pole sellest enam nii suurt lugu, sest ta on surnud. Selle asemel peab aktiivselt hakkama võitlema enda ellujäämise nimel. Seetõttu on päevakorra kõige tähtsamad punktid järgmised: (1) Tuleb veenda linnakohut (see tähendab üldsust), et sinu St Stefanisse kinni panemise otsus 2156. aastal oli õige - sa olid tõesti vaimuhaige. (2) Tuleb lahutada ''Aleksandra Volkova asi'' ''Zalatšenko asjast''. Nad püüavad luua olukorra, mis annaks neile võimaluse öelda, et ''muidugi, Zalatšenko oli lurjus, aga sellel polnud tema tütre hullumajja sulgemisega midagi pistmist. Tütar pandi hullumajja sellepärast, et ta oli vaimuhaige - igasugused vastuväited on ainult kibestunud ajakirjanike haige fantaasia. Ei, me ei ole Zalatšenkot ttema kuritegudes mingil moel aidanud - see kõik on jama ja vaimuhaige teismelise tüdruku fantaasia.'' (3) Probleem on muidugi selles, et kui sind tulevase kohtuprotsessi tulemusena õigeks mõistetakse, tähendab see automaatselt, et linnakohus ei pea sind hulluks, mis omakorda kinnitab 2156. aasta haiglassepanemise kahtlasi asjaolusid. Järelikult tuleb iga hinna eest saavutada sinu kinnisesse psühhiaatriahaiglasse saatmine. Kui kohus otsustab su vaimuhaigeks tunnistada, kaob meedial huvi Volkova-juhtumit edasi torkida. Meedia lihtsalt on selline. Jõuad siiani järele?]

Sasha noogutas endamisi. Selle kõik oli ta juba isegi läbi mõelnud. Probleem oli selles, et ta ei teadnud õieti, mida edasi tuleks teha.

[Sasha, selle lahingu saatus otsustatakse tõepoolest meedias, mitte kohtusaalis. Paraku peetakse kohus eraelu puutumatuse kaitsmiseks kinniste uste taga. Zalatšenko tapmise päeval murti minu korterisse sisse. Lukul pole mingeid lõhkumisjälgi ja midagi polnud puudutatud ega paigalt nihutatud peale ühe asja. Bjurmani suvilast pärit kaust Gunnar Björcki 2156. aasta materjalidega oli kadunud. Samal ajal rünnati minu õde ja ka tema koopia rööviti. See kaust on sinu kõige olulisem tõendusmaterjal. Olen jätnud mulje, nagu me oleks Zalatšenko paberitest ilma jäänud. Tegelikult oli mul ka kolmas koopia, mis oli mõeldud Armanskile. Ma olen seda mitmes eksemplaris paljundanud ja neid erinevatesse kohtadesse pannud. Teatud ametnikest ja psühhiaatritest koosnev vastaspool koos prokurör Richard Ekströmiga tegelevad loomulikult samuti ettevalmistustega kohtuprotsessiks. Mul on allikas, kellelt ma toimuva kohta natuke infot saan, aga usun, et sul on asjasse puutuva informatsiooni leidmiseks paremad võimalused...Asjaga on kiire. Prokurör püüab saavutada sinu saatmist psühhiaatrilisele sundravile. Talle on seejuures abiks sinu vana tuttav Peter Teleborian. Annika ei saa alustada meedias samasugust kampaaniat nagu prokurör, kes oma plaanidega sobivat informatsiooni välja lekitab. Tema käed on seotud. Seevastu mind niisugused piirangud ei puuduta. Võin kirjutada täpselt seda, mida ise tahan, ja pealegi on minu käsutuses terve ajakiri. Puudu on kaks tähtsat detaili: 1. Esiteks tahan ma saada tõestust, et prokurör Ekström teeb Teleborianiga praegu lubamatut koostööd ja selle eesmärgiks on sind jälle hullumajja panna. Tahan minna telesse ja esitada seal dokumendid, mis prokuröripoolsed argumendid põrmustaksid. 2. Et kapo vastu meediasõda pidada, pean saama avalikult arutada küsimusi, mida sina arvatavasti pead oma isiklikeks asjadeks. Anonüümsust on praeguses olukorras palju tahta, kui arvestada kõike seda, mida sinu kohta alates Enskede mõrvadest juba kirjutatud on. Ma pean suutma sinust meedias üles ehitada täiesti uue pildi - isegi kui see sinu meelest on sinu eraellu tungimine - ja tahaksin seda sinu nõusolekul. Saad aru, mida ma sellega mõtlen?]

Sasha avas aadressi [Ogar_Laud] arhiivi. Seal oli kakskümmend kuus erineva mahuga dokumenti.
Õhtuse visiidi ajal oli Sasha loid ja kaebas tugevat peavalu. Ta küsis paratsetamooli ja sai selle ilma vaidlusteta.
Tunni aja pärast muutus peavalu tugevamaks. Ta helistas õele ja palus veel ühe paratsetamooli. Ka seekord polnud tabletist abi. Lõpuks oli peavalu nii äge, et õde kutsus kohale doktor Endrini, kes lühikese läbivaatuse järel kirjutas välja tugevad valuvaigistid.
Sasha pistis tabletid keele alla ja sülitas need välja nii pea, kui oli üksi jäänud.
Veidi hiljem hakkas ta oksendama. See kordus tund aega hiljem.
Paar tundi hiljem avastas tööle tulnud doktor Jonasson, et Sasha palavik oli kiiresti tõusnud 37,8 kraadini. Ta käis õhtu jooksul patsiendi juures kolm korda ja kirjutas haigusloosse, et palavik püsib 38 kraadi ringis - normaalse temperatuuri kohta liiga kõrge ja tõsise probleemine käsitlemiseks liiga madal. Kella üheksa paiku määras ta ajuröntgeni.
Ta uuris röntgenpilte põhjalikult ja kirjutas patsiendi haigusloosse hoolikalt läbimõeldud ja mitte millekski kohustava formuleeringu:
''Röntgenuuringud ei anna alust kindlate järelduste tegemiseks, kuid patsiendi seisund on õhtu jooksul märgatavalt ja kiiresti halvenenud. Ei saa välistada väiksemat verejooksu, mida röntgenpilt ei kajasta. Patsient peab lamama ja teda tuleb lähemal ajal pideva jälgimise all hoida.''

Õhtuse visiidi ajal oli Sasha loid ja kaebas tugevat peavalu. Ta küsis paratsetamooli ja sai selle ilma vaidlusteta.
Tunni aja pärast muutus peavalu tugevamaks. Ta helistas õele ja palus veel ühe paratsetamooli. Ka seekord polnud tabletist abi. Lõpuks oli peavalu nii äge, et õde kutsus kohale doktor Endrini, kes lühikese läbivaatuse järel kirjutas välja tugevad valuvaigistid.
Sasha pistis tabletid keele alla ja sülitas need välja nii pea, kui oli üksi jäänud.
Veidi hiljem hakkas ta oksendama. See kordus tund aega hiljem.
Paar tundi hiljem avastas tööle tulnud doktor Jonasson, et Sasha palavik oli kiiresti tõusnud 37,8 kraadini. Ta käis õhtu jooksul patsiendi juures kolm korda ja kirjutas haigusloosse, et palavik püsib 38 kraadi ringis - normaalse temperatuuri kohta liiga kõrge ja tõsise probleemine käsitlemiseks liiga madal. Kella üheksa paiku määras ta ajuröntgeni.
Ta uuris röntgenpilte põhjalikult ja kirjutas patsiendi haigusloosse hoolikalt läbimõeldud ja mitte millekski kohustava formuleeringu:
''Röntgenuuringud ei anna alust kindlate järelduste tegemiseks, kuid patsiendi seisund on õhtu jooksul märgatavalt ja kiiresti halvenenud. Ei saa välistada väiksemat verejooksu, mida röntgenpilt ei kajasta. Patsient peab lamama ja teda tuleb lähemal ajal pideva jälgimise all hoida.''

Sasha luges suurema osa ööst Mikael Blomkvisti artikleid ja enam-vähem valmis peatükke tema raamatust. Kuna prokurör Ekström planeeris kohtuprotsessi selles kuus veel, oli Mikaeli määratud trükiandmise tähtaeg üsna lähedal. See tähendas, et Kuradi Kalle Blomkvistil oli umbes nädal aega kirjutamise lõpetamiseks ja teksti lünkade täitmiseks.
Sasha ei saanud aru, kuidas ta kavatses jõuda, aga see polnud tema probleem. Tema probleem oli otsustada, mida teha mehe esitatud küsimustega.
Ta võttis oma Palmi, logis sisse lehele [Ogar_Laud] ja kontrollis, kas mees on viimaste tundide jooksul sinna midagi uut kirjutanud. Ei olnud. Siis avas ta dokumendi, millele mikael oli pealkirjaks pannud [Kesksed küsimused]. Tal oli kogu tekst juba peas, aga ta luges selle igaks juhuks veel kord läbi.
Mees kirjeldas laias laastus strateegiat, millest Annika Gianinni oli talle juba rääkinud. Vestluse ajal Annikaga oli tüdruk kõike kuulanud hajameelselt, distantseeritud huviga, nagu ei puudutaks see asi teda isiklikult. Aga Mikael Blomkvist teadis tema saladusi, mida Annika ei teadnud. Mikaeli esitatud kujul mõjus strateegia tõhusamalt. Ta läks neljanda lõigu juurde.

[Ainus inimene, kellest sinu tulevik sõltub, oled sa ise. Pole tähtis, kui palju Annika sinu pärast pingutab või kuidas mina, Armanski ja Palmgren ning teised sind toetavad. Ma ei kavatse veenda sind tegutsema. Sa pead ise otsustama, kuidas sa käitud. Sa kas pöörad kohtuprotsessi enda kasuks või lased neil enda üle kohut mõista. Aga kui tahad võita, pead võitlema.]

Sasha pani oma arvuti kinni ja vaatas lakke. Mikael palus temalt luba oma raamatus tõtt rääkida. Ta kavatses Bjurmani vägistamisloo maha vaikida. Mikael oli juba lõigu valmis kirjutanud ja täitis lünga kinnitustega, et Bjurman alustas Zalatšenkoga koostööd, mis aga katkes, kui Bjurman närveldama hakkas ja Niedermann pidas vajalikuks advokaat tappa.. Bjurmani motiivi koostööks Zalaga Mikael ei puudutanud.
Kuradi Kalle Blomkvist muutis Sasha elu keeruliseks.
Ta mõtles tükk aega.
Lõpuks võttis ta oma Palmi ja avas tekstitöötlusprogrammi. Ta tegi uue dokumendi, võttis elektroonilise pliiatsi kätte ja alustas digitaalsel klaviatuuril tähtede toksimist.

[Minu nimi on Aleksandra Volkova. Ma sündisin 30. aprillil 2144. Minu ema oli Agneta Sofia Volkova. Ta oli minu sündimise ajal 17-aastane. Kaks aastat varem sündis minu vend, Vlad Volkova. Minu isa oli psühhopaat, mõrvar ja naisepeksja nimega Aleksander Zalatšenko. Varem oli ta töötanud Vene sõjaluure GRU agendina Lääne-Euroopas.]

Kirjutamine edenes aeglaselt, sest iga täht tuli ükshaaval klikkida. Ta formuleeris iga lause enne kirjapanemist peas valmis. Kirjutatud teksti ei teinud ta enam ühtegi parandust. Sasha töötad hommikul kella neljani, pani siis oma pihuarvuti kinni ja pistis selle öökapi taga olevasse õõnsusesse laadima. Selleks ajaks oli ta valmis saanud teksti, mis vastas ühese reavahega kirjutatud kahele A4-lehele.

Hommikul kuulis Sasha, kuidas uks lukust lahti keerati. Ta pani pihuarvuti otsekohe kinni ja torkas selle padja alla. Kui ta üles vaatas, nägi ta uksel Anders Jonassoni.
''Tere hommikust, preili Volkova,'' tervitas ta. ''Kuidas sa ennast täna tunned?''
''Pea valutab kohutavalt ja tundub, et mul on palavik,'' ütles Sasha.
''Siis on ju pahasti,''
Sasha välimuse järgi ei saanud küll öelda, et palavik või peavalu teda märkimisväärselt vaevaks. Doktor Jonasson kulutas patsiendi läbivaatamiseks kümme minutit. Ta märkas, et palavik oli öö jooksul kõvasti tõusnud.
''Kahju. Sa paranesid juba nii hästi. Paraku ei saa ma sind nüüd veel vähemalt paar päeva välja kirjutada.''
''Sellest peaks piisama.''
Arsti heitis talle pika pilgu, enne kui jälle väljus.


Plague võttis Sashaga ühendust keskpäeva paiku ja katkestas tolle kirjatöö elus Holger Palmgreni eestkostealusena. Tüdruk vaatas ärritunult ekraani.
[Mis sa tahad?]
[Tere Wasp, rõõm ka sinust kuulda]
[Jajah. Mis on?]
[Teleborian]
Sasha tõusis voodis istukile ja vaatas pingsalt pihuarvuti ekraani.
[Räägi]
[Trinity ajas asja superkiiresti korda]
[Kuidas?]
[Hulluarst ei püsi paigal. Sõidab koguaeg Terni ja Rooma vahet ja me ei saa hostile takeover'it teha]
[Ma tean. Mis te tegite?]
[Ta mängib kaks korda nädalas tennist. Umbes kaks tundi. Jättis arvuti parklasse autosse]
[Ah nii]
[Trinityl polnud mingi pronleem auto signalisatsioon maha võtta ja arvuti kätte saada. Tal kulus Firewire'i kaudu kõige kopeerimiseks ja Asphyxia pealepanekuks ainult pool tundi]
[Kus?]
Plague jättis serveri http-aadressi, kus ta doktor Peter Teleboriani kõvaketast hoidis.
[Tsiteerides Trinityt....This is some nasty shit]
[?]
[Vaata ta kõvaketast]
Sasha oli esitanud palve Plague'ile, kes suutis Trinity Londonist kohale meelitada. Sasha lubas maksta tavapärase tasu töö tegemise eest, pluss kulud. Ja nagu näha olid nad asjaga kiirelt ühele poole saanud.
Sasha katkestas ühenduse Plague'iga, läks internetti ja otsis üles Plague'i antud serveri. Järgmise kolme tunni jooksul uuris ta Teleboriani arvuti kõvaketta kausthaaval läbi.
Ta leidis Teleboriani ja kellegi hotmaili aadressi omaniku vahelise krüptitud kirjavahetuse. Kuna tal oli juurdepääs Teleboriani PGP-võtmele, ei tekitanud kirjavahetuse lugemine mingeid raskusi. Mehe nimi oli Jonas, perekonnanimi puudus. Jonas ja Teleborian tundsid ebatervet huvi Sasha tervisliku seisundi kohta.
Yes...Me saame tõestada vandenõu olemasolu.
Kuid see, mis Sashat tegelikult huvitas, oli nelikümmend seitse kausta, mille sisuks 8756 räiget lastepornot sisaldavat pilti.
Ta avas üksteise järel pilte, kus oli kujutatud umbes 15-aastasi või nooremaid lapsi. Osa pilte oli väga väikestest lastest. Enamikul piltidel olid tüdrukud. Paljud pildid olid sadistlikud.
Ta leidis lingid kümmekonnale eri maades elavale inimesele, kes omavahelt lastepornot vahetasid.
Sasha hammustas huulde. Muidu oli ta näoilme mittemidagiütlev.
Ta mäletas öid, kui ta oli kaksteist aastat vana ja lamas rihmadega kinnitatult St Stefanis rahunemisruumis. Teleborian oli korduvalt tema pimedasse tuppa tulnud ja teda öölambi valguses silmitsenud.
Ta teadis. Mees polnud teda kunagi puudutanud, aga ta teadis.
Ta needis iseennast. Ta oleks pidanud Teleborianiga juba mitu aastat tagasi ühele poole saama. Aga ta oli mehe oma peast kõrvale tõrjunud ja tema olemasolu ignoreerinud.
Ta oli lasknud mehele jätkata.
Natukese aja pärast vajutas ta ICQ-s Mikael Blomkvisti nime peale ja saatis talle http-aadressi Teleboriani kõvakettaga.

Sasha toksis tähthaaval oma seletuskirja. Ta oli mitmeid tunde tööd teinud, formuleerides end väga täpselt. Kõik detailid, mida võiks tema vastu kasutada, jättis ta hoolikalt kõrvale.
Asjaolu, et teda luku taga peeti, osutus õnnistuseks. Ta sai töötada igal ajal, kui palatis üksi viibis ja võtmekimbu kõlin või lukku torgatav võti hoiatas alati, millal pihuarvuti tuli ära peita.

[Kui ma hakkasin Stallarholmeni lähedal Bjurmani suvila ust lukku keerama, saabusid mootorratastel Carl-Magnus Lundin ja Sonny Nieminen. Kuna nad olid mind Zalatšenko/Niedermanni ülesandel juba mõnda aega asjatult otsinud, olid nad mind sealt eest leides üllatunud. Magge Lundin tuli mootorrattalt maha ja kuulutas, et ''minu arvates tahab lesbi natuke riista saada''. Nii tema kui ka Nieminen käitusid nii ähvardavalt, et ma olin sunnitud kasutama hädakaitset. Lahkusin sealt Lundini Mootorrattal, mille jätsin hiljem messikeskuse juurde.]

Ta luges lõigu läbi ja noogutas heakskiitvalt. Polnud mingit põhjust hakata seletama, et ta tulistas Lundini karistuseks kuna too oli teda libuks nimetanud. Politsei võis arvatavasti sellise järelduse teha, kuid tõestamine jäägu nende mureks. Ta ei kavatsenud nende tööd kergemaks teha, tunnistades midagi, mis võiks raske kehavigastuse tekitamise eest vanglakaristuse kaasa tuua.
Tekst oli veninud kolmekümne kolme lehekülje pikkuseks ja lõpp hakkas paistma. Teatud osades esitas ta detaile ainult näpuotsaga ja nägi vaeva, et mitte mingil juhul lisada tõendeid, mis tema väiteid kinnitaksid.
Ta mõtles natuke aega, keris siis tagasi ja luges uuesti läbi selle osa, kus ta advokaat Bjurmani jõhkraid ning sadistlikke vägistamisi kirjeldas. Sellele peatükile oli ta kõige rohkem aega pühendanud ja see oli üks nendest vähestest, mida ta oli mitu korda ümber sõnastanud, enne kui tulemusega lõpuks rahule jäi. Ta seletas asjalikult, kuidas mees oli teda löönud, ta kõhuli voodisse visanud, suu teibiga kinni ja käed raudadesse pannud. Seejärel ta seletas, kuidas mees oli pannud tema vastu toime korduvaid seksuaalse vägivalla akte, mis öö jooksul hõlmasid nii anaalset kui oraalset penetratsiooni. Edasi kirjeldas ta, kuidas ühel korral vägistamise ajal oli mees keeranud riideeseme - tema enda T-särgi - talle ümber kaela ja kägistanud nii pikka aega järjest, et ta kaotas aeg-ajalt teadvuse. Siis tuli veel mõni rida teksti, kus ta kirjeldas mehe poolt vägistamise ajal kasutatud vahendeid; nende hulka kuulusid lühike piits, pärakuriist, dildo ja klambrid, mis ta tüdruku rinnanibude külge kinnitas.
Ta kortsutas kulmu ja luges teksti läbi. Lõpuks võttis ta elektroonilise pliiatsi ja toksis veel mõne rea juurde.

[Ühel korral, kui mu suu oli endiselt teibiga kinni, kommenteeris Bjurman asjaolu, et mul oli mitu tätoveeringut ja keharõngast, sealhulgas ka rõngas vasakus rinnanibus. Ta küsis, kas mulle meeldib keha augustamine, ja läks ruumist mõneks ajaks välja. Ta tuli tagasi nööpnõelaga ja surus selle mu paremast rinnanibust läbi.]

Uue teksti läbi lugenud, noogutas ta heakskiitvalt. Bürokraatlik toon andis tekstile nii sürrealistliku varjundi, et see tundus arulageda fantaasiana.
Lugu lihtsalt ei kõlanud usutavalt.
See oligi Sasha eesmärk.

Sasha kuulis Securitase valvuri võtmekimbu kõlinat. Ta vajutas pihuarvuti kiiresti kinni ja pani öökapi taha õõnsusesse. Tulijaks oli Annika Gianinni. Ta kortsutas kulmu. Kell oli õhtul üheksa läbi ja Annika tavaliselt nii hilja välja ei ilmunud.
''Tere, Aleksandra!''
''Tere.''
''Kuidas sa ennast tunned?''
''Ma pole veel valmis.''
Annika ohkas.
''Aleksandra...nad on kohtuprotsessi järgmiseks reedeks määranud.''
''See on okei.''
''Ei, see ei ole okei. Aeg jookseb ja sa ei räägi mulle midagi. Mulle hakkab tunduma, et sinu esindajaks hakkamisega tegin kohutava vea. Kui me tahaks mingitki võiduvõimalust, pead sa mind usaldama. Me peame koostööd tegema.''
Sasha uuris Annikat tükk aega. Lõpuks kallutas ta pea kuklasse ja vahtis lakke.
''Ma tean, mis me nüüd teeme,'' ütles ta. ''Ma saan Mikaeli plaanist aru. Ja tal on õigus.''
''Ma pole selles nii väga kindel,'' vastas Annika.
''Aga mina olen.''
''Politsei tahab sind uuesti üle kuulata. Keegi Hans Faste.''
''Las kuulab. Ma ei ütle ühtegi sõna.''
''Sa pead selgitama.''
Sasha vaatas teravalt Annikale otsa.
''Ma kordan. Ma ei räägi politseiga mitte üht sõna. Kui me kohtusaali läheme, ei pea prokuröril olema poolt silpigi minu ülekuulamisest, millele tugineda. Kõik, mis nad saavad, on seletus, mida ma praegu kirjutan ja mis suures osas kõlab jaburana. Ja selle saavad nad mõni päev enne kohut.''
''Ning millal sa kavatsed pastaka kätte võtta ja selle seletuse valmis kirjutada?''
''Sa saad selle varsti. Aga see ei lähe prokuröri kätte enne, kui vahetult enne protsessi algust.''
Annika ilme oli kahtlev. Järsku naeratas Sasha talle ettevaatlikult ja kõveralt.
''Sa räägid usaldusest. Võin ma sind usaldada?''
''Loomulikult.''
''OKei, kas sa võiksid mulle salaja siia pihuarvuti tuua, et ma saaksin inimestega interneti kaudu kontakti hoida?''
''Ei. Muidugi mitte! Kui see avastatakse, antakse mind kohtu alla ja ma kaotan oma advokaadilitsentsi.''
''Aga kui keegi teine mulle salaja sellise arvuti siia toob, kas sa teataksid sellest politseile?''
Annika kergitas kulme.
''Kui ma sellest midagi ei tea...''
''Aga kui sa tead. Kuidas sa käituksid?''
Annika mõtles kaua.
''Ma pigistaksin silma kinni. Mis siis?''
''See oletatav arvuti saadab sulle varsti ühe oletatava meili. Kui oled selle läbi lugenud, siis tahan sinuga uuesti rääkida.''
''Aleksandra...''
''Oota. Asi on nii. Prokurör mängib märgitud kaartidega. Ma olen kehvemas seisus, ükskõik, mida ma ka ei teeks, ja kohtuprotsessi eesmärgiks on mind kinnisesse psühhiaatriahaiglasse saata.''
''Ma tean.''
''Kui ma ellu tahan jääda, pean samuti võitlema ebaausate vahenditega.''
Lõpuks Annika noogutas.
''Kui sa esimest korda minu juurde tulid, tervitasid sa mind Mikael Blomkvisti poolt. Ta ütles, et oli rääkinud sulle suurema osa loost, mõne väikese erandiga. Üheks erandiks olid need oskused, mis ta minu juures avastas, kui me Hedestadis olime.''
''Jah?''
''Sellega pidas ta silmas, et ma jagan jube hästi arvutit. Nii hästi, et ma võin lugeda ja kopeerida seda, mis on prokurör Ekströmi arvutis.''
Annika kahvatas.
''Sina ei tohi sellega seotus olla. Seega sa ei saa seda materjali kohtus kasutada,'' ütles Sasha.
''Vaevalt küll, jah.''
''Niisiis ei tea sa sellest midagi.''
''Hästi.''
''Samas saab keegi teine, ütleme, et sinu vend, valitud osi sellest materjalist avaldada. Sul tuleb sellega arvestada, kui planeerida meie strateegiat kohtuprotsessiks.''
''Ma saan aru.''
''Annika, protsessi võidab see, kes kasutab karmimaid võtteid.''
''Ma tean.''
''Ma olen rahul, et sa mu advokaat oled. Ma usaldan sind ja mul on su abi vaja.''
''Hmm.''
''Aga kui sa suhtud väga jäigalt sellesse, et ka mina kasutan ebaeetilisi võtteid, siis me kaotame protsessi.''
''Jah.''
''Ja sel juhul tahan ma seda praegu teada. Siis pean ma su lahti laskma ja uue advokaadi leidma.''
''Aleksandra, ma ei saa seadust rikkuda.''
''Sa ei rikugi mingit seadust. Aga sa pead silma kinni pigistama, kui mina seda teen. Saad sa seda teha?''
Sasha ootas kannatlikult peaaegu minut, enne kui Annika noogutas.
''Hästi. Las ma räägin sulle om seletuse põhipunktid ära.''
Nad rääkisid kaks tundi.

Doktor Anders Jonasson külastas Sashat lõuna ajal. Tüdruk lükkas eemale taldriku haigla poolt pakutava juurviljahautisega. Nagu alati, vaatas arst ta põgusalt läbi, kuid Sasha märkas, et mees pole enam hingega asja juures.
''Sa oled terve,'' märkis arst.
''Hmm. Sa pead midagi siinse söögiga ette võtma.''
''Söögiga?''
''Kas sa ei saa pitsat või sellist värki korraldada?''
''Kahjuks ei. Eelarvest ei jätku raha.''
''Aleksandra. Õhtul on suur konsiilium sinu tervisliku seisundi arutamiseks...''
''Jah. Ja ma olen terve.''
''Sa oled piisavalt terve, et sind arestimajja üle viia.''
Tüdruk noogutas.
''Ma saaksin üleviimist arvatavasti veel mõne päeva venitada, aga kolleegid hakkavad küsimusi esitama.''
''Ära venita.''
''Oled sa kindel?''
Ta noogutas.
''Ma olen valmis. Ja varem või hiljem peab see ju juhtuma.''
Mees noogutas.
''No nii,'' ütles Anders. ''Ma annan õhtul loa üleviimiseks. See tähendab, et see toimub ilmselt üsna varsti.''
Sasha noogutas.
''Võimalik, et see juhtub juba ülehomme. Haigla juhtkond ei taha sind siin pidada.''
''Sellest saan ma aru.''
''Ehh...ühesõnaga, sinu mänguasi...''
''See on öökapi taga õõnsuses.''
Ta viitas käega sinnapoole.
''Hästi.''
Nad istusid natuke aega vaikides, enne kui Jonasson püsti tõusis.
''Ma pean minema teiste patsientide juurde, kellel on minu abi rohkem vaja.''
''Aitäh kõige eest. Ma jään sulle võlgu.''
''Ma tein ainult oma tööd.''
''Ei. Sa tegid palju-palju rohkem. Ma ei unusta seda.''
Arst noogutas ja väljus siis.

Sasha lõpetas oma biograafia ja saatis koopia Mikael Blomkvistile aadressil [Ogar_Laud]. Siis lesis ta vaikselt voodis ja vahtis lakke.
Ta mõtles, et oli hiljuti saanud 19-aastaseks, aga sünnipäev polnud talle pähegi tulnud. Ta oli olnud vangistuses. Sama lugu oli siis, kui teda hoiti St Stefani kliinikus, ja kui asjad ei suju, võis ta edaspidi veel paljusid sünnipäevi mõnes hullumajas tähistada.
Sellega ei kavatsenud ta leppida.
Eelmine kord, kui teda kinni hoiti, oli ta vaevalt teismeline. Nüüd oli ta täiskasvanu, teiste teadmiste ja oskustega. Ta mõtles, kui kaua aega kuluks tal põgenemiseks, välismaale turvaliselt pakku minemiseks, uue identiteedi ja elu hankimiseks.
Ta tõusis voodist, läks vetsu ja uuris ennast peeglist. Enam ta ei longanud. Sasha katsus käega puusa, kus kuulihaav oli armiks paranenud. Ta keeras käsi ning venitas õlga edasi-tagasi. Seal oli tunda pinget, kuid ta oli praktiliselt terve. Ta koputas endale vastu pead. Oletatavasti polnud kuul aju tõsisemalt vigastanud.
Tal oli hullumoodi õnne olnud.
Kuni pihuarvuti saamiseni oli ta aega sisustanud juurdlemisega, kuidas haigla lukustatud palatist põgeneda.
Siis ajasid doktor Jonasson ja Mikael Blomkvist pihuarvuti sissetoimetamisega ta plaanid sassi. Ta oli lugenud Mikaeli tekste ja mõtisklenud. Ta oli sisu analüüsinud, mõelnud mehe plaani üle ja kaalunud oma võimalusi. Ta oli otsustanud vähemalt seekord Mikaeli ettepanekuga nõustuda. Ta katsetab süsteemi. Mikael oli teda veennud, et tegelikult pole midagi kaotada, ja pakkunud talle võimalust põgeneda hoopis teisel viisil. Ja kui plaan ebaõnnestub, oleks ta sunnitud lihtsalt oma põgenemist kavandama St Stefanist või mõnest teisest hullumajast.
Tegelikult põhines tema otsus Mikaeli mängus osaleda kättemaksuhimul.
Ta ei andnud midagi andeks.
Zalatšenko, Björck ja Bjurman olid surnud.
Aga Teleborian elas.
Ja tema vend Ronald Niedermann oli samuti elus. Ehkki vend polnud üldiselt tema probleem. Muidugi oli ta kaasa aidanud tema tapmisele ja mahamatmisele, aga tema isik tundus kuidagi kaugena. Kui ma teinekord peaksin temaga juhuslikult kokku sattuma, eks siis vaatame, kuid seni on ta politsei probleem.
Aga Mikaelil oli õigus, et vandenõu taga peab olema veel teisigi, kelle kaasabil tema elu niisuguseks oli kujunenud. Ta vajas nende anonüümsete nägude nimesid ja isikukoode.
Niisiis oli ta Mikaeli plaaniga nõustunud. Ja ta oli kirjutanud alasti ja ilustamata tõe oma elust, nelikümmend lehekülge kuiva kantseliiti. Ta oli sõnastamisel väga hoolikas olnud. Iga lause oli tõde. Ta oli leppinud Mikaeli mõttekäiguga, et meedia on temast nagunii juba nii palju jaburdusi rääkinud, et natuke tõelist hullust ei saa tema mainet enam kuidagi kahjustada.
Seevastu oli biograafia võlts selles mõttes, et ta ei rääkinud kogu tõde iseendast ja oma elust. Tal polnud mingit põhjust seda teha.
Sasha läks voodi juurde tagasi ja puges teki alla. Ta tundis seletamatut ärritust. Ta sirutas käe kirjaploki järele, mille Annika oli talle toonud ja mida ta vaevalt kasutanud oli. Ta lõi lahti esimese lehe, kuhu oli kirjutanud üheainsa rea:
(x3+y3=z3)
Ta oli mitu kuud Kariibi mere saartel veetnud, mõeldes ennast Fermat' teoreemist lausa ogaraks. Kui ta Itaaliasse tagasi tuli ja enne, kui ta Zalatšenko tagaajamisse kisti, oli ta jätkanud võrrandiga mängimist. Probleemiks oli ärritav tunne, et ta oli lahendust näinud...et ta oli selle lahenduse läbi elanud.
Aga ta ei suutnud seda meenutada.
Võimetus meenutada oli Sashale täiesti võõras seisund. Ta oli ennast kontrollinud, võttes internetis suvalised HTML koodid, lugedes need ühe hooga läbi, jättes melde ja taastades seejärel veatult.
Ta polnud kaotanud oma fotograafilist mälu, mida ta pidas needuseks.
Peas oli kõik nii nagu tavaliselt.
Välja arvatud see asjaolu, et ta arvas mäletavat kuskil nähtud Fermat' teoreemi lahendust, aga ei suutnud meenutada, kuidas, millal või kus.
Kõige hullem oli see, et ta ei tundnud mõistatuse vastu ka vähimatki huvi. Fermat' teoreem ei pakkunud talle enam pinget. See oli hoiatav märk. Täpselt nii ta aju toimiski. Talle pakkus mõni mõistatus tohutut huvi, aga niipea, kui oli selle lahendanud, huvi kadus.
Ja just nii tundis ta praegu Fermat' suhtes. See polnud enam õlal istuv kuradike, kes tähelepanu nõudis ja tema intellekti narris. See olil lihtsalt valem, mõned sigrimigrid paberil, ja tal polnud mingit isu seda mõistatust lahendada.
See tekitas muret. Ta pani kirjaploki käest.
Tuleks magama jääda.
Selle asemel võttis ta oma pihuarvuti välja ja läks internetti.

Õhtul tuli doktor Jonasson Sashat vaatama. Ta istus külaliste toolile ja nõjatus tahapoole.
''Hakkad sa mind läbi vaatama?'' küsis Sasha.
''Ei. Täna mitte.''
''Okei.''
''Hindasime niisiis sinu seisukorda ja ma teatasin prokurörile, et oleme valmis sind välja kirjutama.''
''Selge.''
''Nad tahtsid sind juba täna õhtul arestimajja üle viia.''
''Nii ruttu?''
Arst noogutas.
''Kohus ilmselt pressib peale. Ma ütlesin, et mul on vaja sinult homme veel mõned viimased proovid võtta ja ma ei lase sind välja enne kui homme peale lõunat.''
''Miks?''
''Ma ei tea. Mulle käis nende pealetükkivus närvidele.''
Sasha naeratas. Ta suudaks doktor Anders Jonassonist vist korraliku anarhisti teha, kui talle selleks mõned aastad aega antaks. Igal juhul olid mehes tsiviilallumatuse alged täiesti olemas.

Kolmapäev
Hommikul kell kümme tuli doktor Jonasson Sasha juurde.
''Tere, Aleksandra.''
''Tere.''
''Tahtsin sind ainult hoiatada, et politsei tuleb lõuna paiku.''
''Okei.''
''Sa ei paista eriti muretsevat.''
''Ei.''
''Mul on sulle kingitus.''
''Kingitus? Misjaoks?''
''Sa oled üle pika aja üks mu lõbusamaid patsiente.''
''Või nii,'' ütles Sasha umbusklikult.
''Ma sain aru, et sind huvitab DNA ja geneetika.''
''Kes seda rääkis...aa, see psühholoogitädi.''
Jonasson noogutas.
''Kui sul vanglas igav hakkab...siin oon DNA-uurimise viimane sõna.''
Ta ulatas Tokyo ülikooli professori Yoshito Takamura telliskivipaksuse raamatu Spirals - Mysteries of DNA. Sasha tegi raamatu lahti ja uuris sisukorda.
''Ilus,'' ütles ta.
''Mõni teine kord oleks huvitav kuulda, millest see tuleb, et sa loed teaduslikke uurimusi, millest isegi mina aru ei saa.''
Niipea kui Anders Jonasson oli lahkunud, võttis Sasha oma pihuarvuti välja.
Järgnevad kaks tundi lõbustas ta end netis ringi surfates.
Samal hetkel, kui ta lülitas pihuarvuti lõpuks välja, kostis koridorist liikumist. Ta tõstis oma Palmi ja suudles ekraani. Siis pani ta arvuti kinni ja paigutas selle öökapi taha õõnsusesse.
''Tere, Aleksandra,'' ütles Annika Gianinni ukselt.
''Tere.''
''Politsei tuleb sulle natukese aja pärast järele. Ma tõin riideid. Loodetavasti suurus sobib.''
Sasha vaatas umbusklikult tumedaid pükse ja heledaid pluuse.
Mõne aja pärast tulid Sashale järgi kaks naispolitseinikku. Advokaat läks temaga kaasa.
Kui nad palatist väljudes läbi koridori läksid, märkas Sasha, et mitmed haiglatöötajad silmitsesid teda uudishimulikult. Ta noogutas personalile sõbralikult ja mõned lehvitasid talle. Nagu juhuslikult seisis registratuurilaua juures Anders Jonasson. Nad vaatasid teineteisele silma ja noogutasid. Juba enne kui nad nurga taha keerasid, märkas Sasha, et Jonasson oli teel tema palati poole.

Terve tee kuni arestimajani ei lausunud Sasha politseinikele sõnakestki.

Sasha oli veetnud öö arestimaja umbes kaks korda neli meetrit suuruses kambris. Selle sisustus polnud kõneväärtki. Ta oli viie minuti jooksul pärast luku taha panemist magama jäänud, ärganud hommikul varakult ja teinud kohusetundlikult haigla füsioterapeudi määratud venitusharjutusi. Pärast hommikusööki istus ta vaikselt ja vahtis enda ette tühjusesse.
Pool kümme viidi ta koridori teise otsa ülekuulamisruumi. Valvuriks oli vanem lühikest kasvu kiilaspäine onkel ümmarguse näo ja sarvraamidega prillidega. Mees kohtles teda viisakalt ja heatahtlikult.
Annika Gianinni tervitas teda sõbralikult. Hans Fastet, politseinikku, Sasha ignoreeris. Seejärel kohtus ta esmakordselt prokurör Richard Ekströmiga ja veetis järgmised pool tundi toolil istudes ning seinal Ekströmi peast veidi kõrgemal asuvat punkti vahtides. Ta ei öelnud mitte ühtegi sõna ega teinud ühtegi liigutust.
Kell kümme katkestas Ekström ebaõnnestunud ülekuulamise. Teda ajas närvi, et tal polnud õnnestunud tüdruku käest vähimatki reaktsiooni välja meelitada. Esimest korda muutus ta habrast nukulikku tüdrukut vaadates ebakindlaks. Kuidas oli tal õnnestunud Magge Lundinile ja Sonny Nieminenile Stallarholmenil peksa anda? Kas kohus seda üldse usubki, hoolimata prokuröri veenvatest asitõenditest?
Kell kaksteist toodi Sashale lihtne lõunasöök ja järgmise tunni veetis ta peast võrrandeid lahendades. Ta keskendus sfäärilise astronoomia peatükile raamatus, mida oli kaks aastat tagasi lugenud.
14.30 viidi ta uuesti ülekuulamisruumi. Seekord oli valvuriks nooremapoolne naine. Ülekuulamisruum oli tühi. Ta istus toolile ja jätkas eriti keeruka võrrandi üle mõtisklemist.
Uks avanes kümne minuti pärast.
''Tere, Aleksandra,'' ütles Peter Teleborian sõbralikult.
Ta naeratas. Sasha kangestus. Silme ees õhus konstrueeritud võrrandi osad pudenesid põrandale. Ta kuulis, kuidas numbrid ja märgid hüplesid ja kõrisesid, nagu oleksid need järsku füüsilise vormi saanud.
Peter Teleborian seisis mõne minuti vaikides ja silmitses teda ning istus siis tema vastu toolile. Sasha jätkas seina põrnitsemist.
Natukese aja pärast vaatas ta mehele otse silma.
''Mul on kahju, et sa sellisesse olukorda oled sattunud,'' ütles Peter. ''Ma aitan sind, kuidas vähegi saan. Loodetavasti suudame usaldusliku vahekorra luua.''
Sasha uuris meest sentimeeterhaaval. Salkus juuksed. Habe. Väike vahe ülemistes hammastes. Õhukesed huuled. Pruun pintsak. Avatud kaelusega särk. Ta kuulis mehe pehmet ja võltsilt sõbralikku häält.
''Samuti loodan, et saan sind paremini aidata kui meie viimasel kohtumisel.''
Ta pani enda ette lauale kirjutusploki ja pasraja. Sasha langetas pilgu ja vaatas pastakat. Hõbedase terava otsaga toruke.
Tagajärgede analüüs.
Ta surus maha tahtmise sirutada käsi välja ja pastakas enda kätte haarata.
Ta uuris mehe vasaku käe väikest sõrme. Sellel oli nõrk valge joon kohas, kuhu ta seitse aastat tagasi hambad sisse oli löönud ja lõualuud nii kõvasti kokku vajutanud, et oleks peaaegu sõrmeotsa ära hammustanud. Kolm sanitari pidi aitama teda kinni hoida ja lõualuid lahti kangutada.
Tookord olin ma vaevalt teismeline väike ärahirmutatud tüdruk. Nüüd olen ma täiskasvanu. Ma võin su tappa, kui tahan.
Ta suunas kindla pilgu Teleboriani taha seinale, korjas põrandalt kokku sinna kukkunud numbrid ja matemaatilised märgid ning alustas uuesti võrrandi koostamist.
Doktor Peter Teleborian silmises Sashat neutraalsel ilmel. Temast oli saanud rahvusvaheliselt tunnustatud psühhiaater, sest ta mõistis inimesi. Teiste inimeste tundeid ja meeleolusid lugeda ta oskas. Ta oli tajunud ruumi läbinud jäist hingust, kuid tõlgendas seda märgina, et patsient tundis oma pealtnäha häirimatu pealispinna all hirmu ja häbi. Tema meelest oli positiivne märk, et tüdruk oli kõigest hoolimata tema juuresolekule reageerinud. Samuti oli ta rahul, et tüdruku käitumine polnud muutunud. Küll ta ennast linnakohtus veel ise üles poob!

Vlad seisis koridoris, seltsiks Mikael Blomkvist. Ta silmitses meest veidi umbusklikult. Kõigest mida mees oli rääkinud oli ta kindlalt aru saanud, et neil oli Sashaga suhe olnud. Ja see ei meeldinud Vladile mitte üldse. Mitte, et poiss kontrolliks kellega tema õde suhtleb, teda lihtsalt häirisid suhted mis Sashal endast märkimisväärselt vanemate meestega olid.
Kui nad saali lasti istusid nad kõrvuti ja ootasid protsessi algust.
Ühe laua taga istus prokurör Ekström, keskmise suurusega paberipatakas nina ees. Prokurör noogutas mõnele tuttavale ajakirjanikule.
Annika Gianinni istus Ekströmi vastas oma laua taga. Ta sorteeris pabereid ega vaadanud üles. Vladi meelest jättis naine veidi närvilise mulje. Kerge rambipalavik, mõtles ta.
Siis tulid saali kohtu esimees ja kaasistujad. Esimeheks oli kohtunik Jörgen Iversen, 57-aastane valgete juuste, kõhna näo ja nõtke sammuga mees. Mikaeli sõnade järgi peeti teda väga kogenud ja korrektseks kohtunikuks, kel oli seljataga mitmeidki tähelepanu äratanud kohtuprotsesse.
Viimasena toodi kohtusaali Sasha.
Ehkki Vlad oli harjunud Sasha kombega riietusega teistes pahameelt tekitada, oli ta ometigi imestunud, et advokaat oli lubanud tal kohtusse ilmuda lühikese musta seeliku ja pluusiga, millel oli suurelt kujutatud pealuu leekides ning mis tema tatoveeringuid kuigivõrd ei varjanud. Kõrvades oli kümmekond rõngast, huules, kulmus ja ninas needid, samuti needitud vööd, käepaelad, rihm kaelas ning võrgutaoline kätis. Juuksed olid peale lõikust nii lühikesed, et neid oldi veidi korrigeeritud ning nüüd olid need turris harjaseks püsti aetud. Lisaks oli ta ebatavaliselt tugevastu meigitud. Huuled olid värvitud halliks, kulmud rõhutatud, ripsmetel palju süsimusta tušši ja paksult musta lainerit. Vlad polnud teda sellisena veel näinud. Varem oli tüdruk meikimisse üsna ükskõikselt suhtunud.
Diplomaatiliselt väljendudes nägi ta veidi vulgaarne välja. Peaaegu gootilik. Ta meenutas 1960-ndate pop art- filmi vampiiri. Vlad märkas, et mõned publiku hulgas viibivad ajakirjanikud ahmisid hämmeldunult õhku ja naeratasid lõbustatult, kui tüdruk saali ilmus. Kui nad lõpuks nägid skandaalset tüdrukut, kellest nad nii palju kirjutanud olid, vastas too kõikidele nende ootustele.
Siis taipas Vlad, et Sashal on seljas maskeraadikostüüm. Tavaliselt riietus ta lohakalt ja pealtnäha maitsetult. Vlad oli koguaeg teadnud, et ta ei käinud niimoodi riides moe pärast, vaid oma identiteedi rõhutamiseks. Sasha märgistas oma privaatse ala teiste suhtes vaenuliku territooriumina. Vlad oli tema nahkjaki neete pidanud alati samasuguseks kaitsemehhanismiks nagu siili okkad. See oli signaal ümbruskonnale. [i]Ära proovigi mulle pai teha. Saad haiget.[/i]
Kohtusse tulekuks oli ta aga oma riietumisstiili nii tugevasti rõhutanud, et tegemist oli peaaegu paroodiaga.
Vlad sai järsku aru, et see pole mingi juhus vaid Gianinni strateegia.
Kui Sasha oleks tulnud kenasti kammitult, ontlikus pluusis ja kingades, oleks ta jätnud mulje kohtule puru silma ajada üritavat petisest. Küsimus oli usaldusväärsuses. Nüüd tuli ta lihtsalt iseendana. Et asi täiesti selge oleks, siis veidi ülepingutatud välimusega. Ta ei teeselnud kedagi teist. Sõnum kohtule oli lihtne: talp olnud mingit põhjust häbeneda või kohtu ees eputada. Juba ainuüksi tema välimuse kaudu oli ta mõista andnud, et kavatseb prokuröri süüdistused kui täieliku jama tagasi lükata.
Ta liigutused olid enesekindlad ja ta istus oma kohale advokaadi kõrval. Pilgus, mis üle publiku libises, polnud vähimatki uudishimu. Pigem paistis, nagu oleks ta trotslikult meelde jätnud inimesed, kes ta meedia uudistelehekülgedel juba ette süüdi olid mõistnud.
See oli esimene kord, kui Vlad nägi teda pärast kadumist. Mõneks sekundiks nende pilgud kohtusid. Tüdruk vaatas teda lühidalt ega ilmutanud mingeid äratundmise märke. Küll aga nägi Vlad õe silmis naeratusevinet. Vlad naeratas vaevumärgatavalt, samamoodi ka noogutades. Siis koputas kohtunik Iversen vastu lauda ja alustas protsessi.
Järgnevad kakskümmend kaks minutit kuulasid nad prokurör Ekströmi sissejuhatavat sõnavõttu, kus ta esitas süüdistuse punktid.
Vlad märkas, et kõik reporterid peale Blomkvisti tegid usinasti märkmeid, kuigi nad teadsid juba varem, milles Sashat süüdistatakse. Blomkvist oli oma loo juba valmis kirjutanud ja tuli kohtusse ainult selleks, et oma kohalolekust Sashale märku anda.
Seejärel oli Annika kord. Tema repliigiks kulus kolmkümmend sekundit. Naise hääl oli kindel.
''Kaitse lükkab tagasi kõik punktid peale ühe. Minu klient tunnistab oma süüd ebaseadusliku relva omamises pisargaasiballooni näol. Kõikides ülejäänud süüdistuspunktides eitab minu klient oma süüd või kuritahlikku kavatsust. Tõendame, et prokuröri väited on valed ja minu kliendi õigusi on tõsiselt rikutud. Nõuan oma kliendi süütuks tunnistamist, teovõimeliseks tunnistamist ja vabastamist.''
Kuuldus reporterite märkkmikulehtede krabinat. Advokaat Gianinni strateegia oli lõpuks ometi avalikustatud. See polnud see, mida reporterid olid oodanud. Kõige levinuma arvamuse järgi oletati, et Annika viitab oma kliendi psüühilisele haigusele ja kasutab seda oma kaitsekõnes.
Seejärel nõusid prokurör Ekström kohtuprotsessi jätkamist suletud uste taga. Ta viitas kohtualuse vaimsele seisundile ja heaolule ning detailidele, mis võivad ohustada riikliku julgeolekut. Nende all pidas ta silmad Zalatšenko-lugu.
Kohtunik Iversen mõtles veidi. Ta pidas kaaistujatega aru ja etatas siis kohalviibivate reporterite nördimuseks, et rahuldab prokuröri taotluse. Seega pidi ka Vlad saalist lahkuma.
Ta heitis ühe pilgu õele, kes vaatas kindlameelselt seina, tõusis siis ja lahkus koos teistega.

Sasha istus sirge seljaga ja vaatas prokuröri läbitungimatul pilgul. Tema nägu ja silmad olid liikumatud. Ta jättis kuidagi eemalviibiva mulje. Prokuröril oli aeg ta üle kuulata.
''Tahan preili Volkovale meelde tuletada, et te räägite vande all,'' ütles Ekström lõpuks.
Sasha näos ei liikunud ükski lihas. Ekström näis mingit reaktsiooni ootavat ja vaikis mõned sekundid. Ta kergitas kulme.
''Te räägite niisiis vande all,'' kordas ta.
Sasha pani pea veidi viltu. Annika oli ametis eeluurimisprotokollist millegi lugemisega ega paistnud prokuröri jutu vastu huvi tundvat. Ekström korjas oma pabereid kokku. Pärast veidi aega kestnud ebamugavat vaikust ta köhatas.
''No nii,'' ütles ta konstruktiivselt. ''Läheme siis kadunud advokaat Bjurmani suvilas Stallarholmeni lähedal aset leidnud sündmuste juurde, millega ma kohtuasja esitlust alustasin. Üritam selgust saada, kuidas see juhtus, et te Stallarholmenile sõitsite ja Carl-Magnus Lundini tulistasite.''
Ekström vaatas nõudlikult Sasha poole. Tüdruk ei liigutanud endiselt oimugi. Tundus, nagu prokurör annaks järsku alla. Ta laiutas käsi ja pööras pilgu kohtu esimehe suunas. Kohtunik Iverseni nägu oli mõtlik. Ta kõõritas Gianinni poole, kes oli endiselt mingisse paberisse süvenenud ega pannud ümbrust tähelegi.
Kohtunik köhatas. Ta vaatas Sasha poole.
''Kas meil tuleb teie vaikimisest niimoodi aru saada, et te ei taha küsimustele vastata?'' küsis ta.
Sasha pööras pead ja vaatas kohtunikule silma.
''Ma vastan küsimustele hea meelega,'' ütles ta.
Kohtunik Iversen noogutas.
''Siis te ehk võiksite küsimusele vastata,'' pistis Ekström vahele.
Sasha vaatas uuesti Ekströmi poole. Ta vaikis endiselt.
''Kas võiksite palun küsimusele vastata?'' ütles Iversen.
Sasha pööras pea taas kohtu eesistuja poole ja kergitas kulme. Tema hääl oli selge.
''Millisele küsimusele? Seni on ta'' - ta noogutas Ekströmi suunas - ''esitanud rea tõestamata väiteid. Ma pole aru saanud, et ta oleks midagi küsinud.''
Annika Gianinni tõstis pilgu. Ta pani küünarnuki lauale ja toetas lõua peopesale, silmis ootamatu huvi.
Prokurör Ekström kaotas mõneks sekundiks mõttelõnga.
''Palun, kas te võiksite küsimust korrata?'' tegi kohtunik ettepaneku.
''Ma küsisin, kas...te sõitsite advokaat Bjurmani suvilasse Stallarholmenil Carl-Magnus Lundini tulistada.
''Ei, te ütlesite, et tahate selgust saada, kuidas see juhtus, et ma Stallarholmenile sõitsin ja Carl-Magnus Lundini tulistasin. See polnud küsimus. See oli üldsõnaline väide, kus te minu vastust ennetasite. Ma ei ole teie väidete ees vastutav.''
''Ärge olge tähenärija. Vastake küsimusele.''
''Ei.''
Vaikus.
''Mis tähendab ''ei''?''
''See on vastus küsimusele.''
Prokurör Ekström ohkas. Päev tõotas pikk tulla. Sasha silmitses teda äraootavalt.
''Võib-olla on kõige parem, kui me otsast peale hakkame,'' ütles prokurör. ''Kas te viibisite käesoleva aasta *DING*. aprilli pärastlõunal Stallarholmenil kadunud advokaat Bjurmani suvilas?''
''Jah.''
''Kuidas te sinna läksite?''
''Ma sõitsin elektrirongiga Södertäljesse ja sealt bussiga edasi.''
''Mis põhjusel te Stallarholmenile sõitsite? Kas leppisite Lundini ja tema sõbra Sonny Niemineniga seal kohtumise kokku?''
''Ei.''
''Kuidas siis juhtus, et nad sinna ilmusid?''
''Seda tuleb nende endi käest küsida.''
''Ma küsin seda praegu teie käest.''
Sasha ei vastanud.
Kohtunik Iversen köhatas.
''Ma oletan, et preili Volkova ei vasta sellepärast, et te puhtsemantilises mõttes esitasite jälle väite,'' ütles ta abivalmilt.
Annika Gianinni hakkas ootamatult itsitama. Ta jäi aga otsekohe vait ja pööras pilgu uuesti paberitesse. Ekström vaatas teda ärritunult.
''Mis te arvate, miks Lundin ja Nieminen Bjurmani suvila juurde ilmusid?''
''Ma ei tea. Oletan, et nad tahtsid selle põlema panna. Lundinil oli Harley-Davidsoni sadulataskus liitrine plastpudel bensiini.''
Ekström torutas huuli.
''Miks te advokaat Bjurmani suvilasse sõitsite?''
''Ma otsisin informatsiooni.''
''Millist informatsiooni?''
''Seda, mille hävitamiseks Lundin ja Nieminen minu arvates sinna tulid, ja mis oleks aidanud tuua selgust küsimusse, kes selle kaabaka tappis.''
''Teie arvates oli advokaat Bjurman kaabakas? Sain ma õigesti aru?''
''Jah.''
''Miks te nii arvate?''
''Ta oli sadistlik siga, lurjus ja vägistaja, niisiis kaabakas.''
Ta tsiteeris kadunud advokaat Bjurmani kõhule tatoveeritud sõnu ja tunnistas sellega kaudselt, et oli teksti autor. See ei kuulunud aga Sasha vastu esitatud süüdistuste puntkide hulka. Bjurman polnud kehavigastuste kohta politseile avaldust esitanud ja oli võimatu tõendada, kas ta lasi end vabatahtlikult tatoveerida või toimus see sunniviisiliselt.
''Niisiis te väidate, et teie eestkostja ahistas teid. Võite te rääkida, millal need ahistamised toimusid?''
''See toimus teisipäeval, 18. veebruaril 2161, ja teist korda reedel, sama aasta 7. märtsil.''
''Te olete keeldunud vastamast kõikide ülekuulamist läbi viidud politseinike küsimustele, kes teiega rääkida on proovinud. Miks?''
''Mul polnud neile midagi öelda.''
''Ma lugesin läbi selle niinimetatud biograafia, mille teie advokaat mõni päev tagasi ootamatult tõi. Ma pean ütlema, et see on tähelepanuväärne dokument ja me tuleme selle juurde veel tagasi. Aga te väidate seal, et advokaat Bjurman sundis teid esimesel korral suuseksi tegema ja teisel korral vägistas teid korduvalt ja piinas terve öö jooksul.''
Sasha ei vastanud.
''On see nii?''
''Jah.''
''Kas te tegite politseile vägistamise kohta avalduse?''
''Ei.''
''Miks mitte?''
''Politsei pole kunagi kuulanud, kui ma neile midagi rääkida olen püüdnud. Seega polnud mingit mõtet neile teatama hakata.''
''Kas te rääkisite ahistamisest mõnele oma tuttavale? Mõnele sõbrannale?''
''Ei.''
''Miks?''
''Sellepärast, et see ei puutu kellessegi.''
''Hästi, võtsite te ühendust mõne advokaadiga?''
''Ei.''
''Pöördusite arsti poole, et ravida vigastusi, mida te olevat saanud?''
''Ei.''
''Ja te ei pöördunud ühegi naiste varjupaiga poole.''
''Nüüd te esitate jälle väite.''
''Vabandust. Kas te pöördusite mõnda naiste varjupaikka?''
''Ei.''
Ekström pöördus kohtuniku poole.
''Tahan juhtida kohtu tähelepanu sellele, et süüdistatav on esitanud andmed kahe seksuaalse ahistamise kohta, millest teist tuleks käsitleda äärmiselt jõhkrana. Tema kinnitusel pani vägistamised toime tema eestkostja, kadunud advokaat Nils Bjurman. Samal ajal tuleks arvestada järgmiste faktidega...''
Ekström lehitses oma pabereid.
''Isikuvastaste kuritegude uurimise osakonna poolt läbi viidud juurdlus ei viita advokaat Bjurmani minevikus mitte millelegi, mis kinnitaks Aleksandra Volkova jutu usutavust. Bjurmani ei mõistetud kordagi ühegi kuriteo eest süüdi. Tema kohta pole tehtud ühtegi avaldust politseile ja ühtegi uurimist pole tema suhtes algatatud. Ta oli mitme teise noore inimese eestkosrja ja keegi neist ei kinnita mingilgi moel ahistamist. Vastupidi, nad väidavat, et Bjurman käitus nendega alati korrektselt ja sõbralikult.''
Ekström keeras lehte.
''Minu ülesanne on ka meenutada, et Aleksandra Volkoval on diagnoositud paranoiline skisofreenia. Tegemis on tõestatult vägivaldsusele kalduva noore naisega, kellel varasest teismeeast alates on esinenud tõsiseid probleeme ühiskonda sulandumisel. Ta viibis mitu aastat psühhiaatriahaiglas ja on alates 18-aastaseks saamisest eeskoste all. Nii kurb kui see ka pole, on selleks omad põhjused. Aleksandra Volkova on ohtlik iseendale ja ümbruskonnale. Minu veendumuse kohaselt pole vaja teda karistada vabadusekaotusega. Ta vajab ravi.''
Ta tegi kunstliku pausi.
''Noore inimese vaimsest seisundist rääkimine on alati vastumeelne ülesanne. See rikub isikupuutumatust, ja tema meeleseisund muutub tõlgendamise objektiks. Praegusel juhul tuleb meil aga võtta seisukoht Aleksandra Volkova moonutatud maailmanägemuse kohta. Niinimetatud eluloost koorub see selgesti välja. Kuskil mujal ei ilmne tema puudulik side tegelikkusega nii nähtavalt kui seal. Käesoleval juhul pole vaja tunnistajaid ega tõlgendusi, kus sõna on sõna vastu seatud. Meil on tema enda sõnad. Nende järgi saame hinnata tema väidete paikapidavust.''
Ta pilk langes Sashale. Nad vaatasid teineteisel silma. Tüdruk naeratas ootamatult. Tema ilme oli kuri. Ekström kortsutas kulmu.
''Kas proua Gianinni soovib midagi ütelda?'' küsis kohtunik Iversen.
''Ei,'' vastas Annika. ''Ei midagi muud peale selle, et prokurör Ekströmi järeldused on jama.''
Tehti lühikene paus ning peale seda alustati tunnistajate ülekuulamist eeskoste- ja hoolekandeametis töötavast Ulrika von Liebenstaahlist, kelle Ekström oli kohale kutsunud, et välja selgitada, kas advokaat Bjurmani vastu oli kunagi kaebusi esitatud. Von Liebenstaahl eitas seda resoluutselt. Tema meelest olid niisugused väited solvavad.
''Eestkosteasjade üle on väga range kontroll. Advokaat Bjurman täitis hoolekandeametilt saadud ülesandeid ligi kakskümmend aastat, enne kui ta nii ülekohtuselt tapeti.''
Ta vaatas Sashat hävitava pilguga, ehkki Sasha polnud mõrva eest kohtu all ja oli juba välja selgitatud, et Bjurmani tappis Ronald Niedermann.
''Kõikide nende aastate jooksul pole advokaat Bjurmani vastu ühtegi kaebust esitatud. Ta oli kohusetundlik inimene, kes suhtus oma klientide asjadesse sageli suure kaasaelamisega.''
''Nii et teie arvates pole tõenäoline, et ta kasutas Aleksandra Volkova suhtes jõhkrat seksuaalset vägivalda?''
''Ma pean sellist väidet absurdseks. Meil on olemas advokaat Bjurmani igakuised aruanded ja ma kohtusin temaga asja arutamiseks isiklikult mitu korda.''
''Advokaat Gianinni on esitanud taotluse Aleksandra Volkova koheseks vabastamiseks eestkoste alt.''
''Keegi ei rõõmusta rohkem kui meie, hoolekandeameti töötajad, kui kedagi saab eestkoste alt vabastada. Paraku lasub meil vastutus, mille kohaselt tuleb meil järgida kehtivaid reegleid. Oleme omalt poolt esitanud nõude, et Aleksandra Volkova tuleb psühhiaatrilise ekspertiisiga vastavalt seadustele terveks tunnistada, enne kui eestkoste muutmine kõne alla saab tulla.''
''Saan aru.''
''See tähendab, et ta peab psühhiaatrilise ekspertiisiga nõustuma. Nagu teada, keeldub ta sellest.''
Ulrika von Liebenstaahli ütluse kuulamisele kulus umbes nelikümmend minutit, selle käigus kontrolliti üle ka Bjurmani igakuised aruanded.
Vahetult enne tunnistaja ülekuulamise lõppu esitas Annika Gianinni üheainsa küsimuse.
''Kas te viibisite ööl vastu 8. märtsi aastal 2161 advokaat Bjurmani magamistoas?''
''Loomulikult mitte!''
''Teiste sõnadega - teil pole siis õrna aimugi, kas minu kliendi andmed on õiged või valed?''
''Süüdistus advokaat Bjurmani vastu on jabur.''
''See on teie seisukoht. Võite te anda talle alibi või muul moel dokumentaalselt tõestada, et ta ei ahistanud minu klienti?''
''See on ju võimatu. Aga tõenäosus...''
''Tänan. See on kõik,'' ütles Annika Gianinni.
Sellega saadeti tunnistaja minema.
Sellele järgnes kaartide ja fotode uurimine ning paljusõnaliste kriminaaltehniliste tõendite kuulamine Gossebergas juhtunu kohta, peale seda tegi Ekström järelduse, et tõendeid arvestades oli Sasha oma isa üles otsinud eesmärgiga too tappa. Tõendite ahela kõige tugevamaks lüliks oli fakt, et ta oli Gossebergasse kaasa võtnud tulirelva, Poola päritoli P-83 Wanadi.
Asjaoli, et Zalatšenko (Sasha jutu järgi) või politseinikutapja Ronald Niedermann (Zalatšenko poolt enne tema tapmist haiglas antud ütluse kohaselt) olid omakorda püüdnud Sashat tappa ja matsid ta metsa kaevatud auku, ei pehmendanud mingilgi moel fakti, et ta oli oma isa üles otsinud sooviga ta ära tappa. See oli tal isale kirvega näkku löömisega ka peaaegu õnnestunud. Ekström nõudis, et Sasha mõistetaks süüdi tapmiskatses või tapmise ettevalmistamises, samuti raskete kehavigastuste tekitamises.
Sasha sõnul sõitis ta Gossebergasse, et isaga silmast silma rääkida ja nõuda, et too Dag Svenssoni ja Mia Bergmani tapmise üles tunnistaks. Need andmed olid tahtluse kindlaksmääramise küsimuses olulise tähendusega.
Kui Ekström oli lõpetanud politsei kriminalisti Melker Hanssoni ülekuulamise, esitas Annika Gianinni mõned lühikesed küsimused.
''Härra Hansson, kas teie uurimismaterjalide ja kogutud tehniliste tõendite hulgas on midagi, mille põhjal saaks kinnitada, et Aleksandra Volkova valetab oma Gossebergasse sõidu eesmärkide kohta?''
Melker Hansson mõtles natuke aega.
''Ei,'' vastas ta lõpuks.
''Te ei oska tema eesmärkide kohta niisiis midagi öelda?''
''Ei.''
''Prokurör Ekströmi järeldus, ehkki hästi formuleeritud ja ohtrasõnaline, on niisiis puhas spekulatsioon?''
''Ma oletan küll.''
''Kas tehniliste tõendite hulgas on midagi, mis lükkaks ümber Aleksandra Volkova väited, et ta võttis Poole relva, P-83 Wanadi, juhuslikult ainult sellepärast kaasa, et see oli tal kotis ja ta ei teadnud, mida relvaga peale hakata pärast seda, kui oli selle päev varem Stallarholmenil Sonny Niemineni käest ära võtnud?''
''Ei.''
''Tänan,'' ütles Annika Gianinni ja istus. See jäi tema ainsaks sõnavõtuks tunni aja jooksul, kui Hansson tunnistuse andis.
Kui tunnistaja oli saalist väljunud, kuulutas kohtunik kohuse tänaseks lõppenuks. Sasha viidi taas arestimajja ning ka teised lahkusid.

Doktor Peter Teleborian esines täna hommikupoolikul linnakohtu tunnistajatepingis usaldust äratavalt. Prokurör Ekström kuulas teda umbes üheksakümmend minutit üle ja psühhiaater vastas kõikidele küsimustele rahuliku kindlusega. Tema näoilme oli aeg-ajalt murelik, aeg-ajalt rõõmus.
''Kokkuvõtteks...'' ütles Ekström ja lehitses oma märkmeid. ''Teie kui suurte kogemustega psühhiaatri hinnangul kannatab Aleksandra Volkova paranoilise skisofreenia all?''
''Ma olen kogu aeg öelnud, et tema seisundile on äärmiselt raske täpset hinnangut anda. Nagu teada, on patsient arstide ja ametiisikutega suheldes peaaegu autistlik. Minu hinnangul kannatab ta tõsise psüühikahäire all, kuid praegusel hetkel ei saa ma täpset diagnoosi panna. Samuti ei saa ma ilma ulatuslikumate uuringuteta määrata, millises psühhoosistaadiumis ta on.''
''Igal juhul pole ta teie meelest psüühiliselt terve?''
''Kogu tema lugu tõendab ju väga kõnekalt, et ta ei ole terve.''
''Te olete lugenud niinimetatud biograafiat, mille Aleksandra Volkova kirjutas ja seletusena linnakohtule esitas. Kuidas te seda kommenteeriksite?''
Peter Teleborian laiutas käsi ja kehitas õlgu.
''Aga kuidas te hindate loo tõepärasust?''
''Seal pole mingit tõepära. On rida väiteid erinevate isikute kohta, üks lugu fantastilisem kui teine. Kokkuvõttes kinnitab tema kirjalik seletus paranoilise skisofreenia kahtlusi.''
''Võite mõne näite tuua?''
''Kõige ilmsem on ju selle niinimetatud vägistamise kirjeldus, mille eestkostja Bjurman tema väitel toime olevat pannud.''
''Kas võiksite täpsustada?''
''Kogu kirjeldus on äärmiselt detailne. See on klassikaline näide seda liiki grotesksetest fantaasiatest, mis lastel võib esineda. Tuntud intsestijuhtumites on palju sääraseid näiteid, kus laps on andnud kirjeldusi, mis takerduvad omaenda piiratud arusaamise taha ja tehniline tõendus puudub täielikult. Need on seega erootilised fantaasiad, mida võib esineda ka väga väikestel lastel...Umbes nii, nagu nad vaataksid televiisorist õudusfilmi.''
''Kuid Aleksandra Volkova pole ju laps, vaid täiskasvanud naine,'' ütles Ekström.
''Jah, ja ilmselt tuleb välja selgitada, millisel vaimsel arengutasemel ta täpselt on. Aga ühes on teil õigus. Ta on täiskasvanu ja arvatavasti usub seda, mida ta kirjeldas.''
''Te arvate, et see on vale?''
''Ei, kui ta usub seda, mida ta ütleb, siis pole see vale. See jutt näitab, et ta ei suuda fantaasiat tegelikkusest eristada.''
''Advokaat Bjurman niisiis ei vägistanud teda?''
''Ei. Selle tõenäosus on olematu. Tüdruk vajab kvalifitseeritud ravi.''
''Ka teie nimi esineb Aleksandra Volkova kirjutises...''
''Jah, see on ju iseenesest pikantne seik. Kuid veelkord: see on fantaasia, millele ta on kirjaliku kuju andnud. Kui seda vaest tüdrukut uskuda, olen ma peaaegu pedofiil...''
Ta naeratas ja jätkas:
''Kuid see väljendab täpselt seda, mida ma kogu aeg rääkinud olen. Volkova biograafiast saame teada, et suurema osa St Stefanis oldud ajast väärkoheldi teda rihmadega kinni sidudes, ja et ma tulin öösiti tema tuppa. See on peaaegu klassikaline näide tema suutmatusest tegelikkust tõlgendada, või õigemini: tema tõlgendabki tegelikkust niimoodi.''
''Tänan. Annan tunnistaja küsitlemise kaitsele üle, kui proua Gianinnil on küsimusi.''
Kuna Annika oli esimese päeva jooksul vaevalt küsimusi või vastuväiteid esitanud, siis ootasid kõik, et ta küsib kohusetundest mõned küsimused ja lõpetab ülekuulamise. Kaitse on seni ikka piinlikult nigel olnud, mõtles Ekström.
''Jah. Mul on küsimusi,'' ütles Annika Gianinni. ''Mul on tegelikult terve rida küsimusi ja arvatavasti võtab see aega. Kell on pool kaksteist. Minu ettepanek on, et teeme lõunapausi ja ma kuulan tunnistaja teda vahepeal katkestamata pärast lõunat üle.''
Kohtunik Iversen otsustas, et kohus läheb lõunale.
Kohtunik Iversen koputas oma haamriga kell 12.30 lauale ja teatas istungi jätkumisest. Ta märkas, et Annika Gianinni laua juurde oli ilmunud ka kolmas inimene. Ratastoolis istus Holger Palmgren, Sasha eelmine eestkostja enne Bjurmani.
''Tere, Holger,'' ütles kohtunik Iversen. ''Sind pole kaua aega kohtusaalis näha olnud.''
''Tere päevast, kohtunik Iversen. Osa asju on ju nii keerulised, et noored vajavad natuke abi.''
''Ma arvasin, et sa oled aktiivsest advokaaditööst loobunud?''
''Ma olen haige olnud. Aga advokaat Gianinni palkas mind selle juhtumi juures appi.''
''Selge.''
Annika Gianinni köhatas.
''Peale selle on Holger Palmgren mitu aastat Aleksandra Volkova esindaja olnud.''
''Minul ei ole vastuväiteid,'' vastas kohtunik Iversen.
Ta noogutas Annikale, andes märku alustamisesks. Advokaat tõusis. Talle polnud kunagi meeldinud levinud halb komme pidada kohtuprotsessi mitteametlikus toonis ja lähestikku sama laua ümber istudes, nagu oleks tegemist õhtusöögiga. Ta tundis end palju kindlamana, kui sai püsti seistes kõnelda.
''Ma arvan, et peaksime ehk alustama enne lõunat kuuldud viimastest kommentaaridest. Härra Teleborian, miks e järjekindlalt eirate kõiki Aleksandra Volkova ütlusi?''
''Sest need on ilmselgelt valed,'' vastas Peter Teleborian.
Ta oli rahulik ja käitus sundimatult. Annika noogutas ja pöördus kohtuniku poole.
''Härra kohtunik, Peter Teleborian väidab, et Aleksandra Volkova valetab ja fantaseerib. Kaitse tõendab nüüd, et iga sõna Aleksandra Volkova kirjutatud eluloos ont õde. Esitame selle kohta dokumendid. Graafilises ja kirjalikus vormis ning tunnistajate abil. Oleme kohtuprotsessiga jõudnud sinnamaale, kus pokurör on oma seisukohad suurtes joontes juba esitanud. Oleme teda kuulanud ja teame nüüd, millised on Aleksandra Volkova vastu esitatud täpsed süüdistused.''
Annika suu läks korraga kuivaks ja ta tundis, et käed värisevad. Ta hingas sügavalt sisse ja jõi lonksu mineraalvett. Siis pani ta käed toolikorjule, et need tema erutust ei reedaks.
''Prokuröri kõnest saame teha järelduse, et tal on palju seisukohti, kuid kohutavalt vähe tõendeid. Tema arvates tulistas Aleksandra Volkova Stallarholmenil Carl-Magnus Lundini. Ta kinnitab, et Volkova sõitis Gossebergasse kavatsusega oma isa tappa. Ta eeldab, et minu klient on paranoiline skisofreenik ja muul moel vaimuhaige. Ja selle eelduse rajab ta ainult ühe allika, nimelt doktor Peter Teleboriani andmetele.''
Ta tegi pausi ja tõmbas hinge. Ta sundis end aeglaselt kõnelema.
''Tõendite osas tugineb prokuröri süüdistus eranditult ainult Peter Teleborianile. Kui tal on õigus, on kõik väga hästi; sel juhul on minu kliendi jaoks kõige parem lahendus pädev psühhiaatriline ravi, mida nii tema kui ka prokurör taotlevad.''
Paus.
''Aga kui doktor Teleborian eksib, näeme kõike hoopis teises valguses. Kui ta peale selle veel teadlikult valetab, siis on minu kliendi õigusi rikutud, ja neid õigusi on rikutud juba aastaid.''
Ta pöördus Ektströmi poole.
''Täna pärast lõunat me tõestame, et teie tunnistaja eksib ja teid kui prokuröri on meelitatud valesid uskuma.''
Peter Teleborian naeratas lõbusalt. Ta laiutas käsi ja noogutas nõusolevalt Annika Gianinnile. Naine pöördus taas Iverseni poole.
''Härra kohtunik. Ma tõendan, et Peter Teleboriani niinimetatud kohtupsühhiaatriline ekspertiis on algusest lõpuni bluff. Tõendan, et ta on Aleksandra Volkova kohta teadlikult valetanud. Näitan, et minu kliendi õigusi on rängalt rikutud. Ja ma tõendan, et minu klient on sama tark ja mõistlik nagu kõik teisedki siin ruumis.''
''Vabandust, aga...'' alustas Ekström.
''Üks silmapilk.'' Advokaat tõstis sõrme. ''Ma olen lasknud teil terve eilse päeva ja tänase hommiku segamatult rääkida. Nüüd on minu kord.''
Ta pöördus taas kohtuniku poole.
''Ma ei loetleks kohtu ees nii tõsiseid süüdistusi, kui mul poleks selleks kindlat alust.''
''Palun, jätkake,'' ütles Iversen. ''Aga ma ei taha kuulda mingeid suurejoonelisi vandenõuteooriaid. Pidage meeles, et teile võib au ja väärikuse solvamise eest süüdistuse esitada ka kohtu ees öeldud väidete eest.''
''Tänan. Ma pean selle meeles.''
Ta pöördus Teleboriani poole. Meest paistis olukord endiselt lõbustavat.
''Kaitse on korduvalt palunud näha Aleksandra Volkova haiguslugu ajast, kui ta varases teismeeas teie juures St Stefanis kinni oli. Miks me pole seda haiguslugu saanud?''
''Sest linnakohus otsustas selle konfidentsiaalseks tunnistada. See otsus on tehtud Aleksandra Volkova heaolu silmas pidades, aga kui järgmise astme kohus selle otsuse tühistab, siis loomulikult annan ma teile haigusloo üle.''
''Tänan. Kui mitu ööd nende kahe aasta jooksul, mil Aleksandra Volkova St Stefanis veetis, oli ta rihmadega kinni seotud?''
''Sellele ma ei oska peast vastata.''
''Tema kinnitusel 380 ööd kokku 786-st ööpäevast, mis ta St Stefanis viibis.''
''Ma ei oska täpset päeva arvu öelda, aga see on lausa fantastiline liialdus. Kust need numbrid pärit on?''
''Tema eluloost.''
''Ja teie meelest mäletab ta praegu täpselt iga ööd, mis ta rihmadega kinni oli? See on ju jabur.''
''Kas on? Kui mitut ööd teie mäletate?''
''Aleksandra Volkova oli väga agressiivne ja vägivaldsusele kalduv patsient ning vaieldamatult viibis ta teatud kordadel stiimulivabas ruumis. Ma peaksin ehk selgitama, mis on stiimulivaba ruumi eesmärk...''
''Tänan, pole vaja. Teoreetiliselt on see ruum, kus patsiendil ei teki mingeid ärevust põhjustavaid aistinguid. Kui mitu ööpäeva oli 13-aastane Aleksandra Volkova kinniseotuna selles ruumis?''
''Tegemist on...Esimese hooga võiks öelda, et võib-olla umbes kolmekümnel korral haiglas oldud aja jooksul.''
''Kolmkümmend. See on ju ainult murdosa 380 korrast, mida ta ise kinnitab.''
''Seda küll.''
''Vähem kui kümme protsenti tema nimetatud arvust.''
''Jah.''
''Kas tema haigusloost saaks täpsemaid andmeid?''
''Võimalik.''
''Suurepärane,'' ütles Annika ja võttis oma portfellist kopsaka paberipaki. ''Siis palun luba anda kohtule üle koopia Aleksandra Volkova haigusloost St Stefani haiglas. Lugesin kokku märkmed rihmadega kinni sidumise kohta ja sain tulemuseks 381, niisiis isegi rohkem, kui mu klient väidab.''
Peter Teleboriani silmad läksid pärani.
''Stopp...See on salastatud informatsioon. Kust te selle saite?''
''Sain selle ajakirja Millennium ühe reporteri käest. Seega pole see mingi saladus, kui paber ajakirja toimetuse laual vedeleb. Võib-olla peaksin ka ütlema, et haigusloo väljavõtted avaldatakse täna ilmuvas ajakirjas Millennium. Niisiis ma arvan, et ka kohus peaks saama võimaluse sellega tutvuda.''
''See on ebaseaduslik...''
''Ei ole. Aleksandra Volkova andis loa väljavõtete avaldamiseks. Minu kliendil pole midagi varjata.''
''Teie klient on eestkoste all ja tal pole õigust ise selliseid otsuseid teha.''
''Tema eestkoste küsimuse juurde tuleme veel tagasi. Aga kõigepealt uurime, mis temaga St Stefanis juhtus.''
Kohtunik Iversen kortsutas kulmu ja võttis Annika käest haigusloo vastu.
''Ma ei teinud prokuröri jaoks koopiat. Samas, tema sai selle eraelu puutumatust rikkuva dokumendi juba kuu aega tagasi.''
''Kuidas nii?'' küsis Iversen.
''Prokurör Ekström sai selle salajaseks tunnistatud haigusloo koopia Teleboriani käest prokuröri kabinetis toimunud kohtumisel eelneva nädala laupäeval, kell 17.00 käesoleval aastal.''
''On see tõsi?'' küsis Iversen.
Ekströmi esimeseks impulsiks oli kõike eitada. Siis ta mõistis, et Gianinnil võivad olla selle kohta dokumendid.
''Ma taotlesin luba vaikimisvande all haigusloo mõnda osa lugeda,'' tunnistas Ekström. ''Pidin veenduma, kas asi oli nii, nagu Volkova kinitab.''
''Tänan,'' ütles Annika Gianinni. ''Seega saime kinnituse, et doktor Teleborian mitte ainult ei valetanud, vaid rikkus ka seadust, andes välja haigusloo, mis tema enda sõnul on salajaseks tunnistatud.''
''Me paneme selle kirja,'' ütles Iversen.
Kohtunik muutus järsku väga erksaks. Annika Gianinni oli äsja tunnistajat ebatavaliselt karmilt rünnanud ja tähtsa osa tema tunnistusest juba pihuks ja põrmuks teinud. Ja ta väidab, et saab kogu oma juttu dokumentidega tõestada. Iversen kohendas prille.
''Doktor Teleborian, kas võite teie enda poolt koostatud haigusloole tuginedes mulle nüüd öelda, mitu ööepäeva oli Aleksandra Volkova kinni seotud?''
''Ma ei mäleta, et neid kordi oleks nii palju olnud, aga kui haigusloos on kirjas, siis pean ma seda uskuma.''
''381 ööpäeva. Kas seda pole erakordselt palju?''
''Jah, on küll.''
''Kuidas te sellesse suhtuksite, kui keegi oleks teid 13-aastasena nahkrihmade abil terasraamiga voodisse rohkem kui aastaks kinni sidunud? Kui piinamisse?''
''Te peate mõistma, et patsient oli iseenda ja teiste jaoks ohtlik...''
''Hästi. Iseenda jaoks ohtlik - kas Aleksandra Volkova on endale kunagi ise viga teinud?''
''Selline kahtlus oli...''
''Ma kordan küsimust: kas Aleksandra Volkova on ennast kunagi ise vigastanud? Jah või ei?''
''Psühhiaatrid peavad õppima kogu üldpilti tõlgendama. Mis puudutab Aleksandra Volkovat, siis võite näiteks tema kehal näha mitmeid tatoveeringuid ja augustamisi, mis on samuti enda suhtes destruktiivne käitumine ja oma keha vigastamine. Me võime seda tõlgendad enese vihkamise väljendusena.''
Annika pöördus Sasha poole.
''Kas sinu tatoveeringud väljendavad enesevihkamist?'' küsis ta.
''Ei,'' vastas Sasha.
Annika pöördus tagasi Teleboriani poole.
''Nii et kuna mul on kõrvarõngad ja äärmiselt privaatses kohas tegelikult ka üks tatoveering, siis olen ma teie arvates iseendale ohtlik?''
Holger Palmgren turtsatas, kuid köhatas seejärel kiiresti.''
''Ei, mitte seda....Tatoveeringud võivad olla ka osa sotsiaalsest rituaalist.''
''Aleksandra Volkova puhul see sotsiaalne rituaal teie meelest ei kehti?''
''Te näete ise, et tema tatoveeringud on grotesksed ja katavad väga suure osa tema kehast. See pole normaalne ilufetišism või kehakaunistamine.''
''Kui mitu protsenti?''
''Vabandust?''
''Kui mitu protsenti keha pinnast peab olema tatoveeritud, et see poleks enam ilufetišism, vaid läheks üle vaimuhaiguseks?''
''Te väänate mu sõnu.''
''Tõesti? Aga miks siis see, mis teie meelest on täiesti aksepteeritav sotsiaalsest rituaalist minu või teiste noorte inimeste puhul, muutub minu kliendi psüühilist seisundit hinnates tema jaoks raskendavaks asjaoluks?''
''Nagu öeldud, psühhiaatrina tuleb mul näha üldpilti. Tatoveeringud on ainult üks paljudest näitajatest, mida ma tema seidundit hinnates arvesse võtan.''
Annika vaikis mõne sekundi ja vaatas üksisilmi Peter Teleboriani. Ta hakkas aeglaselt rääkima.
''Aga, doktor Teleborian, te hakkasite minu klienti kinni sudima, kui ta oli 12-aastane ja sai 13. Tol ajal polnud tal ju ainsatki tatoveeringut, või kuidas?''
Peter Teleborian kõhkles hetke. Annika võttis uuesti sõna.
''Võib arvata, et te ei sidunud teda kinni seepärast, et nägite ette tema kavatsust kunagi kaugemas tulevikus ennast tatoveerida lasta.''
''Ei, muidugi mitte. Tatoveeringutel pole mingit seost tema 2156. aasta seisundiga.''
''Sellega jõuame tagasi minu algse küsimuse juurde. Kas Aleksandra Volkova on kunagi ennast vigastanud viisil, mis oleks andnud teile põhjust teda aasta jooksul kinniseotuna voodi küljes hoida? Kas ta on ennast näiteks noa või žileti või millegi muuga lõikunud?''
Teleborian muutus hetkeks ebakindlaks.
''Ei, aga meil oli alust arvata, et ta oli ise enda jaoks ohtlik.''
''Oli alust arvata. Niisiis te sidutise ta kinni, kuna te arvasite midagi...''
''Me anname hinnanguid.''
''Ma olen nüüd juba umbes viis minutit sama küsimust esitanud. Te kinnitate, et minu kliendi enesehävituslik käitumine oli põhjuseks, miks te ta haiglas kinni sidusite. Palun olge kena ja tooge mulle lõpuks ometi mõned näited tema enesehävituslikust käitumisest 12 aasta vanusena.''
''Tüdruk oli näiteks äärmiselt alatoidetud. Muuhulgas oli põhjuseks ka see, et ta keeldus söömast. Me kahtlustasime anoreksiat. Mitmel korral pidime teda vägisi toitma.''
''Millest see tuli?''
''Loomulikult sellest, et ta keeldus söömast.''
Annika pöördus oma kliendi poole.
''Aleksandra, on see tõsi, et sa keeldusid St Stefanis söömast?''
''Jah?''
''Miks?''
''Sest see kaabakas segas mu söögi sisse ravimeid.''
''Ah nii. Doktor Teleborian tahtis sulle niisiis rohtu anda. Miks sa seda võtta ei tahtnud?''
Mulle ei meeldinud see rohi. See tegi mind loiuks. Ma ei suutnud mõelda ja olin enamiku ajast täiesti uimane. See oli ebameeldiv. Ja see kaabakas keeldus ütlemast, mida rohi sisaldab.''
''Niisiis keeldusid sa rohtu võtmast.''
''Jah. Siis hakkas ta selle asemel seda jama mu söögi hulka panema. Nii et ma lõpetasin söömise. Pärast iga korda, kui mu söögi sisse oli rohtu pandud, keeldusin ma viis päeva söömast.''
''Nii et sa olid näljane?''
''Mitte alati. Sanitarid tõid mulle mitmel korral salaja võileibu. Eriti üks sanitar, ta tõi mulle öösiti süüa. Seda juhtus mitu korda.''
''Sinu arvates said St Stefani töötajad aru, et sa oled näljane ja nad tõid sulle toitu, et sa nälgima ei peaks?''
''See oli tol perioodil, kui ma selle kaabakaga rohtude pärast võitlesin.''
''Nii et sinu toidust keeldumisel oli täiesti ratsionaalne põhjus?''
''Jah.''
''Põhjus polnud siis selles, et sa ei tahtnud süüa?''
''Ei. Mul oli tihtipeale kõht tühi.''
''Kas on õige väita, et sinu ja doktor Teleboriani vahel tekkis konflikt?''
''Võib nii öelda küll.''
''Sa sattusid St Stefanisse sellepärast, et valasid oma isa bensiiniga üle ja panid ta põlema.''
''Jah.''
''Miks sa seda tegid?''
''Sest ta peksis mu ema.''
''Kas sa selgitasid seda kunagi kellelegi?''
''Jah.''
''Kellele?''
''Rääkisin seda politseinikele, kes mind üle kuulasid, sotsiaalametile, lastekaitseametile, arstidele, ühele pastorile ja sellele kaabakale.'
''Kaabaka all pead sa silmad...?''
''Teda seal.''
Sasha näitas doktor Teleboriani peale.
''Miks sa teda kaabakaks nimetad?''
''Kui ma St Stefanisse jõudsin, siis püüdsin talle seletada, mis juhtus.''
''Ja mida doktor Teleborian ütles?''
''Ta ei tahtnud mind kuulata. Ütles, et ma fantaseerin. Ja karistuseks lubas mind rihmadega kinni siduda, kuni ma fantaseerimise lõpetan. Ja siis üritas ta mulle ravimeid sisse sööta.''
''Jama jutt,'' ütles Peter Teleborian.
''Kas sa sellepärast ei räägigi temaga?''
''Ma ei ole talle öelnud mitte ühtegi sõna alates sellest ööst, kui ma 13-aastaseks sain. Siis olin ma samuti kinni seotud. See oli minu sünnipäevakink iseendale.''
Annika pöördus taas Teleboriani poole.
''Doktor Teleborian, minu kliendi toidust keeldumise põhjuseks paistab olevat teie antud ravi, mida ta ei aktsepteerinud.''
''Võimalik, et ta saab sellest niimoodi aru.''
''Ja kuidas teie sellest aru saate?''
''Mul oli patsient, kes oli äärmiselt tülikas. Kinnitan, et tema käitumise järgi võis eeldada ohtu talle endale, aga see võib olla ka tõlgendamise küsimus. Küll aga oli ta vägivaldne ja käitus psühhootiliselt. Pole mingit kahtlust, et ta oli ümbruskonnale ohtlik. Ta toodi ju St Stefanisse pärast seda, kui oli üritanud oma isa tappa.''
''Selle juurde me jõuame. Te vastutasite kaks aastat tema ravi eest. Selle aja jooksul hoidsite teda 381 ööpäeva rihmadega kinni. Kas kinnisidumine oli karistus, kui mu klient ei teinud nii, nagu te käskisite.''
''See on puhas nonsenss.''
''Kas on? Ma näen, et haigusloo järgi toimus selgelt suurem osa kinnisidumisi esimese aasta jooksul. 320 korda 381-st. Miks kinnisidumine lõpetati?''
''Patsient arenes ja muutus harmoonilisemaks.''
''Kas polnud nii, et ülejäänud töötajad pidasid teie meetodeid liiga brutaalseks?''
''Mida te selle all mõtlete?''
''Kas polnud nii, et personal esitas muuhulgas Aleksandra Volkova sundtoitmisega seoses kaebusi?''
''Loomulikult saab olukorda alati erinevalt hinnata. Selles pole midagi ebatavalist. Aga tema sundtoitmine muutus koormavaks, kuna ta osutas nii ägedat vastupanu...''
''Sest ta keeldus söömast ravimeid, mis tegid ta uimaseks ja passiivseks. Tal polnud söömisega mingeid probleeme, kui teda ei uimastatud. Kas tema ravis poleks olnud mõistlikum sunniabinõude tarvitusele võtmisega oodata?''
''Lubage, proua Gianinni. Ma olen arst. Arvan, et minu meditsiinialane kompetents on teie omast veidi suurem. Minu ülesanne on hinnata, millised meditsiinilised abinõud tarvitusele võetakse.''
''Teil on õigus, doktor Teleborian, ma pole arst. Ma pole aga täiesti ebakompetentne. Juristiharidusele lisaks on mul ka psühholoogiadiplom Rooma ülikoolist. Minu töös on need teadmised hädavajalikud.''
Kohtusaalis jäi haudvaikseks. Nii Ekström kui ka Teleborian vahtisid Annika Gianinnit üllatusega. Ta jätkas halastamatult: ''Kas on tõsi, et teie ravimeetodid minu kliendi osas viisid hiljem tõsiste vastuoludeni teie ja teie ülemuste, tolleaegse peaarsti Johannes Caldini vahel?''
''Ei...See pole tõsi.''
''Johannes Caldin suri aastaid tagasi ega saa täna siin tunnistusi anda. Aga meil on kohtus inimene, kes peaarst Caldiniga mitu korda kokku sai. Nimelt minu kolleeg Holger Palmgren.''
Ta pöördus mehe poole.
''Kas sa räägiksid, miks?''
Holger Palmgren köhatas. Insuldi tagajärjed andsid endiselt tunda ja ta pidi sõnade formuleerimiseks keskenduma, et mitte pudistama hakata.
''Mind määrati Aleksandra eestkostjaks siis, kui isa tema ema nii rängalt peksis, et ema jäi invaliidiks ega suutnud enam tütre eest hoolitseda. Ta sai pöördumatu ajukahjustuse ja kannatas hiljem korduvate ajuverejooksude all.''
''Viitate nüüd Aleksander Zalatšenkole?''
Prokurör kummardus tähelepanelikult ettepoole.
''Ja, temale,'' vastas Palmgren.
Ekström köhatas.
''Lubage märkida, et räägime nüüd teemast, mis on äärmiselt salajane.''
''See on vaevalt mingi saladus, et Aleksander Zalatšenko peksis Aleksandra Volkova ema hulk aastaid,'' ütles Annika.
Peter Teleborian tõstis käe.
''See asi ei ole nii enesestmõistetav, nagu proua Gianinni seda väljendab.''
''Mida te sellega mõtlete?''
''Pole mingit kahtlust, et Aleksandra Volkova oli perekondliku tragöödia tunnistajaks ning mis viiski ränga peksuni 2156. aastal. Aga pole mingeid dokumente, mis tõendaksid, et selline olukord kestis mitu aastat, nagu proua Gianinni kinnitab. Tõtt-öelda pole isegi ühtegi tõendit, et see oli härra Zalatšenko, kes ema peksis. Meil on andmeid, et naine oli prostituut, ja kuriteo võis toime panna keegi teine.''
Annika Gianinni vaatas üllatunult Peter Teleboriani. Ta näis hetkeks tummaks jäävat. Siis ta kogus ennast.
''Kas te võiksite sellest lähemalt rääkida?'' palus ta.
''Ma pean silmas seda, et sisuliselt on meil ainult Aleksandra Volkova ütlused.''
''Ja edasi?''
''Esiteks oli tal ka vend. Aleksandra vend Vladimir Volkova ei ole kunagi mida sellist väitnud. Siis on ju veel ka see külg, et kui peksmine tõepoolest niisuguses ulatuses aset leidis, nagu teie klient väidab, oleks seda loomulikult tähele pandud ja uuritud sotsiaalametis ning teistes ametkondades.''
''Kas Vladimir Volkova ülekuulamise kohta on mingit dokumenti, millega me saaksime tutvuda?''
''Ülekuulamise?''
''On teil mingeid tõendeid, et Vladimir Volkova käest on üldse küsitud, mis kodus toimus?''
Sasha hakkas järsku nihelema, kui jutt venna peale läks. Ta piilus silmanurgas Annikat.
''Ma eeldan, et sotsiaalamet viis läbi uurimise...''
''Just ästa te kinnitasite, et Vladimir Volkova pole kunagi väitnud, nagu oleks Aleksander Zalatšenko nende ema peksnud. See oli kategooriline kinnitus. Kus te sellised andmed saite?''
Peter Teleborian istus mõnes sekundi ootamatult vait. Annika Gianinni nägi, kuidas mehe pilk muutus, kui ta taipas, et oli vea teinud. Arst mõistis, kuhu advokaat tüürib, aga küsimust polnud kuidagi võimalik vältida.
''Mul tuleb nagu meelde, et see oli politsei uurimismaterjalides kirjas,'' ütles ta.
''Tuleb nagu meelde...Ise olen ma tikutulega taga otsinud uurimismaterjale Lundagatanil toimunu kohta, kui Aleksander Zalatšenko raskeid põletushaavu sai. Ainus, mis selle kohta olemas on, on kohapeal viibinud politseinike napisõnalised ettekanded.''
''Võimalik küll...''
''Nii et ma tahaksin teada, kuidas te saite lugeda politsei uurimistoimikut, mis pole kaitsele kättesaadav?''
''Sellele ma ei oska vastata,'' ütles Teleborian. ''Sain seda lugeda seoses sellega, et 2156. aastal, pärast isa tapmiskatset, viisin läbi Aleksandra Volkova kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi.
''Kas prokurör Ekström on seda toimikut lugenud?''
Ekström niheles ja silitas lõuahabet. Ta sai juba aru, et oli Annika Gianinnit alahinnanud. Samas polnud tal mingit põhjust valetada.
''Jah, ma olen seda lugenud.''
''Miks ei ole kaitsele võimaldatud juurdepääsu sellele materjalile?''
''Ma ei pidanud seda käesoleva kohtuprotsessi jaoks oluliseks.''
''Kas te võite, palun, mulle öelda, kuidas te selle toimiku enda kätte saite? Kui ma vastava taotlusega politsei poole pöördusin, siis mulle teatati, et sellist uurimist ei eksisteeri.''
''Uurimise viis läbi kaitsepolitsei. See on salajaseks tunnistatud.''
''Kapo uuris niisiis jõhkrat peksmisjuhtumit ja otsustas selle salajaseks tunnistada?''
''See oli kurjategija pärast...Aleksander Zalatšenko pärast. Ta oli poliitiline põgenik.''
''Kes uurimise läbi viis?''
Vaikus.
''Ma ei kuule. Kelle nimi oli toimiku tiitellehel?''
''Uurimise viis läbi Gunnar Björck kaitsepolitsei välismaalaste küsimustega tegelevast osakonnast.''
''Tänan. Kas tegemist on sama Gunnar Björckiga, kes minu kliendi väitel tegi 2156. aastal Peter Teleborianiga koostööd Aleksandra Volkova kohta koostatud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi võltsimisel?''
''Arvata võib.''
Annika suunas tähelepanu taas Teleborianile.
''2156. aastal tegi linnakohus otsuse saata Aleksandra Volkova laste psühhiaatriahaiglasse. Miks?''
''Kohus hindas hoolikalt teie kliendi tegusid ja vaimset seisundit - ta oli ju ikkagi proovinud oma isa süütepommiga tappa. Normaalsed teismelised selliste asjadega ei tegele, olgu nad siis tatoveeritud või mitte.''
Peter Teleborian naeratas viisakalt.
''Ja millele linnakohtu hinnang tugines? Kui ma õigesti aru saan, oli neil ainult üks kohtupsühhiaatriline arvamus. Selle kirjutasite teie koos Gunnar Björcki nimelise politseinikuga.''
''Siin on tegemist preili Volkova vandenõuteooriaga, proua Gianinni. Siinkohal pean...''
''Vabandust, kuid ma pole veel küsimust esitanud,'' ütles Annika ja pöördus uuesti Holger Palmgreni poole. ''Holger, me juba rääkisime, et sa kohtusid doktor Teleboriani ülemuse, peaarst Caldiniga.''
''Jah. Mind määrati ju Aleksandra Volkova eestkostjaks. Olin teda siis vaid korra näinud. Mul oli jäänud sama mulje nagu kõikidele teistelegi, et ta oli psüühiliselt tõsiselt haige. Aga kuna see kuulus mu ülesannete hulka, siis pärisin tema üldise tervisliku seisundi kohta.''
''Ja mida peaarst Caldin ütles?''
''Aleksandra oli ju doktor Teleboriani patsient ja doktor Caldin ei pööranud talle rohkem tähelepanu. Alles rohkem kui aasta pärast hakkasin ma maad kuulama, kas teda saaks ühiskonda tagasi tuua. Soovitasin kasuperet. Ma ei tea täpselt, mis St Stefanis juhtus, aga mingil ajal kui Aleksandra oli üle aasta St Stefanis olnud, hakkas doktor Caldin tema vastu huvi tundma.''
''Milles see väljendus?''
''Ma sain aru, et tema hinnang Aleksandra seisundile oli doktor Teleboriani omast täiesti erinev. Ükskord ta rääkis mulle, et otsustas tüdruku ravi muuta. Ma sain alles hiljem aru, et see puudutas niinimetatud kinnisidumist. Caldin tegi lihtsalt otsuse, et teda ei seota enam kinni. Ta ei näinud selleks mingit põhjust.''
''Ta läks niisiis doktor Teleboriani seisukohtadega vastuollu.''
''Vabandust, aga need on kuuldused,'' pistis Ekström vahele.
''Ei,'' ütles Holger. ''Mitte ainult. Ma nõudsin arvamust, kas Aleksandra Volkovat saaks ühiskonda tagasi tuua. Doktor Caldin kirjutas vastava arvamuse. Mul on see alles.''
Ta andis Annika Gianinnile ühe paberi.
''Võid sa rääkida, mis siin kirjas on?''
''See on doktor Caldini kiri minule. Kirjutatud oktoobris 2157, see tähendab siis, kui Aleksandra oli kakskümmend kuud St Stefanis viibinud. Siin kirjutab doktor Caldin sõnaselgelt, et, tsitaat 'minu otsus patsiendi kinnisidumise ja sundtoitmise keelamise kohta on andnud ka nähtavaid tulemusi - ta on rahulik. Puudub vajadus psühhofarmakonide järele. Patsient on aga äärmiselt kinnine ja endassetõmbunud ning vajab jätkuvalt toetust.' Tsitaadi lõpp.''
''Ta kirjutab niisiis selgelt, et see oli tema otsus.''
''Jah. Samuti otsustas doktor Caldin isiklikult, et Aleksandra võib kasupere kaudu tagasi ühiskonda intrigeerida.''
Sasha noogutas. Ta mäletas doktor Caldini, täpselt nagu ta mäletas iga detaili St Stefanis oldud ajast. Ta oli keeldunud doktor Caldiniga rääkimust, too oli ju hulluarst, veel üks valges kitlis tegelane, kes tahtis tema tunnetes urgitseda. Aga mees oli olnud sõbralik ja heatahtlik. Ta oli istunud arsti kabinetis ja kuulanud, kui arst seletas, mida ta temast mõtleb.
Ta näis haavunud, kui Sasha temaga rääkida ei tahtnud. Lõpuks oli ta mehele otse silma vaadanud ja oma otsust selgitanud. ''Ma ei hakka kunagi sinu või mõne teise hulluarstiga rääkima. Te ei kuula, mida ma ütlen. Te võite mind siin kuni surmani kinni hoida- See ei muuda asja. Ma ei hakka teiega rääkima.'' Arst oli teda üllatunud pilgul vaadanud. Siis oli ta noogutanud, nagu oleks millestki aru saanud.
''Doktor Teleborian...Ma konstateerisin, et teie panite Aleksandra Volkova laste psühhiaatriakliinikusse kinni. Teie kirjutasite linnakohtule ekspertiisiakti, mis moodustab kohtuotsuse ainsa aluse. Vastab see tõele?''
''Mõnes mõttes vastab küll. Aga minu arvates...''
''Te saate piisavalt aega selgitada, mida te arvate. Kui Aleksandra Volkova oli 18-aastaseks saamas, sekkusite te taas tema ellu ja proovisite teda uuesti kinnisesse kliinikusse sulgeda.''
''Mina ei teinud tookord kohtupsühhiaatrilist ekspertiisi...''
''Ei, selle tegi keegi doktor Jesper H. Löderman. Puhtjuhuslikult oli ta tol ajal teie doktorant. Te olite tema juhendaja. Seega kiitsite teie tema ekspertiisi heaks.''
''Neis ekspertiisides pole midagi ebaeetilist või ebakorrektset. Need on kõikide reeglitega vastavuses.''
''Nüüd on Aleksandra Volkova 19-aastane ja oleme kolmandat korda olukorras, kus te püüate linnakohtule selgeks teha, et ta on vaimuhaige ning tuleb kinnisesse raviasutusse paigutada.''
Annika võttis laualt psühhiaatrilise ekspertiisi paberid.
''Vaatame lähemalt teie viimast uurimust. Te kulutate Aleksandra Volkova hingeelu analüüsimiseks märkimisväärselt energiat. Suur osa puudutab teie hinnanguid tema isiku, käitumise ja seksuaalsete kalduvuste kohta.''
''Püüdsin selles ekspertiisis anda terviklikku ülevaate.''
''Hästi. Ja selle tervikliku ülevaate põhjal jõuate järeldusele, et Aleksandra Volkova põeb paranoilist skisofreeniat.''
''Ma ei tahaks täpset diagnoosi panna.''
''Aga sellele järeldusele ei jõudnud te Aleksandra Volkovaga peetud vestluste tulemusena, või kuidas?''
''Te teate väga hästi, et teie klient keeldub järjekindlalt küsimustele vastamast, kui keegi ametiisik temaga rääkida püüab. Juba selline käitumine on silmatorkavalt kõnekas. Seda võib tõlgendada nii, et patsiendi paranoilised jooned tõusevad nii tugevasti esile, et ta sõna otseses mõttes ei suuda ametiisikuga lihtsasse vestlusesse astuda. Ta usub, et kõik tahavad talle liiga teha, ning tunnetab nii suurt ohtu, et sulgub oma läbitungimatusse kapslisse ja jääb täiesti tummaks.''
''Ma panen tähele, et te väljendate end väga ettevaatlikult. Te ütlete, et seda pole võimalik tõlgendada...''
''Jah, tõepoolest. Ma väljendun ettevaatlikult. Psühhiaatria pole täppisteadus ja ma pean oma järeldustega ettevaatlik olema. Samas ei tee psühhiaatrid niisama tühje oletusi.''
''Te kindlustate väga hoolega oma seljatagust. Tegelikult pole te minu kleindiga ju sõnagi vahetanud alates sellest ööst, kui ta 13-aastaseks sai, kuna tajärjekindlalt keeldub teiega rääkimast.''
''Mitte einult minuga. Ta ei suuda ühegi psühhiaatriga rääkida.''
''See tähendab, et - nagu te siin kirjutatue - teie järeldused põhinevad varasematel kogemustel ja minu kliendi jälgimisel.''
''Õige.''
''Mida saab järeldada tüdrukust, kes istub toolil, käed vaheliti rinnal, ja keeldub rääkimast?''
Peter Teleborian ohkas ja oli sellise näoga nagu oleks enesestmõistetavate asjade selgitamine lihtsalt väsitav. Ta naeratas.
''Vaikides istuva patsiendi jälgimisest saab teada ainult seda tegemist on patsiendiga, kes oskab hästi vaikida. Juba ainuüksi see on käitumishäire, aga ma ei tugine oma järeldustes sellele.''
''Ma kutsun pärast lõunat kohtusse ühe teise psühhiaatri. Tema nimi on Svante Branden, ta on kohtumeditsiiniameti peaarst ja kohtupsühhiaatria spetsialist. Kas te teate teda?''
''Jah. Ta on tunnustatud ja tubli kohtupsühhiaater. Aga te saate ju aru, proua Gianinni, et sellise ekspertiisi tegemine on akadeemiline ja teadislik protsess. Te võite minu järeldustega mitte nõustuda ja mõni teine psühhiaater võib kellegi käitumist või mingit sündmust minust erinevalt tõlgendada. Sel juhul on tegemist erinevate vaatenurkadega või lihtsalt sellega, kui hästi arst oma patsienti tunneb. Ta teeb Aleksandra Volkova küsimuses võib-olla hoopis teised järeldused. Psühhiaatrias pole see sugugi ebatavaline.''
''Ma ei kutsu teda siia sellepärast. Ta ei olek Aleksandra Volkovaga kohtunud ega teda uurinud ning ei tee tema psüühilise seisundi kohta mitte mingeid järeldusi.''
''Ah nii...''
''Ma palusin tal lugeda teie ekspertiisiakti ja kõiki dokumente, mis te Aleksandra kohta olete koostanud, ning vaadata tema St Stefani haiguslugu. Palusin tal anda hinnang - mitte minu kliendi tervisliku seisundi kohta, vaid selle kohta, kas puhteaduslikust seisukohast on teie esitatud materjali alusel tehtud järeldused põhjendatud.''
Teleborian kehitas õlgu.
''Kogu lugupidamisega...Ma usun, et ma tean Aleksandra Volkovast rohkem kui ükski teine psühhiaater kogu riigis. Ma olen jälginud tema arengut 12-aastasest saadik ja paraku on ju tema käitumine minu järeldusi kinnitanud.''
''Väga hea,'' ütles Annika. ''Vaatame siis teie järeldusi. Oma arvamuses kirjutate, et ravi katkestati, kui ta 15-aastaselt kasuperesse paigutati.''
''Täpselt nii. See oli tõsine viga. kui me oleksime saanud ravi lõpuni viia, siis me täna siin võib-olla ei istuks.''
''Te peate silmas, et kui teil oleks olnud võimalus teda veel aasta otsa kinniseotuna hoida, oleks ta ehk järeleandlikumaks muutunud.''
''See oli odav kommentaar.''
''Ma vabandan. Te tsiteerite põhjalikult hinnangut, mille teie doktorant Löderman Aleksandra Volkova 18-aastaseks saamisel koostas. Te kirjutasite, et ''tema enesehävistuslikku ja asotsiaalset käitumist kinnitab alkoholi kuritarvitamine ning promiskuiteet, mida ta St Stefanist vabastamise järel on üles näidanud''. Mida te selle all silmas peate?''
Teleborian istus mõne sekundi vaikides.
''Jah...Ma pean nüüd ajas natuke tagasi minema. Pärast seda, kui Aleksandra Volkova St Stefanist välja lasti, tekkisid tal - nagu ma olingi ette aimanud - probleemid alkoholi ja uimastitega. Politsei võttis ta korduvalt vahi alla. Sotsiaalameti uurimine kinnitas samuti, et ta haarastas kontrollimatut seksuaalset suhtlemist vanemate meestega ja tegeles tõenäoliselt prostitutsiooniga.''
''Lahkame seda küsimust. Te ütlete, et ta kuritarvitas alkoholi. Kui tihti ta purjus oli?''
''Vabandust?''
''Oli ta purjus iga päev alates sellest, kui ta haiglast välja lasti kuni 18-aastaseks saamiseni? Oli ta purjus korra nädalas?''
''Sellele ei oska ma loomulikult vastata.''
''Aga te väitsite ju, et ta kuritarvitas alkoholi.''
''Ta oli alaealine ja politse võttis ta purjutamise pärast korduvalt vahele.''
''Teist korda kasutasite te väljendit, et ta võeti korduvalt vahi alla. Kui tihti seda juhtus? Korra nädalas või üle nädala...?''
''Ei, nii paljude juhtudega pole tegemist...''
''Aleksandra Volkova võeti ebakaines olekus kaks korda vahi alla, kui ta oli 16-aastane ja 17-aastane. Ühel korral oli joove nii raske, et ta viidi otse haiglasse. Need on siis need korduvad juhud, millele te viitate. Oli ta purjus rohkem kui nendel kordadel?''
''Seda ma ei tea, aga karta võib, et tema käitumine oli...''
''Vabandust, kas ma kuulsin õigesti? Te niisiis ei tea, kas ta oli teismelisena purjus rohkem kui neil kahel korral, kuid te kardate, et oli. Ometigi väidate, et Aleksandra Volkova oli langenud alkoholi ja uimastite küüsi?''
''Need on ju sotsiaalameti andmed. Mitte minu. Küsimus oli Aleksandra Volkova üldises elukorralduses. Nagu võiski oodata, oli tema prognoos ravi katkestamise järel nukker, ja tema elu muutus alkoholi, vahistamiste ja kontrollimatu promiskuiteedi nõiaringiks.''
''Te kasutate väljendit ''kontrollimatu promiskuiteet''.''
''Jah...See on termin, mis tähistab kontrolli puudumist enda elu üle. Tal olid seksuaalsuhted vanemate meestega.''
''See pole seaduserikkumine.''
''Ei, aga see pole ka 16-aastase tüdruku normaalne käitumine. Võib küsida, kas ta osales neis suhetes oma vabal ajal või oli ta sundolukorras.''
''Aga te väidate, et ta oli prostituut.''
''Võib-olla oli see loogiline tagajärg, kuna tal polnud haridust, ta polnud suuteline õppima ega saanud sellepärast tööd. Võimalik, et ta nägi vanemates meestes isakuju ja tasu seksuaalsete teenuste eest oli lihtsalt lisaboonus. Igal juhul pean ma seda neurootiliseks käitumiseks.''
''Teie arvates on 16-aastane seksika tegelev tüduk neurootik?''
''Te panete mulle sõnu suhu.''
''Aga te ei tea, kas ta sai rahalist kompensatsiooni oma seksuaalsete teenuste eest?''
''Teda pole prostitutsiooni eest kunagi vahi alla võetud.''
''Selle eest ei saagi teda arreteerida, kuna see pole kuritegu.''
''Ee...Vastab tõele. Tema puhul on tegemist neurootilise sundkäiguga.''
''Ja selle vähese materjali põhjal ei kõhelnud te tegemast järeldust, et Aleksandra Volkova on vaimuhaige. Kui mina 16 oli, jõin ma ennast isa tagant näpatud poolikust viinapudelist maani täis. Kas te arvate, et ma olen sellepärast vaimuhaige?''
''Ei. Loomulikult mitte.''
''Kas pole tõsi, et kui teie oli 17-aastane, jõite end ühel peol nii purju, et läksite linna peale ja lõhkusite Terni peaväljaku ümbruses aknaid. Politsei võttis teid kinni ja viis kainenema ning hiljem saite selle eest trahvi.''
Teleborian oli hämmingus.
''Või kuidas?''
''Jah...17-aastaselt tehakse igasugu lollusi. Aga...''
''Aga see ei anna teile põhjust järeldada, et te põete tõsist vaimuhaigust?''
Peter Teleborian oli ärritatud. Ta köhatas ja tõstis häält.
''Sotsiaalameti aruanded olid üheselt mõistetavad ja kinnitasid kõigis olulisemates punktides, et Aleksandra Volkova elustiil keerles alkoholi, uimastite ja juhusuhete ümber. Sotsiaalamet tegi samuti kindlaks, et Aleksandra Volkova oli prostituut.''
''Ei. Sotsiaalamet pole kunagi väitnud, et ta oli protituut.''
''Ta võeti vahi alla...'''
''Ei. Teda ei võetud vahi alla. Ta saadeti Tantolundenist minema, kui ta 17-aastasena seal ühe tunduvalt vanema mehe seltsis viibis. Samal aastal viidi ta ebakaines olekus politseisse. Ka seekord oli ta koos tunduvalt vanema mehega. Sotsiaalamet kartis, et ta võib prostitutsiooniga tegeleda. Aga see kahtlus ei leidnud kunagi kinnitust.''
''Tal olid ulatuslikud seksuaalsuhted paljudega, nii poiste kui tüdrukutega.''
''Oma ekspertiisis - ma tsiteerin leheküljelt neli - peatute Aleksandra Volkova seksuaalharjumustel. Teie väitel kinnitab tema suhe sõbranna Miriam Wuga seksuaalse psühhopaatia kahtlusi. Mismoodi?''
Teleborian jäi ootamatult vait.
''Ma tõesti loodan, et te ei kavatse homoseksuaalsust vaimuhaiguseks nimetada. See väide võib nimelt karistatav olla.''
''Ei, loomulikult mitte. Ma pean silmas suhte seksuaalse sadismi jooni.''
''Teie arvates on ta sadist?''
''Ma...''
''Meil on Miriam Wu politseile antud tunnistus. Nende suhtes polnud mingit vägivalda.''
''Nad tegelesid sadomaso-seksiga ja...''
''No tõesti, te olete liiga palju õhtulehti lugenud. Aleksandra Volkova ja tema sõbranna Miriam Wu tegelesid mõnikord seksimängudega, kus Miram Wu sidus mu kliendi kinni ja rahuldas teda. See pole ebatavaline ega keelatud. Kas te tahate mu kliendi selle eest luku taha panna?''
Teleborian vehkis tõrjuvalt käega.
''Kui lubate mul natuke isiklikus minna. Olin 16, kui ennast maani täis jõin. Gümnaasiumi ajal olin mitu korda purjus. Ma olen narkootikume proovinud. Olen marihuaanat suitsetanud ja umbes kakskümmend aastat tagasi korra isegi kokaiini proovinud. Esimene seksikogemus oli 15-aastaselt klassikaaslasega ja 20-ndates eluaastates oli mul suhe poisiga, kes mu käed voodiotsa külge kinni sidus. 22-aastaselt oli mul mitme kuu pikkune suhe 47 aastase mehega. Kas ma olen järelikult vaimuhaige?''
''Proua Gianinni...Te teete selle üle nalja, kuid teie seksikogemused ei puutu käesoleval juhul asjasse.''
''Miks mitte? Kui ma loen teie niinimetatud ekspertiisi Aleksandra Volkova kohta, siis leian punktide kaupa asju, mis sealt väljavõetuna ka minu kohta sobivad. Miks mina olen terve ja Aleksandra Volkova üldsusele ohtlik sadist?''
''Need detailid pole määravad. Te pole üritanud kahel korral oma isa tappa...''
''Doktor Teleborian, tegelikult on nii, et teie asi ei ole, kellega Aleksandra Volkova seksib. Teie asi ei ole, mis soost on tema partner või mis kujul nende seksuaalne suhtlemine toimub. Kuid ometigi nopite te tema elust välja üksikuid detaile ja kasutate neid tõestusena, et ta on haige.''
''Kogu Aleksandra Volkova elu alates lasteaiast saadab pikk rodu märkmeid õpetajate ja klassikaaslaste vastu suunatud põhjendamata vägivaldsetest raevupuhangutest.''
''Üks silmapilk...''
Annika Gianinni hääl oli järsku terav nagu kraabitaks autoakendelt kaabitsaga jääd.
''Vaadake mu klienti.''
Kõik vaatasid Sashat.
''Minu klient on üles kasvanud kohutavates perekondlikes tingimustes, isaga, kes aastaid tema ema järjekindlalt ja jõhkralt peksis.''
''See on...''
''Laske mul lõpuni rääkida. Aleksandra Volkova ema tundis Aleksander Zalatšenko ees surmahirmu. Ta ei julgenud vastu hakata. Ta ei julgenud arsti juurde minna. Ta ei julgenud naiste varjupaika minna. Ta tehti matasa ja peksti lõpuks nii julmalt läbi, et tekkis pöördumatu ajukahjustus. Ainuke inimene, kellele vastutus langes, ainuke inimene, kes püüdis veel enne teismeikka jõudmist perekonna eest vastutuse enda peale võtta, oli Aleksandra Volkova. Seda vastutust pidi ta üksi kandma, sest spioon Aleksander Zalatšenko oli tähtsam kui Aleksandra ema.''
''Ma ei saa...''
''Tekkis olukord, kus ühiskond keeras Aleksandra emale ja tema lastele selja. Kas teid üllatab, et Aleksandral oli koolis prbleeme? Vaadake teda. Ta on väike ja kleenuke. Ta on alati olnud klassi kõige väiksem tüdruk. Ta on kinnine ja teistsugune ning tal polnud sõpru. Kas te teate, kuidas lapsed teistest erinevaid klassikaaslasi tavaliselt kohtlevad?''
Teleborian ohkas.
''Võin minna tagasi tema kooliaegsete toimikute juurde ja märkida ära ühe olukorra teise järel, kus Aleksandra vägivaldseks muutus,'' ütles Annika. ''Neile eelnesid provokatsioonid. Ma näen siin selgelt kõiki koolikiusamise tunnuseid. Teate, mis?''
''Jah?''
''Ma imetlen Aleksandra Volkovat. Ta on tugevam kui mina. Kui mina oleksin 13-aastaselt aasta otsa rihmadega kinni seotud olnud, oleksin arvatavasti täielikult murdunud. Ta kaitses ennast ainsa enda käsutuses oleva relvaga. Nimelt põlgusega teie vastu. Ta keeldub teiega rääkimast.''
Annika tõstis ootamatult häält. Närvi polnud enam ammu sees. Ta tundis, et kontrollib olukorda.
''Oma tänases varasemas tunnistuses rääkisite te päris palju fantaasiatest, näiteks väitsite, et kirjeldus, kuidas advokaat Bjurman teda vägistas, oli fantaasia.''
''Jah, see on tõsi.''
''Millel teie järeldus põhineb?''
''Kogemusel, kuidas ta tavaliselt on fantaseerinud.''
''Teie kogemus, kuidas ta tavaliselt fantaseerib...Kuidas te otsustate, millal ta fantaseerib? Kui ta ütleb, et oli 380 ööpäeva rihmadega kinni seotud, on see teie arvates fantaasia, ehkki tei eenda koostatud haiguslugu kinnitab minu kliendi sõnu.''
''See on hoopis midagi muud. Pole vähimatki tehnilist tõestust, et Bjurman oleks Aleksandra Volkovat vägistanud. Ma pean silmas nõelu läbi rinnanibu ja nii jõhkrat vägivalda, et ta oleks selle tagajärjel kahtlemata pidanud kiirabiga haiglasse viidama...Juba see näitab, et niisugust asja ei saanud toimuda.''
Annika pöördus kohtunik Iverseni poole. ''Ma palusin tänaseks ühe plaadi videomaterjali näitamiseks projektorit...''
''See on kohal,'' vastas Iversen.
''Kas saaks kardinad ette tõmmata?''
Annika Gianinni avas oma PowerBooki ja ühendas juhtmed projektoriga. Ta pöördus oma kliendi poole.
''Aleksandra, me hakkame ühte filmi vaatama. Oled sa valmis?''
''Ma olen selle juba läbi elanud,'' vastas Sasha kuivalt.
''Ja sa lubad mul seda näidata?''
Sasha noogutas. Ta vaatas kogu aeg üksisilmi Peter Teleboriani.
''Võib sa öelda, millal film tehti?
''7. märtsil 2161.''
''Kes selle filmis?''
''Mina. Kasutasin Milton Security standravarustuses olevat varjatud kaamerat.''
''Üks hetk!'' hüüdis prokurör Ekström. ''See hakkab juba tsirkuseks muutuma.''
''Mida me vaatama hakkame?'' küsis kohtunik Iversen teraval toonil.
''Peter Teleborian väidab, et Aleksandra Volkova jutustus on fantaasia. Tõestan dokumentaalselt, et see on, vastupidi, sulatõsi. Film on üheksakümmend minutit pikk, ma näitan sellest mõnda lõiku. Hoiatan, et seal on väga ebalmeeldivaid stseene.''
''Kas see on mingi trikk?'' küsis Ekström.
''Kohe saame teada,'' ütles Annika Gianinni ja pani plaadi arvutis mängima.
''Sa ei ole isegi kella tundma õppinud?'' nähvas advokaat Bjurman. Kaamera sisenes tema korterisse.
Kümne minuti pärast lõi kohtunik Iversen haamri lauale hetkel, kui advokaat Nils Bjurman ekraanil jõuga Aleksandra Volkova pärakusse dildo pressis. Annika Gianinni oli heli peale keeranud. Terve kohtusaal kuulis Sasha teibiga kaetud suust kostvaid poolsummutatud karjeid.
''Pange film seisma,'' ütles Iversen väga valu ja otsustava häälega.
Annika vajutas stoppnupule. Tuled pandi põlema. Kohtunik oli näost punane. Ekström istus kivistunult. Teleborian oli surnukahvatu.
''Advokaat Gianinni, kui pikk see film on?'' küsis Iversen.
''Üheksakümmend minutit. Vägistamine leidis aset korduvalt umbes viie-kuue tunni jooksul, aga viimaste tundide vägivalla osas on mu kliendi ajataju ähmane.'' Annika Gianinni pöördus Teleboriani poole. ''See-eest on olemas stseen, kus Bjurman torkab minu kliendi rinnanibust nööpnõela läbi ja mida doktor Teleborian peab Aleksandra Volkova lennuka fantaasia viljaks. See toimub seitsmekümne teisel minutil ja ma võin seda episoodi kohe näitada.''
''Tänan, aga seda pole vaja,'' ütles Iversen. ''Preili Volkova...''
Ta kaotas hetkeks mõttelõnga ega teadnud, kuidas jätkata.
''Preili Volkova, miks te seda filmisite?''
''Bjurman oli mind juba korra vägistanud ja nõudis lisa. Esimesel korral pidin ma sellel ilasel vanamehel suhu võtma. Ma arvasin, et sama asi kordub ja kui ma tema teo üles võtan, saan sundida teda endast eemale hoidma. Ma alahindasin teda.''
''Aga miks te ei teinud jõhkra vägistamise kohta politseile avaldust, kui teil on nii...veenev tõestus?''
''Ma ei räägi politseiga,'' ütles Sasha monotoonselt.
Täiesti ootamatult tõusis Holger Palmgren ratastoolist püsti. Ta toetus laua najale. Hääl oli väga selge.
''Meie klient ei räägi põhimõtteliselt politsei või mõne teise ametkonna esindajatega, veel vähem psühhiaatritega. Põhjus on lihtne. Lapseeast alates on ta korduvalt püüdnud rääkida politsei, sotsiaaltöötajate ja teiste ametiisikutega ning proovinud selgitada, et Aleksander Zalatšenko peksis tema ema. Iga kord sai ta selle eest karistada, sest riik oli otsustanud, et Zalatšenko on Volkovast tähtsam.''
Ta köhatas ja jätkas:
''Ja kui ta lõpuks aru sai, et keegi teda ei kuula, oli Zalatšenko vastu vägivalla kasutamine ema päästmiseks ainus võimalus. Siis fabritseeris see kaabakas, kes ennast doktoriks nimetab'' - ta viipas Teleboriani poole - ''vaimuhaigeks tunnistamise psühhiaatrilise diagnoosi, mis andis talle võimaluse tüdrukut 380 ööpäeva St Stefanis rihmadega kinni hoida. No kurat!''
Palmgren istus. Iverseni paistis Palmgreni ootamatu sõnavõtt üllatavat. Ta pöördus Sasha poole.
''Kas te soovite ehk vaheaega...''
''Milleks?'' küsis Sasha.
''Ahah, siis jätkame. Advokaat Gianinni, video kontrollitakse üle ja ma tahan selle autentsuse tõestamiseks tehnilist ekspertiisi. Aga nüüd jätkame.''
''Hea meelega. Ka minu arvates on see ebameeldiv. Aga tõde on see, et minu klienti on füüsiliselt, psüühiliselt ja õiguslikult ahistatud. Ja kõige rohkem on selles süüdi Peter Teleborian. Ta reetis oma arstivande ja oma patsiendi. Koos Gunnar Björckiga, kaitsepolitsei sees eksisteeriva illegaalse rühmituse liikmega, klopsis ta kokku psühhiaatrilise ekspertiisi, mille eesmärk oli tülikas tunnistaja luku taha panna. Ma usun, et see juhtum on Itaalia õigusloos üks erakordsemaid.''
''Need on ennekuulmatud süüdistused,'' ütles Teleborian. ''Ma olen igati püüdnud Aleksandra Volkovat aidata. Ta üritas oma isa tappa. On ju täiesti selge, et tal on midagi viga...''
Annika katkestas teda.
''Tahan juhtida kohtu tähelepanu doktor Teleboriani koostatud ekspertiisile minu kliendi kohta, mis täna juba ette kanti. Väidan, et see on vale, täpselt nagu 2156. aasta võltsing.''
''Jag, aga see on ju...''
''Kohtunik Iversen, kas te võiksite paluda tunnistajal vahelesegamine lõpetada.''
''Härra Teleborian...''
''Ma olen vait. Aga need on ennekuulmatud süüdistused. Pole ime, et ma ärritun...''
''Härra Teleborian, palun vaikige, kuni teilt küsitakse. Jätkake, advokaat Gianinni.''
''See on doktor Teleboriani kohtule esitatud ekspertiisiakt. See tugineb minu kliendi niinimetatud vaatlusele, mis olevat toimunud pärast seda kui ta eeluurimisvanglasse üle toodi.''
''Jah, nii palju kui ma aru sain,'' ütles kohtunik Iversen.
''Doktor Teleborian, kas on õige, et teil polnud enne seda võimalik teha mingeid katseid ega minu klienti jälgida? enne seda oli ta teatavasti haiglas isolatsioonis.''
''Jah,'' ütles Teleborian.
''te tegite haiglas kahel korral katset minu kliendi juurde pääseda. Seda ei lubatud kummalgi korral. On see nii?''
''Jah.''
Annika Gianinni avas uuesti oma portfelli ja võttis sealt ühe dokumendi. Ta läks ümber laua ja andis selle kohtunik Iversenile.
''Ahah,'' ütles Iversen. ''See on doktor Teleboriani ekspertiisiakti koopia. Mida see peab tõestama?''
''Kes need tunnistajad on?''
''Mikael Blomkvist ajakirjast Millennium ja komissar Torsten Edklinth, kaitsepolitsei põhiseaduslikkuse järelvalve osakonna juhataja.''
''Ja nad ootavad ukse taga?''
''Jah.''
''Kutsuge nad sisse,'' ütles Iversen.
''See rikub protseduurireegleid,'' ütles väga pikalt vaikinud prokurör Ekström.
Ekström oli õudusega taibanud, et Gianinni tegi tema põhilise tunnistaja maatasa. Filmi mõju oli hävitav. Iversen ignoreeris Ekströmi ja viipas saalivalvurile, et see ukse avaks. Mikael Blomkvist ja Torsten Edklinth astusid sisse.
''Esimesena tahan tunnistama kutsuda Mikael Blomkvisti.''
''Siis ma palun Peter Teleborianile natukeseks ajaks tunnistajapingist lahkuda.''
''Kas te olete minuga lõpetanud?'' küsis Teleborian.
''Ei, kaugel sellest,'' vastas Annika.
Mikael asus Teleboriani asemel tunnistajapinki. Kohtunik Iversen võttis formaalsused kiiresti läbi ja Mikael andis lubaduse vande all tõtt rääkida.''
Annika läks Iverseni juurde ja palus äsja antud ekspertiisiakti korraks tagasi. Ta andis koopia Mikaelile.
''Kas sa oled seda dokumenti varem näinud?''
''Jah, olen küll. Minu valduses on sellest kolm varianti. Esimese sain umbes 28. aprillil, teise 30. aprillil ja kolmanda - selle siin - 2. mail.''
''Kas sa võiksid rääkida, kuias sa selle koopia said?''
''Sain selle kui ajakirjanik ühelt allikalt, kelle nime ma ei saa nimetada.''
Sasha jälgis keskendunult Teleboriani. Mees läks näost järsku lubivalgeks.
''Mis sa selle dokumendiga tegid?''
''Ma andsin selle Torsten Edklinthile põhiseaduslikkuse järelvalve osakonnast.''
''Tänan, Mikael. Tahan nüüd tunnistama kutsuda Torsten Edklinthi,'' ütles Annika ja võttis ekspertiisiakti. Ta andis selle Iversenile, kes dokumenti mõtlikult käes hoidis.
Korrati vande andmise protseduuri.
''Komissar Edklinth, kas vastab tõele, et te saite Aleksandra Volkova kohta koostatud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti Mikael Blomkvisti käest?''
''Jah.''
''Millal te selle saite?''
''See on kantud kaitsepolitsei dokumendiregistrisse 3. mail.''
''Ja see on sama akt, mille ma äsja kohtunik Iversenile andsin?''
''Kui pöördel on minu allkiri, siis on see sama dokument.'
Iversen keeras dokumendi teistpidi ja nägi, et seal oli mehe allkiri.
''Komissar Edklinth, kas te oskate mulle seletada, kuidas saab teie käes olla kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akt inimese kohta, kes viibib samal ajal muust maailmast isoleerituna haiglas?''
''Jah, oskan küll.''
''Rääkige.''
''Peter Teleboriani kohtupsühhiaatriline ekspertiis on võltsin, mille ta koos Jonas Sandbergi nimelise isikuga kokku pani; täpselt samamoodi, nagu ta koostas 2156. aastal koos Gunnar Björckiga samalaadse võltsingu.''
''See on vale,'' ütles Teleborian nõrga häälega.
''Kas on?'' küsis annika.
''Ei, üldse mitte. Ma peaksin võib-olla veel lisama, et Jonas Sandberg on üks kümmekonnast inimesest. les täna riigiprokuröri määrusega vahi alla võeti. Teda kahtlustatakse Gunnar Björcki mõrvas osalemises. Ta kuulub kaitsepolitseis tegutsenud illegaalsesse rühmitusse, mis alates 2130-ndatest on Aleksander Zalatšenkot kaitsnud. Sama rühmitus oli 2156. aastal Aleksandra Volkova luku taha panemise otsuse taga. Meil on piisavalt tõendeid, samuti selle rühmituse juhi ülestunnistus.''
Kohtusaalis jäi haudvaikseks.
''Kas Peter Teleborian soovib kuuldut kommenteerida?'' küsis kohtunik Iversen.
Teleborian raputas pead.
''Sel juhul teatan, et teile võidakse esitada süüdistus valevande andmises ja võimalik, et ka muudes punktides,'' ütles kohtunik Iversen.
''Kui te lubate...'' ütles Mikael Blomkvist.
''Jah?'' küsis Iversen.
''Peter Teleborianil on tõsisemaid probleeme. Ukse taga ootavad kaks politseinikku, kes soovivad teda ülekuulamisele viia.''
''Kas ma peaksin nad teie arvates sisse kutsuma?'' küsis Iversen.
''See oleks hea mõte.''
Iversen viipas saalivalvurile, kes lasi saali Sonja Modigi ja veel ühe naise, kelles Ekström tundis otsekohe ära kriminaalinspektor Lisa Collsjö riigi politseiameti eriasjade osakonnast, mille töövaldkonda kuulusid muuhulgas ka laste seksuaalse ahistamise ja lastepornograafia juhtumid.
''Milles asi?'' küsis Iversen.
''Meil on korraldus Peter Teleboriani vahi alla võtta niipea, kui kohtupidamise käik seda võimaldab.''
Iversen vaatas silmanurgast Annika poole.
''Ma pole temaga küll päriselt lõpetanud, aga olgu.''
''Palun,'' ütles Iversen.
Collsjö astus Teleboriani poole.
''Te olete lastepornograafiat keelava seaduse jämeda rikkumise eest vahi alla võetud.''
Peter Teleborian istus oimetuna. Annika märkas, kuidas mehe silmad tuhmiks tõmbusid.''
''Täpsemalt, teie arvutis leiduva umbes 8000 lastepornograafilise pildi omamise eest.''
Collsjö kummardus ja tõstis mehel kaasas olnud arvutikoti põrandalt üles.
''See on konfiskeeritud.''
Kogu tee kohtusaali ukseni põletas Sasha pilk Teleboriani selga nagu tuli.
Kohtunik Iversen koputas pliiatsiga vastu lauaserva, et Teleboriani äraviimisele järgnenud suminat vaigistada. Seejärel istus ta tükk aega vaikides, teadmata ilmselt õieti, kuidas protseduuri jätkata. Ta pöördus Ekströmi poole.
''On teil viimase tunni jooksul toimunule midagi lisada?''
Ekströmil polnud aimugi mida ta ütlema peaks. Ta tõusis, vaatas Iverseni ja Edklinthi poole, pööras siis pead ning nägi Sasha halastamatut pilku. Ta mõistis, et lahing on juba kaotatud. Ta vaatas Blomkvisti poole ja taipas äkki õudusega, et tal endalgi on oht ajakirja Millennium veergudele sattuda....See tähendas lõplikku katastroofi.
Issand jumal! Mis supi sisse ma sattunud olen?
Ja seejärel:
Kurat, kuidas ma sellest supist välja pääsen?
Ta silitas lõuahabet. Ta köhatas. Aeglaselt võttis ta prillid eest.
''Kahjuks on mind selle uurimise mitmes olulises punktis nähtavasti valesti informeeritud.''
Ta mõtles, kas saaks süü politseiuurijate peale veeretada, kuid nägi vaimusilmas järsku kriminaalinspektor Bublanskit. Bublanski ei toetaks teda iial. Ekströmi valesammu peale kutsuks Bublanski pressikonverentsi kokku. Ta laseks prokuröri lihtsalt põhja.
Ekström kohtas Sasha pilku. Tüdruk istus kannatlikult ja äraootavalt, tema pilgus peegeldus nii uudishimu kui ka kättemaks.
Siis jõudis talle järsku kohale.
Issand jumal! Ta on süütu!
''Härra kohtunik...Ma ei tea, mis on juhtunud, aga ma mõistan, et ei saa enda käes olevaid pabereid enam usaldada.''
''Ega jah,'' ütles Iversen kuivalt.
''Ma usun, et pean paluma vaheaega või kohtuistungi katkestamist, kuni olen jõudnud välja selgitada, mis täpselt juhtus.''
''Proua Gianinni?'' küsis Iversen.
''Ma taotlen oma kleindi õigeksmõistmist süüdistuse kõikides punktides ja tem viivitamatut vabastamist. Samuti taotlen, et kohus teeks otsuse preili Volkova eestkoste küsimuses. Leian, et ta peab tema suhtes toime pandud õigusrikkumiste eest hüvituse saama.''
Sasha pööras pilgu kohtuniku poole.
Iversen silmitses Sasha elulugu. Siis tõstis ta pilgu prokurör Ekströmile.
''Ka minu meelest on hea mõte välja selgitada, mis täpselt juhtus. Aga ma kardan, et teie pole selleks õige inimene.''
Ta mõtles natuke aega.
''Kõikide juristi ja kohtunikuna töötatud aastate jooksul pole ma kokku puutunud ühegi juhtumiga, mis praegust olukorda kas või meenutaks. Ma pean tunnistama, et tunnen end nõutuna. Ma pole kunagi varem isegi kuulnud, et prokuröri peatunnistaja kohtu ees vahi alla võetakse ja et üsna veenvana tundunud tõendid võltsinguks osutuvad. Ausalt öeldes ma ei tea, mis prokuröri süüdistusest praeguses olukorras järele jääb.''
Holger Palmgren köhatas.
''Jah?'' küsis Iversen.
''Kaitse esindajana jagan täiesti sinu tundeid. Vahel tuleb samm tagasi astuda ja eelistada formaalsustele kainet mõistust. Tahan rõhutada, et kohtunikuna oled sa näinud alles Itaalia riiklikke süsteeme peagi raputava afääri algust. Tänase päeva jooksul võeti kümmekond kapo politseinikku vahi alla. Neile esitatakse mõrvasüüdistus ja nii pikk süüdistusnimekiri muudes kuritegudes, et uurimise lõpuleviimine võtab omajagu aega.''
''Ma oletan, et mul tuleb käesolev kohtuprotsess katkestada.''
''Vabanda, aga minu arvates oleks see ebaõnnestunud otsus.''
''Mak uulan.''
Palmgrenil oli ilmselt raske sõnu formuleerida. Aga ta rääkis aeglaselt ega takerdunud.
''Aleksandra Volkova on süütu. Fantaasiaküllane elulugu, millena häära Ekström tema teksti nii põlastavalt tagasi lükkas, on tegelikult tõsi. Ja seda saab dokumentaalselt tõestada. Tema õigusi on skandaalsel moel rikutud. Meil on võimalus formaalsustest kinni pidada ja enne süütuks tunnistamist kohtuprotsessi veel mõni aeg jätkata. Alternatiiv on ilmne: lasta kellelgi teisel Aleksandra Volkovat puudutava uurimine üle võtta. See uurimine on juba praegu üks osa sellest sasipuntrast, mis riigiprokuröril lahti harutada tuleb.''
''Ma saan aru, mida sa mõtled.''
''Kohtunikuna saad nüüd valida. Praegusel juhul oleks kõige targem kogu prokuröri uurimine tühistada ja manitseda teda oma kodutööd uuesti tegema.
Iversen silmitses mõtlikult Ekströmi.
''Õiglane oleks aga meie klient otsekohe vabastada. Peale selle on ta ära teeninud ka vabanduse, aga rehabiliteerimine võtab aega ja sõltub ülejäänud uurimise käigust.''
''Ma mõistan sinu seisukohti, advokaat Palmgren. Aga enne, kui ma sinu kliendi süütuks saan tunnistada, peab terve lugu minu jaoks selge olema. Arvatavasti võtab see natuke aega...''
Ta kõhkles ja vaatas Annikat.
''Kui ma otsustan esmaspäevani vaheaja teha ja tulen teile selle võrra vastu, et otsustan teie kliendi vahi alt vabastada ja järelikult pole karta tema karistamist vabadusekaotusega, kas võite siis garanteerida, et ta kohtuprotsessi jätkudes kohtusse ilmub?''
''Loomulikult,'' ütles Holger Palmgren kiiresti.
''Ei,'' ütles Sasha teraval toonil.
Kõigi pilgud pöördusid draama peategelasele.
''Mida te sellega mõtlesite?'' küsis kohtunik Iversen.
''Samal hetkel, kui te mind vabaks lasete, sõidan ma ära. Ma ei kavatse oma elust enam ühtegi minutit sellele kohtuprotsessile pühendada.''
Kohtunik vaatas tüdrukut üllatunult.
''Te keeldute kohtusse tulemast?''
''Jah. Ja kui te tahate, et ma täiendavatele küsimustele vastan, siis võite mind arestimajas hoida. Samal silmapilgul, kui te mind vabaks lasete, on see lugu minu jaoks lõpetatud. Ja see ei tähenda, et ma määramata aja jooksul teil, Ekströmil või mõnel politseinikul käepäerast kavatsen olla.
Iversen ohkas. Holger oli jahmunud.
''Ma nõustun oma kliendiga,'' ütles Annika. ''Riik ja selle struktuurid on Aleksandra Volkova vastu eksinud, mitte vastupidi. Ta on selle ära teeninud, et lahkub siit ruumist õigeksmõistva otsusega ja saab kogu loo ära unustada.''
Kohtunik heitis pilgu oma käekellale.
''Kell on kolm läbi. See tähendab, et te sunnite mind oma klienti arestimajas hoidma.''
''Kui see on teie otsus, siis me lepime sellega. Aleksandra Volkova esindajana taotlen tema õigeksmõistmist kõikides kuritegudes, milles prokurör Ekström teda süüdistab. Taotlen oma kliendi kohest ja piiranguteta vabastamist. Ja ma nõuan, et tema varasem eestkoste alla määramine tühistatakse ning ta saab oma kodanikuõigused otsekohe tagasi.''
''Eestkoste tühistamine on tunduvalt pikem protsess. Selleks pean ma saama tema kohta tehtud psühhiaatrilise ekspertiisi akti. Ma ei saa seda ühe käeliigutusega teha.''
''Ei,'' ütles Annika. ''Sellega me ei nõustu.''
''Kuidas nii?''
''Aleksandra Volkova peab saama samasugused kodanikuõigused nagu kõik teised itaallased. Tema suhtes on toime pandud kuritegu. Ta on võltsingu alusel eestkoste alla määratud. Võltsing on tõestatud. Tema eestkosteotsusel puudub seega juriidiline alus ja see tuleb tingimusteta tühistada. Minu kliendil pole mingit põhjust psühhiaatriline ekspertiis läbi teha. Keegi ei pea tõestama, et ta pole hull, kui tema suhtes on toime pandud kuritegu.
Iversen kaalus asja natuke aega.
''Proua Gianinni,'' ütles Iversen. ''Ma pean olukorda erakordseks. Kavatsen teha viieteistminutilise vaheaja, et saaksime jalgu sirutada ja end veidi koguda. Mul pole mingit tahtmist teie klienti täna öösel arestimajas hoida, aga see kohtuprotsess jätkub seni, kuni me valmis jõuame.
''Hästi,'' vastas Annika.
Pärast vaheaega koputas kohtunik lauale.
''Kas te võiksite, palun, kogu loo algusest peale ära rääkida, et ma saaksin aru, mis tegelikult juhtus?''
''Hea meelega,'' ütles Annika Gianinni. ''Kas alustame uskumatust loost, mille peategelasteks on end sekstsiooniks nimetavad kaitsepolitseinikud, kes 2130-ndatel Venemaalt ärahüpanu oma hoolde võtsid? Terve lugu on avaldatud täna ilmunud ajakirjas Millennium. Arvatavasti kujuneb sellest kõikide tänaste uudistesaadete põhiuudis.''

Õhtul kella kuue ajal tegi kohtunik Iversen otsuse Aleksandra vahi alt vabastada ja tema eestkoste tühistada.
Otsusel oli aga üks tingimus. Iversen nõudis, et Sasha nõustuks minema ülekuulamisele ja andma seal ametliku tunnistuse kõige kohta, mida ta Zalatšenko-afäärist teadis. Algul Sasha keeldus järsult. Järgnes lühike vaidlus, kuni kohtunik häält tõstis. Ta kummardus ettepoole ja naelutas pilgu tüdrukule.
''Preili Volkova, kui ma teie eestkoste tühistan, siis tähendab see, et teil on täpselt samad õigused nagu teistel kodanikel. Aga see tähendab ka samu kohustusi. Seega on teil kohustus oma majanduslik olukord korras hoida, maksta makse, olla seaduskuulekas ja raskete kuritegude uurimise juures politseile abi osutada. Niisiis kutsutakse teid ülekuulamisele nagu ükskõik millist teist kodanikku, kellel on kriminaalasja puudutavaid andmeid.''
Selle mõttekäigu loogika paistis Sashale mõju avaldavat. Ta ajas alumise huule prunti ja tegi rahulolematu näo, kuid lõpetas vaidlemise.
''Kui politsei onteie tunnistuse saanud, teeb eeluurimise juht - praegusel juhul riigiprokurör - otsuse, kas teid kutsutakse kohtusse tunnistajaks. Nagu kõik teised Itaalia kodanikud, võite sellest kutsest keelduda. Kuidas te toimite, pole minu asi, aga teil pole mingit vabastust. Kui keeldute kohale minemast, võib teid nagu iga teist teovõimelist kodanikku seadusele mitteallumise või valevande eest karistada. Seal erandeid ei tehta.''
Sasha muutus veelgi süngemaks.
''Kuidas siis jääb?'' küsis Iversen.
Pärast minutilist mõtlemist noogutas Sasha lühidalt.
Holger Palmgren oli üle mitme aasta esimest kohtus veedetud päevast kurnatud. Ta pidi Ersta taastusravihaiglasse tagasi minema ja voodisse heitma. Teda saatis Milton Security vormis turvamees. Enne minema hakkamist pani ta käe Sasha õlale. Nad vaatasid teineteisele silma. Natukese aja pärast tüdruk noogutas ja naeratas kergelt.

Meedial jäi Sasha vabastamine täiesti kahe silma vahele. Kui kellaaeg oleks teada olnud, oleks suurem ajakirjanike seltskond politseimaja hõivanud.
Sonja Modig juhtis Sasha politseimajast välja väga lihtsalt - ta viis tüdruku koos Annika Gianinniga keldrikorrusele garaaži ja sõidutas nad advokaadi kontori juurde. Seal istusid nad Annika autosse. Annika ootas, kuni Sonja Modig ära oli sõitnud, ja käivitas siis mootori. Riigipäevahoone juures katkestas ta vaikuse.
''Kuhu?'' küsis ta.
Sasha mõtles mõne sekundi.
''Sa võid mind kusagil Lundagatanil maha panna.''
''Miriam Wu pole seal.''
Sasha vaatas silmanurgast Annika poole.
''Ta sõitis varsti pärast haiglast välja saamist Prantsusmaale. Ta elab oma vanemate juures, kui tahad temaga ühendust võtta.
''Miks sa seda mulle rääkinud ei ole?''
''Sa ei küsinud.''
''Hm.''
''Ta tahtis siit eemale saada. Mikael andis mulle täna hommikul need ja ütles, et sa tahad neid arvatavasti tagasi saada.''
Ta ulatas võtmekimbu. Sasha võttis selle tummalt vastu.
''Aitäh. Sa võid mind hoopis kusagil Statuariol maha panna.''
''Sa ei taha isegi mulleö elda, kus sa elad?''
''Hiljem. Ma tahan rahu saada.''
''Hästi.''
Annika oli pärast ülekuulamist politseimajast lahkudes uuesti sisse lülitanud ning see hakkas piiksuma. Ta kiikas ekraani poole.
''Mikael. Ta on viimaste tundide jooksul umbes iga kümne minuti tagant helistanud.''
''Ma ei taha temaga rääkida.''
''Okei. Aga kas ma tohin midagi isiklikku küsida?''
''Jah?''
''Mis Mikael sulle õieti teinud on, et sa teda nii kohutavalt vihkad? Arvestades sellega, et kui teda poleks olnud, oleks sind täna õhtul arvatavasti psühhi kinni pandud.''
''Ma ei vihka Mikaeli. Ta ei ole mulle midagi teinud. Ma lihtsalt ei taha teda praegu näha.''
Annika uuris vargsi oma klienti.
''Ma ei tahaks sinu eraelusse küll sekkuda, aga sa armusid temasse, on ju?''
Sasha vaatas vaikides aknast välja.
''Minu vend on oma suhetes täiesti vastutustundetu. Magab ühe ja teisega ega taipa, kui valus võib see olla nendele naistele, kes näevad temas midagi rohkemat kui juhusuhet.''
Sasha vaatas talle silma.
''Ma ei taha sinuga Mikaelist rääkida.''
''Okei,'' ütles Annika. Ta parkis auto kõnnitee äärde. ''Kas siin sobib?''
''Jah.''
Nad istusid mõnda aega vaikides. Sasha ei teinud ühtki liigutust, et autoust avada. Natukese aja pärast pani Annika mootori seisma.
''Mis nüüd edasi juhtub?'' küsis Sasha lõpuks.
''Nüüd juhtub see, et alates tänasest pole sa enam eestkoste all. Võid teha, mida tahad. Ehkki me jäime täna linnakohtus endale kindlaks, on tegelikult veel päris palju bürokraatiat ees ootamas. Hoolekandeametis tuleb sisejuurdlus ja tõstatakse kompensatsiooniküsimus ja nii edasi. Ja kriminaalasja eeluurimine jätkub samuti.''
''Ma ei taha mingit kompensatsiooni. Ma tahan, et mind rahule jäetaks.''
''Ma saan aru. Aga sellel pole väga suurt tähtsust, mida sa tahad. See protsess toimub sinust sõltumatult. Ma soovitan sul endale advokaadi võtta, kes su huve aitab kaitsta.''
''Kas sina ei taha minu advokaadina jätkata?''
''Ma ei tea. Sa ei usalda mind. Ja mina ei usalda sind. Mul pole mingit tahtmist lasta end kiskuda vinduvasse protsessi, kus mulle vastatakse ainult vaikusega, kui ma mingi ettepaneku teen või millestki rääkida tahan.''
Sasha istus tükk aega vaikides.
''Ma....ma pole eriti hea suhtleja. Aga ma usaldan sind.''
See kõlas peaaegu vabandusena.
''võimalik. Aga see pole minu probleem, et sa vilets suhtleja oled. Minu probleemiks muutub see siis, kui ma sind esindama pean.''
Vaikus.
''Kas sa tahad, et ma jätkaksin sinu advokaadina?''
Sasha noogutas. Annika ohkas.
''Ma elan Via Irsina 9. Golfiväljaku lähedal. Saad sa mind sinna viia?''
Annika vaatas oma kliendi poole. Lõpuks käivitas ta mootori. Ta lasi Sashal endale õige aadressini teed juhatada. Nad peatusid majast veidi kaugemal.
''Hea küll,'' ütles Annika. ''Teeme proovi. Minu tingimused on järgmised. Ma esindan sind. Kui ma tahan sind kätte saada, siis peab see võimalik olema. Kui mul on vaja teada, kuidas sa tahad, et ma toimin, siis tahan ma selgeid vastuseid. Kui ma helistan ja ütlen, et sul tuleb politsei või prokuröriga kokku saada või teha midagi muud, mis eeluurimist puudutab, siis pean ma seda hädavajalikuks. Siis ma nõuan, et sa oled kokkulepitud ajal kokkulepitud kohas ega tee mingeid trikke. Kas sa nõustud sellega?''
''Okei.''
''Ja kui sa vigurdama hakkad, siis lõpetan selle töö ära. Kas said aru?''
Sasha noogutas.
''Üks asi veel. Ma ei taha sattuda mingisse draamasse sinu ja oma venna vahel. Kui sul on temaga probleeme, siis klaari need ära. Aga ta pole su vaenlane.''
''Ma tean. Ma lahendan selle asja ära. Aga mul on aega vaja.''
''Mida sa nüüd edasi teed?''
''Ma ei tea. Sa saad mind meili kaudu kätte. Ma luban, et vastan nii kiiresti, kui saan, aga ma võib-olla ei vaata oma meile iga päev.''
''Sa ei muutu selle pärast pärisorjaks, et omale advokaadi võtad. Lepime esialgu sellega. Marss autost välja nüüd. Ma olen surmani väsinud, tahan koju sõita ja magama minna.''
Sasha avas ukse ja astus kõnniteele. Enne ukse sulgemist ta peastus. Näis, nagu tahaks ta midagi öelda, aga ei leia selleks sõnu. Hetkeks tundus Annikale, et tüdrukus on midagi kaitsetut.
''Kõik on hästi,'' ütles Annika. ''Mine koju ja heida magama. Ja ära endale lähemal ajal mingit jama kaela tõmba.''
Sasha seisi kõnniteeäärel ja vaatas Annikale järele, kuni auto tagatuled nurga taha kadusid.
''Aitäh,'' ütles ta viimaks ja kõndis siis majja sisse.

Sasha sisenes ja leidis oma Palmi esikust kapi pealt. Seal olid autovõtmed ja õlakott, mis olid kaotsi läinud kui Magge Lundin teda Lundagatanil ründas. Seal oli ka postkontorist toodud avatud ja avamata post. Mikael Blomkvist.
Ta kõndis aeglaselt läbi korteri möbleeritud osa. Kõikjal leidis ta jälgi Mikaelist. Mees oli tema voodis maganud ja tema kirjutuslaua ääres tööd teinud. Ta oli kasutanud tema printerit ja prügikorvist leidis ta sektsiooni kohta kirjutatud tekstide mustandeid, minema visatud märkmeid ning soditud pabereid.
Köögilaualt leidis ta väikese valge ümbriku oma nimega. Selles oli mehe jäetud väike lipik. Sõnum oli lühike. Tema mobiilinumber. Muud midagi.
Sasha teadis järsku, et järgmine on tema käik. Mees ei kavatsenud ise ühendust võtta. Ta oli loo lõpetanud, andnud tagasi korteri võtmed ega kavatsenud endast märku anda. Kui tüdrukul oli midagi öelda, siis võis ta helistada. Kuradi kangekaelne tüüp.
Ta tegi kannu kohvi ja neli võileiba, istus aknaorva ning vaatas välja. Ta süütas sigareti ja mõtles.
Kõik oli möödas ja ometi tundus elu äkitselt ahistavam kui kunagi varem.
Äkitselt oli ta inimestele võlgu.
Holger Palmgren. Dragan Armanski. Ta peaks nendega ühendust võtma ja tänama. Paolo Roberto. Ja Plague ning Trinity. Isegi need kuradi politseinikud Bublanski ja Modig olid täiesti objektiivselt võttes tema poolele asunud. Sashale ei meeldinud kellelegi võlgu olla. Ta tundis ennast nagu nupp mängus mida ta ei suutnud kontrollida.
Kuradi Kalle Blomkvist. Ja võib-olla isegi Kuradi Erika Berger oma naerulohukeste ja ilusate riiete ning enesekindla käitumisega.
See on nüüd möödas, oli Annika öelnud. Jah. Kohus oli möödas. Annika jaoks oli see möödas. Ja Mikaeli jaoks, kes oli oma teksti avaldanud ja esineb telesaadetes ja toob kindlasti ka mingi kuradi auhinna.
Aga Sasha jaoks polnud see möödas. See olii kõigest tema ülejäänud elu esimene päev.
Varsti lõpetas ta mõtlemise. Sasha viskas oma punkarivarustuse magamistoa põrandale ja läks vannituppa duši alla. Ta pesi maha kohtus peal olnud meigi, pani jalga tumedad linased püksid, selga valge särgi ja õhukese jaki. Väikesesse kotti pakkis ta vahetusriided, aluspesu ja paar särki, ning pani jalga mugavad kingad.
Ta võttis kaasa ka oma Palmi ja tellis takso, väljudes.


Sasha sisenes lennujaama. Ta uuris väljuvate lendude tablood ja ostis pileti esimesse kohta, mis tal pähe tuli. Ta kasutas oma õiget passi. Teda hämmastas, et poleti ostmisel või lennule registreerimisel ei tundnud teda keegi ära ega reageerinud kuidagi tema nime peale.
Ta sai pileti pileti Malaga lennule, mis väljus poole tunni pärast, ning mille sihtkoht oli Malta.